On meil ikka uudised - keegi ilmselt võttis kogemata Väino Linde mantli ja tõi ta tagasi. Mulle tuletas see meelde palju huvitavamat seika, kui tulin Kuubalt - olen vist selle juba talletanud, aga otsimise asemel lühidalt. Parteipilet oli nelja kontrolli taga, viimase ukse ees jätsin oma koti koridori ja välja astudes teda enam polnud. Eemalt kiikas tädi ja küsis - Neuzeli võ ne znaete sto u nas zdes vorujut. Vastasin - deistvitelno ne znaju, sto u bas zdes vorujut.

11. 12. 2011

Ta oli tõesti õige mees õiges kohas. Karm ja õiglane. Ning mul jääb teda vaid tänada, sest ta ise tegi minust oma asetäitja Balti Assamblees novembris 1993 - koht, millele olin n.ö. Rüütli taga kuni märtsini 1999. Koht, kus ma sain end välispoliitikuna hakata realiseerima. Asi oli ju selles, et Isamaa lahkel loal läksid väliskomisjoni kõik EKP keskkomitee lektorid ja muu nomenklatuur ning mulle saadeti sõna - vahendajaks Riivo Sinijärv -, et mind sinna ei soovita. Kuna ma ise ka ei tahtnud neid lurjuseid iga päev näha - pealegi ei rääkinud ma Põdra ega Madega, siis läksin põhiseaduskomisjoni. Loomulikult olin ma aga esimene mees küsima välispoliitikat ja sõna võtma, mis ajas kohutavalt närvi väliskomisjoni esimeheks tehtud välispoliitikakauge Vello Saatpalu (kes järgmise riigikgu koosseisu ajal väljalangenult saatis mulle sõimukirju). Igal juhul ei pääsenud ma ühtegi riigikogu delegatsiooni - ikka väidetavalt väliskomisjoni vastuseisu tõttu - kuniks liitusin Balti Assambleega ja Nugis - pärast kõnelusi paljudega, nagu ise nägin - lihtsalt teatas kokkutulnud seltskonnale, et on ettepanek valida mind delegatsiooni esimehe asetäitjaks. Järgnes kiire hääletusprotseduur ja asi oligi tehtud. See juhtus siis, kui ma pommitasin koalitsiooni Iisraeli relvatehingu, Hallaste afaääride jmt. pärast. Varsti läksid mõistagi lahti vastusammud ja Isamaa üritas mind maha võtta, ühele Presiidiumi istungile - kuhu delegatsiooni esimees Nugis küllalt sageli ei läinud, sest teadis - ma tean vajaliku töö ära - pandi mulle kontroll Kalju Põldvere näol kaasa. Sõitsime Vilniusse, aga tegime Riias peatuse ja ma oskasin ta seal maha raputada ja käisin ise Läti kaitseministeeriumis uurimas nende relvade ostu ja sain teada, et Iisraeli ärikad olid sama vanarauda ka lätlastele pakkunud. Mõistagi ei jäänud see saladuseks Riigikogu kõnepuldis. Viiendale Balti Assambleele tuli kaasa kogunisti Saatpalu ise ja ta üritas mind selja tagant kamandada... Tänu Ülo loobumistele olin varsti oma mees Põhjamaade Nõukogus ja Beneluxi maades - asjad, mis tulid kasuks kui tegin sama tööd Rüütli varjus (kus nii mõnigi asi läks nihu sekretäri ja ka Made osalusel niipea, kui mind kaasa ei lubatud - minu suurblokeerija oli Matti Maasikas kui riigikogu välissuhete boss ajal, mil KMÜ oli võimul!? - nii et lõpptulemusena ikkagi omad blokeerisid).

Nugis oli suurepärane koosoleku juhataja ja riigikogu reglement küllalt läbimõeldud, ent ma tõestasin kõikide ja kõige kiuste, et õige kõnemees teeb ikka seda mida tema tahab - tänitab võimuleeri, esitab keelatud ja kardetud infot. annab teemaväliseid hinnanguid jne. Lühidalt - juba minu nime väljahõikamine tekitas saalis ootuse - nüüd midagi tuleb. Ühel korral tajusin, et Nugis on täielikult endast väljas ja üritab ka mul suu kinni panna. Esimene ja teine küsimus läksid õnneks - ta ei suutnud minu küsimise haarde ja tempoga sammu pidada, ent kolmandal korral oli ta valmis ... ja mul sähvatas hiilgav mõte/võte : laialt naeratades alustasin:"Lugupeetud maestro haamri alal..." Saal turtsatas naerma, Ülol endal läks ka suu kõrvuni. Panin kiirelt paar repliiki võimu pihta ja esitasin siis igati vormikohase küsimuse ning alles selle lõpus oli Nugisel tagasi ilme, millega ta ootas minu kolmandat küsimust. Hilja! Aga tore ja ka aus - teiste toonaste kaabakatega võrreldes - olid. Sinu sirgjoonelisus ja tegelikult ka ausus tulid sulle kahjuks! Seda kõikide kahjuks, sest sind tõmmati 1994-97.a. korduvalt - algul noorte aferistide ja siis ka vanade kalade poolt alt ja nii, et sa ei saanudki enam jalgu alla. Kahjuks! 

26. 11. 2011

Kirjutasin sellest samas juba poolteist aastat tagasi, kui sattusin ootamatult Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri 2006.a. üllitisele, mis kandis uhket pealkirja Teelised helisillal ja oli pühendatud Eesti Raadio 80. aastapäevale ning kus ma ootamatult avastasin EKP Keskkomittee lektori Vello Ladva paskvilli, mis millegipärast kirjeldas värvika antitegelasena mind, ehkki tänu Ladva ja tema eelkäija Põdra sugustele ei saanud ma kogu Nõukogude aja Eesti raadios kordagi suud lahti teha. Sestap ei tulnud mulle pähegi raadioajakirjanike raamatut avada, enne kui Mnemoturniri algust otsides seda tegin. Tõesti ei tea, millega ma säärase "tänu" ülikooli ajakirjandusosaknnalt ära teenisin, ent eks ole nendegi teene see, et Tartu üliõpilaspäevadest hakatakse rääkima aastast 1968 - isegi Mart Laari 101 sündmust on selle konksu alla neelanud!, - mil toimus kolmas neist. Ent olid ju ka esimene ja teine , oli komsomoli XIII kongress, suhtelistl NLKP kontrollita üritused!, aga mis sa teed kui mõni inimene hakkas enda arvates midagi tegema aastal 1968, siis peavad ju ka kõik jüngrid samamoodi arvama. See selleks.

7. novembril Õhtulehes mainis Enn Vetemaa 1960-70ndate kohata nii: "jälk seltskond oli eeotsas Sõgla ja Lentsmaniga Valge Maja noor pealekasvav klikk", millega saab vaid nõustuda. Ja juhtumisi täna - ikkagi 13.s kuupäev - sattus mulle taas ette koopia sellest Ladva jälgist loost või jälgi Ladva loost, mida toona mainisin. Tsiteeriks nüüd seda lihtsalt, et ka teistel tekiks ettekujutus, mida see jälk seltskond aastakümneid kokku vorpis, et esinemismonopoli enda käes hoida.See ehk aitab mõista sedagi, miks TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond ei taha kuuldagi, et ma ka nende - üliõpilastele mõeldud väljaannetes n.ö. vastu sõna saaksin.

Alatalu jääb tulevasele Keskkomitee lektorile esimest korda jalgu 1968, kus ta peab vajalikuks enda "Edasi" veergudele pääsemist põhjendada niisuguse etteheitega: "Toomas Alatalu tegi kaastööd ebaregulaarselt". Tõesti huvitav - kuidas ma olen aastakümneid suutnud kirjutada kunagi "Edasile", viimased 19 aastat "Pärnu postimehele" nii, et iga nädal ilmub lugu. 1976.a. Valgesse Majja jõudnult väidab mees: "Teleekraanil püüdis võimalikult palju esineda Toomas Alatalu, kes oma soutegemisega võitis küll koolipoiste poolehoiu, kuid tõelised poliitikahuvilised jäid tema etteastete puhul sageli ükskõikseteks." Kommentariks niipalju, et Alatalu läks enamvähem võrdselt igale kategooriale, set ma arvestasin alati auditooriumiga. Häda oli muidugi selles, et juba esimene populaarsuseküsitlus andis AlTALULE 53% JApÕDERILE 21%... "Pealegi ei tunnistanud ta teisi kommentaatoreid, sest need ei oskavat teha leninlikku välispoliitilist propagandat." See viimane on siis tõe ümberpööramine, sest tema eellane Valges Majas Põder oli see, kes mind 1973.a. süüdistas kolmes patus - NLKP XXIV kongressi otsuste alahindamine, ideoloogilise võitluse tähtsuse kahtluse alla panemine ja Jaapani valede territoriaalsete nõudmiste toetamine - olen neist varem kirjutanud. "Igatahes saatis ta massilisetl kaEbekirju Moskvasse, millest vähemalt osa tuli Tallinna tagasi märkusega "Lahendada kohapeal"". Kommentaar: Olgem täpsed - kirju oli 15 aasta jooksul viis ja esimene neist peatas kohaliku Keskkomitee jälkide lektorite märatsemise minu septembris 1973 peetud loengute pärast, mis asendus komisjoni kokkupanekuga ja mind uuriti-jälitati tervelt 5 aastat (1973-78). mul läks õnneks, et Moskva KK lektorite grupi juht Golovko lihtsalt nägi Eestis suvepuhkusel olles mind TVs esinemas, sai konflikti tegeliust olemusest aru ja nii lõppes minu teine kiri - totaalne kontollimine kestab kolmandat aastat, inimestelt nõutakse minu loengute kohta negatiivseid hinnanguid jmt. - Põderi enda mahavõtmisega. Kuna kõik avaldamise ja esinemiskeelud peale TV jäid jõusse, saatsin 1978 kolmanda, ent selleks ajaks oli Golovko lahkunud ja kohalikud väikevennad Anupõlluga eesotsas tegid oma töö. Olgu lisatud, et nende keskkomitee jälkide vendade eest päästsid end teisedki otsepöördumistega Moskvasse - tuntuim näide Ülo Vooglaid, keda süüdistati "partei-vastases" tegevuses. Moskva ettepanekul eraldati ta Molotovi, Malenkovi, Kaganovitsi jt. nimistust ja nii rahunesid Koop ja Ko lõpuks Vooglaiu "mitte-parteilise" tegevusega.

Ent mingem Ladva tekstiga edasi "Ta ei sobinud  väliskommentaatorite seltskonda. Toomas Alatalu pidas ennast ainuõigeks kommentaatoriks, kõik teised olid tema arvates diletandid". Kõva ja tõeliselt parteiline sõna üliõpilastele - keegi ei sobi seltskonda. Enne seda ja pärast seda väidet on toodud paarkümmend nime ehk siis nn. seltskond. Selle koosseisuga on sama seis nagu Põderi omaaegse kuulsa "nimekirjaga" "Sirbis", kus inimesed ise teatasid mulle, et ei jaga Põderi teavitust "halvast Alatalust" kogu eesti rahvale.!Aga loomulikult ei avaldanud seltsimees Ilmar Rattus neid, ehkki perestorika juba käis. Paraku ainult Moskvas - Eestis oli jäme ots veel 1988.aasta suveni jälkide seltsimeeste käes. Ning on otsapidi tänagi, sest näete - Keskkomitee lektor saab sõna ja võib raadio juubeli väljaandes sajatada teist, kelle esinemised ta ise raadios ära keelas. Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder on aga vaimustuses - milline õpetik sõnum üliõpilastele.

13. 11. 2011

Postimehe AK avaldas ilmselt noore uurija loo Saksamaa migratsiooni poliitikast, mille lugemine oli rabav - tuleb välja, et suur osa igasugustest konstrueeritud teooriatest, millega noor inimene on end kurssi viinud,  on tõesti õhku ehitatud, sest algmaterjali teke on kokkuleppel ära unustatud. Kuna tuli välja, et loole arvamust avaldada ei saa, siis panen vastuse kirja siin. Saksamaa välistööjõu lugu saab mõistetavaks alles siis, kui meenutada, et ta oli 1945-55 rahvusvaheliselt karistusalune riik, mistõttu saadi ka lepinguid teha alles 1955st. Miks esimene leping tööjõu osas Itaaliaga, on lihtsalt selgitatav - karistuskaaslased ja sakslaste kaotused sõjas meeste osas tunduvalt suuremad. Järgnesid lepped 1960 Hispaaniaga - Sinine diviis! ja Kreekaga, mil selgelt oli ettevalmistus- ja tasakaalustamise samm järgmise aasta suurtehingule - Türgiga. Kurikuulus Berliin-Bagdad-Basra liin. See kõik oli sunnitud ja samas sõjakamraade arvestav tegevus. Oma meestest ja tööjõust ilma jäänud rahval tuli kohanduda olukorraga ja sellest tulenev poliitika määras ka seaduste sisu, mitte mingi arusaam või hoiak, mida nüüd tagantjärele poliitiliselt karistatud rahvale pähe määritakse. Loomulikult saavad niimoodi - pooled asjad jätame mainimata - sakslastest kirjutajad kõva raha ja noored kordavad seda jura tööst töösse edasi.

Selle kokkulepitud kirjutamise/unustamise kohta pakkus hea näite eilne uudiste plõksimine, sest UN SC tõepoolest arutas Palestiina küsimust, kuid ... kik kanalid rääkisid muust. Alles õhtul leidin live ülekande Al Jazeera kanalilt, kus räägiti jõudude vahekord SC ära ja ühel hetkel ülekanne lõpetati. Ükski teine kanal ei rääkinud endiselt asjast midagi ja sama seis oli ka täna hommikul. Vaid Vene RBK teatas, et küsimust arutatakse. Seeeest anti tuld Süüriale ja France24 näitas Iraani ajakirjaniku koledaid pile oma kodunarkaritest ja seletas neid lahti elik - Iraan on tõesti riik, mida tuleb rünnata! Tähelepanu kõrvalejuhtimine peamisest käis ja käib mis mühin.

