Blogi
 
RSR-ist
Panen kirja, et oleks võtta. Neljapäeval 3.12 kutsuti mind üllatusena järgmisel päeval kohtuma Tartu ülikooli RSR-iga, kes pidi tulema Tallinna ja kohtuma siin samasuguse seltskonnaga - teine uudis! Tuli välja, et tahtsid kuulata RSR-i rajajaid ja alustasid Sinijärve ja Aasmäega, kes olid RSR-is tegevad selle n.ö. teisel kümnendil. Kuna Aasmäe ei tulnud, siis kutsuti mind ja võisin kohe kuulda ka RSR-i ilustatud ajalugu väidetavalt Ruutsoo kirjapandu põhjal. Lauristini lugudega olen juba harjunud, ent veelkordne õiendamine ajaloo üle viis mind hoopis teisele mõttele. RSR oli rahvusvaheliste suhete mõiste maaletoojaks kogu Eestis. Rahvusvaheliste suhetega tegeleti toona vaid Moskvas kus oli rahvusvaheliste suhete instituut. Mujal oli see keelatud tegevus, sest õpiti vaid ajalugu ja juurat, kui rääkida n.ö. lähematest valdkondadest. Tegelikult oli toona nii, et üliõpilaste teadustöö ja vaba aja veetmise raamistik oli kindlalt paigas - olid vastavad ringid ja neil kindlad juhendajad õppejõudude näol. Meile lähedamaks olnuks NSVL ajaloo ring, mille vanemaks oli tollal Kaido Jaanson. Mina ja teised aga ei soovinud ajaloo, vaid rahvusvaheliste suhete tegeleda ja nii me ka uue ringi lõime. Kuna otsus sündis Pälsoni internaadis, ei saanud ju seal kohal olla mingit juhendajat. Juhendajat polnud meil ka mitu kuud hiljem, sest tollal tundsime ent piisavalt vabad, et millegagi pihta hakata ja teha. Hiljem, kui juba n.ö. pahandused tulid (kohtuprotsess Goldwateri üle), kerkis küsimus meie juhendamisest ja siis loodi parasjagu Ühiskondlike erialade teaduskond ning oli vajadus üliõpilaslektorite järgi. RSR paigutati ÜET alla ja meie nõustusime ka juhendajaga Eero Loone näol. Arvan, et see sündis siiski alles 1964.a. sügisel, aga seda peaks kajastama ka ülikooli ajaleht.
06. 12. 2009
 
Eesti tsensorite käekirjast

Reedel toimunud paneelil Timoth Garton Ashiga väitis Iivi Masso, et Eestis pole tsensuuri. Mõistagi ütlesin kohalt kõva häälega, et on ikka küll, aga ei hakanud rahvusvahelist keskustelu segama ja nii lähebki Ash ja levitab kogu maailmas edasi ilupilti Eesti kohta. Küll rääkisin pärast Iivi Massoga - kes kuuludes Eestis avaldavate autorite hulka kurtis, et soomlased nagu ei tahtvat teda enam. Arvatavalt tuleneb see üksnes kriisist - kõigil on vaja teenistust ja läheb lahti võõraste tõrjumiseks. Eestis seda siiski märgata pole, kui mainida Sami Lotila uue paskvilli üllitamist. Olen siin korra juba Lotilast kirjutanud, et praegu osundada muule - meid esindab Soome pressis Masso, soomlasi meil Lotila. Võrdväärne kaup missugune! Samas hea näide eesti eliidi - aga nemad ju otsustavad, keda avaldatakse, keda mitte - tasemest ja suhtumisest omaenda rahva vajadustesse ja mentaliteedi kujundamisse. Masso tõi oma esinemises näiteks ka Bäckmani Teivoneni Klenski ja Ko võimalused Eestis. Paraku on nendele sõna andmisel - ja terve rea Eesti enda intellektuaalid suu sulgemisel - teinegi aspekt - nii teenitakse poliitilisi plusspunkte teatud saatkondades. Topelt teadvustamisega - meie kontrollime oma inimesi täielikult ja teie omad saavad ka meil sõna.

31. 05. 2009
 
Mida tegelikult kirjutasin?

Kahju, et tänases Õhtulehe loos on jälle maha tõmmatud Eesti ajakirjandust puudutav - see, et me teineteist vihkame ja väldime hakkab just sealt pihta, ehkki enamik ajakirjanikest on pärit Tartu ülikoolist. Nende omavahelist suhtumine saab ruttu selgeks, kui välismaalt tulles lapata korraga läbi kogu ajalehtede pakett. Ei mingt ühisrinnet - igaüks ajab oma asja teise tehtut tunnistamata ja ignoreerides ning seda isegi kriisi ajal, mil valitsuse korraldusel kõik kisavad solidaarsusest. Koos kasvõi mingit reformi lükates see viimane ehk tulekski. Aga kus sa sellega - olen vaid mina, teisi pole. Teiseks panustab nn. valge ajakirjandus läbi aastakümneid vaid ühele ja samale seltskonnale, kes nagu oleksidki igikestvad unikaalsed ravijad (vt. sama päeva kahte reklaami EPLis). Rääkimata juba valitsusest, mis sobib igasuguse ilmaga. Edasi võib ise lugeda Õhtulehest.