Aga eelmise loo jätkuks sedagi, et Riigikogu ikkagi võttis arutusele minu ettepaneku lubada akrediteeritud ja eduka õppekava 3/4 osas läbinuil  see ka lõpetada. Arutati 8. ja 10. novembril Karel Rüütli algatusel. Ministeeriumi pätid läkitasid komisjonile valeinfo, kus teadlikult opereeriti valede aasta arvudega ja räägiti enamusest - tõepoolest vaid vähemus õppekavadest said positiivse hinnangu, ent see ei muuda neid ja tudengeid olematuteks... Paraku polnud kohale kutsutud Jüri Martin see mees, kes õigust kaitsnuks kahe kaagi vastu - üks oli Mart Laidmets, teist ei tea - aga minu tulevaste ajaleheartiklite jaoks polegi see oluline - ja nii tuleb mul otsustada - kas jätkata klass madalamal tasemel või kuhugi koos tudengitega ülekolida.

12. 11. 2011

Ise poleks teadnudki, aga pahane ülemus helistas, et olen asja suure kella külge pannud. Kuna haridusministeeriumi mingi hindamiskomisjon täiesti ootamatult ja mõistusevastaselt ei andnud juunis 2011 keskkonnakaitse teaduskonnale doktorantuuri pidamise õigust - 3 akadeemikut ja 6 taeduste doktorit on ministeeriumi enda bakalaurustele (ja ühele akadeemikule) seedimatu produkt - otsus, mis mõjutas kõiki teaduskondi, k.a.RS, ehkki just olime saanud 7aastase loa BA õppeks ja 3-aastase MA õppeks, sest nüüd tuleb kas pillid koku panna või hakata rakenduskõrgkooliks ilma kraaditeta. Kõige totramas olukorras on need, kel jäänud õppida veel aasta - oled 2 aastat maksnud ühe asja eest ja saad lõpuks midagi muud. Ministeeriumi "juhtimine" seisneb selles, et mingit otsust ei ole - on vaid mingi omisjoni arvmus + telefonitsi teadaandmised ja minister tõenäoliselt kirjutab otsusele alla alles detsembris, mistõttu tuleb sügisssemestril tööd jätkata vana õppekava alusel ja siis lülituda pooleks aastaks uuele!!! Sestap pöördusin riigikogu kultuurikomisjoni poole kirjaga teha seaduseparandus, mis lubas - põhjendatud ootuste printsiibil - vähemalt kolmandal kursusel teha see viimane semester vana kava ja vanade regaalide saamisega. Huvitaval kombel võttis minu kirja kasutusele Postimees.ee - mida ma üldse ei jälgi, kuid ajakirjanik patras minu teksti kasutades täielikku jama kokku. Pole ime, et esimeste kommentaaride mõjul õiendas neli tundi hiljem probleemi olemust riigikogu komisjoni esimees ja endine PM toimetaja Urmas Klaas, ent ikka Euroakadeemiale varju heites ja ikka postimees.ee-s. Sealjuures ajakirjanik Alo Raun ei pidanud vajalikuks minult midagi küsida - ilmselt tuletati talle meelde, et Alatalu on Postimehes keelatud autor. Küllap teab ta isegi seda - ikkagi 10 aastat juba keelatud. Ent nähtavasti just selle Alatalu nime avaldamise kartusega järgmisel päeval ei kajastanud ükski paber kandja asjast midagi. Nagu Nõuka ajal Adolf Slutsk keelas Alatalu nime mainimisega ja kogu Eesti Raadio täitis truult korraldust. Ehkki täna on tegemist tõsise probleemida - noorte petmisega ministeeriumi poolt, õigemini sunnib ministeerium ülikoole rikkuma seadust, et printsiip - meil on õigus ka poole kooliaasta pealt kool laiali saata, kui direktor ei meeldi. Mis sest, et enne oleme klasside juhatajatele andnud pikaajalised tegevusload. 

08. 10. 2011

Eile Leedu saatkonnas esinemisjärge oodates tuli meelde ja rääkisin kohe ka ette, kuidas ma üksinda kohtusin BA nimel Venemaa ja Valgevene Liidu PA delegatsiooniga eesotsas Borodiniga. Sündis see IPU Moskva kongressil septembris 1998. Juba lennuväljal imestasin, miks Riigikogu delegatsioon topiti mikrobussi, minu kui BA esindaja jaoks oli must auto (ja ka hotellis esindusnumber, kuhu iga öö helistati hinda alla lastes!). Ühel hetkel astus meie juurde mainitud Liidu esindaja, vist Valgevenest ja pakkus kohtumist. Olime Bickauskas, sekretär ja Lätist polnud kedagi. Sai antud nõusolek, et läheme kolmekesi, ent kohale minnes leedulasi polnud ja mul tuli istuda ühise laua taha 7 saadikuga. Esimesel hetkel ma ei kujutanud ette, mida pean ütlema - polnud ei mingeid volitusi ja kogu kohtumine oli üllatus. Õnneks ! Õnneks! nad olid meile varem pihku surunud kirjandust ja seda lapates leidsin koha, kus nende tööplaan kuulutas - "alustada Balti Assambleega kõnelusi nende astumisels VV+V PA-sse" Sestap lahendasin pärast formaalseid tervitusi asja lihtsalt öeldes - "Me ei saa teiega kõnelusi pidada enne kui olete selle punkti tööplaanist välja võtnud" ja tulin tulema. Hiljem sedastasin, et nii ka sündis. Kas see aga oli ja jäi BA ja VVV PA esimeseks ja viimaseks kohtumiseks, - ma ei tea.

Teine detail Postimehes ilmunud Haveli lugu silmas pidades - see mees ei ilmunud kangekaelselt Merile viimast austust avaldama Eesti saatkonda Prahas, ehkki pakuti nii autot, sobivat kellaaega jmt. Oli see rivaliteet? 6.10

07. 10. 2011

Asi läheb põnevaks ja tõesti on aeg kirja panna seda, mis võib ajaloole väärtuslik olla. Äsjane jõudmine Indiasse tuletas meelde, miks ma sinna varem ei läinud. Oli lihtsalt niisugune klassikaline seis, kus üks tädi tahtis järsku ilmtingimata Pekingi reisile minna, ehkki normaalne olnuks tal minna turistina naiste kongressile New Dehli ning Siimannil suur valu Kilveti, Kubo ja Kuke õhutusel mulle koht kätte näidata. Aasta oli 1996 ja kuna arvestasin Balti Assamblee lülitamisega IPUsse - see tuli tädi tahtel aastaks edasi lükata - ja Delhis seda teha polnud võimalik, loobusin sellest n.ö. kompensatsioonireisist. Kilvet ja Märja mõistagi särasid ning selle peale meenub kohe ka Krista võidukas nägu septembris 1998 Moskvas, kus tal õnnestus - kujutage ette - Jeltsiniga kätt suruda. Talle oli see loomulikult vist isegi elusündmus, ent minu stsenaarium nägi ette, et Eesti delegatsiooni juhina läinuks sellele vastuvõtule Ants Käärma, riigikogu aseesimees, kes sai selleks Moskvasse sõitjate nimekirja võetud. Oleks tekkinud vähemalt meestevaheline juht, kui üks ütleb privet ot estonskih zemledeltsev. Mu tuju langes täielikult, kui meid pandi õhjtusöögil koos Käärmaga istuma viie meetri kaugusele ehk järgmisesse lauda näoga Jeltsini poole. Küll ma kahetsesin, et polnud kaasas Rüütlit, kes omade poolt riigikogu aseesimehe kohalt mahavõetuna oli solvunud ja loobus Moskvasse sõidust. Olnuks ta oma lokkidega minu kõrval, oleksid meeste pilgud igal juhul kohtunud ja ... Eesti välisministeerium oleks vihast siniseks läinud!

Läksin edasi teise ja olnuks-nii looga. Tegelikult tuletas Pekingi asja meelde Indrek Tarandi kilkamine Ekspress.ee-s ? 28.09, kus ta praalis, et 1994 võeti vaikimisi vastu otsus mitte torkida USA, Hiinat ja Iisraeli. Ilmselt sai välisministeeriumi kantslergi toona korraliku nutsu ja isikliku püstoli suure vanaraua kokkuostu eest, sest egaś ta muidu - tema enda Europarlamendi fraktsiooni arvestades - poleks algatanud juulis Palestiina riigi vastast võitlust Brüsselis. Olulisem on muu - kui uskuda Tarandi juttu, siis - kelle nimel tegutses Laar 1996.a. Pekingis IPU täiskogul, kus ta alustas hiinlaste kottimist Taivani ja Tiibeti pärast. Seda - NB - Tsetseeniat unustades ja Tsetseenia arvel! Tegemist oli murdekohaga Eesti välispoliitikas. Tuli see algatus Saksamaalt või oli see Laari isiklik kättemaks Lennartile troonilt tõukamise eest 1993!? Olnuks ma 1996 Pekingis, teadnuks täpsemalt, milles asi. Neid ridu toksides tuli ette, et enne seda Pekingi asja olid ka valimised Albaanias ja minu sõit Albaania presidendi kutsel Crans Montanasse, millele Kelam, Savi ja Maasikas veto panid - asi, mida ei sündinud ei varem ega hiljem!? Just Saksamaa huvides oli kodusõja vallandumine Albaanias, mis ka sündis, kuna valimistel n.ö. tegelikult toimunu võltsimise tunnistaja jäeti osavalt konverentsist eemale! Karm tõde on selles, et igaugustele kilkamistele ja sõnamängudele vaatamata on mõnede Eesti poliitikute käed tegelikult nii tsetseenide kui albaanlaste verepritsmeid täis.

02. 10. 2011

Reedel ilmutas Kalev Vilgats Pärnu Postimehes minu loo "Iseseisvuspäevast Venemaa raames", milles juttu sõjaeelsest Balti riikide saatusekaaslasest Tõvast, kes jätkab meeleheitlikku võitlust oma identiteedi säilitamise pärast ja kuna ta teeb seda vägagi huvitavalt ja elegantselt, vajaks Tõva minimaalsetki tähelepanu Läänes. Kirjutasin selle loo Eesti Päevalehele mõeldes - see on Lääne saatkondadele jälgimiseks soovitatute nimekirjas - ja ... nad ei leidnu selleks ruumi, ehkki pärast teist tagasilükkamist (esimese kinntamist) avaldati kohe pikk jura seotult Kuuba asepeaministri surmaga. Moraal on lihtne - Venemaa võime nutikalt kritiseerivat lugu ei saa avaldada, ent jänkidel silma märjaks võtvat lugu küll. Ehkki me sõltume ikka demokraatia arendamisest Venemaal ja mitte Kuubal. Pakkusin Tõvat järgnevalt ühele portaalile n.ö. tasuta - sama seis - andke midagi, mis Venemaad ei puuduta. PP tegi oma töö, aga mingit sõnumit Venemaast elik tähelepanu tõmbamist Tõvale Läänele sellest ei johtu.

Sama nõme ja ohtlik Venemaa kummardamine toimub ka Hiina teemaga. Tegelikult hakkas ju Mart Laar opositsiooni juhina kolkima Hiinat USA palvel veel 1996-97 pigem teades kjui mitteteades, et nii tekib hea põhjus loobuda Tsetseenia toetamist.  Kahe suurriigiga korraga ei saa ju kembelda! Ent kas selle hinnaks ikka peab olema Hiina toetuse kaotamine!? Lihtne on matkida - Obama lipsuta ees, Ilves ehkki lipsuga aga ikkagi jalgsi läheb üksi Kaitseuuringute Keskusesse ! NB militaarne asutus - kohtuma Dalai-Lamaga. Seejärel võtab kamp kodukootuid asjatundjaid piikidele Hiina saatkonna üllitise ja rõõmsas kooris kuulutatakse, et Hiina ei lähe meile üldse korda. Kuspoolt jällegi tegelik tuul puhub, paistab väljarääkivat lapsesuu Juku-Kalle, kelle kinnitusel toimetaja Merit Kopli ei teadnud midagi, mida Mart Kadastik tegi!?

Suurpärliks sai ka Jürgen Ligi läbipõrutamine Eesti Panga juhi valimistel. Ei eita, et reformikad on liiale läinud, ent vastulöögi andmiseks tuleb valida õige ametikoht. Ja kui väärilisi kandidaate pole, siis tuleb täita see amet ikkagi võimekamaga. Mitte keskpärasusega. Aga seda Laari pea ei võta - tasub tuletada meelde tema "nõuandeid" Gruusiale sõja künnisel = just see, mida Moskva soovis. Isamaalased oskavad end publikule serveerida, kui meenutada kasvõi doktorikraadiga nõunikukoha täitmist, ent suures poliitikas jääb selleks vähe. Washington Timesi meenutades on Laaril küll USAs nime, ent eelmisel nädalal Tallinnas oma teadustööd Eesti-Venemaa suhetest esitanud George W. Bushi-aegne USA aseriigisekretär (vabariiklaed on isamaalasi alati vaimustusest värisema pannud) võttis küll kõik kohalolnud muigama. Rabav juhus, kus suurriigi n.ö. keskmise 1000 nooruki arvamust kõrvutatakse väikse naaberriigi 500+500 nooruki arvamusega!? Samas pole põhjust imestada, et keskiga seotud Raivo Vetik oli esimene, kes ruttas ameeriklaste arusaamatult konstrueeritud küsitlustulemusi ja veel arusaamatumal kombel neist tehtud järeldusi kiitma. Peaasi, et Venemaa kasuks kõlavad õpetussõnad tulevad ameeriklaste suust. Kas nad ka olukorrast aru saavad, pole oluline.

Ligi läbikukkumine tähendab aga seda, et keskpärasuste järjekindla edutamise tulemusena saab Eesti tipus - pärast põhiseadusest niigi väljaarvatud Laaneotsa peatset erruminekut - olema varsti vaid üks üle keskmise ja selgelt riigimehelik kuju - peaminister Andrus Ansip.  