P.S. Lugu on kirjutatud täpselt nädal tagasi ja seis mõistagi kardinaalselt muutunud. Sestap on tähelepanuväärne seegi, et kui siiani olin lihtsalt "vaatleja", siis sedapuhku "vaatleja, Rahvaliit", mis ilmselt mõeldud tõstmaks esile parajat annust kriitikat Reformierakonna kohta.

30. 05. 2009
 
SMS-laenule lihtne lahendus
Õhtuleht on üllitanud järjekordse nutulaulu SMS-laenude teemal. Huvitaval kombel pole keegi siiani taibanud utsitada oma juristi panustama kliendi "heausksusele"- reakodanik ei pea ju olema võimeline ette kujutama - meil pealegi vastav praktiline kogemus siiani puudus -, et lihane suguvend ja mitte mõni välismaalane on otsustanud teda pügada 1000 või isegi 10000-%-selt! See on ju loomalik, mitte inimlik äri tegemine ja miks mitte pareerida ülinahaalsust normaalsele mõistusele apelleerimisega. Seda enam, et 10 aastat tagasi oli heausksus vaat et moesõna Eesti kohtupraktikas. Tegelikult võiks mõelda ka viitamisele "andsin allkirja meeltesegaduses", mis ju vähemalt ühe mehe puhul leidis aktsepti kohalike kohtunike poolt.
03. 05. 2009
 
Haridus/haritus vs.noorus
Europarlamendi valimiskampaania algas uhkelt küll - postimees oli esimene, kes reastas kandidaadid vanuse järgi ja häda neile vanureile!  1992. ja 1995.a. valimiskampaaniates olid esikohal inimeste haridus ja teadmised, mitte vanus. Tõsi - Isamaa pani küll üliõpilase juhtima Riigikogu teadus-ja hariduskomisjoni ning ilmselt lööb sama lähenemine läbi ka praegu. Kõrbes Laar siis, kõrbevad teadmisteta võhikute esitajad praegugi. Ent miks vanusest räägitakse ja hariduse puudumisest või poolikust haridusest mitte? Ehk on ajakirjanikel endil raskusi hariduse omandamisega. Pealegi pole BA mingi kõrgharidus, vaid selgelt lõpetamata kõrgharidus ning võiks teada, et Tartu ülikooli rektor ei käi BA omandanuile diplomeid üle andmas.
27. 04. 2009
 
Näe - riik tuli meelde!
Eesti kallutatud ajakirjanduse ja veel rokem kaldu ajakirjanike uusimaks nipiks paistab olema pättpoliitikute varjamine sõnaga "riik". Pea 17 aastat taoti kõikjal nii kuidas jõuti, et riik on halb, et nii vähe riiki kui võimalik, et riik on halb peremees jne.jne. ja nüüd siis ilmneb, et just riik ja mitte konkreetsete pättpoliitikute (on´s neist keegi vabandanud? nii kehtestatakse juhusliku enamuse ainuõigus vigadele ja nende väidetavale parandamisele) valitsus oli see, kes sünnitas pensionisamabad ja kes nüüd rahvast petab ja rahva rahast ilma tahab jätta. Isegi paduparempoolne Kalle Muuli, kes varem 200%liselt sõdis riigi vastu, leidis nüüd raadiosaates, et just riik on teda kui kodanikku petnud.
17. 04. 2009
 
Moldovast
Jääb mulje, et mindi Saakashvilit tegema. Kui pidada silmas parlamendihoone jõuga vallutamist Tbilisis nov. 2003. Arvata võib, et häälte ümberlugemise käigus leitakse natuke vigu (ehk siis ei korrata 1996.a. Euroopa poolt Albaanias tehtud vigu, mida Eesti riigikogu toonased juhid Savi ja Kelam aitasid kinni mätsida ja mis vallandas seal kodusõja) ja need korrigeeritakse. Opositsioon saab mõned kohad juurde ning kommunistid valitsevad edasi. Olgugi, et esindavad möödanikku. Mis teha, kui eurohärrad ise neile võimu - vt. eelmist kommentaari - kätte surusid. Samas tegelesid Läänest tulnud kümned nõunikud kaks viimast aastat sellega, et väitsid opositsiooni võimuletulekut - nüüd tuleks neilt kõigilt raha tagasi küsida. Prohmakad on ilmsed - pealinn pealinnaks, ent otsustasid ikkagi maapiirkonnad ja seal jäid läänemeelsed selgelt nõrgaks, sest reaalset ehk talurahva silmis matriaalset abi ei neile ega ka nende lastele linnades ju ei tulnud ja seda ka ei tunnetatud.  Isegi naabruses mitte (Küsimus suurele ringile: mäng Rumeenia vastuvõtuga EL-i - kas sellega venitamine suurendas või vähendas korruptsiooni?) Just maale tulnuks enne valimisi suunata need tudengid, kes nüüd pealinnas möllasid. Suur oli ka opositsiooni killustatus, sest väljajäänute hulgas on ju endine rahvarinne jt. Lühidalt - välisnõunikud pidanuks oma tööd paremini tegema, sest nüüd on nutune seis korraga kolmes, tegelikult väga perspektiivseteks olnud riikides.
07. 04. 2009
 