11. 09. 2011

Leidsin esmaspäeval reisilt tulnuna postkastist kutse Inglise kaitseministri loengule Tartu, jätsin reageerimata, kuid hommikul helistati saatkonnast - kas ikka saaks tulla? Kuna olid loengud, loobusin. Küll aga ütlesin tudengitele, et küllap inglane tuli ajupesu korraldama Liibüa sõja õigesti mõistmise nimel. Läks täkki, sest täna hakkas EATA ehk siis Eesti NATO ühing levitama selgitusi just selle sõja õigesti mõistmise kohta ja kõik viited on pärit Inglismaa allikatest. Kärsahaisu ikka palja sõnaga ei kustuta.

31. 08. 2011

Laupäeval tuli teade Herbert Vainu surmast, kes oli koos Albert Kääri ja VPga vast tuntuim kolmik siis, kui Tartust Tallinna tulin. Mul oli kohe selge, et avaldan talle avalikult kaastunnet, kuid nagu ootasin, et keegi teine ka või siis vähemalt pakutakse kollektiivselt. Võta näpust - minu kuulutus ainuke ja mõistagi vajab tekst "Halval ajal ainsana ausana käitunud kolleegi väliskommentaator Herbert Vainut... " lisandusi. Tekst on õige ja ehkki me ise saime omavahel tuttavaks märgatavalt hiljem kui mina Kääri, Põdra ja Hazakuga - teda hoiti kuidagi distantsil, ehkki ta oli teistest märksa ettevalmistatum, asja tõsiselt võtvam - mäletan meie korduvaid kohtumisi TA raamatukogu lugemissaalis välislehti sirvimas - mida ükski teine peale meie ei teinud! Nood teised olid jämedalt öeldes keskkomitee haltuura vennad, üheuudisevennad, teatud hetkest peale - kui välismaa eliitajakirjad Keskkomiteesse jõudsid - lihtlabased mahaviksijad, plagiaatorid. Ja kui tuli kokku terve punt sääraseid, siis mõistagi häda neile, kes tööd tegid, kelledel oli oma arvamus jne. Ju see viimane meid ühendas, sest niipea kui Põder alustas (Käär jäi kohe kõrvale, ehkki esimese VälisPanoraami tegijad mäletavad, et tema oli just see, kes lubanud poisikese paika panna) minu poliitilist mahalöömist "ideoloogiliste vigade pärast." Raske öelda, kui suurt osa teised Põdra ässitamises mängisid, aga ega nad teda selles tagasi ka ei hoidnud. Rahu ja mõistusele kutsumist üritas vaid Vainu, kes ühel korral saavutas ka selle, et tulid kolmekesi - Vainu, Hazak, Mikenberg mulle koju külla. Vastasin selgelt, et võetagu maha kõik 1973 pandud keelud (see külaaskäik oli kusagil 1981.a.), ent kus sa sellega - maffia ja endanäitamine märatses edasi. Nägin Vainut viimati AK 55ndal sünnipäeval ja tema väljanägemine just palju aega talle veel ei tõotanud. Au talle, et jäi ausaks kollegiks, mitte paandunud lurjuseks nagu mitmed neist - Põdra kõrval olid parajad juhid ju teisedki, kui peategija Valgest Majast mujale ümber istus.

16. 08. 2011

Kuna tänases Pärnu lehes on mu lugu "Väike vapper ja valus vaikus"  ilmunud, siis võin ka Tallinnas suu lahti teha ja soovitada kõigile - lööge Google´i otsingusse sisse "Islandi välisminister Gazas 2011" ja te ei saa midagi eesti keeles sellest ajaloolisest visiidist 6.-11.07 ehk siis nädal enne Abbasi sõitu Norrasse ja 12 päeva enne Oslo-Uttoya veresauna. Seda muide pole ka venekeelses regnum.ru-s, mida tavaliselt jälgin. Tõsi, venekeelne Google andis mingi uudise sellest, ent mittepeamise nurga alt. Enam kui rabav vaikus siin Eestimaal, kus Island on näiliselt rahvuskangelase staatuses. Seda enam kunstlik, tsensuurist ja äraostetavusest, kinnimaksmisest kõlav vaikus Islandi teo ümber. Kes muu maailma esindajaid Gazasse ei taha, on teada. Tegu oli läbimurdega. Enamgi veel - nii Gazas kui Oslos käis jutt Palestiina riigi tunnustamisest septembris ÜROs, aga kuna Iisraeli enda ajaleht Haaretz 10. juunil - tutvustasin seda 16. juunil Õhtulehes - avaldas Iisraeli välisministeeriumi salajase instruktsiooni, mis kohustas poliitikuid ja diplomaate töötlema eri riikide - need olid jagatud kolmeks - eliiti, poliitikuid ja ajakirjanikke, kogukondi jne.-  et ei toetataks Palestiina taotlust ja et eriti hea oleks, kui see üldse maha vaikitaks. Lause sai küll pikk, aga küsigem- millega seletada, et ei BNS ega ükski teine Eestile uudiseid vahendav agentuur seda visiiti ei kajastanud? Poole sõnagagi mitte! Kas keegi palus või? Täielik vaikus, ehkki igaüks saab aru, et kui juba kaks Põhjamaa riiki otsustasid Palestiinat tunnustada, siis on pilt kardinaalselt uus! Gazas käimisest rääkimata!

Viide on, aga seda saavaad vaid Pärnu Postimees + tellijad lugeda.

03. 08. 2011

Tegelikult on pealkiri kuri, ent äsja avastasin, et Google´is varem olnud viide minu sellele koduleheküljele on sealt kadunud ja põhjus ilmselt selles, et siit pole teatud ajakirjanikel häid uudiseid enda kohta lugeda. Tunnistan sedagi, et ei saa kohe kuidagi pihta, mis moodi, õigemini kes paneb mõned minu lood n.ö. kättesaadavateks ja teised kohe mitte. Mind laimavad lood on kohe kõik millegipärast Google´is üleval, mitmed head lood on mõnda aega üleval ja siis kaovad sealt, enamus lugudest, kus ma korralikku analüüsi pakun, pole kohe üldse Google´is olemas!?

Tänase kirjutamise mõtte andis eilses Delfis ilmunud minu kommentaar, millele toimetus oli pannud pealkirjaks "Kes kujutab ette Tarandit kohtumas USA presidendiga". Minu pealkirjaks oli U. Soonvaldilt saadud küsimus "Kas välispoliitiliselt on vahet - Ilves või Tarand?" Intriig missugune - ilmselt oli pealkirja panijat innustanud minu read tekstis, kus ma pärast sedastamist, kui sageli ehk võrreldes Haloneniga kergelt saab Ilves kokku Valge Maja peremehega, mainin - "kujutada nüüd korraks, et Valgesse Majja võiks ühel päeval nagu muu hulgas astuda sisse tundmatu brünett prillid peas..." Eks ole - hoopis midagi muud kui pealkiri! Pealegi oli veel maha tõmmatud üks oluline sõna - minu lause kõlas nii - "Muidugi võib ajakirjandus küsida kõike" - sealt oli välja jäetud sõna "ajakirjandus", ehkki nii totra küsimuse autor saab tõesti olla vaid Tartu ülikoolis ajakirjandust õppinud tüüp, mitte normaalne kodanik, kes on ammu aru saanud, et Eesti presidendivalimised on vaid ajakirjanduslik ettevõtmine. Enamik Delfi nn. kommentaatoreist aga pole üldse pealkirjast kaugemale lugenud ja kogu kaagutamine käib selle üle, et Tarand ikka kohtuks küll Obamaga. Äsja vaatasin, et juba 368 kommentaari - neist 90% Tarandi pimedat kaitsmist ja minu tänitamist. Tänu ühe ajakirjaniku vastutustundetule käeliigutusele. Mõistagi ei kavatse ma protsessida - Tartu ülikoolis vaid niisuguseid autoreid lolli olukorda panevaid ajakirjanikke koolitataksegi - ent hakkab kurb, kui mõelda - millise IQga inimesed toetavad Tarandit ja kuidas pole nendeni jõudnudki, et pole mõtet üldse suud lahti teha, sest neid lihtsalt ei lasta valimisurnide juurde. Asi, mille ma tegin selgeks juba esimese lausega, aga nad ju nii kaugele ei lugenudki!? Eesti presidendivalimised on selgelt Eesti ajakirjanike ja käputäie eliidi ühisetendus - viimased teavad ette võitjat, esimeste ülesanne on rahvast lollitada. Nii nagu Pätsu ajal, mida suurepäraselt tuletab meelde tänane Õhtuleht - rahvas ei teadnudki, et ... Päts oli riigi Stalinile maha müünud. 6/7.

06. 07. 2011

Sain huvitava telefonikõne ja seejärel ka emaili Tõnu Ülemaanteelt põlvkondade kasutegurist märkusega, et asi läks nihu 1960ndatel. Teatasin, et mõtlen samamoodi. Vastuses märkisin, et ma täitsin oma Akadeemia 1/2010 vaid tühemiku "enne 1968" ehk lõhkusin müüdi, et kõik algas sellest peale kui Lauristin, Allik ja Ko suu lahti tegid. Müüdi teine pool oli komsomoli 13. kongressi ehk Tartu vaimu tegeliku sisu mahavaikimine ja seda 40 aastat! Arusaadav, et veel 1991ni, ent sealt edasi seletub kõik kontrolliga ajakirjanduse üle selle ema tähtsuse ja tarkuste kaitseks. Ka minu suure artikli ilmumine olnuks väheusutav, kui ma poleks saanud näidata, et see kõik on juba Läänes ilmunud ja teada. Tagantjärgi hinnates oleksin pidanud kirjutama täpsemalt sellestki, kelledega meid asendati - meie oma kursuse- ja ülikoolikaaslastega, kes õpingute ajal kohe kuidagi silma ei paistnud, ent pääsesid oma kuulekusega silma ning seetõttu neid peatselt ka edutati. Kompartei ehk vanad võtsid noored oma kontrolli alla, ent Eesti kompartei ladvik on alati oma arguse ja piiratusega - võrreldes Läti ja Leedu omadega - hiilganud. Halli kaadri väljavalimise protsess algas komsomoli 14. kongressi ettevalmistamisega ja lõpptulemuseks sai see, et nood hallid, uute-ideede-võimetud ja arad tegelased dikteerisid kaadrivalikut 1980ndatel ja nii olemegi seal, kus oleme ja säärastena - juhtivatel kohtadel - nagu on toiminud valikuprintsiip. Kui lisada 1940ndad, kui rahva parim osa lihtsalt hävitati ja välja veeti, siis on põlvkonnast põlvkonnani allakäigu rida küll masendav. Sama seis nagu varemgi on ka nüüd 2011 - talent maha, uus idee - tsensuur peale, põlu alla ja esitaja hävitada. Tegelikult toimuva katmiseks kõlksutatakse juttu "talentide tagasikutsumisest" - hoopiski tuleks anda kodustele ja koju jäänud talentidele võimalus.

Öeldu heaks puändiks on viimasel ajal pidevalt korrutama hakatud TRÜ sotsioloogialabori kinnipanemine. Kas ikka tõesti kohe ja kõik kinni? Ülo Vooglaid ja veel mõned, Pikkar Joandi tuleb esimesena meelde,  said tõesti kinga ja pidid vaatama, kuidas hakkama saada, ent ... sotsioloogilised uurimused läksid ju edasi. Ainult et neid juhtisid seltsimehed Titma ja Kenkmann, kellede n.ö.paraleelne uurimiskeskus tõusis mõistagi esimeseks.. Elik edumeelsed vahetati välja kuulekatega ja nüüd räägivad ka need kuulekad ise - aga neid oli ju kokkuvõttes palju! - , et näe, jah, sotsioloogialabor pandi kinni!? Lisamata, et siis hakkasid sotsioloogiat tegema teised ja ...nii nagu vaja! Eks sealt ka meie tänaste sotsioloogide uurimuste "tulemuslikkus" elik nii nagu vaja (mõnele) uuele parteile. Kirj.25.06

02. 07. 2011

Kuna Laanemäe andis ise endast märku ja pealegi teemal, kus tal oleks parem vaikida, siis mõned mõtted veel. Ma ei usu, et hakkan antud üllitist lugema - sirvin kindlasti, ent 1960ndate saatus selle kajastamise mõttes pole kiita. Algul usurpeerisid teema Lauristin, Endre ja neile takkakiitjad ning ikka alates alles sealt peale - 1968 - , kus neil õnnestus esile kerkida ja midagi ära teha. Oma üllitises, mis ilmus "Akadeemia" 1/2010, tõin ma esimesena - K.Adamsoni artikkel ilmus enne, aga minu oma lebas ka juba toimetuses - välja 1962/3 tekkinud suure Tartu vaimu sisu, tema üle-eestilise haarde  (nimetaksin väikseks Tartu vaimuks seda, mida mõned oma kodus elik kitsas ringis harrastasid) - see, mis 1968.aastast peale järgnes piirdus vaid Tartu linna, sotsioloogialabori, komsomolikomitee ja ülikooli klubiga. Olin ülikoolis 1961-65, jagasin tuba Andres Ehiniga, ungarlase ja mariga, sagedaseks külalisteks või koguni naabriteks olid Toomas Sulling, vennad Tuulikud, Priiti Järve, ajaloopoisid. Nii et teadsin ja tean paljut. Tollal kas tehti midagi, tehti oma toas või lihtsalt passiti. Büünele pääsesid muidugi esimesed, ent kui meid maha võeti, siis tuli endalegi hämmingus tunnistada, et meie asemele pandi hallid kujud meie endi kursustelt!, kes millegi erilisega silma ei paistnud, ent olid oma kuulekusega ja ?  pälvinud ülemuste heakskiidu. Üheks niisuguseks mittemidagi-erilist kujuks oli Laanemäe ja tema ilmumine EKP lektorite grupi pealikuks oli ikka paras üllatus küll. Nagu kirjutasin, läks ärategemine endast silmapaistvamatele ja võimekamatele  kohe lahti - mats ja maha. See oli nagu kättemaks selle eest, et oldi kaua varjus. Teine samasugune mälestus on seotud Toomas Leitoga, kes oli Laanemäest selgelt võimekam, ent pidi olema varjus, sest oli Alatalu. Ühel hetkel aga rollid muutusid, Leitost tehti EKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja asetäitja ja kui ma selle uue luua - aga ma käisin kõigi uute juures, sest ma tahtsin esineda ja see mulle istub! - juurde oma keelude mahavõtmise jutuga läksin, karjus ta ühel hetkel - "Sa ikka veel arvad, et oleme ülikooli klubi laval!" - Iva on selles, et kui me tegime poliitilisi showsid ülikooli klubis, siis mina olin alati halbade - De Gaulle, Goldwater. Ian Smith jne. kaitsja, teised, k.a. Leito ründajad, õiguse kaitsjad. Ometi ma leidsin alati mingi nipi, et neid üle mängida ja narri olukorda panna nii et pubik rõkkas naerust. Ühel korral mind isegi eemaldati lavalt, et n.ö. õige otsus välja kuulutada. Kust mina oskasin siis ette kujutada, et seda alla jäämist ei unustata surmatunnini. Pole siis ka ime, et Leito ei liigutanud minu kasuks lillegi - tuli tagasi teha. Ent isegi Leito pole leidnud mainimist White book of communism in Estonia. Tublid - hr. Meri komisjon ja eriti seltsimees Laas.

Tegelikult oli algul kavas kirjutada vaid eelmise keskkomitee naljaloo jätk. Kõrgemast klassist. Ehk siis NLKP Keskkomitee ruumides Staraja ploscad toimunust, kuhu välismaale tööle siirdujad pidid viima oma parteipileti. (10 aastat hiljem võisid selle jätta ka Tallinnas parteikomitee seifi). Tulin Kuubalt - kuhu siis ikkagi Moskva märkuse peale sain - tagasi juunis 1980 ja läksin pileti järgi. See tähendas läbiminekut neljast dokumentide kontrollist ja kui lõpuks vajaliku ukse taha jõudsin, pidasin enne sisseastumist targemaks oma suure spordikoti ukse taha jätta. Kuna kõik oli ette helistatud, läks sees minutit viis, ent koridori - aga need olid seal pikad-pikad - astudes oli spordikott kadunud. Nägin umbes 30 m kaugusel valvelauda, tormasin sinna ja üks tädi vaatas mind tükk aega karmil pilgul ja küsis, enne kui koti andis - Võ sto, ne znaete, sto u nas tut vorujut! See oli nüüd küll mulle niisugune uudis, et vastasin Izvinite, ja deistvitelno ne znal, sto u vas tut vorujut. Tegelkult olid asjalood nii, et kõik teadsid, kus asuvad välismaalt tulnute dokumendid, nagu sedagi, et sealt tullakse teinekord kogu kraamiga - läbitulek oli sunnitud, aga edasi viis tee lennu- või raudteejaama.  On tõesti võimalik, et seda kasutasid keskkomitee enda töötajad. Ent omade tagant varastamine oli kombeks ka välismaal. Nicaraguas - kust tuli lennuk kord nädalas, istus lahkuja viimase nädala oma toas asju valvates, sest oli piisavalt neid, kes lahkusid poolte asjadega. Elati aga gruppidena, s.t. kõik olid omad NSVL kodanikud ja reeglina NLKP liikmed.

23. 06. 2011

Vihmavalingu saatel pikemaks ajaks raamatupoodi sulgunult avastasin kadunud ja elu lõpuni ausaks jäänud Eenok Korneli raamatu kõrvalt ka Aare Laanemäe järjekordse trükise. Mõelda vaid - kuldsed 60ndad ja seda EKP juhtiva töötaja tõlgenduses. Kohe tuli meelde nn. Meri komisjoni kurikuulus Valge Raamat ja selle inglise keelne variant, mida sattusin lugema esimesena ja kus Jaan Laas ei tea mis ajendil pani kokku eesti rahva õnnetustes süüdi olevad kollaboratsionistid. Mina - Keskkomitee poolt ametlikult jälitatud ja keelatud esineja - kaasa arvatud. Olen juba juhtinud tähelepanu selle majanduskandidaadi kummalistele arusaamadele, sest tema nimistu ei sisalda ühtegi - kordan ühtegi Aare Laanemäe taolist tüüpi - EKP Keskkomitee ideoloogiaosakonna töötaja + õppejõud kusagil, linnakomiteede töötajatest rääkimata. Igal juhul oli Laanemäe kõva aparatchik, sest pandi polkovnikutütre Mäe asemel juhtima EKP Keskkomitee lektorite gruppi 1978.a. ja ta oli sel ametikohal 7-8 aastat. Selge kaabakana, sest ta tegeles ka minu toimikuga ja kevadel 1979, kui läksin uue luua - ikkagi Ristlaane mees - juurde ettepanekuga minu avaldamiskeelud maha võtta, kukkus ta omi kaitsma ja asi lõppes sellega, et hakkas mind oma kabinetis hirmutama sellega, et ei lase mul Kuubale sõita ja et üldse pannakse mu välissõidud kinni. Astusin selle peale paar kabinetti edasi, kus olid veel mõistusega inimesed ja helistasin Moskvasse, NLKP KK lektorite grupi juhataja Golovkole, kes oli minu teleesinemisi näinud ja juba kaks korda Põdra-Mäe rünnakud tõrjunud. Olin ka äsja Moskvas tema juures käinud ja ta andis oma telefoni n.ö. igaks juhuks - seda meie keskkomiteelased muidugi ei teadnud. Informeerisin Golovkot jutuajamisest ja ta lubas kohe Laanemäele helistada ja soovitas tagasi tema juurde minna. Sisenesin kabinetti hetkel, kui näost kaame Laanemäe kargas ühelt jalalt teisele ja väitis korda kolm - a ja shutil, tovarists ne ponimajet shutku. Olid ikka head naljad küll seltsimehed keskkomiteest ja teie poolt ära ostetud Jaan Laas. Lõin kodus sisse ETISe - Aare Laanemäe on, aga ei mingit elulugu. Mis viga nii publitseerida isegi 60ndaid!

20. 06. 2011

Oli kosutav lugeda, et küüditamise päeval paigutatakse Vabaduse väljakule koopia vagunist, millega veeti eestlasi 1949.a. ja ilmselt ka varem - 1941? - Siberisse. Võin pidada ennast selle idee maaletoojaks ja tõuke selleks sain 2005.a. - kui mind lõpuks, 4. katsel nimetati Riigikogu ENPA delegatsiooni koosseisu (see oli ka tingimuseks, kui vahetasin Keskerakonna Rahvaliidu vastu) ja ma pääsesin n.ö. suurt poliitikat tegema ja nägema. Parasjagu oli Strassbourgi läheduses avatud Prantsusmaa okupatsioonimuuseum - avamas käisid Chirac ja Schröder - kogu ENPA viidi kohale ning mäe sisse ehitatud muuseumi üheks "tõmbenumbriks" olid vagunid, millega veeti deporteeritud prantslasi Ruhrimaalt Edela-Prantsusmaale 1940.a. Ausalt öeldes sarnanesid nad väga veel eelmisel kümnendil kasutusel olnud Tallinn-Pääsküla elektrirongi vagunitele, ainult et neis olid veel eraldi koht pagasile ja ülal lavatsid. Ometi eksponeeriti neid - meie pilkudele normaalseid vaguneid - kui midagi kohutavat, ebainimlikku ja inimõigusterikkumist. Püüdsin giidile ja oma kolleegidele lääneriikidest selgitada, et meie inimesi deporteeriti loomavagunites, kuid ... minust ei saadud aru!. Tegin siis neist vagunitest pilte ja ühe koos jutuga avaldasin 7. veebruaril 2006 Pärnu Postimehes. Kirjutasin sellestki, et ka meil tuleks okupatsioonimuuseumis üles panna loomavagun, millega inimesi deporteeriti. See töötab vaatajale paremini, kui kümned pudi-padi asjad! Rääkisin oma ideest Kelamile, Mihkelsonile, Vellistele jne - kelledele oli paljugi uus, nagu näiteks vajadus koostööks Poolaga - ja tuleb välja, et lõpuks hakkas idee idanema. Huvitav - kes kuulutatakse idee autoriks.

12. 06. 2011

EKKA hindamiskomisjon on jälle - neljandat korda ümber hinnanud meie MA programmi - see uudis jõudis kohale 2.06 õhtul tekst 2.06 koos palvega vastatat 10.06. Sealjuures on tegu 30.04.2010 esitatud paberite neljanda ja 16.09.2010 toimunud külastuse muljete ümberhindamisega. Otsustab mingi kõrge komisjon, kes loogiliselt kamandab meil külaskäinute õnnetut seltskonda kogu aeg arvamusi muutma. Sedapuhku selgelt meie kahjuks - viiel korral on teksti sisse kirjutatud, et 1.meie kahest põhiõppejõust pole üks n.ö. eriala mees, 2. meil pole piisaavalt publikatsioone ja nende tase on madal, sest olla vaid üks 1.2 publikatsioon ja 3. n.ö. eelmist üldistades - meie teaduslik toodang on madalatasemeline. Ja nii üks vale teise otsa või kaks valet koos või üks eraldi - kaheksa korda järjest. Nii õppetööga seotult kui ka teadustööga seotult. Ehk siis seosetult -peaasi, et lüüa. Ilmselgelt tahetakse meie kava hävitada ja kohe - miks muidu nädalane tähtaeg - , sestap vastasin ka teravalt. Muidugi olen nii mina kui Karabeshkin eriala spetsid, võtsin välja oma teadusartiklite reitingud : kaks 1.1 publikatsiooni - tahaks teada, kui paljudel veel?, üks 1.2 (pluss Karabeshkinilt 6), 17 publikatsiooni 1.3 (karalt 5, Tiiu Pohlilt 1), kolm 2.2 publikat (karalt 2), kolm 3.1, üks 3.2 (Tiiult 2) jne. Sealjuures on ETISe süsteem säärane, et Euroopas ilmunud esindusartikli eest sain 1.1, ent sama eesti keelde tõlgitult ja avaldatuna "Akadeemias" on 1.3. Rabav on muidugi see, kuidas säärane reitingu tulemus saadi - kes oli see pätt, kes teadlikult valesti rehkendas? Ja kes kamandas ümberhindamisi? Paistab, et saab vähemalt ajakirjanduslikku tööd!

11. 06. 2011

Eilses Õhtulehes ilmus täispikkuses kommentaar, mille olin kirjutanud Delfi peatoimetaja tellimusel vastamaks küsimusele - kus valitakse presidenti veel nii nagu meil? See pandi Delfis üles pühapäeva õhtupoolikul ja teenis tormilise reaktsiooni. Tegu oli küll vaid selle algusega 1938.a. "presidendivalimistest" eestis, kus Tõnisson pidas vajalikuks diktaatoriga paar tundi kaasa mängida. Ülesriputatu lõppes märkusega - TA kommentaari tervikuna avaldame esmaspäeval. Kuna seda ei tulnud, saatsin meili - järgnes reageering - ei saa aru ja seejärel vaikiti sootuks. Astusin siis Õhtulehe toimetusse ja teatasin, et kui mitte siin, siis Kesknädalas ja kommentaaridega. Ilmus. Kuigi eeldasin telefoniõiguse kasutamist, sain tänavakõnelustest teada sedagi, et ajalehtede bossid pidavat ise regulaarselt käima toimetustes instruktsioone jagamas. Kontroll pidavat olema täielik. Eks nüüd ole näha, kuidas DElfi mu järgmisse arvamusse suhtub.

Ei saa märkimata jätta sedagi, et  sotsdemmide keskus, kes pidevalt jagab infot sellest, mida liikmed on avaldanud, väldib meeleheitlikult minu lugusid n.ö. soovitamast. Märkasin, et Valdar Parve ei pidanud vastu ja andis - autorit mainimata - lugemissoovituse minu Liibanoni minemise loole. Hea, et minu soovituse peale on hakanud liigutama parteid: Keskerakond - Savisaar Moskvas ja IRL, sest see on Laari kiri kolleegile Liibanonis. Riigikogulased, kes on kodus teisejärgulised, ei suuda siiani taibata, et ikkagi nemad saaksid suurema panuse teha, sest Liibanoni parlamendis istuvad riigi kõige mõjukamad tegelased. Valitsuses on nende käsutäitjad. Mis teha, see, et meil on põhiseaduse ja ametliku propaganda järgi parlamentaarne vabariik, pole veel meie parlament selgeks saanud. Kurb, sest ausalt öeldes sisendatakse neile vastupidist - olge vait ja ärge segage oligarhe.! NB - kirjutasin ja hakkas seda mõistet propageerima!

04. 06. 2011

Andrei Hvostovi rumalas rünnakus Harry Liivrandi vastu oli huvitav detail - Andrei, suur EÜSlane jne kurtis, et tal pole tänu mingile 1994.a. ajaleheloole Sinimägede veteranidest enam võimalust pääseda riigiametisse ja tööle välisesindusse. Rabav jutt, mis paratamatult vihjab eriti mustade nimekirjade olemasolule ja nende koostajatele. Kui tuletada meelde nn. vastuluurajate Eesti Ekspressis mõni aeg tagasi ilmunud märkmeid, siis on nad ikka piiratud ja enda väljamõeldud raamides mõtlemisega seltskond küll. Ent neil on õigus teisi lahterdada. Huvitav seegi, milline välisriik kahest neid asju soosib või isegi kaasa aitab - Hvostovi rünnak Liivranna vastu nagu viitab survele väljast. Ja siit tõusetub teinegi küsimus - kas Andrei pandi sinna enne või pärast Iisraeli praakrelvade kaelamäärimist Eestile.