Eesti nõustajate kolmas läbikukkumine

Paraku saab ka nii iseloomustada Moldova valimiste tulemusi, kus kohalik kompartei tegi kolmandat korda puhta töö, saades Eestis juurutatud d'Hondti eriti kavala boonussüsteemi abil 50% häältega jälle 61 kohta 101-liikmelises parlamendis. Antud hääletusnipp juurutati Eestis 1992.a. ja juba siis sai juhitud tähelepanu sellele, et niipea kui valimised võitnud erakonna ja teiseks jäänud erakonna vahe on rohkem ui 12-13%, hakkab tööle superboonus. Konkreetselt - Isamaa sai 23%-ga 29 kohta, Kindel Kodu 15%ga 16 kohta, ülejäänud jäid boonustest ilma. Tänu suurematele traditsioonidele tekkis Eestis normaalne mitmepartei süsteem, kus keegi pole teistest selgelt üle. Või kui ollakse, siis kahekesi. Miks aga niivõrd ohtlik valimissüsteem Eestile viidates Moldovale kaela määrati, on arusaamatu. Pole juhus, et seda kiitis Moskva, kes nägi kohe võimalust. Moldovas oli küll sama suur parlament kui Eestis, ent tol hetkel oli teistest erakondadest selgelt üle kompartei, kes võis arvestada d'hondti boonustega ja nii ka läks. Kompartei võitis kindlalt 2001.a. valimised - 49%ga 71 kohta! - ja tegi siis põhi-ja valimisseaduses vaid sääraseid muudatusi, mis tema võimulpüsimist tagasid. Nüüd siis korrati 2005.a. tulemust, millest piisab oma mehe panekust presidendiks, kuna see tase on kolm viiendikku. Vaat nii - mitte ainult laarlased, vaid ka Moldova kommunistid oskavad rehkendada. 

Peamine on aga selles, et kommunistide edu Moldovas on ülimalt kõva mats Gruusia ja Ukraina püüdlustele pääseda Moskva alt Euroopasse. Kreml teab, kus ja millal vastulööke anda.

07. 04. 2009
 
NATO peasekretärist
Taani Eestile osutatud teenete tuleks valikut kiita, ent see võib osutuda karuteeneks nii NATOle kui eelkõige Obamale. Lühidalt - jäi peale Iisraeli ladviku aetud liin, mis kasutas Bushi lühinägelikkust ja vedas ameeriklased Iraaki, siis Iraani vastu, siis purustati sokeeritud maailma silmade all Gaza sektorit ja äsja saadeti pikalt Annapolise protsess. Jõud ja ainult jõud ja tapmine, ent lõpmatuseni nii ei saa. Isegi Gazas jäi ju puhas võit saavutamata. Iisraeli uus peaminister pole kordagi maininud Palestiina riigi loomist. Sestap tulnuks araablaste reageeringut, mille edastajaks oli Erdogan - Rasmusseni toetusele Muhamedi pilapiltide avaldamise osas märksa tõsisemalt võtta. Asja teevad koomiliseks ja küsitavaks 2 päeva kestnud vidlused ja Berlusconi telefonikõne, mis tuletab meelde ka tema sõpruse Putiniga. Ehk helistas hoopis viimane ja andis jälle n.ö. vale nõu ameeriklaste uueks sohu ajamiseks. Üleeile lõi Obama läbi Euroopa noorte ees esinedes, teisipäeval on ta juba Türgis ja karta on, et sealne publik talle juba Rasmusseni valikut ei kingi. Kui läheb nagu kardetud, võib lootused mõistliku poliitika pealejäämiseks Lähis-Idas maha matta mitmeks aastaks.
04. 04. 2009
 
Erakorralistest valimistest

Kõik läheb, nagu loota võib - häiritud ja muretsevad ausad kodanikud Jõks ja Saar pakuvad erakorralisi valimisi. Tundub, et põhimõttel - midagi tuleb pakkuda. Paraku on nad lootusetult hiljaks jäänud - tänu suurele rahale ja kallutatud ajakirjandusele on Toompeale toodud niisugune ideoloogiateülene ringkaitse, mis oskab oma võimu kaitsta ja pole samas suuteline midagi uut otsustama. Mitte paigalseis, vaid pigem roiskumine, kui jälgida nende igapäevaseid avaldusi. Aga aja märk on seegi, et nad teavad - lolluste rääkimise ja tegemise eest ei juhtu nendega midagi. Sest sedapuhku on kõik omad, läbi hüvede ühtse mõistmise ühtse nabanööriga seotud. Traditsiooniline teisitiarvajate koht aknaalune on karjuvalt tühi. Nad ei karda ka valimisi, sest kohe tehakse kogu Eesti rahvale puust ette, milliste valimisteni oleme jõudnud... seaduslkul teel - rahvale pakutakse mitu head nädalat kümneid nägusid väidetava valiku tegemiseks. Tegelikult ei saa neist valikut teha keegi, sest see on juba tehtud parteijuhtide tagatubades, kus perekondade või klannide omavahelise kokkuleppe tulemusena on välja selgitatud mees või naine, kes järgmisel viiel aastal tagab Europarlamendi rahade jagamist omadele Eestis. Pärast valimisi saavad vähesed usu säilitanud teada sedagi, et mõne mehe esinumber ei tähenda ka midagi - kõik on müüdav. Sestap on panustamine erakorralistele valimistele ja õhu puhastamisele olukorras, kus meid kõiki kohe õnnistatakse valimisparoodiaga, enam kui rabav. Jõks ja Saar nagu poleks poliiikaga kokku puutunudki.