03. 06. 2011

Eilsel ema-vanaema-vanaema retkel Pärnu noorema tütre ja tema poegedega tuli välja, et minu habe on vanem kui tema. Vanema õe puhul see ei kehti, sest olen pidevalt habet kandnud 1967st aastast. Kuna on tegu väga kuulsa habemega, siis mõned seigad. Ilmselt oli esmalt nii, et minu Päsoni ühika 106nda toa uksele pandud silt Fidel Castro nimeline tuba tõi sisse EKP Kk brigaadi õnneks arusaaja naisterahvaga eesotsas, kes soovitas kaaluda kuulsa nime kasutamist. Mina võtsin seda kui õigust habet mitte ajada ja sellisena valiti mind ka ajaloo osakonna komsomolisekretäriks. See aga tähendas käimist ka komsomolikomitees ja endalegi üllatuseks avastasin, et see on probleem!? Komsomolijuhil ei tohtinud olla habet. Minu viited Fidel Castrole olid nagu hääl kõrbes. Toonane ülikooli kmsomolijuht Karl Adamson andis mitu korda märku, et tal on pahandusi ja kui nad uudismaale sõitsid, lubasin neile üllatust vastuvõtmisel. See tähendas õlut, muusikaga vastuvõttu ja minu habeme mahaajamist. Vastuvõtmisest tehti fotosid ja neid avaldas ka "Edasi" ning alles oma 15 aastat hiljem vanu ajalehematerjale korrastades taipasin järsku, et mees akordioniga pildil olen ma ise! Habemeta! ja ka vuntsideta. Tegelikult oin selleks ajaks harjunud oma vuntsidega, milledega olin jäädvustatud ka oktoobris 1963 avatud isikliku kolumni päädises "Edasis". Sestap kasvatasin kiirelt vuntsid ja säärasena lõpetasin ka ülikooli ja abiellusin. Linna komsomolijuhiks valituna tuli järsku korteriprobleem - seda lubati, aga Kadi oli juba suure kõhuga ja elas ühikas (uuel aastal saime toa tuttavate juures), mina aga sain vaid ebamääraseid lubadusi. Siis järsku kargaski pähe, et ei aja habet ja vastuseks kõlas - kuni te lubaduse täidate. Täitsidki ja ajasin habeme maha. Sügisel saadeti mind Moskva Kõrgemasse Komsomolikooli, kus kaks kuud hiljem esitasin lahkumisavalduse sooviga teha oma tööd edasi. Järgnes meelitamiste periood ja venitamine, kus lasin jälle käiku habeme kasvatamise. Selle peale kutsuti mind komsomoli keskkomiteesse, kus mind võttis vastu ULKNÜ Keskkomitee koolide sekretär Zhuravljova. Minu üllatuseks oli tal laual kolm Lenini teoste köidet ja jutuajamise käigus luges ta igast neist tsitaadi habemekandmise vastu. Olen hiljem püüdnud korduvalt neid habeme-tsitaate ise üles leida, kuid tulutult. Järgnes väljaviskamine koolist, mõni aeg hiljem mahavõtmine Tartus, kus linna parteikomitee sekretäril Vladimir Meistril tuli põhjendada mahavõtmise otsust. Kuna ametlik süüdistus komsomolipileti kaduma minekust oli nadi, prahvatas ta järsku - "ja ta kasvatas habeme ette". Kõlas üleüldine naer, millele ta reageeris veel totramalt - "ta kasvatas koguni kaks korda habeme ette". Nii mind vabastatigi ja kusagil pool aastat hiljem mainis ELKNÜ KK teine sekretär Ananits - Moskva esindajana oli ta küll minu üks peamisi mahavõtjaid, kuid saime hästi läbi (sain tema kaudu aasta hiljem tervitusi Tsehhoslovakkia noortejuhtidelt, kelledega olin koos Moskva koolis) - muigega, et sinu habe jäädvustati ka NLKP Keskkomitee sekretariaadi protokollis. Vaat kui kuulus habe mul oli! Pärast mahavõtmist jätsingi endale habeme ja kirjutasin kolm kuud hiljem kuulsa välispoliitilise kättemaksu-kommentaari "Edasis" - "Habeme pärast ametist lahti", kus tekst lähtus Kreeka mustade kolonelide otsusest keelata habemekandmine ja üheks tegelaseks oli habemega Küprose peapiiskop Makarios, kes kukutati, ent kõigile asjasse segatuile tuli tekst väga tuttav ette ja naeru oli palju. Raevunud Meister nõudis artikli  allikate ja toodud faktide esitamist, kuid olin juba pääsenud Tallinna ja Telemajja tööle, mistõttu Tartu parteijuhil tuli maha rahuneda. Arvan, et tänu sellelel artiklile pääsesin ka teleekraanile habemikuna. Minu profiil "Edasi" kolumnis püsis vist koguni veel aasta vuntsidega, siis tehti ka sellele habe - mind totrusele kuuletuma sundida oli võimatu. Nii võingi end pidada esitegijaks protsessis, mis sundis Eesti NSVs ametivõime aktsepteerima habemekandmist. 

Pean end esitegijaks teiseski efektse näitlikustamise abil saavutatud otsuses - ei mingeid palvetamisi Riigikogus. (22.05)

24. 05. 2011

Eesti ajakirjanike Liidu kongress meelitas mind osalema juba nime pärast - nimelt algas minu suur võitlus keskkomitee sulide kambaga just NLKP XXIV kongressi tõlgendamise pärast septembris 1973 Sakala keskuses peetud esimeses ja ka viimases loengus seal kuni Nõuka aja lõpuni - nii suur ketser olin, et ei võinud poliithariduse majas esineda. Olen juba varem kirjutanud, et keskkomitee bande eesotsas Põderiga süüdistas mind kolmes asjas - väites, et kongress ei andnud midagi teoreetiliselt uut 2) väites, et järelikult ideoloogiline võitlus ei kasva - mida mõlemat ma tõepoolest väitsin ning 3) Kuriilide saarte loo - tegelikult õige! - käsitluse pärast. Viimane sai Põderile endale saatuslikuks, sest Moskva meestele meeldis, et tunnen nende Istoricheskaja entsüklopeediat, mis jagas mujal valetamiste kõrval õiget teavet. Põder sunniti ametist lahkuma 1976, minuga tehti arve 1977. Viis aastat hiljem oli aga Põder TV toimetuse eesotsas - mda ta mitteametlikult juhtis kogu aeg - ja kammajaa läks edasi.

Teine põhjus minna oli arutelu teemal "Kas Eesti ajakirjandus on kallutatud või mitte?", kuhu jõudsin hilinemisega ja kuulsin ainult Müllersoni, Kivirähki ja Priimäge, kellede repliigid andsid hea võimaluse sekkuda. Tuli välja, et ainsana, sest Kraemeri seniilne jutt ei läinud arvesse. Tegelikult oli mul plaanis ikkagi konverentsil sõna võtta, aga kuna selle rakendamine venis ja kokkulepe tudengtega oli olemas, tuli lahkuda. Rääkinuks ma aga seda, et - esmalt paralleel kahe XXIV kongressi vahel, sealt jutt keskpärasuse ja kambaka tegemise alustamisest ETVs ja selle kinnistamisest Eesti ajakirjanduses - asi, mida lühidalt ütlesin ka arutelu käigus, andes esinejatele võimaluse kinnitada või mittekinnitada tsensuuri ja kambakategemise olemasolu. Tiit Hennoste rääkis libedalt, et ta teab selle tegemist Norras, Kaarel Tarand pidas kambakaks Langi vastaseid tühje esilehti, Halliki Harro ajas nii sama mulle... Siis rääkimuks nukrast seisust Eesti ajakirjanduses, kus on vaid kaks poolt ja teine neist meelega kollaseks tehtud ehk avalikkuse kallutatus tema vastu on tagatud. Teavitasin ka kohalolijaid sellest, et välismaale vahendatakse vaid Esimese Eesti ajalehti. Müllerson andis võimaluse meenutada, kuidas tema oli hädas tsensuuriga ja et isegi Lennart Meri konverentsile ei kutsuta teist moodi kui ametlik suund - mõtlejaid. Õnnitlesin ka kõiki laua taga istujaid, kuna neid avaldatakse Esimese Eesti ajalehtedes. Saal kuulas tähelepanelikult, aga vaikus oli täielik, kui meenutasin 17 aastat TVd kamandanud keskpärasust - algselt plaanisin teda ka õige nimega lurjuseks nimetada, ent jätsin selle sõna oma suhu - ja keskpärasuse jüngreid, kelledest nii mõnigi istus saalis. See seltskond oskas ainult maha lugeda - kes Newsweeki, kes Spiegeli, kes TASSi atlase tekste. Oma mõtlemine ja arvamus neil puudus ja säärase töötegemise juures ei saanud see ka tekkida ja areneda. Huvitaval kombel sõnasid nii Kivirähk kui Priimägi, et loeksid heameelega Alatalu lugusid. Tarand aga heietas toimetuse õigusest planeerida, tellida, otsustada. jne. Priimägi rääkis veel keskpärasuse erilisest aususest - oma taseme hoidmise juures käituks ta nagu ausalt, millele kärmelt reageeris Müllerson - tal peaks olema ka kriitiline ehk edasiviiv meel jmt. Ehk siis ikkagi teadmised.

18. 05. 2011

Tõesti oli tore vanu tuttavaid näha ja üle hulga aja kohtuda Jüri Lott´iga, kes mind 1967 tööle võttis. Tuletas meelde, et pidi Keskkomiteele meenutama - teie ju soovitasite tema komsomoli esimeseks sekretäriks Tartu, iks te ei või teda siia soovitada!? Rääkisin meenutusi ka Anu Välbale - kuidas sai Jaan Taltsi 500 kg ületamine tehtud peauudiseks, et pähe saada. Meenutasin ka Paul Kerese surmast teatamise saadet. Valdo Pandi teksti luges Ivi Kreen, kes puhkes pärast nutma. Teised tegid kõik, et ruumi oleks peamisele. Tegin väliskommentaari püstijalu, sest minu laual oli malelaud pikali lükatud musta lipuga. Rääkisin kolm või neli lauset. Pärast tuli kõigile suursüüdistus natsionalismis. Paraku ei ilmunud sellest midagi "Ringvaates". Mõtlesin rääkida ka kurikuulsast lindist - oma 50 cm, mis seisis AK toas kapi otsas ja mis pandi igakord peale, kui hakkasin rääkima. Mul ju ei olnud kinnitatud teksti või õigemni- mitte midagi. Keskkomitee aga püüdis mind 1973st aastast peale. Indrek Treufeldi jutt minevikust oli huvitav, ent ta ilmselt ei tea, et minult pole midagi paberil alles peale Panoraamide stsenaariumite - millal pilt või skeem sisse. Kuna honoreerimine käis teksti alusel, lõin ise algul paberile pool lehekülge millestki. Ühel hetkel öeldi, et saan raha kätte vaid kahe lehe puhul ja siis rääkisin ükskõik mida masinakirjutajat kõige silmade ees ahistades ehk tema keha kiites jaselle jutu vahepeale poliitsõnu toppides - tema pidi taipama, mida masinasse lüüa -  lõbu ja naeru oli palju, aga - praegu on teistel raske taibata, mida Alatalu tegelikult rääkis. Kahjuks.

Tähtpäeva ametlik osa pani muigama. Eriti nõuka-aastate kajastajaks valitud ?? Feliks Unduski nutulaul, kuidas ta ei tahtnud komparteis olla, aga oli. Ent eks esinejate valik tehta ikka nii, nagu on juhid - keskpärasus sünnitab ja valib jätkuvalt ja ainult keskpärasust.

03. 05. 2011

Tegelikult mõtlesin vaid kirja panna - Eesti Päevalehes ilmunud regionaalse situatsiooni loo peale - et mul oma kandidaaditööga seoses hävitati ära ka autoreferaadi tiraaz. Nimelt oli kaitsmine määratud 23.aprillile 1975, 15. aprillil aga saadeti seoses reorganiseerimisega laiali kõik kaitsmise nõukogud (pooleteisek aastaks, nagu hiljem selgus). Kuna tiraaz trükiti TPI trükikohas, võinuksin saada vähemalt koopia, ent Boriss Tamm - mitte akadeemik, vaid laskurkorpuse mees - kategooriliselt välistas selle ja oli selgelt rõõmusantud lahenduse üle, sest ma ei saanud oma väitekirjale sisulist toetust ei Tartu ülikooli kateedrilt - kust Koop mind lahkuma sundis, ega ka TPI kateedrilt, kus ei saadud aru, kuidas ma julgen Leninit teisiti tõlgendada - tõestasin ära, et revolutsiooniline situatsioon omab kahte ja mitte kolme tunnust, nagu kõikjal väideti - Lenin tõesti niikorra kirjutas, ent seda erandkorras - samas teoses on ta enne ja pärast seda ühte korda kõikhal öelnud muud. Leningradi mehed vangutasid päid, aga nõustusid, et mul on õigus ja see otsustas asja. Autoreferaadi teise teksti sõnastasin vahepealse töötlemise tulemusena ettevaatlikumalt - sestap ongi originaalist kahju ja kardan,et ei leia seda kusagilt.

Läksin pikale, aga pealkiri tulenes sellest, et vaatasin kommentaare oma selgitusele Delfis, miks eestlaste röövijad just nende nelja riigi poole pöördusid. Tegelikult võinuks see ilmuda veel 21.04 hommikul, ent pandi vahele veel minult küsitud arvamus ERR-ile ning siin vabariigison ohtlik end iga päev pakkuda! See selleks - vanasti öeldi, et rahvavaenlased ei maga. Nüüd on nii, nagu kirjas, sest nii räigeid esimesi kommentaare pole ammu lugenud. Ikka kohe maha löövaid. Sealjuures viide "Noorte Häälele" näitab, et tegu vana "tuttavaga" - see oli "Edasi" kõrval ainuke leht, mis mind avaldas, aga kuna minu lood kukkusid ikka teisiti välja kui "Rahva Hääle", "Õhtulehe", "Kodumaa" jne lood, siis raevutsejaid jagus. Rääkimata nendest totratest kampaaniatest rajooniti - teatage Keskkomiteesse, kas Alatalu ikka rääkis õigesti või mitte ning kirjutajaid oli. Egaś muidu Ladva opereeri väitega, et 3000 kaebekirja aastas. Ühesõnaga, mul kogunes nende aastatega suur arv vaenlasi ja kuna ma pole vormi kaotanud, nemad aga ilmselt küll, siis kasutatakse igat võimalust, et virutada. Ilmselt ei paranda asja ka minu päevaraamatute kättesaamine - tühjendasin eile mitu kasti vabanenud raamaturiiulitele - et näidata - 1979-91 mind peaaegu ekraanil ei olnudki. Raadiost ja ajakirjandusest rääkimata. Teisisõnu - punaseid, keda sõimata, oli küll ja küll ning Alatalu ei saanud see kohekuidagiolla, sest ta oli keelatud. Ainult et mulje 1967-78.a. oli niivõrd sügav, et ... Peategur oli muidugi selles, et purupunased Alatalu-vihkajad säilitasid kontrolli meedias ja läksid sujuvalt üle sinimustvalgeteks. Aga olen selle juba tagapool talletanud.   Mis teha - küürakaid parandab vaid haud. Kosutav vähemalt teada, et nad ärkavad juba varahommikul ja loevad Alatalu lugusid.