02. 04. 2009
 
jätku jätkuks
Paistab, et sedapuhku on oma ametitöö eest topeltraha võtmisega kõik. Ajakirjanduse jaoks. Tegelikult on probleem Eesti täitevvõimu küllalt tüüpilise tegevuse paljastamisega tõsisem, kui tundub. Täitevvõimu tegevuse osavaks varjuks oli aastaid kestnud seadusandliku võimu sihipärane täistegemine. Tasub meenutada, millist ajujahti pidas Eesti ajakirjandus riigikogu kahele koosseisule - 1999-2007. Täpsemalt valitud seltskonnale neist, kelledest tehti palganumbreid, välisreise, kuluhüvitisi jmt. kasutades ühiskonna jaoks paariad ehk siis isikud, keda sunniti areenilt lahkuma. Kirjutasin toona Pärnu lehes - kuna pealinna lehed pandi minu jaoks kinni 1999-2000 ja kollases SLÕhtulehes igat asja pole mõtet kirjutada,- et tegu oli täitevvõimu tellimusega ajakirjandusele. Selgitasin toimuva ohtlikkust mitmele nn. esimese Eesti ajakirjanikule - võin nende nimed avaldada, kuid tulutult, ses eks ajalehtede toimetajad ole ju ka ettevõtjad. Asja iva oli selles, et ministrite, riigiettevõtete juhtide, nõukogude liikmete jne. jne. palgad, lisateenistused, hüved jne. jne. olid juba tollal tunduvalt suuremad kui peksualustel (rea)riigikogulastel, ent täitevvõimu tegelasi ajakirjandus ju ei rünnanud! Ja panete tähele - kui täna üks ajakirjanik küsis, et kas tuleks riigiettevõtete juhtide palku kärpida, ühmas riigikogulane vastuseks, et juriidiliselt polevat võimalik. Tegelikult on küll, aga selleks peaks olema natuke teise koosseisuga riigikogu kui praegune juhilojaalsusel põhinev seltskond. Ehk siis säärane, kus leiduks 4-5 iseseisvat tegijat, kes võtavad asja üles. Ent kuna kõike dikteerib raha, siis saigi Eesti ajakirjanduse esimeseks tellimustööks riigikogulaste - meie süsteemis ainsate rahva valitud isikute - taltsutamine või koguni tasalülitamine, et ei tekiks ohtu täitevvõimu ohjamiseks ja too saaks - tänu tellitud seadustele ja ühiskonnale pealesurutud jokistamisele - rahumeeli priisata. See kammajaa läinuks tänagi veel mõnda aega edasi probleemideta, kui poleks tulnud ülemaailmset kriisi ehk sekkumist väljast. Tänu millele tuleb täna vastata ka ebameeldivatele küsimustele asjus, mis olnuksid ärahoitavad normaalse demokraatia ja normaalse, kuid mitte kallutatud ajakirjanduse puhul.
01. 04. 2009
 
Eelmise jätkuks
Ehk läheks postimees nüüd edasi selle seaduste pealt teenimisega - ühest isikut on kirjutatud 3x, aga nagu öeldud - on vastav äri ajakirjanike lahkel loal käinud 10 aastat. Kas tõesti on kõik ülejäänud "nutsu-teenijad"  ajakirjanikega seotud?
31. 03. 2009
 
Eesti ajakirjanduse tasemest
Postimees pakub lohutust - ajakirjanik kirjutab samuti sellest, et ministeerium ametnik ei peaks tegema raha seaduste selgitamisega. Tegelikult on see probleem üle 10 aasta vana, sest juba 1997-98.a. oli ilmne, mis juhtub, ui kehtestatakse juristide monopol seaduste tegemisel.  Tõstsin teema riigikogus ja ajakirjanduses, ent nagu ikka oli viimane vait. Koguni 10 aastat, sest mitte märgata samas aegajalt ilmuvaid reklaame, et toimub tasuline seaduste lahtiseletamine ja esinevad need ja need - seda oli võimatu mitte märgata. Seaduspäraselt jõudis see asi avalikkuse tähelepanu ette tänu juhusele - täpsemalt tänu poliitikutelt kinga saanud ääretult korrektsele ja õnneks turvalise katuse alla sattunud juristile, kes küll rikkus vennaskonna ringkaitset, aga ega tedagi kaitsnud keegi pättide eest. Nüüd siis tegi ka üks ajakirjandusväljaanne suu lahti, ent postimehelikult - mitte uut infot ja uusi fakte lisades, vaid juba kuuldut ümber jutustades. Linnuke kirjas... Muide, internetis annab antud lugu otsida. 
30. 03. 2009
 
Välispoliitika kajastamisest ja analüüsimisest

Ekspresidendi ja eksvälisministri juubel andis hea võimaluse esindusiku konverentsi korraldamiseks ja muidugi tegi vastav toimkond endast parima. Paraku eriti silmatorkavaks külaliste seltskonda kokku ei saadud, sest suures poliitikas lööb neist kaasa vaid Rootsi välisminister. Muud osalejad olid reeglina eksid. Ometi oli seis soodne, sest parasjagu täitus ka viis aastat NATO viimasest laienemisest, juubelit peeti kõikjal ja võib arvata, et ka meie välisministeerium üritas mõnda neist esinduskogunemistest Tallinna tuua, et siis sujuvalt üle minna Lennart Meri sünniaastapäeva tähistamisele. Läks jällegi nii, et Riia jõudis eelmisel nädalal võõrustada kümmet välisministrit ja Siauliai nelja presidenti... Me võime küll jätkuvalt konstateerida, et Leedu ja Läti teevad välispoliitilisi rumalusi ja arusaamatuid käike, ent neil käiakse külas. Suured käivad.

Eesti välisoliitilist tahaplaanile jäämist vürtsitab teadmine Tallinnas toimuva nn. mälestuskonverentsi suletus kohalikele. Ausalt öeldes on tegu Lennarti enda juurutatud lähenemisega - välispoliitikat mõikavad vaid vähesed ja mina otsustan, kes need on. Siit ka Eesti erakondade jagamine välispoliitikat valdavateks ja mittevaldavateks, lubatud autorite nimekirjad jmt, mis kohe kuidagi ei soosi välispoliitika värskut ja arutelusid, Eestile vajalike ideede väljakäimisest rääkimata. Pluss mehed-naised, kes käivad pidevalt kedagi kusagil (suure raha eest - aga sellest ei räägita) nõustamas, mille tulemustega pole küll põhjust kiidelda. Pigem vastupidi. Võtkem kasvõi mullune Gruusia ahhetama panev lahendus, mida võis aduda meie peanõuniku selgitustest "Eesti Päevalehes" 8.08.2008, mis kuulusid kategooriasse "provotseeriv jutt". Paraku tundub, et just selle järgi toimitigi. Pole välistatud, et Tallinna suletud konverentside külaliste tagasihoidlik nimistu tulenebki info kvaliteedist, mida nad on harjunud siit saama või ka lihtsalt info mittesaamisest. Samas jõudis Obama pöörduda üleskutsega kõigile anda kvaliteetset nõu. Mille peale Eestis rakendati koheselt meetmeid, et igaüks ameeriklastele ligi ei saakski.

29. 03. 2009
 
Lühinägelikuse lüüasaamine

Kuidas kellele, ent ilmateataja Peep Taimla naeruväärsel põhjusel ekraanilt kõrvaldamine kodanik Koogi poolt ja kodanik Raagi raevupurse pärast Tamila päästmist Kanal 2 poolt tuletasid mulle meelde minu enda kõrvaldamist ekraanilt aastakümneid tagasi ja sellele järgnenud kambakat. Mis teha,televisioon on koht, kuhu tahavad paljud jõuda vaatamata selleks küündimisele või mitte. Ekraanil olemiseks peab esinejal ikka sisu olema ja peab olema ka sõnum vaatajate enamusele. Meil paraku täidab suure osa ekraaniajast juba ammu hall keskpärasus, kes endi pinnalhoidmiseks kiidavad pidevalt ja vastastikku omasuguseid  - super, võrratu, fantastiline jne. Või päästavad end  võsapetslusega, s.t. saade peab olema võimalikult ropp ja räige. Ja kuna puuduvad tasakaalustavad, õpetavad, harivad saated, on tulemuseks, et võsapetslus ruulib ja eeskujuks uutele tegijatele.  Omaette kategooria teleekraanil on vähemuse toitjad a la Raag (kelledega võib rahul olla, kui nad ei hakka oma nina sinna toppima, mis pole nende ampluaa). Eraldi arvestatavaks seltskonnaks on tehtud teinekord ohtlikku ulatust võtta võiv letosvetlus ehk siis nähtus, kus mehed ise ja nende fännid on üliveendunud tehtu tasemes, naljakuses, vaimukuses jne. jne ning paraku saab neid peatada alles ... läbikukkumine välismaal (mis ei sega samas vaimus kodus jätkamist). Säärase seltskonna teeb võimalikuk juhtkond. Õigemini viimase tase, sest alati on võimalik toetada tarkust ja mitte toetada labasust. Millised on juhid tegelikult, ilmneb aga alati mõne ootamatu seiga puhul, kui tuleb n.ö. näidata, et oled või tegelikult ei olegi ülemus, vaid mingi armetu, isiksust kartva kambaga kaasajooksja. Olgu selleks kasvõi näiliselt lihtne ilmateadustaja.

Ilmateadustajana oli ja on Peep Taimla vaieldamatult vaadatav ja omal kohal mees. Ilmselt oli aga kellelgi vaja kas oma inimest tööle võtta või ihus keegi nii kõvasti Taimlale hammast (minu kallal märatses sõna otsese mõttes üks keskkomitee kaabakas tervelt 23 aastat ja jäi peale, sest kõik olid keskkomitee ees lookas maas), et talle kinga anti. Eestilikult, s.t. sõnumi edastaja kaudu (ka mulle saadeti kuller teatama, et ei vajata enam minu teateid), mis ei räägi muust, kui ETV ülemuste väiksusest. Sama seis oli ka 1978.a. Mis edasi järgnes, oli toona ja praegu igati loogiline. Ainult et mina võin end pidada (kogu Nõukogude Liidus) esimeste vaatajate küsitluste ohvriks, sest kui kommentaatorite 100%st langeb 53 ühele mehele ja keskkomitee tegelasele vaid 21%, siis muud võimalust vahekorra muutmiseks polnud, kui liiga vaadatav lihtsalt minema lüüa.) Kuna sellele eelnes aastai kestnud ärakangutamine, mille vältel jätkasin naerusui esinemist teemadel, mida valdasin suurepäraselt ja oskasin edastada, siis võin arvata, et tean, mis tunne oli Taimlal pärast kääbusülemuse korraldust ja sellel antud selgitust. Nagu ka selle tajumine, et suur osa kolleegidest ei julge midagi öelda, sest neid võib tabada samasugune saatus. Ja kellegi tuttav saab sooja koha. Kui ikka inimene on harjunud oma tööd naudinguga tegema (seda lubab kinnitada Taimla nägemine Reporteri  köögipooles, kus ta oli tabatud n.ö. teksti läbi mängimise juures), siis tal on ikka raske ekraanilt lahkuda.