23. 04. 2011

Lennart Meri ütleks - tule taevas appi! Peaks kindlasti tulema, sest ikka on rabav küll, kui midagi ei teatagi, aga ollakse nõus spetsialist olema  ja räägitakse ükskõik mida. Aga see on Eesti ajakirjandus- ja infopoliitika 30-aastase poliitika tulemus - asjatundjaid lihtsalt ignoreeritakse ja poliitilised ja poliitikas harimatud sharlatanid ainult vahutavad.

AK alguses kuulutas Rannamäe Nazarbajevi eluaegseks  - ta ju ei ole seda, äsja valiti 6ks aastaks ja riigitelevisioonis tuleks ikka sõnu valida. Kui keegi Nazarbajevi visiidi halvustamisest kasu saab, on selleks Venemaa. Nagu ka hiinlaste sõimamisest ja piketi korraldamisest Hiina saatkonna ees. Nii et spasibo tovaristchi Aarne ja Jukukalle. Tuleks ikka enne vaadata maailmas ringi ja siis sülg suhu võtta. Miks üldse peame meie diktaatoreid tümitama, kui Sarkozy alles äsja ise kallistas Kaddafit ja proua Clinton jaanuaris koguni vabandas Kaddafi ees.

Ent neist, kelledelt meie seitse röövitut abi loodavad. Kõik on loogiline. Saudi Araabia on 1975.a. peale moslemi ja araabia maailma vaimne juht + Jeruusalemma kaitsja. Jordania esilekerkimine tulenes selles, et Egiptus - araabia maailma ametlik liider - on täna revolutsiooni tulemusena rivist väljas, nuubialast peameheks ei tunnustata ja nii ongi Jordaania kuningas ajutine liider. Käis muide äsja Moskvas. Liibanoni president on röövipaiga peamees ja tema poole pöördumine võiks kaudselt viidata sellele, et meie mehed on endiselt Liibanonis. Lõpuks Prantsuse president - G8 ja G20 eesistuja pluss ühtlasi Liibüa sõja eestvedaja, Liibüa vastasrinde esimene ametlik tunnustaja jne. See aga lõhnab halvima stsenaariumi järgi, mistõttu otsustasingi mitte veel pakkuda oma arvamust Delfile, kus -ka AKs- laiutavad selle tulemusena kõikvõimalikud targad jutuga, et kunagi oli Liibanon Prantsuse koloniaalvaldus jmt. Mis teha, kui Eesti rahvast on juba 30 aastat harjutatud kuulama pseudotarkusi või ka päris lollusi teleekraanilt.

20. 04. 2011

TV3 on köömes võrreldes Kanal2 Reporteriga. Seal küsiti eriti kavalalt "Kas usute dopingusüüdistustele vaatamata kahekordse olumpiavõitja Andrus Veerpalu võitudesse?" Klassikaline asendustemp - küsimus pole mitte viimase konkreetse eksimusvõimaluse kohta, vaid süüdistust on osavalt laiendatud kogu Veerpalu karjäärile, eeskätt võitudele. Ajakirjanikel piisab ühest faktist, et kõik inimese karjääris ja saavutuste nullida? Absoluutselt midagi ei loe, et Veerpalu kõik senised testid olid n.ö. korras. Tõesti huvitav - kus niisugust üldistamist-ülekantavat sulitsemist õpitakse? Tartu Ülikoolis? Vt. pisut varem kirjutatut.

Meeldejätmiseks - saate lõpus öeldi, et 89% eestlastest uskus Veerpalu, 11% mitte.

09. 04. 2011

Kuulasin TV3 ja on ikka anekdoot, kuidas ajakirjanikud sunnivad tänaval küsitletutel mikrofoni ütlema, et süüdi on suusaliit. Muidugi on, aga nende kõrval on süüaluseks ka see punt ajakirjanikke, kes esimestena hakkasid publikut teavitama, milline kaabakas on see Veerpalu - just selle nurga alt jõhkralt ja järjekindlalt edastatud info ongi see, mis hetkeks eesti rahvast ühendab. Kõik said ju aru, et üks väike kamp oma inimesi püüab Andrusele liiga teha - asi, mille kõrval lihtsalt kahvatub hilisem tõdemus, et kogu suusaliit, k.a. Mati Alaver valetasid. Kordan - rahvas reageerib täna pigem pahatahtlikele ajakirjanikele kui suusaametnikele. Sealjuures on rahumeeli jäetud varju veel üks asjaolu - ebameeldiva uudise avalikustamine enne suurvõistlusi oleks teinud ebamugavaks suure kamba tühikargajate kohalemineku ehk siis Andrus jäeti rumalasse seisu, et mitte rikkuda teatud seltskonnal endale võetud hüvede nautimist Eesti ja meie Andruse esindajatena

08. 04. 2011

Üleeile sai Õhtulehes veelkord kirjutatud, kuidas ajakirjanikud Muulid, Rummid, Tarandid jt. 1998-99 sundsildistamist läbi viisid. ET kõik oleks must-valge, sest loodeti tulekul olevat teist Eestit vältida ehk siis sildistamise abil elimineerida - näed ,need seal....

2003 valimistel sai volikogu ruumi kahest uksest - ühest kandidaadid, teisest muud. Esimesed pidid andma  allkirja, et vlituks osutumise puhul läheb neljandik summast parteikassasse.  2002-03 kampaaniate aegu - suured pildid või mitte - lõppes asi erakondade sõltuvusse sattumisest reklaamiagentuuridest.  Pärast selle teoks saamist käivitas Ref oma tähtede sõja projekti, millega KE juhmusest kaasa läks ja 2006-07 tuli valimisi võita juba selleks, et vanu võlgu likvideerida. Tähtede sõda aga jätkus ja 2010 pidi Savisaar raha küsima sealt, kust seda ka anti.

2007 valimistel kehtis kõikjal reegel - nimekirja esikoht pangu lauale 100000, teine-kolmas 25000. Seda rääkisid kõik, aga ajakirjandus tegi näo, et ei tea.

2011 vormistas mitu erakonda summad 125000-25000-25000 kirjalikult (!) kõikvõimalikes kandidaatide abimaterjalides - ajakirjandust asi ei huvitanud.  Neljas võimu vägevust näidati eriti silmatorkavalt valimispäeva õhtul ETVs, kus erakondade esimeeste debatti kommenteerisid kolmel korral neli ajakirjanikku - zürii, kes mitte ainult ei hõiganud välja teemasid, mida stuudios olnud vahendjad silmapilkselt edastasid ja kellede käskudele isegi Savisaar kuuletus - ajakirjandus andis ka hinnangud esinejatele ehk siis ütles 10 tundi enne valimisi - kelle poolt hääletada. Niisugust viimase sõna positsiooni ei oma ajakirjanikud üheski demokraatlikus riigis. Aga eestlased - täpsemalt umbes pooled neist, kes valimas käivad - on juba ammu valmis kõike alla neelama.

08. 04. 2011

Sattusin oma väljakirjutusele ja panen ta siia kirja - hea kasutada endal ja teistel. "Ajakirjandus summutab ebameeldivaid hääli. ASN sai Kanal 2 toimetajalt kinnituse, et must nimekiri Eesti ajakirjanduses on ikkagi reaalsus. Hiljemalt aastst 2002 kehtib koguni vastav kokkulepe suuremate meedia kanalite vahel. allikas http://isekiri.blogspot.com.2008/02/eesti ajakirjanduse mustast nimekirjast.

05. 04. 2011

1967.a., kui tegin esimese Rahvusvahelise panoraami, oli mul ekraanile minemise keeld. Kuna käis 7-päevane sõda, suutsin välislehtedest piisavalt pildimaterjali leida ja joonistasin skeemid juurde ning Albert Käär, Vambola Põder ja Ago Vilo olid päri sellega, et näitan illustreeriva osa ette ja siis nemad kommenteerivad. Mul kukkus kõik väga efektselt välja, kuid neil tuli samuti suu lahti teha ja ega sealt midagi uut enam ei kõlanud. Ilmselt tundsid nad ka ise läbikõrbemist, sest kohalolijate kinnitusel olla lubatud "See poisike paika panna..." Mis läks ka lahti, õigemini käis minu "Edasi" kommentaaride kallal irisemisega juba pikka aega. Toimuvale vaatamata jätsin omalt poolt uksed lahti ja kui Mati Talvik küsis, kas tahan Aeg Luubis välispoliitilist osa teha üksi, pakkusin kohe kahasse Põderiga, mida viimasele ka ütlesin. Lisades, et meie vaatenurgad on erinevad. 1976-77 tegin saatesarja Maailm Meie ümber MMÜ, mis n.ö kasvas välja põhikooli lõpetajate poliitikasaatest ja otsustasin selle raames publikule esitleda ka Eesti väliskommentaatoreid. Kuna saates osales 2-3 kooli võistkonda, siis panin lihtalt nende ette ühe mehe, tutvustasin teda ja lasin õpilastel küsimusi esitada. Võtsin ajaloolasena tutvustamist kronoloogilises järjekorras - kuna esimesena oli Moskvasse rahvusvahelisi suhteid õppima läinud Herbert Vainu, siis tema. Seejärel Rein Langi isa Ants Langi, kes esimese eestlaena oli n.ö. korrespondendi rollis välismaal. Kolmandana kutsusin VP ja sain keeldumise. Kuiva ja lakoonilise ning kuna meie suhted polnud head, ei hakanud paluma viidates "Kunagi hiljem". Seejärel pöördusin Simon Joffe poole, kes hakkas keerutama ajast ja kui järgmisena ütles ära ka Gabriel Hazak, oli selge, et tegu on vandenõuga saade nurjata. Joffelt sain vähemalt niipalju teada, et ma pidanuks esimesena pöörduma VP poole! Vaat nii - tunne hierarhiat! Või ajalugu! Igal juhul viisin saate lõpule ilma et kedagi oleks rohkem kutsunud.

VP ambitsioon olla nr.1 oli välja löönud ka varem. Kõik teavad kuulsat ER tarkade klubi, kus 10 meest vastavad kõikvõimalikele küsimustele. Huvitaval kombel pole keegi siiani pannud kisama, et see oli saade, kus polnud ühtegi poliitikast pajatavat parteitöötajat - enneolematu lugu tollal. Tegelikult oli pilt nii, et meeskond eesotsas akadeemik Agu Aarnaga kutsus algkoosseisus osalema ka mind - selles edastas Peeter Hein, ent kui asi läks kinnitamisele, sekkus Keskkomitee ja Alatalu asendati VPga. See oli Aarnale kops üle maksa, ta ei võtnud VPd ja nii sündiski meeskond, kus varsti domineerisid sporditundjad. Tuliselt kahju, sest võinuks kui palju maailma asju selgitada, ent üks mees ei osanud end teisiti kehtestada kui teisi keelates. Agu Aarna - keda ju jälitati tema Saksa sõjaväes olemise eest - toetusest oli mul hiljem korduvalt kasu. Ta ei öelnud kordagi ära, kui olind jälle mingite mängude tõttu kitsikuses. Näiteks laste poliitikasaate lõpetamise zurii esimeheks tulles.

02. 04. 2011

Viskasn pilgu Delfis ülespandud Lähis-Ida kommentaaridele - tuttav pilt. Äraehmunud "spetsialistid" - tegelikult on asjad teisiti - kutsuvad jälle üles mitte avaldama Alatalu ja näiteks väidavad, et Saksamaa käitumist mõjutanud hoopis kohalikud valimised. Nii kirjutas ka üks kohalik ametlikult lubatud (võimu) kommentaator ja loomulikult peab uskuma teda. Ehkki näiteks saanud ise kuulata Westerwellet live Euronewsis 21.03! Küllap jällegi keele probleemid! Mulle aga mõjus kosutavalt pärast artikli teelesaatmist tulnud uudis - Prantusmaa hävitas viis lennuväljal olnud Gaddafi lennukit. Parimat kinnitust sellele, et suurriigid olid sõda vallandades eeskätt huvitatud tellimustest oma relvatehastele - on raske leida.