Hea seegi, et Raag, kes ise tänu vaid juhusele (teda toetas üks poliitik ja seda selgelt poliitilistel põhjustel) pääses TV pealikuks, näitas omasuguste poliitilist taset ülemuste ringkaitsesse viskudes. Kollektiivne ja kähku vallandatud laim uuesti jalule tõusnud mahalöödu vastu on iga võimu juures olnud väikeste ülemuste ja usinate pugejate tööriist.

Hea on, et kapitalism on andnud ka mõtlevaid ülemusi ja jääb vaid tänada Kanal 2, kes mehele talle sobiva ekraani tagasi andis ja ka kiire teleküsitluse korraldas (tibid teleekraanil on Eestis midagi püha ja puutumatut) . Eestimaa väikesed juhid ju ei taha kaotada, ent sedapuhku tegid omad teile ära - Eesti poliitikute ringkaitse pole veel haaranud TV juhte. Tänu sellele kukkus kambakas läbi. 

20. 03. 2009
 
Toompea peaga mängud
Tegelikult on see lugu kirjuttud 23.02 ja puudutab äri ja poliitika suhteid Eestis, ilmunult on temast saanud lugu autoäri ja poliitika suhetest. 3.03.
03. 03. 2009
 
Toompea peaga mängud

    Mõistagi ei jäta mind endise toompealasena rahulikuks seal toimuv, ent üksinda vehklejale tehakse ikka kunagi kambakat. Olen vaikimasunnitult teostanud end välispoliitikaga ja välismaal, ent hetkel on Eesti ladviku kokkukasvamine veel huumorifaasis ja üritagem vältida hullemat. Sestap pakun taas avaldamiseks lugusid Eesti sisepoliitikast.

    Ütlen kohe, et ei tunne vastutust praeguse supi eest - kõigis 1992-98.a. arutusel olnud valitsuse – ja valimisseaduste juures on kusagil kirjas minu  (alati tagasi lükatud) ettepanek: ei ühtegi riiklikke institutsioone puudutavaid seadusi ja otsuseid, ametisse nimetamist jmt. tõsist 3 kuud enne ja pärast valimisi. Nii nagu see on paljudes demokraatlikes riikides. Põhjus on lihtne – pärast valimisi on jätkuvalt ametis vana valitsus, kellel on suur kiusatus teha perioodil, kus nagu keegi ei vastuta, ära vaid endale kasulik. Meenutagem  kasvõi „Sakala” saatust 2007.a. – kuni valimisteni keegi nagu kaitses hoonet, päev hiljem oli sama seltskond vastutusest prii ja õigustab end tänagi rahumeeli. Kui küsida – kas ajalehed minu ettepanekust kirjutasid, on vastus eitav, sest poliitikas 1992.a. rakendatud väikeriigi jaoks arutu printsiip – õigus on vaid võitjal - läks 3-4 aastat hiljem käima ka ajakirjanduses autorite range jagamisega õigeteks ja valedeks kuni teatud autorite suu sulgemiseni. Samas on igal nn. soliidsel väljaandel 1-2 „lubatud ulatuses” teisiti arvajat, sest muu maailm peab nägema, et Eestis käib arvamuste vahetamine.

    Oma osa mõtteinimeste säärases selekteerimises ärimeestel, kellede nimel anti juba esimeste Riigikogu valimiste eel ajalehtedes teada, keda kandidaatidest tasub toetada (ja järelikult – keda mitte), järgnes ärimeeste (Taal-Mõis-Palts-Seli) tulek poliitikasse, mis jäi episoodiliseks, ent mille mõjul vallandusid peened äripoliitilised ja poliitärilised mängud. See, mis varem oli avalik, tehti nüüd kulisside taga ja tihti ajakirjanike kätega, sest asjadest saab nii rääkida kui „rääkida”. Äripoliitika magusa aja juurde tagasi pöördudes tegi tegelikult endise Riigikogu esimees Savi 4.märtsil 2003 ehk siis kaks päeva pärast (uue) Riigikogu valimisi üksinda otsused, mis andsid õiguse kasutada riigikogulaste kuluhüvitisi autode liisimiseks ja suurendati hüvitisi kahe protsendi võrra (praegu 30%). On teada esimesed viis autode liisijat – Kallas, Rask, Ligi, Aidma, Linde ehk teisisõnu tegu oli reformierakondlaste projektiga. Teadjamad inimesed rääkisid, et 2 % lisamine tagas toona n.ö. keskklassi auto liisimise. Riigikogulaste enamuse jaoks rakendus projekt salaja ja teave hakkas liikuma tänu ajakirjanduse paljastustele. Tagajärg oli aimatav – üha rohkem riigikogulasi hakkas autosid liisima, sest mis sa ikka kulutad raha kokkusaamistele valijatega. Veelgi olulisem oli see, et ühel hetkel pöördus ajakirjandus täielikult nende riigikogulaste vastu, kes julgesid autosid mitte liisida. Igal juhul polnud riigikogu raamatupidamisse ilmunud ajakirjanike „mustades nimekirjades” kunagi liisijaid! Teiste puhul aga ei huvitutud üldse näiteks pensionäridele ja õpilastele tehtud kulutustest (kohe kuidagi ei kaalu üles luksusauto isikliku tagumiku alla saamist). Ajakirjanduslikeks pärliteks kujunesid riigikogulaste söögiarvete serveerimine, milledest ka 1000-kroonine jääb kaugelt alla liisingu maksumusele – aga nii ju ei kirjutanud keegi!

    Tulemused on silmnähtavad – kui eelmises riigikogus veel kobiseti ärimeeste laiutamise vastu (mäletate küsimusi – suvilate ehitamisest mere äärde, pangateenustelt võetav portsent jmt.), siis nüüd valitseb selles osas vaikus – võimalikud küsijad on äri ja ajakirjanike ühisponnistustega areenilt kõrvaldatud ja teised peavad kasulikumaks vaikimist. Kuluhüvitiste ja liisimise teemast pole mööda saadud, ent mäletate - kes tõstis esimesena lärmi oma ”õigustatud ootustest”? N.ö. tärkava keskklassi esindajad Keskerakonnast. Arusaadavalt tahavad nemadki nautida hüvesid, mida neist rikkamad endale riigikassast sättisid. Meedia on aga pildi Toompeast lootusetult segi pööranud, sest kui ikka nädalast nädalasse räägib vaesemate erakonna nimel ärimees, kes nüüd kelgib kuulumisest Eesti ühte kaheksast oligarhide grupist, ja rikaste erakonna nimel räägib jänkiülikooli tiitliga edvistav jurist, siis – kuna loogika põhjal peaksid mehed hoopis erakonnad ära vahetama – kus on vahe meie erakondade vahel? Ent isegi ajakirjandus ei tee sellest välja ja võsapetsluse-ja-letosvetlusega ära harjutatud eestlased veel vähem. Toompea ja alllinna viimased poliitetendused ei saanudki erilist tähelepanu pälvida, sest nad olid samast mastist etendused.

      Kutsuks siiski üles väiksele jõupingutusele – vaatame oma konnatiigi kõrvale ja küsime: millises riigis veel tehakse otsus haldusreformist kahe nädalaga? Millises e-riigis korraldatakse nii ebateaduslik küsitlus ja nii võhiklik e-hääletus? Millises riigis vaikitakse maha, et rahval pole enam Eurovalimistel  valikut, sest need on juba tehtud ühesuguste ladvikute poolt. Ja vaatame, mida teeb naabrite ladvik – kui Läti ja Leedu parlamendisaadikud saavad oma tulusid kärpida, siis miks meie omad mitte? Sealjuures tehti Lätis kaks otsust – vähendati palka ja loobuti uute autode soetamisest! Tegelikult ongi koer autosse maetud! Mitte juhuslikult ei arutata praegu kõikjal autode tootmise üle  – ületootmine ja ülerikastumine selles põhjustasid paljus praeguse kriisi. Toompea projektivennad aga oskasid poolteist aastat hoida rahva tähelepanu oma palkadel, ehkki võinuks kohe karata kuluhüvitiste kallale. Eesti juristide ja nende erakonna mänge teades lõppes palkade kärpimine nagu lõppema pidi, nüüdne „kangelaslik” kuluhüvituste kärpimine seletub ilmselt lihtsalt – oodati ära liisinguhindade langus või saavutati soodne kokkulepe liisijatega. Sest äri peab käima. Ehk oleks ka aeg ausalt tunnistada autoliisingufirmade osa Eesti poliitmaastiku ja poliitika kujundamises.

Toomas alatalu 
 

03. 03. 2009
 
Tegelikult nägi kommentaar välja nii:

Olen küll viivitanud oma arvamuste ja hinnangute siia kirjapanemisega, kuid minu viimane välispoliitika kommentaar - kirjutatud 9.02 - ilmus Õhtulehes 17.02 niisugusel kujul (vaid kolmandik pakutust), et peab huvilisele pakkuma täit teksti mõtte tabamiseks. Tasub märgata seda, mis tekstist välja jäeti - raske öelda, kas sisepoliitilistel kaalutlustel või lihtsalt hirmust. Head lugemist.

17. 02. 2009
 
Kus on väikeriigi paindlikkus?