Tänaste-eilsete seltsimeeste kustumatu valvsus tuletas meelde kokkupõrke Hiiumaalt mandrile "Nooruse" toimetajaks toodud Aleksander Koeliga, kes vaevalt nädal suurel maal olnud, kirjutas ja viis isiklikult Keskkomiteesse kaebuse Alatalu loengu peale. Hea seegi, et pani kõik oma mitteteadmised - ja mitte Alatalu vead, nagu ta lootis - korralikult ehk siis Hiiumaa teadmiste tasemel kirja. Selle peale võeti "Nooruse" toimetuses kokku partei koosolek ja seltsimees sunniti minu ees vabandama. Tean, et midagi taolist korraldati kaebajaga ka Eesti Entsüklopeedia toimetuses. Aga mõistagi läks info laiali ja juba üsna varsti uuris Joffe õlitatud näol - "Kas midagi on juhtunud?". Nii oli - ja on ka täna. Eespool või õigemini allpool juba kirjutasin sellest, ent teeks täpsema paralleeli - Eesti Vabariigi ajal oli juba Isamaa see, kes hakkas mind sõna otseses mõttes jälitama - mäletate lugu Guinnessi rekordite raamatusse pääsemisest - mul oli terve nädal Riigikogu rõdul saba, kes pidi kõik mu käigud fikseerima. Ja ka viimane avaldamiskeeld - ei Postimehes, ei EPL - on seotud Pätsi-Einbundi jätkuparteiga ja see langetati 1999.a. sügisel, kui KE avaldas raha eest ajalehtedes materjali Isamaa liidust Koganiga - asi, mida minu sulest sündinuna ei lubatud avaldada. Postimehes kehtib Alatalu avaldamiskeeld siiani. Esimese ja Teise Eesti olemasolu avalikustamisega seotud ummikseisu aitas lahendada KE julge pöördumine siinsete välissaatkondade poole - asi, millega analoogset tegid vaikiva ajastu ajal ka neli Eesti riigivanemat, kellede protestikiri avaldati Soomes. Suursaadikute ilmumine KE peakorterisse võttis paljudel tuurid maha ja ennäe - tasub mäletada - detsembris 2001 sõlmised kaks meest teineteise maniski puhastamise huvides KERE lepingu ehk moodustus Kallase-Savisaare valitsus.

30. 03. 2011

Reformierakonna ministrite jaotus ja eliidi osaline ümberrivistamine näitab veenvalt, kuidas pealinna büroraatia ja stagna on oma töö teinud. Tallinna puhta lehena ja Tartu vaimu täis mehena sattunud Ansip hoidis kaua enda värske, tänu millele sai lahendatud ka pronkssõduri probleem. Kuid nüüd - meil ei ole jälle ladvikus ühtegi eksinut - ohtlik käitumismall, mis lõi läbi Maripuu eemaldamisel, leidis värske kinnituse Jänese abil. Liikumine keskpärasuse poole on ilmne - rahvas peab meid võtma säärastena, nagu me endast arvame. Sealt jääb vaid samm tagasi sinna, millest mina pajatan.

Küsigem lihtsalt - milleks on vaja tuletada eesti rahvale meelde, keda ja millist inimliku käitumise moraali talle tegelikult teleekraanilt peale suruti? Ma ei taha öelda, et kõik, ent ülikoolilõpetanute tasemel teati hästi ja saadi aru, mis toimub, ent kõik ju leppisid. Pealegi olipaljudel hea ühel hetkel aduda, et jagan poliitikat sama palju, kui too ekraanile või eetris. Hea küll - toona oli mees ka ainuvõimu sümbol. Aga täna näidatakse 100000st miljonist korraliku summa ikkagi ka enda tasku pannut rahumeeli ja ei mingit tõmblemist. Kõik teavad ja vaikivad. Tema paneb pihta ja mängib pätti, mina - vaataja ka.

Ma pole kunagi olnud vaikija ja mainin, et suurima tõuke nende ridade kirjutamiseks andis paari aasta eest ilmunud esimene paks raamat Eesti Televisioonist. 800 lehekülge. Tegelikult oli selleks ajaks valmis ka teine ja selgelt objektiivne käsikiri, ent nagu meil ikka - tutvused mängivad peaosa. Selles ülevaateteoses võib Alatalu nime leida kolm korda ja neist kahel korral populaarsuse edetabelites (viies). Kõik ülejäänud leheküljed ja kogu tekst on pühendatud enamuses neile, kes neis edetabelites olid allpool, aga nüüd hoiavad end pinnal vastastikkuse kiitmisega - "superreporter, legendaarne, teletäht, unustamatu telenägu" jmt. Sellest, et Rahvusvaheline panoraam oli omaette fenomen, mõne poliitkommentaatori populaarsus suurem kui ükskõik millisel suurusel ja sõnapaunikul, et omaette klass olid ka poliitshowd - enneolematu asi kogu NSV Liidus, rääkimata poliitsaadetest lastele ja keskkooli tasandile - mida polnud ei Soomes ega Rootsis - mitte üks sõna. Sind lihtsalt pole, sest üks pätikamp ja nende sõbrad on nii otsustanud ning ole rahul. Aga ei - Alatalu ei hoia enam oma sulge paigal. Mahavaikimise sõjale vastame avalikustamisega - mida Eestis, nagu ka eelmises killus mainisin, kardeti 1987.a. ja kardetake tänagi.

Äsjaste riigikogu valimiste kommentaarides pole siiani keegi - rõhutan kohe, et mitte keegi ei saanud mind minevikus ega ka praegu süüdistada selles, et ma ei jälgi, mida teised kirjutavad - lahanud probleemide probleemi - valijate vähest osalust. 2007.a. võrreldes tuli juurde vaid 20000 valijat - toona osales 555000, nüüd 575000 ehk siis 62-63%. Rääkida säärases seisus mingist uuest algusest jmt. - on võimatu, aga loomulikult olen sellest saanud soliidsele auditooriumile rääkida vaid Riias ja Kaliningradis. Väidan juba aastaid, et see on eeskätt meie ajakirjanike/-nduse probleem. Esiteks - meie valimistulemustest rääkides unustatakse kohe osalus. Ääretult jäme viga, sest pole tegu klassikalise Euroopa riigiga, s.t. valimistraditsioonidega, väljakujunenud parteidesüsteemiga jne. riigiga. Me olime ja oleme selles mõttes tänagi veel üleminekuühiskond, mis kujuneb. Kujuneb nii õigete kui ka valede otsuste mõjul. Et see nii on, piisab vihjeist kasvõi meie endistele saatusekaaslastele - Jugoslaavia vabariikidele, aga ka Moldovale, Lõuna-Kaukaasiale, kus rahvas hääletab kiirelt jalgadega. Ent tagasi - 1992 ja 1995 oli Riigikogu valimiste osalus 66 ja 69%. Tehtud pettusi ei maksa unustada - rahvas valis Rüütli, aga riigikogu valis Meri. Laari punt korjas 186000 häält, võimust loobunud (tegelikult oli ju nii!) ja ilmajäetud 206000 jne. Kolmandate riigikogu valimiste eel, kui üritati igal juhul võimule taggasi tuua lapspoliitikud, leiti mõnes parteikontoris, et kaval käik on sikkude lammastest eristamine, et sõim oleks sihipärane ning paralleelselt valimisliitude keelustamise algas ühe partei õigest 10 astat varem kaelast saanud rahva totaaalne parteistamine. Selle töö eestvedajad oli ajakirjanikud - Rumm, Muuli, Tarand ja kümned-kümned teised , kes 2011 järsku leidsid ja nõudsid, et meil peab olema ka parteituid kodanikke- kandideerijaid - aga siis te sõna otseses mõttes terroriseersite rahvast, sildistasite kõik õigeteks ja valedeks ning valima ilmus 59%. Nagu ka neli aastat hiljem. See oli teie konkreetne panus demokraatia tagasikäiku Eestis, seltsimehed ajakirjanikud. Kahel viimasel riigikogu valimistel on osalus olnud natuke üle 60%, aga see ei päästa seisu. Meil on kohustus ja tuleb leida võimalus leida tee vähemalt osagi neist 37% juurde ja tuua nad otsustusprotsessi tagasi. Pealegi on nad pigem eestlased kui muulased.

27. 03. 2011

Kui piisavalt kõrget ametiposti omav keskpärasus jagab ära, et jääb oma võimetelt ja tööisult kellegile alla, siis asub ta viimast - ametikoha võimalustes tulenevalt - sõna otses mõttes hävitama. Ma juba kirjutasin, kuidas 1973 pandi mulle keelud kõikjal, kus vähegi oli võimalik ja hiljem ei võtnud neid enam keegi maha - kuigi, ma nagu sain õiguse. Muide, totaalse jälitamise perioodil 1973-77 olin septembris-oktoobris 1975 ka lihtsalt töötu - see seis tekitati mind Tartu ülikoolist sotsioloogialaboratooriumi likvideerimise kampaania raames lahkuma sundides väitega, et olen oodatud TPIs. Augusti lõpul sain aga Klaara Hallikult - kinnitusega, et tal on tohutult häbi - teate, et minu jaoks kohta pole. Keskkomitee kooliosakonnas aga teatas üks paks onu, et nad on sellele mõelnud ja mul on võimalus hakata ühiskonnateaduste õpetajaks Kose-Uuemõisa kutsekoolis. Naeratasin talle vastu...

Ent tagasi selle maniaki juurde, kelle toetamine ümbritsejate poolt jääb mulle siiani mõistatuseks. Kõik ju nägid, mis toimus ja said aru - miks. Need minu üksikud ilmumised AKs 1982-86 olid tegelikult alandavad selles mõttes, et teemad määras tema. Pea iga kord ma pidin seletama, et pakutu pole päevakohane, millele järgnes tema sisin - mida siiani mäletan (me rääkisime ainult telefonitsi) "Seda ütlen mina, millest sa räägid!" Mul on kõik esinemiste teemad ja ajad talletatud, ent ütlen praegu huupi, et pidin näiteks rääkima kahe päeva pärast toimuvast NLKP põllumajanduspleenumist. Ta ei jäänud rahule ka siis, kui oli mu n.ö. lõplikult teleekraanilt minema saanud. Pool aastat hiljem toimus ühingu "Teadus" kongress - loengutepidamine oli jäänud minu põhiliseks tegevusalaks - ja nagu ei oodanudki, kui järsku oli Tallinna mererajooni nimel kõnepuldis VP, kes pärast paari üldist fraasi kukkus mind kahe suupoolega tõrvama. Kusjuures sai aplausi!? Seejärel oli veel 2-3 sõnavõttu, mille järel Hans Uusküla, suur silmakirjatseja ja väriseja "Teaduse" bossi kohal, kuulutas sõnavõtud lõppenuks. Tõusin kiirelt kohapeal püsti ja teatasin kõval häälel, et - kuna olin ka esinemiseks registreeritud ja võinuks esineda enne VPd, kelle nime mina sõnavõtjate hulgas enne kongressi algust ei näinud - soovin sõna. Minu hämminguks karjus  terve seltskond esimeste ridades - neist jäi tänu kasvule silma Vello Ladva, kes nüüd siis on end ajalukku kirjutanud nimekirjaga "meile sobimatu Alatalu ja need, kes temaga koostööd ei tee" - "Mitte anda". Hea oli, et taipasin kiirelt öelda sama vene keeles lisades, et mind äsja kritiseeriti ja mul on õigus vastukõneks ja järgnesid toetusavaldused. Uusküla veel vingerdas, et tuli hääletamine ja ma sain kõnepulti...

Kuna ühingu "Teadus" ridades oli enamik ajakirjanikke, kelledest paljud viibisid ka sel kongressil, siis kas te ikka mäletate - kelle poolt ja mille nimel te karjusite. Pealegi oli VP kõne lihtsalt rumal. Ometi - oma kolm-nelikümmend tegelast ja eestlast olid valmis mind ära sööma. EKP keskkomitee ideoloogiaosakonna juhtimisel. Muide, perestroika käis.

23. 03. 2011

Kuna lõpetasin eelmise avalduse küsimusega, siis kordan selle üle - kas tõesti ei teadnud ükski ajakirjanik, et Riigikogu väliskomisjonis on kolm keskkomitee töötajat ja nomenklatuuri esindajat, sest ekskommunistide, sealhulgas Alatalu taunimine oli toona üleüldine? Muidugi teadsid, aga mängureeglid olid lihtsad - need on omad ja need ei ole. Järelikult siin vaikime ja sellele virutame.

Sedapuhku ajendas teemat jätkama järsk tõdemus, mille sain oma Delfi Lähis-Ida lugude kommentaare lugedes. Nn. asjatundjate kommentaare, sest suurel osal neist on ka komme Alatalu rumalaks ja enda targaks tegemise kõrval seda viimast tugevdada viitega mõnele ... venekeelsele allikale! Ühtäkki taipasin, et need nn. kommentaatorid, eksperdid ja muidu targad tunnevad ainult vene keelt ja elavad jätkuvalt vene propaganda ja poliitika ruumis. Olgu öeldud, et 1980ndatel telliti TA raamatukogusse FT, IHT, Soome lehti, sinna tulid hiljem Keskkomiteest Time, Newsweek, Spiegel, Stern, aga ma nägin neid lugemas vaid Herbert Vainut, mis tähendas, et kogu ülejäänud seltskond ajas läbi Moskva ja venekeelde tõlgitud (Spiegelist, Time´ist jne) materjalidega. See aga määras ette kommentatori mõtte ulatuse. Kui algul midagi ka oli, siis juurde ei tulnud, sest oli ju kuratlikult mugav võõrast teksti ette vuristada. Mina aga paistsin algusest peale silma erikeelsete allikate kasutamisega, oma mõtete ja skeemidega, mis ei jäänud Läänes avaldatuile millegagi alla. Kasvõi Damoklese mõõga teooria. Seda lihtsat skeemi ei suutnud keegi kummutada, ent Keskkomitee maniak oli vihast sinine - kuidas mingisugune A võis üldse niisuguse asja peale tulla!? 1983.a. mõtlesin välja superskeemi Kesk-Euroopas vägede vähendamisest, kirjutasin teksti juurde ja see pidi ilmuma Noorte Hääles. Sealt tassiti see Keskkomiteesse ja pidin käima selgitamas - kes selle ikka välja mõtles. Pärast välisajakirjandes - keegi olla näinud - tuhnimist lubati skeem ajalehetoimetusse tagasi, pidigi ilmuma, ent viimasel hetkel tuli toimetusel uus kolmas lehekülg kokku panna. (Mul on väljavõetud lehekülg alles!) Võite ette kujutada toimetuse töötajate meelehärmi ja kahtlusi - kas ikka tasub niisuguse autoriga jännata. Just see - oma mõtete esitaja arvamuste kahtluse alla panek - töötab tänagi - kui ikka mitte, üks, vaid mitu arvavad, et sa ei oska arvatta, siis... Väljavõtmise põhjuseks oli Keskkomitees tehtud suur avastus - Alatalu skeemil olid igat tüüpi raketid, tankid, lennukid, laevad, jalavägi, ent alla 200 km laskvaid kahureid ei olnud! Panin juurde ja viis päeva hiljem lugu siiski ilmus. Ent selleks ajaks oleks võinud ligilähedane pilt ilmuda ka mõnes läänes lehes,- niipalju, kui tean, õnneks ei ilmunud!

Tänagi kehtiv moraal toodust on lihtne - võõraste tekstide ettelugejate ja mahakirjutajate seltskonnas ei saa oma ja originaalsete mõtetega välja tulla. Pead olema samal tasemel kui nemad. Mul vedas kõvasti, et televisiooni minnes oli seal direktoriks Leopold Piip, kes mind sõna otses mõttes hoidis koheselt vallandunud raevukate rünnakute eest ja peamine - lubas mul kõike teha. Tema järglaseks aga upitati tavaline Keskkomitee lakei Anupõld, kelle ainsaks mureks oli välismaale tööle putkata ja kuna manisk pidi olema puhas, oli ta valmis karistama ja kasvtama kõiki alates ... Valdo Pandist. Anupõld oli ka see, kes saatis Joffega sõnumi - Eesti televisioon ei vaja Alatalu teeneid. Laias laastus tähendas see anupõldude ja põtrae õitsengut teleekraaniil ning rahva teadlikku harjutamist kääbuste keskpärasuse talumise ja sellega leppimisega. Algul olla tulnud küll proteste ja järelpärimisi, milledele vastati - Alatalu on asunud teisele tööle.

22. 03. 2011

Olen neid kirjapanekuid edasi lükanud, aga välisministri kiire kommentaar minu Liibüa loole ja selle kiire ärakadumine Delfist + teatud seltskonna - neist osa teab ühtteist poliitikast ehk arvan teadvat, kelledega tegu - lakkamatu sõim ainsa eesmärgiga Alatalut diskrediteerida, et ei julgetaks avaldada ja esineda kutsuma, hakkab ära viskama. Ehk siis asun üllitise "Kambakas kui Eesti ajakirjanduse keskpärasust tagav jõud" kirjapanemisele. Esialgu vaid mõned lühifaktid. Esinesin ETVs 1967-78, lõin "Rahvusvahelise panoraami", mis tähendas seda, et olin ekraanil 5-7 korda kuus (1973-76 koos lastesaadetega kuni 10x). 1973-77 toimus siis V.P. ja EKP Kk grupi vallandatud Alatalu case, kus mind süüdistati NLKP 24. kongressi alavääristamises, ideoloogilise võitluse eitamises ja vales, nagu oleks NSVL lubanud Jaapanile saared tagasi anda. Hiljem, kui asi kõrbes, lisati süüdistus, et nimetasin Tsehhoslovakkias 1968.a. toimunut kaks päeva hiljme toimunud loengul okupatsiooniks, mida tõesti ka tegin. Uurimine tähendas seda, et lõpetati minu avaldamine kõigis EKP väljaannetes (Kodumaa, Küsimused ja vastused muuhulgas), Eesti raadios esinemise keeld oli juba enne  ja kuigi 1982-86 pääsesin Aktuaalsesse kaamerasse nelja aasta jooksul kokku 30 korda (!) - alati V.P. poolt spetsiaalselt väljavalitud mittehuvitava teemaga, siis kõik need keelud jäid jõusse Nõukogude võimu lõpuni. Tagantjärele kõigile sellele mõeldes jääb vaid imetleda rahva mälu ja ilmselt minu sõnumite jõudu - armetu konkurent V.P. oli 25 aastat ekraanil ja eetris vähemalt 15-20 x nädalas elik 60-80x kuus, aga Alatalut vaatas kõrgperioodil 53%, teda 21%. Aga sellepärast mind ju üritatigi hävitada. Päästis pöördumine Moskvasse, kus jagus piisavalt tarku inimesi (ühele otsustajale imponeeris Istoricheskaja entsüklopedija teadmine). V.P. kaotas oma koha, ent jõudis ringiga hoopis TV otsustajate ringi ja lektorite gruppi juhtinud võimust hullunud polkovniku tütre kaasabil alles algas kättemaksu etendus. Selle peatükkideks said minu laste- ja noortesaadete lihtlabane ülevõtmine ja ikka kambaga. Lugesin kunagi kokku, et minu mälumängu "Maailm ja meie" järglases sai palgale kaheksa inimest - mina tegin sama töö ära üksinda. Valdo Pandi Hispaania 1936-76 oli tegelikult kavadatud kahe mehe saatena, aga pärast Pandi surma ei lubatud mul seda jätkata. Suved 1977 ja 1978 pakkusid suurt lõbu noorte suvepäevadele, kelledele sunniti peale keskkomitee lektoreid, aga noortejuhid kutsusid ikkagi ka Alatalu kohale. Teinekord nemad lahkusid, mina tulin, nii et pilgud sähvisid, mis kole. Oli ka ebameeldivamaid asju, kui keskkomitee andis järsku teada, et "Edasi" kommentaarid tuleks ümber teha ja kohe oli välja pakkuda neli noort meest, kellest kolm olid mu endised tudengid, kes olid valmis iga nädal kommentaari kirjutama. Viiendat nädalat kuus aga teatavasti pole. Nagu  teine keskkomitee lektor Vello Ladva oma "memuaarides" (Tõesti ei saa aru, miks Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder pidi selle jama üllitama - õppematerjal üliõpilastele sellest, kuidas kambakat teha?!) kinnitab, käis uute tele ja raadiokommentaatorite valimine - aga see kõik käis keskkomitees - põhimõttel - peaasi, et eirab Alatalu. Kui tema toodud nimekirja uskuda, siis kasvatati selles vaimus koguni mitut põlvkonda. Slutski kuuldes pole tohtinud Alatalu nimegi mainida ja... kõik harjusid.  Ma ei kirjuta siin praegu minu loengute korduvatest salalindistustest, kus kohalikud ülemused jagunesid jällegi kaheks - ühed teavitasid, teised ... vaikisid. Mis viga siis kahel-kolmel inimesel märatseda. Kuna nagu öeldud mingeid keelde maha ei võetud, pöördusin veel kahel korral Moskvasse, ent seal polnud enam helgeid päid ja kohalike kättemaksuiha jäi pärssimata. Minu TV luigelauluks osutus Priit Aimla skets Arafatist 1986.a. uusaasta programmist, mis V.P. nõudel kõrvaldati (selle lindistus on õnneks säilinud - üks väheseid minu telesalvestusi, sest esinesin alati otse). Kõik teadsid, millised olid V.P. motiivid, ent keegi ei üritanudki mind kaitsta, sest tema esindas jätkuvalt keskkomiteed. Oli teinegi, omakasupüüdlik motiiv -  pääsenuks Alatalu taas ekraanile, olnuks ohus paljude kohad vaadatavuse tabelis - 1975-77 oli Alatalu selgelt esiviisikus.

Hakatuseks selle perioodist aitab, ent lugejal peaks olema selge, et on täielik absurdsus kuulutada mind - EKP keskkomitee ametlikku paariat 17 aasta jooksul - mingiks punaseks propagandistiks. Mind ei lastud vähegi ideoloogilisele üritusele ligigi, rääkimata esinemisest. Kuidas see sildistamine siiski võimalikuks sai? Aga väga osava ümberkehastumisega. Paar detaili. Ma ootasin kaua aastaid 24. veebruari ajalehti kndla tagamõttega. Nimelt - ehk tuletab keegi meelde, mida meie nõuka aja telenäod ja raadiohääled, kes aastaid hoolitsesid  selle eest, et Alatalu-sugused sinna ei pääseks , ise tegid 24. veebruaril 1988. Elik siis, kui polnud enam vajadust Nõukogude võimu kaitsta ja nad ometi seda tegid. Kollektiivselt, ennast unustavalt (Tammsaare pargis näiteks). Kõik paberid selle kohta, kes tol päeval ja kus esinesid, on ju alles, nagu ka nende nimed, kes keeldusid rahvast ümber veenmast. Paraku tuli endine keskkomitee töötaja Leivi Sher 2006.a. selle peale, et Ansipit on võimalik süüdistada 2.veebruari 1988 sündmustes ja tekkiski uus traditsioon - 24.02.88 "kangelased" ajakirjanikud peedistavad 2.veebruaril Ansipit ja kuna minevik on juba torgitud, siis 24.02.1988 ei toimunud midagi. Ehk meie oleme puhtada poisid.

Lühidalt - 1988-91 jäi väliskommentaaride suuline ja trükiosa selle sama seltskonna monopoliks, kelle käes ta oli siiani ja kui algas sildistamine, siis olid nemad esimesed, kes kähku kuulutasid oma varasemad ohvrid kommunistideks nagu nad hiljem tegid sama Ansipiga.  Selle kampaania puändikaks lõpuks võib pidada 1992.a. riigikogu valimiste järel moodustatud väliskomisjoni koosseisu - kolm endist keskkomittee nomenklatuuri esindajat (kaks sealjuures koosseisulist). Nende heaolu nimel tehti mulle ettepanek valida mingi muu komisjon ja kuna ma selle seakarjaga - oli ikka ilus ütlus Arnold Sikkeli suust - iga päev koos istuda ei tahtnud, siis läksingi põhiseaduskomisjoni. Ent küsimus suurele ringile - nimetage mõni Eesti Vabariigi ajaleht, kes kirjutas, et Riigikogu väliskomisjonis istus kolm keskkomitee esindajat? Säärast ajalehte pole tänaseni olnud. Eks ole huvitav?

20. 03. 2011

Sain eile ootamatu ettepaneku kommenteerida TV3le Liibüa sündmusi. Nagu ikka, olin nõus ja isegi ei taibanud küsida, kas valimiskampaania tõttu saate mind näidata. Usutlejaks oli noor näitsik, kes üllatunult jälgis, kuidas ma kaardi ees ja ilmekate näidetega kõik kiirelt selgeks tegin. Lõpuks pakkus koguni minu kutsumist otsesaatesse. Ju ta polnud kunagi näinud, kuidas välispoliitikat saab ja tuleb selgitada. TV3 uudiste alguses sai kohe ilmne, et neiule on meelde tuletatud - seda meest nüüd küll poleks tohtinud kaamera ette näha, ent ekraanile midagi salvestatust siiski jõudis. Välispoliitika omaaegse Rahvusvahelise panoraami stiilis. Nagu kõige esimeses saates - esinejat mainimata. Tuli see tunne endal, tuli kindlasti kümnetel. Nagu ka tundmine - miks see sünni iga nädal? Mis teha, kuhu Eesti meediat kamandab aastakümneid ja võimu tüübist sõltumata küündimatus ja kaabaklus. Ainuke ajaleht, mis pole peljanud mind pidevalt avaldada, on Pärnu Postimees.

Isamaalaste tänase igapäevase propagandakisa ajendil tuletaks meelde, kuidas need väiksed vennad nurjasid minu ürituse - aga see olnuks ka reklaam Eestile - pääseda Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige kauem valijaid regulaarselt informeerinud parlamendisaadik. Nimelt alustasin 1992.a. Pärnumaalt Riigikokku valituna oma valijate iganädalast informeerimist Toompeal toimunust kohalikus ajalehes. Rubriigis "1-2-3-4 Nädal Toompeal". Mõistagi kirjutasin kõigest sellest, mis toimus ja mida täna püütakse mitte meenutada. Teisisõnu - tegu on asendamatu ajalooallikaga. Valitsuskoalitsiooni pahameel läks varsti nii suureks, et üks isamaaline Pärnu ajakirjanik kamandati nädalaks mind Toompea rõdult kontrollima, ent tema "paljastustel" polnud efekti. Jõudsin 96. nädalani välja - enneolematu asi kogu parlamentarismi ajaloos, ent siis tulid valimised. Mind valiti tagasi, ent sedapuhku sain  võimule ja kuna Pärnu Postimehe toimetus oli siiani rubriiki kaitsnud jutuga, et see on opositsiooni võimalus sõna saada, oli opositsiooni sattunud Isamaa platsis nõudega, et nüüd tuleb sõna anda ka neile ja nii, et üks nädal Alatalu ja järgmine nädal Sulev Alajõe. Muidugi olid selle plaani taga Tallinna tegelased (Laar, Vahtre, Nutt?), sest kõigile oli selge, et Alajõe pole mingi sulemees. Poliitikasse ebaõnnestunult trüginud PP toimetaja aga nõustus ja nii läks - mina kirjutasin asjast, nädal hiljem Alajõe millestki aruaamatust ja siis oli mul valida, kas täita ka vahepealne auk või ... Maht oli piiratud ja nii see "N Nädal Riigikogus" hingusele läks. Koos mõttega Guinnessi rekordist, mis ilmselt on 1992-95 PP lugude põhjal ikkagi minu käes. Mis teha, kui meil on põhimõtteks - ise ei oska, aga teisel ka ei lase teha.

26. 02. 2011

Vähemalt kandideerimisnumbriga vedas - 365. Samas antakse iga hetk märku, kuidas oled üleliigne - erakond pole kordagi kusagil maininud, et Alatalu ka kandideerib. Sama lugu oi n.ö. eelmise erakonna juhtkonnaga - peibutamiseks vaja, aga tegelikult segad mängu.  Tuleb ise hakkama saada, aga ponnistamise asemel põrutan Kariibidele, kus Puerto Ricot kõrvale jättes saab riikidena kirja Barbados, St. Lucia ja St. Kittsi - seega kokku 114. Tehke järgi - mahavaikijad!

27. 01. 2011

On´s keegi märganud või tähelepanu juhtinud, et poliitikutest pole sel nädalal kohe keegi midagi arvanud. Mis teha - käib heitlus koha pärast nimekirjas ja on tark vait olla. Muidu juhtub, nagu Eerik-Niiles Krossiga - väidetavalt ei võetud Ref nimekirja, juhtub nagu Antropoviga - trügiti nimekirjast välja. Mis teha - 20 aastane poliittsükkel saab läbi ja mõnel on viimane aeg midagigi välja pigistada.

15. 01. 2011