Eesti kaitseministri osalemine Iraagi sõja („missiooni”) lõputseremoonial Bagdadis ja eelnenud-järgnenud sõnakõlksutamised Eesti kaitseväelaste osalemise kasulikkusest meiegi julgeolekule ei saanud mööda märkustest, et seda sõda saatis kriitika, kuid meie olla puhtad poisid. Kas tõesti? Mehed ja meedia võivad muidugi pooled asjad maha vaikida, ent asjatundjatele tuletas 7.veebruaril 2009 Bagdadi kogunenud väike seltskond sõja lõpetajaid meelde pea sama väikest sõja algatajate seltskonda aastaid tagasi, mil ühe – 5. veebruaril 2003 ilmavalgust näinud sõja vallandamist õhutava avalduse all oli ka Eesti ministri allkiri. Üllatusena enamusele, ka vabariigi presidendile, sest võimul oli ju välispoliitiliselt n.ö. tasakaalustatud Kallase-Savisaare valitsus. Mäletatavasti oli naaberriigi Kreml siis küll sõja alustamise vastu, ent aasta hiljem sai Putinist innukas Bushi tagasivalimise soovitaja ja paraku hakkab alles täna paljudele kohale jõudma, kuivõrd kasulik oli see sõda Kremlile – Ameerika välispoliitika on räsitud ja kohe mitmes paigas, aastaid üllalt kõlanud põhimõtted ja eesmärgid kutsuvad vaid muigeid esile ning, mis peamine -  initsiatiiv on kadunud. Võib vaid aimata, mis kaal võis Iraagi sõja alustamises olla Vilniuse-10st tollal ainsana kahesugust infot vallanud valitsusel, kuid eks seegi leia kunagi mainimist.

    Obama administratsioonil on, mida taastada ja ümber teha. President ise on selgelt hõivatud majanduskriisiga, välispoliitikas on uuteks signaalideks kiire strateegilise relvastuse vähendusleppe lubamine, eriesindaja määramine Lähis-Itta (Hamasi poolt verega väljavõideldud asi) ja riigisekretär Clintoni esimene välisturnee Jaapan-Indonesia-Lõuna-Korea-Hiina. On veel ka valimiskampaania ajal lubatud Iraagist Afganistani kolimine, mis on vast ainuke valdkond, kus Eesti üritas USA poliitikaga jalga käia. Olles jäänud üheks viimaseks Iraagi sõjas osalejaks, surus Eesti võimukoalitsioon riigikogus 17. detsembril läbi pretsedenditu „ameeriklastega Iraagis koos lõpuni” otsuse, mida teadu ellu viia ei tulnud. Eks tulevik näita, mis muljet see truuduseavaldus ja isiklik hüvastijätt Bagdadis USA uuele administratsioonile jätsid, ent häda on ju selles, et maailmapoliitika tegijaid on teisigi ja ühe eelistamine võib tekitada ebamugavusi teistega mujal.

    Lihtsaim näide on siin Eesti-Valgevene suhted, mida äsja kroonis 29. jaanuari otsus Eesti suursaatkonna avamiseks Menskis. Miks alles nüüd? Eks me kõik mäleta, kuidas käis Valgevene reziimi kritiseerimine ja – Bushi õhutusel ka boikoteerimine nii, et riigikogugi lõhenes – ühed olid kontaktide hoidmise poolt, teised nii nagu „rahvusvaheline üldsus” ehk siis „Euroopa Liit ja USA”. EL auks tuleb öelda, et nad lõid Bushi poliitikast lahku niipea kui sünnis (kui detsembrit 2008 selleks ajaks pidada), ent kollektiivsest fiaskost see Läänt siiski ei päästnud. Eelmine nädal tehti kogu maailmale puust ette, et Kreml mõtleb mitu käiku ette – Vene-Valgevene liitu on rajatud 1996.a. peale (NB kokkulepet rikkudes läks Kreml Läände aasta varem kui Lääs läks itta!) ja selle n.ö. päris vormistamisega viivitamise põhjusena räägiti ikka, et halba Lukashenkat on vaja selleks, et Putin hea välja näeks, et isegi Kremlil pole nagu sünnis pool-paariariigiga ühineda jmt. Nüüd siis kukkus välja nii, et kuigi Valgevenes midagi eriliselt ei muutunudki, alustas EL temaga normaalset suhtlemist ja selle ära oodata suutnud Kreml tegi 3.veebruaril Medvedevi ja Lukashenka allkirjadega lõpuks ära riigi, millel juba on ühine eelarve ja õhukaitse!

    Samasugune strateegilise möödalasu tunnistamine seisab Eestil  ilmselt ees Aasias, kus mulluseks tipuks jäi õiendamine inimõiguste pärast Tiibetis ajal, mil Hiina tegeles olümpiamängudega. Nagu teada, osutus see Bushi administratsiooni toetatud kampaania heaks kattevarjuks Venemaale ründamaks Gruusiat. Hillary Clintoni alustamine Aasiast ja Hiinast on eriti muljetavaldav, kui meenutada 2-nädala tagust EK juhi Barroso teadet Hiina peaministrile sellest, mida EL kavatseb temaga rääkida ja millele Weng Jibao vastas, et teemad otsustab ikkagi Hiina. Jääb loota, et Hillary on portugaallasest paremini taibanud nihkeid jõudude vahekorras maailmas. Pealegi olid USA demokraadid need, kes 1979.a. lõpetasid 30 aastat kestnud arutu ja tulutu Hiina RV boikoteerimise poliitika. Sama puhta lehe võimalus on Obama administratsioonil ka Lähis-Idas, kus Bill Clintoni päevil (1993-2000) aeti sootuks teist poliitikat. Siinkohal tuleb lisada, et Eesti välisminister Paeti Egiptuse visiit sel nädalal on ajaliselt täistabamus, ent – on´s Eestil sõnumit?

Toomas Alatalu

17. 02. 2009
 
Alatalu arvab
Mina - toomas alatalu käin ära Rohelise neeme saarte neegrite juures ja hakkan siis siin poliitikat selgitama.
21. 01. 2009
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee