Blogi
 
"Diplomaatia" aasta kokkuvõte

Pärast sisu lehitsemist ja kohatist lugemist jäi pilk ilmutatud artiklite loetelule ja lugesin sealt kokku 27 välisautori lugu ja 46 kohalikelt. Tuntud ja tundmatud. Õigemini tekitas huvi üldpildi silmamiseks MMihkelsoni väidetu, et Magnitski seaduse vastuvõtmine Kongressi Esindajatekojas toimus 365:43, mis kinnitavat suurparteide konsensuse võimalikkust. Kõva väide, sest Venemaa vastu on USA tipp alati tegutsenud ühisrindena. Samas on Venemaa suhete ja seejuures soovituslik, õpetav - mida saaksid koos teha - käsitlus Diplomaatias suuresti usaldatud ameeriklastele - Weitz kolme looga. Tema tarkustele lisandub Michael Weiss jaanuaris 2012 ilmunud looga "Mis ootab Süüriat pärast Assadi?" Nii väideti teatud pealinnades tõesti tervelt aasta tagasi kui ette ära otsustatud asjast ja samas vaimus on kokku kirjutatud nii mõni teinegi lugu Araabia kevadest. Ja võta näpust - sündmused on läinud teisiti. Kahjuks! Kasvõi seepärast, et sai ju veel 2011.a. lõpul Massole pakutud targemat analüüsi. Kes tunneb selle vastu huvi - meil ju reklaami ei tehta, - võib targemaks saada lugedes Riigikogu Toimetiste viimast numbrit.

28. 12. 2012
 
Delfi toetab tsensoreid

Panen ka siia mõned sündmused mujal rullunud mõtetest. Minu küsimus ja sundrepliigid (valeldele tuleb kohe reageerida!) meediakonverentsil said omapärase jätku DElfis, kuhu olin veel 5.12 varahommikul läkitanud hea Egiptuse-Palestiina-Iisraeli analüüsi - mis kõik on läinud nagu pakkusin!!!!! - sain vaid Madis Vaikmaalt märkuse, et võtab loo koju kaasa (tema käitumismallist tulenevalt viivitati selges lootuses, et sündmused kulgevad teisiti, aga võta näpust...), ent vastus artikli saatusest jäi tulemata ja pole tänaseni tulnud. Küll aga sai Delfi 12.12 hakkama omapärase rünnakuga minu isiku vastu - tõeline kokteil Mikk Salu esinemisest mõnda lauset väljakiskudes, teksti ümber tõstes,  millegipärast minu ja mitte Salu pilti avaldades (miks mitte mõlemaid!?) ja "Delfi toimetuse" nimel väites, et keelatud autorite nimekirjad liiguvad "eelkõige keskerakondlaste ja ka nende peades, kelle lood ja vaatenurgad on viimased 20 aastat sõna-sõnalt samad." Keegi kusagil juba nimetas seda "nõukogulikuks lahmimiseks vanameistri vastu" ja mõistagi ta seda on. Samas jõudis Martin Helme veel enne meediakonverentsi ehk 4.12 kuulutada,et Eesti ajakirjanduses valitseb grupimõtlemine" ja Raivo Palmarul lubati sealsamas Delfis 18.12 kirjutada, et "Eesti ajalehed on teisitiarvajatele üsna suletud". Elik - mis siis kannustas Delfi toimetust Alatalu nii kunstlikult ründama. Toimetajate ühisarvamus või mõne algaja toimetaja ogar agarus!? Ehk siis veelkord - nagu Salu konverentsil nii näitas ka "Delfi toimetus", et tsensuur on meil nii sisse kasvanud ja toimiv reaalsus, et teda suudetakse eitada üksnes end avalikkuse ees rumalaks tehes.

Lisan siia sellegi, mis mul oli pseudo-Salu loo kommentaaris oma nime all - olukord tsensuuriga ei muutu enne, "kui 1) tagatakse igakülgse info levik ja arvamuste vabadus, 2) autorite puhul eelistatakse pädevust ja mitte ebapädevate kamba arvamust, 3)autorite üle hakkavad otsustama pädevad isikud - kellede otsustused sõltuvad tegelikult paljus just mitme külgse info kättesaamisest ja levimisest kõigil vajalikel tasanditel, 4)välditakse niisuguste lugude avaldamine nagu seda on pseudoSalu oma elik kantakse ka vastutust avaldatu täpsuse eest. Ka sildistamise eest. 5)lisaksin, et poliitiliste ja eriti välispoliitiliste lugude all võiks olla ka nende kirjutamise aeg - sündmused paratamatult muutuvad ja mängu tulevad uued tegurid ning kõike pole võimalik ette näha. Siis ei pea ka toimetajad värisema ja ootama, et ehk läheb ikka teisiti, kui A. väidab. Valem enda taseme tõstmiseks ja hoidmiseks on lihtne - tehke teooriad selgeks, lugege pidevalt ja edastage vähem võõraid mõtteid. 12.12. vt.  www.delfi,ee/archive/article.php?id=65394838

P.S. Käisin linnas ja kuulsin autobussis raadiost Masso, Rannamäe ja Kaldre heietuste lõppu, et järsku taibata - kuna nood ei olnud vähemalt kaks päeva USA uudiseid kuulanud või polnud taibanud, mis nende taga on  -  kes on "Delfi toimetuse" 20 aastat ühte ja sama korrutavad mehed - need, kes räägivad alati eilseid seisukohti ehk teiste mõtteid. USA välispoliitika on selgelt muutunud, meie kaks kanget aga praalivad vanade mallidega, sest keegi pole neile öelnud, mida Obama Kerryle ütles.

22. 12. 2012
 
Eesti ajakirjandust ruulivad ebapädevus ja kuritegelikud kokkulepped

No nii - pean eelmist sissekannet korreigeerima, sest kuna tänane Ohtuleht ka ei avaldanud minu lugu Egiptusest-Palestiinast-Eestist, siis võtsin ikkagi kinni Hans H. Kuige väitest ja saatsin Delfi Rahva häälele pakkumise, et kirjutan aktuaalsest kasvõi iga päev, kuid teades, et asi avaldatakse. Kavatsen muidugi nimele lisada poliitikadoktor. Kahtlaseks muudab üritatu see, et Rahva hääle juhendis autorile - kujutate ette, polegi nii, et kirjutan ja saadan - on kirjas "tänased teemad" ja juba aiman, miks poliitikadoktor Toomas Varraku lugu ei avaldatud - polnud n.ö. "tänane". Laias laastus saan ma toimetajatest aru - eksperdi lugu erineb kardinaalselt diletandi omast, seal on palju uut ja teise nurga alt, mida nagu ise pole kuulnudki või taibanud kuulda - poliitikas öeldakse pooled asjad n.ö. ridade vahel ja kergem on mitte riskida kui mõne etteheite osaliseks saada.

Ainult et väikeriigi Eesti häda ongi selles, et meil on - nagu eilsel konverentsilgi ütlesin - 25 aastat võimutsenud üks kamp. Jätkan veelkord nimeliselt - initisiaatorid muidugi Põder ja Made, ametikoha tõttu lõid kaasa Ladva, Sookruus, Leito  Keskkomiteest ja komsomoli keskkomiteest Eesti raadiosse maandunud Jüri Raudsepp, kes siis viisid Enn Anupõllu algatatu - Alatalu teleekraanilt minema (lisan, et ta jõudis ju ajutiselt kõrvaldada ka Valdo Pandi - seda Anupõllu taseme paremaks mõistmiseks) - lõpule ka ajakirjanduses deviisi all - Mart Kadastiku sõnastuses - kuna tegemist oli akadeemilis kraadi omanud doktor Abner Uustali ja filosoofioakandiaat Alatalu asendamisega - siis tuli ju öelda,et "nad pole rahvusvahelisi suhteid õppinud, aga nad oskavad hästi rääkida." Ja just niimoodi, selgelt kuritegelikul ja eesti rahva taset alandaval moel  - tegemist oli ju teadliku infojagamise taseme alandamisega - kokkupandud seltskond ruulis ajakirjanduses, raadios ja TVs 1986.a. peale, mis mõistagi tähendas seda, et ükski neist kompetentsem enam sõna võtma ei pääsenudki. Samas - ükski neist endist ei omandanud järgmistel aastatel akadeemilist kraadi ega üritanudki seda - kõik teed targana välja näha - ikkagi esined ju TVs raadios ajalehes - olid ju tagatud. Iseenesestmõistetavalt hüppas kogu see kamp Made plagiaatraamatut kaitsma - see oli ju nende tase, nad ise tegid ju igapäevaselt sama ja teisiti ei saanud see olla, sest kui teadmisi pole, tuleb kasutada võõraid mõtteid. Selle oskuse omandas kiirsti ka Rannamäe, kes ei jõua tänagi ära kiita oma õpetajat Põderit ja kel lubati 20 aastat tegutseda selle keskkomitee kaabaka vaimus - hoia endast targem teleekraanilt eemal. Põder tegi sedasama Anupõllu toel 12 aastat nii et see teeb kokku kena perioodi Alatalu elus.

Sisuliselt kandus Nõukogudeaegne kuritegelik autorite-esinejate valik sujuvalt üle Eesti vabariiki ja inimesed harjutati ära kurjategijate ja analüüsita heietuste vaatamisega. Eilsel konverentsil võttis muigama ka kinnitus, et ajakirjanikud olid laulva revolutsiooni eesliinil. Minusse puutuv seltskond kohe kindlasti ka, sest just see kamp kaitses Nõukogude võimu veel 24. veebruaril 1988, mida täna keegi ei taha mäletada, - ja jätkasid rahumeeli õitsemist eetris ja ekraanil. Need, kes 24.02 ei võtnud kuulda Keskkomitee appihõiget, sinna ei pääsenud ega pääse. Olen kindel, et ka kogu see Eesti rahvast laostav kampaania - kuradi endised - on suures jaos lendu lastud selle sama 24. veebruari 1988 tegelaste poolt - tuli ju ruttu hakata rääkima - ja mikrofonid olid kahjuks nende käes- , et mitte meie, vaid keegi teine kaitses ja kaitseb nõukogude võimu.

Selles - võimalikust tasemest madalama taseme vaimus ehk diletantide esitatud tarkuste vahus on kujunenud suurem osa tänastest teiste üle otsustajatest ja mõistagi kui kõlab mõni nende jaoks uus mõte, on hirm nahas. Ja lihtsaim võte - vaikida. Teha nägu, et see polegi probleem või vähemalt Eesti rahva jaoks probleem.

Eesti ajakirjanduse poliitika lehekülgede ebapädevuse parimateks näitajateks on alati kriisi olukorrad. Nagu praegu Egiptus. Ükski diletant ei julge sõna võtta ja siis päästetakse end mõnda aega tulise teema kõrvallugudega, milledeks võib pidada tänases Päevalehes ilmunud heietust mingite Süüria tegelastega ja Postimehes ilmunud lugu Malist. Arvata on, et esmaspäeval ilmuvad mõned tõlkelood USA või Brüsselis autoritelt - nagu vanasti päästeti end välja Moskva materjalidega.

Ebapädevuse ringkaitse ja taastootmine aga tähendavad seda, et oma mõtetega autorid ja poliitika eskperdid on Eestis surnud ponnistajad - löögile ei pääse, järelikult pole sind olemas. Ja karjääri teevad Kadri liigid ja iiviannamassod, sest nemad avaldavad välismaalasi ja muidugi vajab see äramärkimist. Isegi Eesti viimane julgeolekuanalüüs kirjutati nii, et üks eestlane ja kolm väljamaalast. Nii kirjutati aastaid ka Egiptusele, Süürial ja teistele ning nüüd ei suudeta kuidagi mõista, miks see - enamuses võõras ja võõraste jutt neis maades ei tööta.

08. 12. 2012
 
Postimees tunnistas tsensuuri

Tuli mingi täiendav kutse mediapoliitika konverentsile ja läksin kohale.Ajakirjandusprof Harro-Loit rääkis kui kena kõik on ja ka trükitud teesid väitsid sama, ent kui keegi küsida ei tahtnud, tegin seda ise ja üritasin teada saada, miks ei kõnes ega trükis ei kajastu tsensuur - viidates autorite kummalisele kadumisele 2000 ja hiljem ning pole ka sõna kambapoliitikast, kus üks seltskond lihtsalt keelab kellegi. Järgnes tark heietus umbes nii, et tsensuuri muidugi pole ja tänu internetile saavat nüüd igaüks end avaldada küll ja küll. Tõeliselt professorlik õigustus. Hans H. Luik pidas mingil hetkel vajalikuks viidata, et vähemalt Delfi Rahva hääles saab midgai öelda, mille peale - Toomas Varraku juhtumist silmas pidades teatasin kõvahäälselt, et see jutt ei pea paika. Alanud paneelis läks selle peale järsku leili Postimeest esindav Mikk Salu, kellele ei meeldinud ka mõne eelkõneleja jutt ja tõelise valvekoerana ruttas ta üldpilti parandama, kahmas teiselt sõnaõiguse ning järsku kommenteeris ka minu tõstatatud küsimust, rutates sealjuures arvama, et kui inimene 2000 või 1995 sobis, siis 2012 enam mitte. Reageerisin kõvahäälselt - "Lubage muiata", ent ilmselt said kõik aru, et poiss tõesti teab mingitest keelatud autorite nimekirjadest "Postimehe" toimetuses.

07. 12. 2012
 
Häma Inimõiguste nõukoguga

Üritasin Postimehe Ideoni lugu seal kommenteerida, ent kustutati kenasti. Sestap panen siia kirja paar asja. Loomulikult tähendas kandideerimine ja koha saamine kindlate lubaduste andmist ja pole juhus, et nädal enne hääletamist kinnitas Paet, et Eesti mureks saavad eeskätt naiste ja laste õigused ning juhuslikult enne hääletamist New Yorgis ehk siis laupäeval 10.11 - pealegi Skandinaavia tädide kohalolles - ANDSID NELJA KARTELLI EHK RIIGIKOGU ERAKONDADE NAISLIIDRID ALLKIRJA PABERILE, MILLES LUBATI SEBRA NIMEKIRJU JUBA TULEVA AASTA VALIMISTEL. Ehk siis Euroopa feministide huvides läheb lahti kõige ehtsam Eesti poliitmaastiku ümbertegemine. Huvitaval kombel pole seda paberit avaldanud ükski ajaleht ja infoportaal, milliseid mina jälgin - detail, mis samuti viitab sellele, et tegu oli välistellimuse täitmisega, paber sünnitati New Yorgis toimunud hääletamiseks. Lisagem sellele geiabielude lubamine, mida seaduseks toimetatakse ja ongi peamine, mille eesti rahvas peab järgmise kolme aasta jooksul alla neelama. sest Eesti ladvik peab ju kättevõidetud kohta salaja antud lubaduste täitmisega õigustama.

14. 11. 2012
 
Tänud Õhtulehele ja Helmele!

Eile oli seis poole kuueni õhtul nutune, sest Delfi ei avalda ega ka kõssa. "Kremli kass, Toompea hiir, riigipiir ja koht ÜROs". Kirjutatud nädal tagasi - rusikas silmaauku! Siis aga helistas Laur Uudam ja tundis huvi, miks pole ilmunud ja andsin loa avaldada. Tuli kärbitult, ent ikkagi midagi ja lõpuks Tallinna lehes ka see, mida Ekspress ja Maaleht juunis-juulis avaldada ei tahtnud - et Eestil on pretensioone Euroopa Liidu tegelastele seljataga - või mitte? - tehtud otsuste ees. Mida nüüd on mõistagi raske kindlaks teha, sest ise pandi uks kinni.Kosachovi toetus meie piirilepingu preambulile oli välja jäänud nagu mitu muudi olujlist asja. Mis teha, kui asju kontrollib mitteasjatundjatest kamp. Nõukogude võimu päevil kokkupandud kamp teadmiste ja oma mõtlemise vastu!

Aga Mart Helme tublidus on selles, et tänases Pealinnas - mõistagi pole see üldse ajaleht  establishmendi silmis - , ent seal ta kirjeldab oma töötamist Eesti Päevalehes pärast lahkumist välisministeeriumist. Pärast seda, kuid peatoimetajat külastas peremeeste esindaja välismaalt, hakkasid esimeselt tulema suunised - seda kajastage rohkem ja sellega tegelegu teised. Nii nagu äsja - ilmub rabi artikkel - mis te sellest Lähis-Idast niipalju räägite ja kohe lõpeb sealtoimuvast analüüsivate lugude avaldamine.

12. 11. 2012
 
Mida Eesti rahvas ei tohi teada ehk väikeste inimeste suured võidud

Nii - üleval ongi juba viimase kella uudis Eesti kandideerimisest homme ÜRO Inimõiguste komitee liikmeks, aga Eesti rahvas ei tohi endiselt teada, et näiteks Margelovi sõit ja kohtumine Paediga ning kogu kiirelt ja kunstlikult käivitatud piirilepingulugu on kõik sellega otseselt seotud. Nagu sedagi, kuidas Eesti ja tema Riigikogu 2005.a. lihtsalt lohku tõmmati olulist informatsiooni talle edastamata jättes. Sest Eesti ajakirjanduse tipp - Ekspress, Maaleht juba suvel, nüüd siis ka Õhtuleht ja Delfi väldivad kergematki tähelepanujuhtimist suurte selgetele vigadele, mis avalikustatuna võimaldaksid Eesti diplomaatidel kasvõi väikest vastumängu arendada. Ajalehtede bossid on end täielikult lülitanud transiidi maffia teenistusse, et teha Eestist jälle puhas kaotaja suhete Venemaaga. Huvitav - palju said ajakirjanikud, kes n.ö. komando peale tulle viskusid.

11. 11. 2012
 
Ajakirjandus vs. välispoliitika

Teeme siis n.ö. case study. Oma lugu oodates ei jäta ma mõistagi vaatamata teiste omi ja tänases Sirbis pilkab ka Kaarel Tarand meie välisministri TV stuudiosse toomist Venemaa üliõpilase küsimuse peale. Toojaks oli Peeter Kaldre sellest kuulsast keskkomitee plejaadist - me ei tunne rahvusvahelisi suhteid, aga oskame rääkida. Paraku on vaja analüüsida ja esmalt tulnuks üles lugeda Eesti plussid, siis vastaspoole tegematajätmised ja alles siis mõelda actionile - kukkus nii välja, et Paedilt nõuti millegipärast tegevusplaani asjus, mida temal kavas polnudki, sest midagi tulnuks avada hoopiski Lavrovil. Selleks on meil ajakirjanik Moskvas, kes võinuks helistada Venemaa välisminsiteeriumi. Kirjutasin sellest kummalisusest Õhtulehele 29.09 - see lugu avaldati alles 6.10 ja see koht oli välja kärbitud. Mida Alatalu ei tohtinud kirjutada, tohtis Tarand. Heakene küll. Ent - vahepeal on ju aeg edasi läinud - ilmunuks see märlkus 6.10, olnuks seis üks, avaldada see Eesti üliagarus aga pärast seda kui Eesti-Venemaa konsultatsioonid on juba toimunud, Eesti teatud töötlemine ka Margelovi sõidu käigus tehtud - tagantjärgi tarkuse avaldamine ei maksa midagi. Miks Eesti ajakirjanikud õigel ajal oma prahmatele tähelepanu ei pööra, seletub ilmselt kambavaimuga ja see soosib tesiteöe töötavaid nutikaid mõjureid.

Mainin siin sedagi - on mul suurst loost välja jäetud -, et piirilepingu ratifitseerimise ajal oli Tallinnas Saksamaa president ja ükski Eesti ajakirjanik ei kasutanud võimalust, et küsida suurriigi liidrilt midagi teise suurriigi piirilepingu kohta. Aga just nii saab ajakirjandus välispoliitika aidata.

09. 11. 2012
 
Salakäsi infosüsteemis käes

Ajasin eile Läti saatkonna vastuvõtul juttu Kasekambi ja Lobjakasega ning küsisin - pärast seisukohtade kokkulangemise tuvastamist - kes on selle taga, et Eestis levitatakse uudsti "Obama tagasivalimine tekitas maailmas lahkarvamusi", sest kusagil mujal nii ei väideta.  Viimasega olid nemadki nõus ja nüüd, pärast googeldamist võin öelda, et see tark oli Arni Alandi ehk järjekordne näide kuidas Eesti TVs võib igaüks elik mittesinnapoolegiharidusega isik sattuda välispoliitikast rääkima, kui ... on seljatagune. Ja samasugune tase kui tööandjal, s.t. ei kipu kord kujundatud halli taset ületama.  Alates Siimon Joffest, kelle taga oli Adolf Slutski, partorgiamet ja Eesti laskurkorpus. Joffe siiski õppis ameti selgeks ja oskas seljatagust mitte avada. Alandi esinemine, millest on ERR uudis 7.11 kell 17.16 - tasub lugeda - omab juba öeldud pealkirja - see jooksis telekanalitel ka ribauudisena - sisaldab väited; "paljudel riikidel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel on Obamale konkreetsed pretensioonid. Näiteks Iisrael ootab tõhusamat tegevust Iraania osa..." Teiseks ja viimaseks näiteks on ... RVF pretensioonid. Ja kõik. Pole saladus, et Obama ei allunud Iisraeli survele ja siit ka juudi lobby erakordne surve USA kongressis presidendile, eriti Palestiina riigi osas, ent ka võlakiisi vähendamise katsetes, mida Kongress blokeeris. Iisraeli nutusest olukorrast võib aru saada, ent miks peab Eesti seda esile tõstma - "arvamused lahknevad suuresti" - kui suuresti, siis vaid Iisraeliga. Või: "Sugugi mitte kogu maailm...", milles kogu ülejäänu on jällegi vaid Iisrael. Tõeline His Master´s Voice! Tõeliselt tubli Rannamäe kasvandik, nagu Rannamäe oli leid Joffele ja Põdrale. Lisame Anupõllu ja saamegi ideoloogiliselt komparteiliselt ja veel teatud huvides suunatud Eesti TV välispoliitikasaated aastast 1978 alates.

Iva on muidugi selles, et Alandi ei mõtle midagi ise välja - talle sokutatakse info ette ja siis ta laulab selle ette. Nagu tema kuulsad eelkäijadki. Nii et päris karvane käsi on veel varjus.

09. 11. 2012
 
Mida tähendab olla kahtlane autor Eesti Vabariigis

Otsustasin nüüd fikseerida, kuidas loo "Kremli kass, Toompea hiir, riigipiir ja koht ÜROs" avaldamine läheb. Lugu valmis pühapäeva 4.11 hommikul ja läkitasin teema aktuaalsust, suurepärast pealkirja, tervikpildi andmist  jne. arvestades Õhtulehele, kes ei vastganud ega ka ei avaldanud 5.11. Tühja ootamise järel saatsin 6.11 hommikul järelpärimise kahel emaili aadressil ja sain pärtast lõunat vastuse, et neil pole ruumi sel nädalal. KUpatasin siis edasi DElfile, k,us tean ette on spordimõistuslik otsus tehtud - avaldame üle kahe nädala sõltumata päevakajalisusest. Ehk siiski aduvad, loobuvad reeglist ja avaldavad sel nädalal!? Ma juba ammu ei looda, et kohe, kuigi DElfi uuele arvamustoimetajale püüdsin selgeks teha, et välispoliitika on kirjutatud nii, et hiljemalt teisel päeval avaldada. Tõesti huvitav - Tartus õpetatakse ajakirjandust võtma kui igasugust tükitööd - kindlas rütmis, kindlas koguses, kohustuslik toimetamine - kas ise asja jagadd või mitte jne.!?

Äsja leidsin uudiseid lugedes, et Födnõukogu väliskomisjoni esimees Margelov on kohe tulemas ehk see, mida ma kirjutan, läheb täide. Ilmselt tuleb ka sõnumiga. Ent keegi ei avalda minu lugu sellest. Ehkki kümmekond selli mulisevad iga minut tühja juttu välispoliitikast ja täidavad veerge sama targalt, aga näed - sinu analüüsi me ei avalda ja ei kutsu ka esinema. Ning oleme uhked ka - näed, juba 34 aastat ei lase mehel tööd teha, sest teeb seda teistmoodi kui meie.

07. 11. 2012
 
Miks pekstakse jälle riigikogu?

Tulin sõidult, avan DELFI ja jälle - riigikogulastele pasunasse. Ikka palga pärast, isegi 20 a graafikud väljas. Kaks nädalat tagasi anti sama asja eest. Ka õhtulehes ja ühes valgete lehes ka. Justkui poleks ministreid, kantslereid, sadu osakonnajuhatajaid, riigiametite juhte, riigikohtunikke jne., kes kõik saavad kordades rohkem. Kõikvõimalikest nõukogude liikmetest ja poliitnõunikest - hariduseta ja kogemusteta broilerist rääkimata. Viimaste arvu kasv 20 aasta jooksul - vaat see alles oleks tabel. Ent nedist mainituist ei mingeid tabeleid, sest fookuses on ajakirjanike lahkel kaasalöömisel ikka ja üksnes Riigikogu. Kõige halva juur, kes juhtumisi on ainuke rahva poolt valitud instituut Eesti Vabariigis. Niisiis tahetakse pidevate riigikogu-vastasste kampaaniatega tõestada üht - selle vabariigi juured on halvad, see rahvas teeb valesid valikuid. Ehk on haige nagu väitis Päts. Haiged on mõistagi ajakirjanikud, kes osavate dirigentide juhtimisel ikka ja jälle oma rahvale tema /sund)valikute pärast liiga teevad.

Olen korduvalt kirjutanud, et tegu on kiirelt kaabaklustunud täitevvõimu efektse manöövriga juhtida rahva viha seadusandliku võimu vastu, ehkki nood on ammu oma viimase võimutäiuse just esimesele loovutanud. Tegelikult tundub, et sedapuhku teenib riigikogu järjekordne organiseeeritud täistegemine selgelt välispoliitilisi eesmärke - on vaja näidata, et piirileping jäi tegemata just tänu halbadele rahvaasemikele elik viimase kolme kampaania vallandamise taga tuleb otsida kindlaid mõjuisikuid meedia tipus.

04. 11. 2012
 
Tabu teemad ja puutumatud isikud/suhted Eesti ajakirjanduses

Paar päeva tagasi paotas suu Peeter Vihalemm, sest kuigi rahva pahameel on ülim, oli Ansipil hea võimalus öelda, et näete - küsitluste alusel rahvas toetab valitsust!? Ehk siis Peeter juhtis tähelepanu sellele, et see, mida ajakirjanikud kirjutavad on üks ja mida rahvas ütleb on teine. Paraku on käärid nende kahe vahel Eestis tõesti suured ja juba 10 aastat pole reaalset pilti Eesti ajakirjanduse usaldatavusest - pärast seda, kui Keskerakonna, Rahvaliidu ja lihtsalt matsikarja tapmisega hoogu sattunud ajakirjanduse usaldusväärsus oli langenud alla 40%, võeti kasutusele kaval nipp - küsimuste ümberformuleerimine - enda maine päästmiseks. Mõistagi see tõusis, ent... äsjane vastandlike - nii näiliste kui tegelike - arvamuste kokkulangevus on tegelikult  hoiatav signaal kõigile. "Näiline" sai öeldud sellepärast, et mõni ajakirjan ik teeb vadi seda, mida öeldakse - Sõimab Savisaart, siis Ansipit jn. jne. Toimetaja loeb ja mõnuleb! Aegajalt saavad toimetajad kokku ja siis mõeldakse midagi välja. Kui nüüd lähtuda oma artiklite saatusest - keeldumistest, mahatõmbamistest, ümbertegemistest jmt. , siis -

kusagil kevadel tulid mingid ajakirjandusgurud järeldusele, et tuleb suhteid Venemaaga parandada ja ennekõike piirileping ära teha. Riigikogu omaaegne otsus arvati veaks elik - see tuleb ümber teha. Otsus tehtud - läks lahti passimiseks : kes esimesena märkab, et Venemaa räägib piirilepingust!? Venemaale pole see probleemiks, ent viimastel aastatel on sellest  ikka kaks-kolm korda aastas juttu tehtud. Ja õigel ajal ehk siis kui leping - mais--juunis tehti. Nii tuli selgi aastal Lavrovilt sõnum suvel, ent kohalik meediakamp - suvepuhkused ja muud - polnud valmis reageerima. Küll aga jätsid Ekspress ja Maaleht minu artikd avaldamata, sest jumala eest - pole vaja selgust asjasse, tuleb Moskvale pimesi vastu tulla. Teisel katsel läks õnneks - septembris tegi Moskvas asjast juttu üliõpilane ja Eesti ajakirjandus hakkas nagu üks mees teemat keerutama. Paet tiriti stuudiosse, et ta ka vastaks Venemaa üliõpilasele. Ja kuigi Riigiduuma oli just saatnud meie Riigikogu pikalt ja probleem on ju ikkagi n.ö. riigikogu-poolne  - elik - räägime enne riigiduumalastega, tegid 6 riigikogulast kirja valitsusele, et too võtaks initsiatiivi. Ja protsess läks ning kõikide omapoolsete eksimuste ja ELi poolse käkikeeramise uurimised jäävad lihtsalt ära, sest me ise oleme äpud.

- piirilepingu mittekäsitlemise kõrval on rahastamisloos ka kaks mahavaikitavat asja - 2002.a. - mäletate kelle poolt - vastuvõetud Europarlamendivalimiste suletud nimekirja seaduse konkreetne perekondlik sisu  - kohe pani üks erakond nimekirja esimeseks juhi abikaasa ja teine erakond juhi venna, kolmas teostas isikulisi/rahalisi ümberjagamisi perekondade vahel. Olen seda üritanud mainida 2004st aastast saadik, ent... tõmmati ka nüüd maha

- tabu teema on ka Indrek Tarandi kampaania ja eriti selle kulud. Tõsi, ta oli kolmas suur populist tänase Eesti poliitikas, ent neid üksikpopujliste oli tollasel valimistel teisigi ja ükski neist teistest ei pälvinud 6-meetrilisi ja suuremaid plakateid, mida toona väidetavalt ei näinud keegi.

03. 11. 2012
 
Ajakirjandustsensorid ei tegutse Eesti huvides

Täna Moskvas toimunud konsultatsioonid piirlepingu osas tähendavad muidugi seda, et Eestil tuleb järele anda ja tantsida Moskva pilli järgi, sest osa poliitikuid ja eesti ajakirjanduse bossid seda soovivad. Pakkusin suvel pikka lugu piirilepingust algul Eesti Ekspressile, siis Maalehele ja mõlemad teatasid, et ei avalda. Aga seal oli kirjas, kuidas Euroopa Liit muutis 24.l tunnil ehk 17. juunil 2005 seega kolm päeva enne Riigikogu ratifitseerimisotsust, oma hoiakut ja enam ei kuulutanudki piirilepingu "ratifitseerimise" vajadust. Selle tõe päevavalgele toomine andnuks hea ettekäände küsida Brüsselilt - ehkki hilinemisega, aga ikkagi - millest niisugune meelemuutus? Miks taheti Eesti Riigikogbu rumalaks teha, mis ju nüüd igal juhul saab teoks!? Täna, kus minnakse kinnimätsimise ja unustamise teed, võib ju ka Brüsselilt sama küsida, ent nüüd ei anna enam mitte keegi vastuseid. Sama lugu on Venemaa Riigiduuma toonase väliskomisjoni esimehe Konstantin Kosachovi kahel korral - 20. juunil ja 1.12 esitatud arvamnusega - juriidiliselt on kõik korras preambuliga  ja Moskva saaks teha omapoolse avalduse. Vaevalt, et Kosachovgi nüüd enam midagi ütleb, Jääb kolmaski saladus - miks Lavrov süüdistas 22. juunil lepingu allkirja tagasikutsudes mitte Eestit, vaid Euroopa Liitu. Ent mis sa teed, kui Ekspressi ja Maalehe toimetajad ei tahtnud rahvast informeerida piirilepinguga juhtunu tegelikust seisust ja olid n.ö. ette nõus selle taganemisega, mis nüüd teoks saab.

31. 10. 2012
 
Eks-riigikogulaste ühendusest

Eile oli põhjust Toompeal olla, sest tähistati esimese Riigikogu kokkutulemise 20. aastapäeva. Sain nagu 20 aastat tagasigi esimesena suu valgeks, et ajakirjanduse trikke taunida ja kahe teadusettekande pseudolikkusele tähelepanu juhtida. Tõesti on lihtne arve ritta seada - teadmata või tundmata huvi selle vastu, mis nende taga oli - ja järeldada juhmusi - Kohaletulnud riigikogulaste rahulolematus ja protest säärase teaduse vastu oli ilmne. Seda pidi tajuma ka pseudofoorum, kuhu Liia Hänni on kutsunud temale suupärase seltskonna - Nestor, Nutt, Rummo, õnneks oli ka kaks vasturääkijat Kadri Simsoni ja Ignar Fjuki näol. Kui Hänni üritas kolmandat korda hakata arutama nn. riigikogulase eetikakoodeksit, võttis n.ä. kõrvale jäetud saal talt sõna ära. Kahjuks polnud see võimalik riigikogus ja kirjutan sellepärast, et paljud avaldasid arvamust ja soovi moodustada midagi endiste riigikogulaste ühenduse taolist. Vastasin kõigile ja kirjutan ka siin, et vastav võimalus ja õigus sai formuleeritud veel 1996.a. Parlamentidevahelise Liidu (IPU) Eesti osakonna põhikirja osana, mille kolm tädi - Liia Hänni eestkõnelejana, Krista Kilvet ja Valve Kirsipuu sõna otseses mõttes maatasa tampisid. Võimaluse realiseerijana ehk formuleeringute autorina panin - ehkki kohalolnud Fjuk mind ei toetanud ja Ülo Vooglaid lasi lihtsalt märatseva naiskonna juurest jalga, panin iga mõtte hääletusele ja need kolm tädi hääletasid kõik maha. Pealegi põlglikke kommetaare jagades - "Mõelda, mida Alatalu tahab". Mõni neist oli lihtsalt rumal, kuid ei välista, et kahele oli vastav käsk antud ... ja nüüd laiutavad kõik käsi!. Oli teinegi rahvusvaheline organisatsioon - AWEPA, mis lubab ka endiste parlamendiliikmetge kaasatust ja ma saingi kokkuleppe AWEPA juhtkonnaga, et jään selle juhatusse edasi pärast mitte tagasivalimist 2007.a. Algul oli sellega nõus ka Silver Meikar, kes aga ilmus detsembris Vilniuses toimunud üritusele kohale ja teatas kõigile, et hakkab nüüd Eestit esindama. Aeg näitas, et tal polnud aega kõikjale jõuda, s.t. ma võinuks rahumeeli mõnel korral Eesti osalemise tagada, ent ... täna on siis ka Meikar mängust väljas ja arvatavasti arvab, et teda võiks ka mitteriigikogulasena siiski kasutada. Nüüd arvab, ent õigel ajal ise hävitas selle võimaluse. Ilmselt kadedusest ja oskamatusest ettepoole näha.   

13. 10. 2012
 
Tsensuur edeneb

Täna on siis Postimees nagu vastanud kriitikale, sest nagu Nõuka-ajal, nii ka nüüd üllitab Bahhovski korralikult USA ajakirjas - varem olnuks see Pravda või Izvestija oma - ilmunud artikli - seda kenasti mainides - ümberjutustuse ja pakub siis omalt poolt julgelt - seda rõhutades - juurde, et näe, tuletabki meelde Eesti sündmusi. Hea sekundeerimine Ilvesele, kes Washingtonis kuulutas sama. Paraku kummutab mõlema jutu lihtne küsimus - miks siis alles eile ründas 30000-meheline jõuk relvastatud gruppide, kes Gaddafi kukutasid ehk siis Lääne saadetud ja toetatud päästjate/ vabastajate kasarmuid, nõudes nende laialisaatmist. Õhtul-hommikul on seda näidanud kõik objektiivsust säilitada püüdvad telekanalid. Huvitav - kuidas see seondub Eestiga? Pealegi on see teine vabastajate-vastane võimas väljaastumine viimase kahe nädala jooksul. Pluss - kõiges Lähis-Idas juhtuvas pole süüdi Venemaa, mida Bahovski järjekindlalt püüab lugejasse süstida. Kõige paremini kinnitabki seda Liibüa, kus ju kõik on läinud Lääne reeglite järgi. Nagu väidetavalt omal ajal Eestiski, ainult, et ...

Tegelikult sundis mind kirjutama avastus, et neljapäeval Pärnu lehes ilmunud kommentaaris "Lähis-Ida aeti tuliseks" on hoolikalt  välja rehitsetud kõik Iisraelisse puutuv - alates sellest, et Obama-Netanyahu suhete kõrval sai meenutatud Sarkozy märkust iisraeli peaministri kohta, juutide pilamise lubamatust võrreldes moslemite omaga jmt. See kõik on ju kõikjal ilmunud, ma panin selle vaid n.ö. kontsentreeritult kokku üheks lõiguks. Kui meenutada rabistamist Eesti Päevalehe toimetuses, kus lubadusele ei-tea millal järgnes venimise järel lubadus ilmub ja ikkagi ei ilmunud, ent pandi mingi vigane aseaine, siis paistab, et rabi artiklile Postimehes järgnes ka suuniste andmine ajalehe toimetustele. Veelkord - vaadake, mis toimus eile Liibüas - kas tõesti on süüdi Moskva ja mitte Lääs ise ning Israeli käitumine ei mängi mingit rolli?

Tsensuurist pakatab ka eilne DIPLOMAAT. 10 lehekülge välismaalastelt ja 5 eestlastelt, sealh. Rahvusvahelisest Krimnaalkohtust, mida me küll juhime, ent millest pole kellelgi mingit elulist/olulist tolku. Torkab silma Leedu magistrandi lugu märkega, et see tal juba kodus ilmunud. Meil näevad doktorandidki kurja vaeva, et koduski midagi ilmuks ja selle teema käsitlejaid magistri tasemel on kindlasti küll ja küll, aga, mis teha, kui oled eestimaalane ja sul pole pääsu välismaad selgelt teenus-teene vastu teenivate tädide juhitud väljaandesse.

22. 09. 2012
 
Kadastikku aitab Süüria asjus Mutt

Lähis-Ida sündmuste tsenseerimine ehk reuterslik selgitamine lõpps kiiremini, kui eeldasin, sest juba tänases Postimehes kommenteerib olukorda Süürias Mihkel Mutt. Pealegi tervel leheküljel, mis peab nagu märku andma,et kõva asjatundja. Ma polegi siiani kirjutanud, et nõukogude aegse "ma pole rahvusvahelisi suhteid õppinud, aga oskan hästi rääkida" eestivabariigilikuks alavariandiks sai kirjanike kasutamine välispoliitiliste sündmuste lahkamiseks - "pole rahv. suhteid õppinud, aga oskan hästi kirjutada." Omamoodi loogiline ja isegi tervitatav, ainult et Eestis langes see kokku asjatundjate täieliku ärakeeluga ehk siis näiteks Mutt hakkas väliskommentaatoriks 2000 - kerge arvuti abil kontrollida, - kui Alatalu jt. asja õppinud ära keelati. Mõistagi loevad kirjanikud palju ja mõtlevad seejuures, kõrvutavad ja analüüsivad, ainult et jah - pigem vaid ühesuunalist seltskonda ehk vaid ühest kohast tuleva info põhjal. Sellest pole raske aru saada nii Mutti, kui ka Olev Remsu't lugedes. Viimane on viimasel ajal välisteemadega ära kadunud, aga paar aastat tagasi oli ta mul Õhtulehes kõva konkurent teema n.ö. äranäppamisega - teinekord tuli paar nädalat oodata, et juhtunut õigeks kirjutada, aga kunagi olnud ju garantiid, et loeti just sind ja mitte Remsut. Kui kirjanikul last pidevalt välispoliitikast kirjutada, jääb paratamatult mulje,et näed - oskab (ehkki pole rahvusvahelisi suhteid õppinud! - hea, et ta ise seda ei kuuluta!?)

Kadri Liik'i eilset tõusu -pärast seitse aastat kestnud koduste asjatundjate n.ö. ringlusest eemal hoidmist  - silmas pidades soovitaks nende ridade lugejatel veelkord mõtiskleda kasvõi Mart Laari hinnanguid venelaste seisule ja võimalustele, nagu ta Tbilisist raporteeris 9.08.2008 Päevalehes - kas need hinnangud õhutasid Mishat rünnakule või kutsusid sügavalt järele mõtlema!? Laar oskas küll Mishat üles kutsuda reformidele - kuulsin seda ise pealt, ent välispoliitikat ta kohe kindlasti ei jaganud. Miks seda kirjutan - aga vaadake eilseid ja tänaseid teateid Afganistanist - seal on neid ebapädevaid nõuandjaid jalaga segada, sest makstakse suurt raha - ja - ilmselgelt mööda hinnangute eest maksavad kahjuks eluga ka Eesti sõdurid. Meenutaks sedagi, et Ekspress avaldas aastaid tagasi Afganistanis tegusenud eesti luurajate raoirteid, mis ajasid naerma, et mitte rohkem öelda.

Kuna jutt läks Georgiale, siis heaks näiteks isiklikust ebakompetentsusest + võõra võimu teenimise püüdlikkusest on kaitseminister Reinsalu WSJ-isse sokutatud hinnang Georgia opositsioonile - just niisugune, nagu ameeriklastele meeldib, ent tõekauge. Varem tootis sma sorti matejali samasse lehte Mart Laar.

18. 09. 2012
 
Kadastik tsenseerib jälle

Võtab ikka naerma küll - niipea kui olukord kusagil pingestub, võetakse muidu kõlbavad targad maha ja asendatakse - lugege tänasest Postimehest Reutersi  lugu Iisraeli poliitikast. Nii nagu ajal, mil Kadastiku abil kehtestati Eestis nende monopol, kes "pole rahvusvahelisi suhteid õppinud, kuid oskavad rääkida." ("Edasi", 1. jaanuar 1987). Siis päästeti tarkade küündimatus välja Moskva meeste artiklitega, nüüd Lääne/Brüsseli/Reuters = iisraeli infokants - omadega. Ilmselt mõjutas vahepeal olukorda ka Iisraeli saadiku või rabi artikkel Postimehes, kes kurjustas, et meil kirjutatakse liiga palju Lähis-Idast. Imelik tõesti, sest meie poisid võiksid ju ka salaja selle kandi pärast tapetud saada. Igal juhul rabi või saadiku artikkel mõjus, sest Heiti Suurkask jättis 22.08 avaldamata järjeloo Araabia kevadest, Nädal hiljem värskendasin - ka ei kõlvanud, 31.08 saatsin Delfisse, kus ta lõpuks 14.09 ilmus. Ja mul ei olnud vaja midagi muuta, vaid vananenud faktid välja korjata. Aga siis olid juba uued sündmuse peal ja lugu-analüüs kukkus ruttu n.ö. pildist välja. Seitse professionaalset sõimajat jõudsid mõistagi oma töö teha.

Suurkask üritas küll ise midagi avaldada, kuid sattus ettesöödetud valeinfo õnge ja saatis ka Putini Teherani konverentsile. Sama lugu on Suurkaski tänase looga Päevalehes, mis mõistagi mõeldud araablastest hullu pildi loomiseks, ent pilgud ei pöördnud Egiptuse poole mitte selle pärast, et seal on demokraatlikult valitud president, vaid et valituks osutus muslimivend, sest araablased kummardavad endiselt ka Saudi Araabiat, ent selle kuningas mõjub praegu USA käsilasena.

Üks suur koduste asjatundjate keelaja ja võõraste tarkuse kummardaja Diplomaatia toimetajana oma vähese hariduse tõttu Kadri Liik aga asus tööle Londonisse, nagu just raadios oli kuulda. Võib arvata, mis tarkusi  sealt Euroopa Liit saama hakkab. Viitan jällegi - viimaste juttude ajendil, millist tarkust jagas Mart Laar 9.augustil 2008 Päevalehes avaldatud materjali põhjal Saakashvilile.

17. 09. 2012
 
Eesti ajakirjandusköök - hävitame omasid, moosime võõraid

Eelmise märkuse lõpetamiseks veel seda, et kui Õhtuleht märkis minu juubelit nagu eeldada võis, siis Postimehe väikesed kadastikud, kes omal ajal EKP keskkomitee töötatajte tahet täitsid jätkavad tänagi sama joont, sest Alatalu omaaegne kaubamärk "Edasis" 1963-85 ei maksa midagi, kui on võimalik nimme teha n.ö. kõrval - mind mainides - tähtsamaks kellegi teise 63. sünniaastapäev. Aga neid võtteid on kaabakluse õpikutes tehnoloogiatena kirledatud küll ja küll. Sealjuures ka KGB õpikutes.

Seda viimast tuletas meelde Kalle Muuli eilne "Andolepsia" ülestunnistus Postimehes. Tema ühele eelmisele loole ma jua reageerisin, tetades,et olin ise pikka aega Arnold Kurb ja Friedrich Kibu. Eilne lugu paneb oma pinnapealsusega - ei tõestata ju midagi, kirjeldatakse mingit jälgedesegamise lugu, mis oli toona vähegi nutikale kohe läbinähtav - mõtlema eeskätt teatud pundis tegutsemisele. Kas tõesti ainult Laar, Kannik ja Luik? Kolm koolipoissi ülivõimsa KGB vastu!? Ning keegi N ei andnud neile mõtet - teeme nii. Edasi - toimetuste, õigemini toimetajate loobumine Lepsi info avaldamisest - kas tõesti omaalgatuslikult, sest lisatud koopiad oli ju autentsed, küsimus oli ju selles ja see oli peamine - , kuidas seda tõlgendada ja mis sellelel järgnes. Olen seda viimast isegi teinud artiklis Georg Meri elu leping (2005?). Ei avaldatud ja info sellest jällego tilkus kuhugi. Liiga palju organiseeritust kolme koolipoisi kombineeritud ajakirjandusliku müra vastu. Pealegi ei mänginud Rüütli väljamängimises pearolli mitte Meri, vaid Taagepera üles bluffimine. Ilmselt mitte ühe, vaid mitme eriteenistuse ja nende värvatud ajakirjanike abil. Huvitav, kas Muuli viimasega seotud mängudest ka kirjutab?

Seda muud mängu tuletab meelde ka Postimehe järgmisel leheküljel ilmunud Erkki Bahovski arvustus Oksaneni "Puhastus"-filmile, kus ta ennustab ette venekeelse elanikkonna negatiivset reaktsiooni filmile. Ehk laseks neil enne filmi vaadata - kui nad üldse seda vaatama lähevad, seejärel reageerida ja alles siis teha üldistusi. Aga tegu on juba klassikakas saanud teatud Eesti ajakirjanike juba 15-17 aastat käivale ennetusartikliga, kus astaspoolt informeeritakse n.ö. ette. Klassikaliseks võib selles pidada kurikuulsat eelinfot Lihula ausamba avamisele, samas vaimus on käinud ka Sinimägede kokkutulekute infimine nädal ja isegi 2 ette, et kõik Venemaa infokanalid ja antifasistid aegsalt jalule lüüa ja kohale tuua. Agatäpselt sama käis iga Max vander Stoeli ja hilisemate korravalvurite tuleku eel - ilmtingimata juhtus midagi teisejärgulist venelastega või anti kolm nädalat varem mõnele neegrile vastu lõugu - kohe oli ja eeskätt ikka Postimehes dramaatiline lugu pahadest eestlastest ja inspektoril oli mida küsida ja millest pasundada kogu maailmale.

Tegelikult oli mul kavas kirjutada kommentaar eilsele Eesti Päevalehele, kus Heiti Suurkask jättiski avaldamata minu kommentaari "Süüria lahendus sõltub Egiptusest", mis oli kirjutatud 21.08 ja pakkus välja seda, mis kinnitus 30.08. Sellest viimasest üritas nuppu teha Suurkask ise, aga sattus iisraeli järjekordse propagandauudise peale ja saatis ka Putini Teherani, muudest lapsustest rääkimata. Alatalu tarkus ja ettenägelikkus ei kõlvanud, aga ise kirjutas sundkorras - saanuks ju minu artiklitkasutada, kasvõi osaliselt - lollust. Samal leheküljel oli veel pikk lugu Prantsuse mustlaste hingeelust - olen kindel, et EPL lugejaid huvitab pigem jätkuv sõda, kui see ning isegi lk.4 oli avaldatud kolmandiku leheruumi ulatuses A. Aslplundi lugu Putini naabruspoliitikast, millest Õhtuleht ja Pärnu Postimees olid kirjtuanud veel 18.07. Elik - ruumi oli küll ja küll ning oli ka ajavahemikul 21.-31.08, kui minu lugu toimetuses n.ö. kasutada oli - , ent EPL toimetaja on selgelt saanud kurja käsu ignoreerida Eesti asjatundjaid ja avaldada võõramaalasi, ka kohalikke peatrendide ehk teatud saatkonade huvisid järgivaid või neid tabavaid. Olgu need kssvõi valed. Aga niisugune oma inimeste välissündmustest informeerimise süsteem kujundati välja veel Karl Vaino ja tema sulaste - Ristlaane, Anupõllu, Kadastiku ettur Põderi jt. peakestes ja tegemistes. Toimuv aga ei kinnita muud, kui et oleme taas autoritaarses ühiskonnas, kus ajakirjanduse peamureks on vältida inimestel vähegi tõse ettekujutuse tekkimise maailmas toimuvast.

P.S. Ilmselt teavitab toimetus ka Asplundi, kes ikkagi tuntud mees NATO liinis, et tema aegunud ja tühi lugu Eestis avaldati. Ilmselt sai keegi ka selle tõlkimise eest raha.

P.S.S. Üleeile õnnitlesin Eesti esimest n.ö. puhast politoloogiadoktorit  Toomas Varrakut, kes naeris EPL juhtumi peale ja meenutas, et oli paar kuud tgasi saatnud loo Delfi "Rahva arvamusele" ning isegi see ei avaldanud teda. On ikka, mille üle mõelda - pööbel kirjutab, mida tahab ja teda avladatakse, politoloogiadoktorit mitte! Varrak söödi Eesti ajakirjandusest välja 2006/7 ja kaduski, sest ekspert ei kirjuta kaua n.ö. üksnes sahtlisse. Alatalu leidis väljapääsu Pärnu Postimehele kirjutamises. Loomulikult mitte eksperdi, vaid (küla)rahvavalgustaja tasemel ja on tänaseni elus. Kümnete kääbuste lootustele vaatamata.

02. 09. 2012
 
Leedulased on inimesed

Augusti viimane päev kujunes igati meeldivaks - telefonilkõne Leedu saatkonnast andis teada, et neil on tähtis läkitus Ceslovas Jurshenaselt - praegune Seimase aseesimees, varem oli ta ka esimees - edasi toimetada. Igati kena läkitus - ametlikul blanketil, kus juttu meie esimestest ja viimastest kohtumistest, Balti parlamentide koostööst ja tervitused ka abikaasale. Rabav tähelepanu, mis tuletas meelde, et tegelikult sain esimese riikliku autasu ka Leedult, seejärel Lätilt ja alles siis - muidugi tänu Arnoldile presidendi kohal - Eestilt. Selle kõrval mõjub meie riigikogu matsikarjana - olin ikkagi kolmes koosseisus, Balti Assamblee delegatsiooni asejuht ja ...vaikus. Kohtusin eelmisel õhtul Mikseri, Mihkesoni ja Vellistega NATO üritusel - keegi nagu ei teadnudki, et mul just oli sünnipäev. Rääkimata Kadri Mustast, kes mind enam pea üldse ei märkagi, tundmisest rääkimata. Sotsidest saatsid mulle õnnitluse vaid Jaak juske ja Barbi Pilvre. Küll aga tuli õnnitluskaart Edgarilt selgelt minule mõeldud tekstiga. Niipalju siis poliitikute inimlikust palgest. Seakari, aga mitte Tallinna raad - kuulutati kuulsas filmis. Sedapuhku tuleks see ümber sõnastada, sest Raele ei ole midagi ette heita, küll aga Rae-vastalistele. Leedulastega võrreldes poliiitilised pügmeed!

01. 09. 2012
 
Arnold Kurb esikümnes - tubli, Alatalu!

Elu on ikka naljakas küll. Tänases Postimehes kirjutab Kalle Muuli Isamaa poliitikute peost ja pillerkaaritamisest kollases ajakirjanduses 20 aastat tagasi elik Liivimaa Kroonika veergudel. Seal olla mõnulenud stammreporterid Arnold Kurb, Friedrich Kibu, Jaak Vapper ja Helen Lehis. "Need olid kollektiivsed varjunimed, mida kasutasid paljud Isamaa poliitikud, aga mõnikord ka viisakate lehtede ajakirjanikud, kes ei tahtnud oma nime kollase poriga määrida, küll aga tundsid kiusatust selles salaja püherdada." Arnold Kurba olla nii tõsiselt võetud, et olnud populaarsusküsitluses lausa esikümnes. Kuna kuulen seda esmakordselt, siis võtab edevus võidust ja annan teada, et umbes teisest avaldamisaastast peale ehk siis 1991-96 oli Arnold Kurb ja Friedrich Kibu enamikel juhtudel tegelikult Toomas Alatalu. Sattusin sinna muidugi omal algatusel ja esimesed lood läksid - n.ö. vastukaaluna selgelt isamaaliitlikele lugudele Lavrenti Kade nime all, oli ka n.ö. poolaautorlust. Kuna jälgin sündmusi pidevalt ja sulg jookseb - nii tõsiselt kui sama asja üle naerdes, siis ühel hetkel pakkusin kaaastööd pea igasse numbrisse ja pea kõik ka ilmus, reeglina A.K. ja F. K nime all ning tihti oli numbris lood mõlemalt. Olin opositsioonipoliitik ja sõnaosav sell nii Riigikogu kõnepuldis kui tõsilugude tegemisel. Samas jätkuvalt showmees ja huumor, satiir ning vimkaviskamine ladusas sõnastuses on mulle alati istunud. Arvan, et algul võttis Andrus Esko minu tekste vastukaaluna isamaaliitlaste lugudele, kus - pardon - oli tihti palju labasust poliitikutest kirjutades. Võin kinnitada, et mina sellele küll kunagiei laskunud. Et Kalle Muuli nüüd mind isamaaliitlasena võtab - ma pole kunagi olnud "viisaka lehe ajakirjanik" - on paras üllatus, samas hea hinnang Eesti ajakirjandusmaastikule - kus praegugi viisakad ja mitteviisakad ajalehed!? Ja isamaaliitlased on siis ka olnud ebaviisaka ajakirjanduse tegijad.

Aga tegelikult on ju need isamaaliitlased parajad hädavaresed olnud, kui meenutada, kuidas Laar Tõnismäe monumendi alles jättis ja ekskkommunist Ansip pidi selle ära viima. Eks kommunist Vähi pidi rahareformi läbi viima ja ekskkommunist Alatalu piirilepingu preambuli kirjutama!

Kui juba avalikustamiseks läks, siis pärast Liivimaa Kroonika lõppu (1996) suutsin 1999 SlÕhtulehes käivitada Max Euromatsi stiilselt ja mõnusalt väljapeetud kolumni, mis ka oli edukas kuni isamaaline ajakirjanik Jüri Pino ta sulges - ta ise teatas sellest mulle- , et tema enda nädalakommentaarid mõjule pääseksid. Paraku polnud ta mees pidevaks tasemel kirjutamiseks, mistõttu tema kolumn lõpetati ruttu - aga näe, suutis Alatalu ära keelata ja igaveseks! Pärast on vestesarija korduvalt nii Õhtulehes kui mujal üritatud taastada, ent arvan - Max Euromats pidas kõige pikemalt  vastu. Leian arhiivihunnikust üles väljalõigete kausta, annan täpselt teada, milline Arnold Kurb + F. Kibu olin mina.  18.08.

19. 08. 2012
 
Lisa täpsust minevikule

Ajalehed teatasid professor Olaf Kuuli surmast. Kõva töömees, kes andis ka uue vabariigi ajal välja raamatu Eesti sotsidest-kommunistidest. Mina olen talle tänulik kui TPedI kateedrijuhatajale, kes rektor Kalev Kogeri toel rääkis välja Keskkomitee nõusoleku minu tööleasumiseks. Tegelikult olin kaks kuud - september-oktoober 1975 töötu ja tööraamat täideti selles osas tagantjärgi. Ikka see sama parteist väljaviskamise oht. Aasta algul saadeti laiali Vooglaiu laboratoorium ja olin mõistagi üks tema kaitsjatest. Siis hakkas ülikoolikateedir juhataja Blumfeldt järsku peale käima,et lähkesin Tartust ära Tallinna, kuna kahe linna vahel sõitmine polevat... muidugi oli see seotud rektor Koopi puhastusaktsiooniga ja kuna pidasin loenguid ka TPIs tundsin huvi, sain tuttavaks Klaara Hallikuga ja kaup oli koos. Vormistasin Tartus paberid ära ja augusti algul sain järsku kirja Klaaralt, kes ütles, et tal on häbi, mistõttu kasutab kirja vormi, ent neil polevat minu jaoks kohta. Õhus mis õhus. Käisin mõistagi ka Anupõllu juhtul - ei, viitas Keskkomiteele ja sain aru, et midagi otsustavat on teoksil. Siis tuli järjekordne minek minu pattudetoimikuga tegeleva Eduard Oinuse juurde, kes millegipärast huvitus minu perspektiividest ja soovitas minna Keskkomitee kõrgkoolide osakonda. Sealne instruktor Uno Pollissinski, muidu tore mees, nagu ootaski mind, sest pakkus direktori asetäitja kohta Kose-Uuemõisa kutsekoolis! Isegi telefoninumbrid andis! Vaat mis ideoloogiaosakonnas oli välja mõeldud - Alatalu maale asumisele! Loomulikult ei mõelnudki ma minna ja ... jalutasin septembri kaks esimest nädalat linna peal - naisele rääkisin oma töötu staatusest 4-5 aastat hiljem. Esinesin küll TVs, artiklid ilmusid, aga töökohta polnud! Kuniks tuli vastu Kalev Koger, kes leppis Kuuliga kokku ja septembri kolmandal nädalal sain tunnid Pedas. Ilmselt oli aga keskkomitee kari nii hoos, et dobro andmine võttis kaks kuud - ametlikult sain tööle 1. novembril. Läks veel 10 kuud, enne kui Põder - ilmselt süüdistatuna valetamises - Keskkomiteest sule sappa sai - see oli 1976.a. suvel ja läks veel aasta - enne kui - juunis 1977 - kogu asi lõpetati. Sealjuures oli minu tingimuseks, et tulen Keskkomitee ideoloogiaosakonna juhi Ülo Nõmme, kooliosakonna juhi Gretskina, Oinuse ja protokollijaks olnud Lidia Treimann jutuajamisele 1973-77 kogutud asjus koos Olaf Kuuliga, kes oli parasjagu TPedi parteisekretär. Mõistagi algas istumine suure pealehüppamisega, ent vastasime mõlemad rahulikult, Kuuli mind kiitvalt ja asi lõpetati, millest mõistagi teavitati ka Moskvat, kuhu vahepeal olin taibanud pöörduda.

Ent veel detail - Põderi lahkumist Keskkomiteest serveeriti kui edutamist  ETA peadiirektori asetäitjaks ja alles aastaaid hiljem - hiljem avastasin, et ta oli just saanud ideoloogiaosakonna juhi asetäitjaks, nii et tegu oli ikkagi kukkumisega... 1976 suvi oli üldse asjas otsustav - EKP keskkomitee ideoloogiaosakond saatis "komsomoli suvepäevade ideoloogilise taseme tõstmiseks" välja terve brigaadi oma lektoreid - Põder, Ladva (kes pärast seda aktsiooni n.ö. asendas Põderit Keskkomitee lektorina), Sõrm, Villi Ehatamm ja keegi veel esinema noorte suvepäevadele ja kuna koguni kaks mees n.ö. katsid minu teemat, siis mõistagi et minu tõrjumiseks. Komsomolikomiteed suhtusid külmalt partei KK pakkumisele, ent pidid pakutu vastu võtma, kuid ikkagi kutsusid pea kõik ka mind. Kuigi suvepäevad olid kõikjal ühel ja samal nädalal jõudsin ma käia kümnel (üldse 19) rajoonide-linnade suvepäevadel + EÕM suvepäevadel, mis jäi ka minu kõigi suvede rekordiks. Tavaliselt eelistasin ikka ka ise puhata ja pikemalt ilusamates kohtdes olla, aga sedapuhku oli vaja partei keskkomitee bandele ära teha. Ja tegingi!  Ilmselt etendas seegi võit oma osa järgnenus - Septembris 1976 alustasin TVs vanemate klasside õpilastele mõeldud sarja "Maailm meie ümber", kuhu kavatsesin kutsuda n.ö. tutvustamiseks kõik väliskommentaatorid. Alustasin Evald Langist - Rein Langi isast, siis tuli Herbert Vainu ja siis pöördusin ikkagi Põderi poole, kes keeldus tulemast, tema järel ootamatusena ka Joffe ja Hazak ehk siis seltsimehed olid otsustanud saate põhja lasta. .. Joffe andis hiljem teada, et pidanuks kutsuma esimesena Põderit - mina lähtusin - nagu esimeses saates ka ütlesin - kronoloogiliselt - kes varem! Ise mõtlen, et Põderile oli tollal ilmselt valus tunnistada, et ei töötagi enam keskkomitees.

Kirjutet 15 ja 16.08

17. 08. 2012
 
Plagiaadivennad Eestis ei värise, vaid ilmselt loodavad JOKKile!?

Juba teist päeva jooksevad uudised ja eks näe - kas ja kes esimesena meil suu lahti teeb - plagiaadist ka USA tipus. Vaatasin eile Al-Jazeerast intervjuud Fareed Zakaria kes tiitliga The Time, Editor pajatas Russia´s Today s ilmselt laenatud intervjuus majanduskriisist. Täpselt, kindlalt ehk professionaalselt. Avasin siis oma arvuti ja uudis - Time´toimetus on talle pannud avaldamiskeelu, kuna - mees ise võttis omaks - Zakaria oli oma viimases artiklis sõjalistest kuludest kasutanud The New Yorkeris ilmunud teise mehe artikli teksti. Kõik! Kui nüüd meenutada minevikku, siis saanuks ju kohe vahele võtta Vambola Põderi (kasvõi Kennedyte lood) ja pea kõik tema "eriala mittetundvad" jüngrid ning neil tulnuks kas tööle hakata või vait olla. Tiit Madest rääkimata. Ent oli esiteks keskkomitee kamp. siis kamp Anupõllu tasemel hädaülemusi ja veelgi enam kamp ajakirjanikke, kes kümne küünega kaitsesid õigust ... võõrast mõttevilja varastada ja selle abil end rahvale kui "asjatundjaid" presenteerida. Kõik kolm kampa teadsid varastamisest ja vaikisid ning materdasid ja sulgesid suu neil, kes toimuvat pahaks panid ja oma mõttevilja pakkusid. Kaabakad jäid peale ja just nii toodigi ETV-ekraani vahendusel Nõukogude aja võõra mõtte varastamine sujuvalt üle Eesti Vabariiki, kuhu talle mõne aasta möödudes anti sobilik-väljavabandav nimi - JOKK. Nimi, mida on harjutud mõnuga mainima, sest kui ikka geenides on varastamine sees, siis seda tuleb ka kõigil kuulutada. Pealegi on juba tekkinud JOKKinduse ringkaitse, sest - JOKK öeldes ju tunnistatakse, et asi pole õige, ent samas - mitte ükski JOKKi mainiv ajakirjanik või seaduseandja ei ürita uut seadust või seaduseparandust teha, et JOKK ära lõpetada. ELik - las JOKK olla, ükskord saame kõik JOKKideks, JOKK-rahvaks jne. Loomulikult loob üldise JOKKistumise ootamine varsti e-JOKKi, et seda siis kogu maailmas tutvustada.

11. 08. 2012
 
Kompetentsist ja "kompetentsist" teiste õptamises

Alatalut juba 10 aastat mitteavaldav Postimees annab siis täna nn. peavoolu lugejatele ka midagi teada Serbias juhtunust. Autor on n.ö. kohapealt - Belgradis  töötav inimõiguste ekspert ehk siis peaks infot jaguma küll ja küll. Ent kõrvutage seal toodut minu looga "Olümpiavandele eelnes vanne ELi vastu" 1.augustil Õhtulehes - (võinuks ilmuda ka 30. juulil), et oleks vahe selge ja mõtisklege selle üle, miks nn. valitsusmeelsete väljaannete  lugejad ei tohi korralikku infot ja analüüsi saada? Loomulikult on rumal rahvas kasulik igasugusele võimule., aga - lätlasi ja leedulasi silmas pidades - meil kehtib just nõuka-aja lõpus ja tänaseni tegutsevate tüüpide osalusel käikulastud rahva lollitamise süsteem.

Tegelikult ajendas mind kirjutama samas Postimehes ilmunud järjekordne kiidulaul luurajana serveeritavale Eerik-Niiles Krossile, mis algab võimsalt (Kross "palkas mehed") ja lõpen nentimisega, et leitud/pakutud allikas osutus tühjaks kotiks. Aga eks saa ka tühjast tööst kirjutada. Laseks selle teatavaks saanud ebaõnnega ühenduses natuke tühjemaks ka meie teise igal-pool-nõustaja Mart Laari taset. Teadu oli ta suur nõustaja Georgias-Gruusias enne sõda ja pälvis isegi ordeni. Õnneks või tema õnnetuseks võttis Eesti Päevaleht Mart Laarilt intervjuu sõja puhkedes 8. augustil 2008, mis siis ilmus päev hiljem - vt. Intervjuu: "Mart Laar: Gruusial ei jäänud teisi valikuid" EPL.9.08.2008. Tsiteerigem: "Gruusial ei olnud teisi valikuid peale Lõuna-Osseetiasse tungimise". "Esklaeerumine toimus lühikese ajaga ja ilma suuremate ettevalmisteta" - see viimane käib küll vaid Lõuna-Osseetia pihta, aga ei pea paika. Pealegi - seda Laari pea ka nagu ei võtnud - peaareeniks oli Abhaasia ehk kõigil tuli jälgida koos Abhaasia+Lõuna-Osseetia. Kogu mäng algas täie rauaga aprillis 2008 ehk pärast seda, kui Pariis ja Berliin jätsid NATO tippkohtumisel, kus ka Putin kohal, Gruusia Venemaa meelevalda. Laar aga väidab ja ilmselt sisendas ta seda ka Saakashvilile, et "Venemaa ei olnud huvitatud selle konflikti tormilisest arengust" ehk siis sõjast!?  Edas: veel fantastilisem jutti "Igal juhul on Venemaa rahuvalvajad kaotanud kontrolli Lõuna-Ossetia paramilitaarsete või militaarsete ühenduste üle". Seejärel laliseb ta ka sellest, et küllap "Venemaa aitab tuua (Lõuna-Ossetia) mässuliste paramilitaarsete üksuste juhid läbirääkimiste laua taha" ... kellega? Ameeriklastel on muidugi edaspidigi õigus kasutada niisugust "kompetentsi" - grusiinid (ja mitte venelased) andsid Laarile ordeni ja ameeriklased mitu hommiku(palvus)sööki Valges Majas, ent sel tasemel antud nõu eest maksavad ka kolmandad riigid ja rahvad. Territooriumi ja eludega.

05. 08. 2012
 
Alatalu edu valemist

Eile kirjutasin ja täna ilmus Õhtulehes lugu "Olümpiavandele eelnes vanne ELi vastu" - tippsündmus ja -uudis meile, mida keegi teine Eestis ei kajastanud. Isegi toimumisfaktina mitte. Lihtsalt sündis häbiväärne seis, sest Tadic ja serblased tõmbasid - mõistagi, et Venemaa ässitusel ja toel - Euroopa Liitu, USAd ja viimase sulaseid Ilvest-Paeti rängalt alt. Nii tekitatigi jälle uus infoblokaad - Serbias toimunu vaikiti maha - pärast hea põhjendada: jõuad sa OM ajal kõike tähele panna -  ja etteantud menüüd sööma harjunud "kommentaatorid" võtavad vastu vaid selle, mida antakse. Alatalul, kes ainsna om kirjutanud sellestki, et Kosovot olümpiale ei lastud ja seda Tadici palvel - on aga meeles sedapuhku asjaolu, et serblased juba ülbitsesid, teatades just Kosovo pole aastapäeval, et panevad ametisse rahvuslaste valitsuse ja Tadic pühkigu p... - ning kerkiski mõte, et kas ei kasutata olümpimängude algust ära ehk siis Moskva tahab juhtima minna 2:0 kui nelja aasta taguseid asju meenutada. Otsisin intuitiivselt ise eri allikatest infot ja nii oligi. Rabav jultumus. Kohe oli ka selgitus Rumeenias toimuvale - mida, tõsi, n.ö. ettesöödetud nurgast kommenteeriti Postimehes. Alatalu versioon mõistagi täpsem, tagamaade avamisest rääkimata. Võiks uhkeldamist jätkata, kuid ... tegelikult on see lugu spetsialistidele, mina aga olen sunnitud kirjutama marginaalide lehele, nagu avalikult öeldakse ja järelikult kirjutades latti madalamale laskma, ehkki liiga madalale seda ka ei saa lasta. Realugejale jääb ikka midagi raskeks. Mõistagi loevad seda lugu minu eitajad ja kadetsejad ning mõnigi neist on rahul - las raisk, kirjutab matsidele, mina vana vilunud plagiaatorina katsun sealt näpatud ideedega hiilata näiteks Lennart Meri konvwerentsil, kuhu seda matsidele kirjutajat ei kutsuta.

01. 08. 2012
 
Eesti toimetajate argusest

Nagu tõdetud, õnnestus läinud nädalal oma arvamus Süüriast kahes artiklis n.ö. teineteist täiendades avaldada Päevalehes ja Delfis. Vaatasin hilisõhtul üllatusega, et Postimees on selle peale värvanud koguni neli arvajat, ent nende lugudele pilku peale visanult olen kindel, et jätkusündmuste parim analüüs on jällegi just minu sulest valminud, mis ilmub homses või ülehomses Pärnu Postimehes. Oleks tark see muidugi avaldada Tallinnas, ent pole kohta - Delfs läheb paljuks ja EPL-i alles ilmus. Postimehes olen aga keelatud autor.

EPLi lugu oma koduleheküljele kandes avastasin selle allservas märkuse - lugege ka Inglise ülikooli professori lugu liberaalide ja mitte muslimivendade valimisvõidust Liibüas eelmise päeva EPLis. Tegelikult pidi minugi lugu ilmuma n.ö. eile, mis tuletas mulle meelde "Noorte Hääle" toimetaja talle loomulikult Keskkomiteest pealesurutud käitumismaneeri. - esmalt täpsustaksin, et pärast seltsimees Kadastiku ja mitteasjatundjate kamba läbi viidud minu "väljatõstmist" "Edasist" jäi "Noorte Hääl" minu ainsaks avaldamisareeniks 1985-88 - Nimelt, kui ma kirjutasin midagi silmatorkavalt uut, siis venis artikli ilmumine kuniks mõni Moskva mees kusagil sama asja oli ära öelnud, siis see tõlgiti ja pärast seda ilmus minu lugu. Nii et Päevalehes käivad asjad samamoodi ja seletavad hästi, miks mu eelviimases seal ilmunud loos niipalju fakte lihtsalt maha tõmmati. Nad lihtsalt olid toimetajale uued!? Huvitav - kes tema jaoks on see keskkomitee!? Ilmselt on selles olluses oma koht Postimehes kirjutada lubatuil - nende teadmistepagas on ilmselt eestlaste tarkuse etalooniks - ja pole midagi teha, kui nad ei tule mitmekülgse info hankimise ja analüüsiga vajalikul tasemel toime.

24. 07. 2012
 
Teadmistest ja "teadmistest"

Sedapuhku õnnestus kahes kohas - Päevalehes (20.07) ja Delfis (21.07) anda lai pilt Süürias toimuvast ning kaeda seda, mida teistes Eesti väljaannetes selle kohta kirjutati. Igal juhul mitte analüüsi, vaid - siit-sealt laenatud faktide kokkukirjutused. Sealjuures mitte ühtegi uudist mulle, sest vaatan vähemalt viie infoagentuuri uudiseid - asi, mida teised kirjutajad selgelt ei tee. Võin nii öelda, sest näiteks Postimehes on kirjas juba ümberlükatud faktid, sest olukorra tõsidust arvestades käib seal praegu kõva valetamine elik propaganda, mistõttu tuleb kõik mõnest teisest infoallikast üle kontrollida. Seda aga ei tehta.

Tegelikult tahtsin oma "memuaare" jätkata, ent tänaseid ajalehti sirvides tuli järsku ette, et nii on see kogu aeg olnud. Kahjuks! Üks teeb tööd, teised ei tee või siis võtavad asja kergelt ja kui lugeja/kuulaja/vaataja pääseb hindama, on pilt viimaste kahjuks ja pinnal/võimul/mõjul püsimine tähendab töötegijale ja professionaalile kallaleminekut - ärakeelamiseni välja. 

 Pärast linnakomitee sekretäri kohalt mahavõtmist sõitsin kohe Tallinna ja läksin esimesena Albert Kääri jutule. Muidugi oli ta "mõnda" minu lugu lugenud,kuid kinnitas, et vaba kohta pole, aga soovitas läbi astuda Ivar Viilu juurest ja nii sattusingi koos viimasega Slutski kabineti ukse taha, kust tänu ukse lahtijäämisele oli kuulda, kuidas Adolf nõudis väljaselgitamist, miks mind ikkagi vabastati. Praegu tuletasin meelde, et see oli ka ainuke kord kui ma viibisin Kääri ehk siis raadio väliskommentaatorite tööruumis, kus ta mulle mõningaid kaustu näitas. Hiljem polnud mul kordagi kutset ja põhjust sinna minna, sest mind lihtsalt ei võetud antud seltskonda. Tegelikult ei hakanud Joffe, kui ta 1968 telemajas pealikuks tehti, omale materjale koguma, vaid käis ja tõi neid raadiomajast ja viis siis sinna tagasi. Küllap toimis samamoodis Põder, sest ta esines päevas mitu korda raadios. Sestap pidi mul olema oma andmetepank, mida olin juba ülikoolis alustanud ja  trumpasin kõiki üle fotode kollektsiooni loomisega, millede tegemise eest maksis TV, ent millistest parimaid ja huvitavamaid  ma hoidsin oma valduses. Asi, mis ühel hetkel hakkas tekitama paksu verd, ent nende väljaotsimine ja tegemine oli ju ka töö, mida niisama neile, kes mind endast eemal hoidsid, polnud mõtet loovutada. Arvan, et kogu TV poliitikasaadete näitlikustamine sai paljus tõuke minu algatustest ekraanil. Ma olin juba siis võimeline väljamõtlema kõikvõimalikkke skeeme ja isegi Damoklese mõõga teooria! Aga niisugused asjad - põhilise panek lihtsasse pilti/mudelisse - näitasid teema täielikku valdamist.

Teine põhiline erinevus minu ja nende vahel oli tekstita esinemine - asi, mille kohta on mul alles kolme koosoleku protokollid nõudega, et ma võtaksin teksti ette ehk oleksin nii nagu nemad. Ka vaba esinemine näitab teema valdamist.

Olin esimene, kes tõi poliitsaatesse muusika - mängisin ise klaveril, akordionil ja Vietnamis sõja saates esines ansambel - "Olen sõja mees Vietnamist...". Pluss huumorisaated poliitikast - taustaks loomaaed, prügimägi, stuudios tüdrukud, pingpongilaud jmt. jne. Ent selle kõige hinnaks oli kasvav ignoreerimine.

Septembris 1972 kirjutasin arvustuse "Põnev panoraam, ent poolik" kahe esimese välispanoraami kohta, mis osutus valusamaks, kui ma oskasin ette arvata. Nimelt tõi see välja vastasseltskonna sõltuvuse venekeelsest allikatest ja nimekujudest. Kuna propagandatöö tõhustus, tuli Moskvast iga päev virnade kaupa materjali ning loomulikult oli kõige lihtsam - pealegi, kui sul polnud ajaloolase või majandusmehe ettevalmistust, see lihtsalt eesti keeles ümber rääkida. Kes kui suures ulatuses seda tegi, polegi oluline, ent igal juhul oli asjaosalistele mugav, ehkki tegu oli plagieerimisega. Mugavus lõi läbi ka selles, et poliitikute nimed kirjutati venepäraselt - olen juba kirjutanud, et raamatukogudes, kus olid Who´s Who jmt Financial Times, International Herald Tribune - nägin ja kohtusin vaid Herbert Vainu ja Lembit Vahesaarega. Sestap oli mul lihtne osundada - noid poliitikuid ei tunne keegi! Sealtpeale rageeriti teravalt igale minu kriitikale nende toestega seoses. Aga ma olin ju erinevalt nendest paberitega - filosoofiakandidaat, revolutsiooniteooria spetsialist.

Olin seisukohal, et kirjutan raamatu Ladina-Ameeerikast alles siis, kui olen käinud vähemalt 4-5 riigis. Eesmärk saavutatud, läksin lepingut tegema ja siis ilmnes, et antud piirkonna mittetundja oli juba raamatu kokku pannud. Ja pani teisigi, sest ta lihtsalt kompileeris või ainult tõlkis tekste ja jõudis ka autori-raamatuni, mis oli puhas plagiaat. Ning just selle plagiaadi paljastamine kajastubki minu 1983-85.a. teleesinemistes ja minu viimae kantsi "Edasi" väliskommentaator - äravõtmises - ma julgesin paljastada ühte ühtemoodi toimivast ja ringkaitses olevast seltskonnast. Plagiaadi tõestamiseks Nõukogude Liidus oli aega 5 aastat, mehe ärakeelamine ja täistegemine käis kärmelt. Jätsin eelmises loos mainimata, et neid viimaseid peedistamisi Põdra poolt vaatas ju k,ogu ETV rahvas pealt. Lõppudelõpuks polnud Põder enam ametis otse Keskkomitees, kuid kõik vaikisid.

Järgnenust olen ka juba kirjutanud - seltsimees Kadastiku kaasabil otsustati, et eriala inimesi, teooria ja asjatundjaid polegi vaja. Küll aga plagiaatoreid, keda Nõukogude võim võttis kaitse alla, ehkki kõik teadsid - tegu on sulleriga. Aga eks see kuulunud ka televaataja kasvatamise juurde - teame küll, et mees on suli, aga näete esineb ja see, kes teda paljastab, ei esine.  Kogu see ringkaitses olnud kamp sisenes edukalt Eesti Vabariiki ja asus teisi sildistama ehk siis rahvast kasvatama. Ja tuleb välja, et saamegi mitteasjatundjatega hakkama - tükk ühest sõnumist, tükk teisest ja vähemalt teleekraanil (ma Eesti Raadiot ei kuula) on niimoodi juba 2012-1985 tervelt 27 aastat läbi saadud. Enamgi veel - EKP keskkomitee poolt kinnitatud nimekiri neist, kes esinevad ETVs ja kes mitte - Põdra-Anupõllu suval - kehtib! Tänaseni. Peale on kasvanud mitu põlvkonda, kes mõistavad maailmas toimuvat sama lihtsalt nagu seda neile ekraanilt serveeritakse - sündmus sündmuse kaupa, ei ühtegi oma mõtet ja kõik. Ei peamist, ei ebaolulist, kõik on lihtne. Kui aga pannakse mitme riigi sündmused kokku ja asi kipub analüüsiks, on kuri karjas - lihtsusega harjunud kodanik ei saa aru ja ruttab seda kommentaariumis välja hüüdma.  

21. 07. 2012
 
Alatalu tele-esinemistest ehk keda tegelikult tuleks siunata

Sattusid jälle ette vanad kaustad oma loengutest ja esinemistest ja kirjutan nüüd välja arvud:

1967 oli esimene Rahvusvaheline panoraam 30. juuni, kus ma ekraanile ei ilmunudki - ainult jutt ja joonistav käsi + pildimontaaz ja kaardid = Sõda Lähis-Ida. Järgnes kolmiku - Käär, Põder, Vilo tühi jutt ja lubadused kuradi poisike paika panna! Järgmised panoraamid olid 31.07 ja 31.08. 29.09.30.10 ja 2.12. ehk iga kuu üks suur saade. 16. 09 tegin esimese kommentaari AKs, siis samas kuus teise veel, oktoobris 2. novembris 3, detsembris 4. Kõik - samas esines Käär iga päev raadios vähemalt 2x sai teda kuulda, 1-2- korda kuus TVs, Põder samuti iga päev 2-3x raadios, 2-3 korda nädalas TVs nii et...

1968 - kuude kaupa 2-6-2-6-2-0-4-3-1-3-2-3 esinemist ehk üks panoraam kuus ja AK-d; 1969 - 2-3-2-1-1-3-0-0-0-2-1-4 korda;  1970 - 2-3-3-3-2-5-6-4-4-3-6-3 sealjuures juhtisin novembris ühte noorte saadet väliskülalistega. 1971 -4-4-6-6-2-4-3-1-4-5-4-5 korda; 1972 - 5-6-6-6-7-6-5-3-2-7-6-6 korda; 1973 -7-3-2-2-8-8-12-4-7-7-3-6 Hakksin siin tegema laste poliitika saateid, mis pandi kinni 1976 kevadel. Nende arvude tagag on ka Aeg Luubis ja Käokava poliitilised huumoripalad, mis ikka sama teatud seltskonna marru ajasid.  1974 - 8-9-9-10-8-6-8-8-8-8-6-7 korda; 1975 -8-7-12-8-6-7-1-8-7-8-7-7 korda; 1976 - 10-7-7-7-8-6-1-7-6-9-8-6 korda; 1977 - 6-9-8-9-8-7-4-4-0-2-6-7-5 korda; 1978 -6-5-6-3-5-5-6-6-2-2-2-1; Sellega ja siis tegelikult lõppeski Alatalu aeg televsioonis, õigemini lõpetati kamba kaabakate poolt, keda ajas närvi tulemus - Alatalut vaatab 53%, keskkomitee lektorit 21% ... Mis teha, ma lihtsalt lugesin rohkem, olid asja endale selgeks teinud ning omades süsteemset mõtlemist - uus info sobitus esmalt teooriaga ja paigutus siis kindlasse mudelisse - esinesin meeldejäävamalt ja sündmuste sisu avades, mitte neid kirjeldades. Tegin seda, mida tänane arvuti lubab teistelgi teha - näitasin seoseid, tõstsin peamise esile ja jätsin lahtisi otsi

Edasi 1979 = 0 korda esinemist TVs, 1980 = 0, 1981 = 0, 1982 pärast uut Moskvasse pöördumist alates maist, ent esialgu Rein Soometsa vahendusel 1-3-6-2-4-4-4-1. See viimane oli detsembris ja pealikuks kõigis õigustes Põder ning kohe järgnes karistus - kuu aega esinemiskeeldu ehk siis uuesti veebruaris 1983 = 2 AK ning kohe uus karistus - pool aastat. Vaadake, mida võis endale lubada üks maniakk ehk loetelu jätkub septembris 1-1-1-1-; 1984 -3-1-2-2-3-3-2-2-2-3-2-2 korda; 1985 - 2-2-2-2-2-4-2-2-1-2-2-3 korda; 1986 -2-4-5-2-3-2-2-3-2-2-2-4; Põderi korraldusel võeti juba kokkumonteeritud Uusaasta saatest maha minu esinemine Arafatina Priit Aimla kirjutatud sketschis.  Kogu selle tagakiusamise aja ehk detsembrist 74 detsembrini 86 oli TV-raadio pealikuks ehk Põdra patrooniks Enn Anupõld. Nii et ta ei eemaldanud mind ekraanilt mitte korra, vaid koguni kolm korda. Korralik tühisus ja kintsukaapia, kelle peamureks oli uus pääsemine tööle Soomesse (vist üritas ka Rootsi). Olen kirjutanud, kuidas ta suures püüdlikuses isegi Valdo Panti esinemiskeeluga karistas, rääkimata keelust lubada mul Pandiga koos kavandatud Hispaania saadet jätkata. Läksin mõistagi kohe tema asemele määratud Rein Elvaku jutule, ent toogi ei käinud hullunud Põdrast üle - tegin 7. jaanuaril 1987 viimase esinemise AKs, küll aga sain tänu loole Paul Keresest esineda Eesti Raadios 2. aprillil 1987, mida võin pidada oma esmeseks raadio esinemiseks (Adolf Slutsk pani keelu 1967 ja kõik eesti ajakirjanikud pidasid selle j korraldusest kinni!) Hiljem kutsus mind  Keskööprogrammi Nicaraguast ja muust rääkima Marje Lenk ning 1991-92 käisin aegajalt Marko Reikopi kutsel mingis raadios. kõik. Ahsoo - Urmas Ott tegi minuga ühe intervjuu ka kaks ema enda programmi saaadet 1990ndatel.

Kui nüüd liita kokku minu AK esinemised 1982-86 ehk 119x ehk 2x kuus ja enamuses Põdra dikteeritud teemadel (vaatan muigega esinemisteema märksõnu - Alijevi kõne? Ahromejevi artikkel, homne pleenum??) ning arvestades teiste olemist ekraanil ja eetris, siis ma kohe küll ei saa aru, miks mind siiani siunatakse kui Nõukogude aja propagandisti. Tõelised punased ekraanil istujad, eetri ja ajakirjanduse valdajad  oleksid nagu unustatud et mitte öelda - nende istumist samas ENSV päeviei taha täna keegi meelde tuletada. Toona oli nagu ainult Alatalu ja igal pool! Muidugi on mul vastus teada - ekraan ja mikrofonid, kirjutamismonopol jäid nende samade Alatalut üksi ja kambaga keelanud suuresinejate kätte ka Eesti Vabariiki üleminekul ning kõige lihtsam tee oli Alatalu - kes edestas neid kõiki 1992.a. valimistel - sõna otseses mõttes jätkuvalt täis teha ning sel lubati ajakirjanikest kolleegide lahkel kaasabil ja kaasaitamisel ka sündida. 18/19.juuli

19. 07. 2012
 
Eesti teleekraani kriminaalsest täitmisest

Reedel, 13 kuupäeval avaldas Pärnu Postimees minu lühiülevaate Eesti-Vene piirilepingu nurjumise võimalikest ja tõenäolistest põhjustest - suurriikide omad mängud, Eesti teadlik eemalehoidmine Lätist, mis välistas õigeaegse info saamise ja analüüsi, ilmselt Läti kogemuse nõjul sai Moskva EL-ilt kindlustunde ratifitseerimisega venitada jne. jmt. Peamine - pakkusin seda lugu Eesti Ekspressile - loeti 2 nädalat ja loobuti, pakkusin siis Maalehele - sama lugu ning keeldumise põhjuseid on kaks (mõne ilmunud loo mahatõmbamisi arvesse võttes) - tohutu hirm Venemaa kohta millegi uue ja harjumatu ütlemise ees ning kohkumine avastusest, et võib ja tuleb asju niimoodi näha. Pluss üldine harimatus maailmaasjus, sest enamus meie sel teemal sõnavõtjatest pole ju võimelised pilti 3-4- ja enam liikmelisest sündmusest kokku panema. Ja nii on käinud aastakümneid telöeekraanil, mis on olnud ja jääb kõige mõjukamaks maailmaasjust arusaamise kujundajaks. Mõistagi juhul, kui seda tehakse ja tahetakse teha.

Umbes kuu tagasi teatati suurejooneliselt Aarne Rannamäe tagasitõmbumisest ? teleekraanilt. Kuidas kellelegi - minu jaoks sümboliseeris ta Vambola Põdra ja Enn Anupõllu ühise ürituse jätkamist elik hoiame mitteasjatundjate kambaga asjatundjad teleekraanilt kahurilasu kaugusel. Sisuliselt oli see väikse grupi inimeste kuritegelik käitumine ja tuleb tunnistada, et nemad tõepoolest kujundasid ETV poliitika näo. Isikud, kellel tihti ei olnud asjakohaseid teadmisi ja kes seda suurema õhinaga hoolitsesid selle eest, et ekraanilt need teadmised ka ei kostuks. Loomulikult hingas EKP ideoloogiaaparaat ja nende käepikendused toimetustes, Glavlitis ja kus kurat veel kergendatult, kui pärast 1973 alanud keelde Alatalu 1978 lõplikult ekraanilt eemaldati. Sinna vahele mahtus Põdra enda eemaldamine keskkomitee hoonest, kuna oli Moskva arvates liiga valesti Alatalu peale kaevanud, ent ta jäi edasi keskkomitee mittekoosseisuliseks lektoriks, tuli ringiga tööle televisiooni ja läks lahti uus kaadripoliitika, millest olen juba kirjutanud, ent nüüd rohkem analüüsivamalt ja uute detailidega.

Televisiooni sünniaega silmas pidades oli mul seal võimalus esinea TV ajaloo nooruses ja andsin parima ehk selle, mida täna teeb arvuti - pildid, skeemid, montaaz, märksõnade liikumine, seosed, heli, muusika - tegin mina ihuüksi ja n.ö. palja käsi ära 1970ndatel. Mind asendati kambaga, kellest enamust võis pidada huvilisteks, ent mitte asjatundjateks. See oli ka neile endile arusaadav, sest ega´s muidu poleks -5-6-liikmeline noorte inimeste grupp, kes selle asemel, et vana kaardivägi Tallinna lehtedes välja vahetada, tuli Alatalu PhD ja Uustali DrSc kõrvaldama "Edasist", pidanud vajalikuks deklareerida, et "me pole asjatundjad ja me ei tahagi teooriat rääkida." (Mart Kadastiku loos 1.01.1986 "Edasi"). Ning selle jutuga mindi sujuvalt edasi Eesti Vabariiki, kus see - nagu nõuka ajalgi - kinnistus.

Poolharitud seltskonna ringkaitse tähendab omasugustega arvestamist ja asjatundjate kahurlask kaugusel hoidmist. Et jumala eest keegi ei märkaks,et on olemas mõni, kes asju jagab või siis teisiti arvab. Nõuka ajal oli selles mõttes teine kannataja Herbert Vainu, kes kirjutas oma doktoritöö Soome välispoliitikast - ma pole seda vaadanud, aga eaks olema ilmne, et tal oli Soome asjadest ikkagi parem ettekujutus kui neil, kes polnud kümnete materjalide põhjal mingit oma arvamust kirja pannud. Samas, kui olid nn. lektorite päevad, olime meie Vainuga viimased ehk teise päeva esinejad elik kõik teised, kel polnud asjaomast ettevalmistust, esinesid kui suurimad ja tähtsamate asjade tundjad, meie katta olid ääremaad (mulle tvaliselt usaldati viimasena Ladina-Ameerikast rääkimine). Nagu öeldud - kolis see kord paika pandud süsteem samade isikute osalusel edukalt edasi Eesti Vabariiki ja jääb vaid imestada, kes kõik meil ei esine. Asjatundjaid aga lihtsalt ei kutsutagi esinema. Kuulamisest rääkimata. Tegelikult on igal aastal Tallinnas lennart meri mälestuskonverents, kuhu mind kutsuti vaid siis, kui olin Riigikogus. Selle aasta maikuus arutati Tallinnas isegi olukorda Süürias ja ma olid suutnud Päevalehes üllitada mitu analüüsi sealsest olukorrast ja täna võin tõdeda, et minu hinnangud on jõus. Samas kutsuti konverentsile need Süüriast rääkijad/kirjutajad, kes on vaid ümber kirjutanud/rääkinud seda, mis pole siiani täide läinud. Siiani 15.07

15. 07. 2012
 
Euroakadeemia - kartke väljaheitmist!

Ei uskunud, et pean sel teemal sõna võtma, aga mis teha, kui üks väike kiuslik ülemus tahab kangesti kuulsaks saada. Eks siis tule selgitada, kuidas minu äratulek Euroakadeemiast tegelikult välja nägi. Seda ka endale korraliku üllatusena. Paraku tagantjärgi. Oleks teadnud, oleks kohe kindlasti käitunud teisiti.

Täpsemalt - Euroülikoolis/akadeemias töötamine tähendas ka kuulumist MTÜ Eesti Euroinfo ühing, mille juhatuses olid pärast Peeter Varese jõuga kõrvaletõrjumist Jüri Martin, Bruno Saul, Arno Köörna ja Jevgeni Hristoforov. Kuna Vares oli pidevatele protsessidele vaatamata ühingus edasi, samuti tema naine ja poeg ning ühingu koosolekud toimusid regulaarselt, oli mulle korralik üllatus saada 27.06 telefonikõne Al-der Vareselt küsimusega - kas tulen koosolekule? Kuna see algas tunni aja pärast, jäi mul üle soovida, et ta küsiks - miks pole kõiki kutsutud. Küsiski ja vastuseks oli teatatud, et ma olin pettur ja valetaja ning sestap olen ühingust väljaarvatud. Kui pöördusin emailiga Martini, Karingi ja Tani poole, tuli Martinilt kinnitus, et mind olla ühingust vällja heidetud juhatuse otsusega veel 20. 12. 2011. Igal juhul toimus see tagaselja, sest olin 19-22.12 konverentsil Valgevenes. Miks ma aga antud otsusest alles juunis 2012 kuulsin ja lõpuks ka väidetava protokolli sain, on muidugi puhas seaduse rikkumine ja skandaal. Enamgi veel - minu kui dekaani ja õppejõu avalik mõnitamine. Asi on selles, et 22.12. tulin lennukilt otse üliõpilaskonverentsile - sellel esinemisi oli lõpetavatele üliõpilastele vaja praktika punktideks. 22.12 kaitses oma bakalaureusetöö üks üliõpilane ja 27. ja 28.12 veel kokku 23 üliõpilast. Kõikidel neil päevadel oli kohal Martin ja rääkisime, ent ta ei öelnud mulle sõnagi väljaheitmisest. Kuna selle formuleeringud on kõvad - "ülikooli majandusliku olukorra ja maine kahjustamine" ning "ebalojaalne tegevus", siis ilmselt ei tohtinuks ju mind üldse üliõpilaste ette ja veel kaitsmise nõukogu esimeheks lubada!? Euroakadeemia antud BA kraadide paberi allkirjastamisest rääkimata. Asi läheb päris koomiliseks, kui lisada, et 27.12 toimus ka ülikooli nõukogu, kuhu mind kutsuti spetsiaalselt selgitama olukorda teaduskonnas - läksin sinna otse kaitsmiselt ja ma ei kuulnud, et keegi - kohal olid ka Köörna, Saul, Hristoforov - oleks maininud minu väljaheitmist. Tagantjärgi mõjub see kui Mao Zedongi käitumine oma vastastega - mõistetakse surma, aga enne mahalaskmist lubatakse kaaslaste ette kõnelema. Loomulikult ma rääkisin oma seisukohast ülikooli tuleviku suhtes ja selle erinevusest Martini omast. Martin väitis vahele segades, et ma valetan. Tegelikult valetas ta ise, aga konflikti vältides (ja oma surmaotsust mitte teades) kinnitasin toona kolleegidele, et usun Riigikogu liikmeid. Kuigi olin 18. 12 toimunud jutuajamisel Martinile öelnud, et olen valmis jätkama kevadeni - üliõpilaste huvi arvestades, - oli meie vahekord koosolekul säärane - ta pakkus paberit avalduse kirjutamist,- et otsustasin n.ö. täielikult Euroakadeemiast lahkuda. Vastava paberi esitasin 29.12, olles eelnevalt esitanud avalduse tasusaamiseks Baltic Horizonsi numbri eest, mida ta lubas teha, ehkki mitte küsitud summa suuruses. Tagantjärgi osutus see valetamiseks. Sootuks tsirkuseks kujunes minu kui dekaani paberite üleandmine 3-liikmelisele komisjonile 3.-5. jaanuarini, mida Martin dirigeeris oma kabinetist telefonitsi, ihujurist koridoris istumas. Tunnistan ausalt, võtsin asja kergelt ja huumoriga. Küsimustik, mis tuli täita, oli enam kui kiuslik, ent me naersime komisjoni esimehe Peeter Karinguga piisavalt sündinud formuleeringute üle. Täna on mul muidugi selge, et taheti leida mingit komprat, sest rõve ja ikka veel saladuses hoitud käskkiri nõudis ju n.ö. tõestamist! Leitigi mitu raamatut puudu ja kohe rehkendati välja hind, ent siis ilmnes, et pooled raamatukogu raamatud on hoopis kolleegi käes!? Kuigi Martin ise oli pakkunud, et lahkun 6. kuupäeva seisuga, kutsus pr. Tani mind 5. jaanuari õhtul pool kaheksa veelkord Euroakadeemiasse, kus ilmnes, et kirjutan alla lahkumisdokumendile. Kui praegu loen Martini pabereid, kus tal on kõik isegi kellaajaliselt kirjas, siis nüüd küll kahetsen, et ei küsinud palka ka 6. kuupäeva eest, sest tööpäev oli ammu läbi! Aga küllap jõuan, sest tagantselja ja ilmselt siis vaid Martini jutu põhjal toimunud väljaviskamine on seaduse rikkumine ja ei tee au Arno Köörnale ega Bruno Saulile. Nagu ka nende vaikimine 27.12 koosolekul ja kogu see koosolek ise. Tagantjärgi tundub, et mõned kolleegid olid asjaga kursis. Jaanuaris ütles koristaja ka, et on naljakas, et sind tehakse ainusüüdlaseks?!Ei osanud toona midagi arvata, sest ... Need kõrgkooli pedagoogikast ja akadeemilistest suhetest kauged võtted on väärt, et neist teaksid kõrgharidusministeerium ja ma informeerin neid ja kõrghariduse kvaliteedinõukogu toimunust kindlasti. Nagu sellestki, et esmalt ta kinnitas, et ei tea, miks käskkirja 20.12 mulle ei edastatud ja mitu päeva hiljem kuulutas, et kui see nii oli, siis on asi kahetsusväärne ja  - ennäe - saatiski mulle paberi! Kas tõesti 20.12 koostatud või hiljem - segane ülesehitus lubab seda küsida.

Mis aga puutub minu ja Martini eri seisukohtadesse, siis oli tema see, kes nõustus septembris ministeeriumi  avantüüriga - las tudengid teevad ühe semestriga kaks ja maksavad ka kahe eest. Loomulikult tähendas see  õppejõududele topelttööd ja - milline tänu! Mina pakkusin veel septembris välja lahenduse teha muudatus ülikooli seadusesse, mis lubanuks neil üliõpilastel, kes õppisid akrediteeritud õppekavadel (minu oma kehtis aastani 2017!) ja olid läbinud kaks kolmandikku sellest, lõpetada sama õppekava alusel, mis oleks taganud BA kraadi saamise. Üliõpilased olid kohe valmis seda kava toetama, kuid üliõpilasesindusse sokutatud Martini tütar suutis alati venitada vastavate ametlike pöördumiste koostamist ja need surid, õigemini lihtsalt suretati välja. Riigikogu kultuurikomisjonis olid Allik, Rüütli asjaga päri, ent Toompeale kohalekutsutud Martin algatust ei toetanud, sest lootis - nagu ta ise mitmel korral rektoraadis rääkis - kutsun Köörna kaasa ja püüame kolm akadeemikut omavahel Euroakadeemia ülikooli staatuse säilitada. Loomulikult ei viinud see nõukogudeaegne mõtlemine teda mitte kuhugi. Samas polnud temast ei üliõpilaste ega ka teaduskondade kättevõidetud õiguste (akrediteringutel kinnitatud tase) eest seisvat rektorit. Nüüd siis on täiendavat selgust tema juhtimisstiilis - siit ka hoiatus: mõelge enne, kui seote end Euroakadeemia rektoriga.

04. 07. 2012
 
Talendid koju enne - tapke kodused talendid!

Mõtlesin sama pealkirja all teha pikema loo pärast Eesti-Vene piirilepingu nurjumisele pühendaud pikema teadusartikli valmimist, ent osalt eilse Rannamäe  nn. tagasitõmbumise ja eriti tänase Roman Ubakivi Eesti Ekspressi ilmselt interneti väljaandes ilmunud Eesti välispoliitikale pühendatud loo mõjul panen paar asja kirja. On ikka anekdoot küll - minu viimane ja tõesti originaalne, esimesena-selle-peale-tulnu lugu Venemaa välispoliitikast ja Eesti kohast selles lükati Ekspressist tagasi - avaldasin selle muudetud kujul, teistsugust lugejate kontingenti arvestades Õhtulehes, välispoliitilise hariduseta Ubakivi lugu aga ilmub!?

Pean ikka ja jälle mõnu või irooniaga meenutama oma saatust, mis algas 1967 raadio, seejärel - 1973 - poolte ajalehtede sulgemisega minu jaoks, siis 1978 teleekraanilt kõrvaldamisega. Kogu sellest perioodist on mul alles vähemalt viis koosoleku protokolli, milledes nõuti, et loeksin teksti paberilt maha ja ükskord ma televisioonis seda demonstratiivselt ka tegin - prillid ees (nagu VPl), aga keerasin kiirelt läbi saanud lehekülje kähku vaataja poole, et kõik saaksid veenduda - seal pole ridagi kirjas, see on tühi! Ning siis "Edasi" organiseeritud ülevõtmine Tallinnast nelja kuti poolt, kes oma teguviisi Mart Kadastiku vahendusel selgitasid 1. või 3. jaanuaril 1986 "Edasis" järgmiselt: see, et meil pole eriharidust on isegi hea, sest nii oskame lugejale arusaadavamalt kirjutada! Enne neid, Tallinnast organiseeritult suunatuid noorsante olid "Edasi" väliskommentaaride autoriteks õigusteaduse doktor Abner Uustal ja filosoofiakandidaat TA oma näopiltidega. Nüüd tulid uued näod ja vanad kadusid. Ja need uued näod ja nende mitteerialased teadmised on sealt peale katnud kogu Eesti välispoliitilise jutu. Rääkimata plagiaadi vohamisest ehk võõraste mõtete massilisest ümberpanemisest. Kes 100%liselt, kes JOKKina. Nii nõuka- ajal kui ka sujuvalt üle minnes Eesti Vabariigis. Pooled poistest tegid küll esinemise/kirjutamise kõrval läbi Leningradi parteikooli, aga seda nagu ka erihariduseks ei saa pidada ja selle kooli läbimine on üksmeelselt mahavaikitav teema. (Ainult TA on millegipärast arvel kui kõikvõimalik punane ja endine!? - aga eks see ole ainurääkija(te) õigus oma patud teise kaela ajada)

Selgitus Nõukogude ajal eesti meedias toimunule ja selle jätkumisele täna on väga lihtne - toimetajate endi madal tase ja jätkuv igasuguse uue mõtte või idee kartus. Aga ka professionaalne kadedus ja kartus, et keegi teine võib silma paista. Peamine on siiski ametialane mugavus ja koha hoidmine, sest järsku mõni ülemus - või veel hullem - kusagilt saatkonnast öeldakse, et selles arvamuses on midagi ... Ja ongi asjatundjal lips läbi ja diletandi lugu teretulnud. Ning kui diletandil lastakse rääkida või teda avaldatakse aastaid ning asjatundjaid samal ajal ei lasta ekraanile ega ka avaldata ehk siis puudub elementaarne võrdluse võimalus, on reakodanikule/televaatajale/lugejale raske selgeks teha, et too mees ei tea ju asjast midagi. Teadliult madalal hoitud tase aga annab hea võimaluse punkte ja lisatasu teenida, andes näiteks sõna seltsimeestele Soomest või Brüsselist, et rahvale vaheldust pakkuda ja näidata, et seal mõeldakse natuke targemini kui kodustel diletantidel see välja tuleb. Koduseid talente tappes ja eirates on ka põhjust kisada - toome talendid koju!

02. 06. 2012
 
Enne Eesti plagiaadi suurpäeva

Kuna leidsin tänu Brzezinskile, et Meri on ka midagi öelnud Nazarbajevi Euraasia Liidu kohta, liikusin 1986sse ja ennäe herr Kadastik kirjeldab "Maailm eile, täna, homme" sündi (1.01) ehk minu Keskkomitee-orgunnitud "Edasist" välja tõstmist. Selleks pakuti 1983.a. Tartu lehele keset suve välja tiim - Avikson, Hindov, Kaldre, Tiido - ükski neist polnud minu üliõpilane ja kui üks enda omadest korra ka (7.08.1983) mängu kaasa tegi, siis see jäi viimaseks. Lühidalt - algul (1x ilmselt 10.07) ilmus kahe nädala tagant kaks lugu ja kuna kirjutati kõigest, siis küsisin toimetusest - mis see saab olema? Vastati, et iganädalased ülevaated. Ütlesin, et see peaks ikkagi olema koordineeritud ja teatavasti olen  Keskkomitee pundile tabu. Siis rahustati, et sa kirjutad niikuinii teisiti kui teised ja tee kommentaare edasi, ent 4.08 ilmus minu kommentaar ilma traditsioonilise profiilita ning nagu öeldakse - sain kaabakate märguandest aru. Kahju oli, sest minu esimene kommentaar ilmus "Edasis" oktoobris 1963 ja kõigi küsitluste järgi olin üks loetavamaid autoreid, ent tänu Põdra bandele, kes seekord suutsid kaasata nooremaid lektoreid - ma ei venitanud 20 aastat täis. Juubel jäi pidamata ja olen tänagi "Postimehes" keelatud autor. Ja vastupidi - suur osa minu nõukogude-aegsetest keelajatest on jätkuvalt autorid!?

Põder alustas rünnakut septembris 1973 ja siis avati ka toimik, mille peale pöördusin 1974  Moskvasse. Minu artiklite ilmumine "Kodumaas" ja Küsimustes-Vastustes" lõppesid koos Põdra kaebusega. "Nooruses" vist tuli esilagu veel midagi. 1975 lõppes - võimalik, et lõpetati!? - ma lihtsalt ei osanud ette näha nii koordineeritud ja süsteemset hävitamiskatset - lastesaade "Mis on uudist?". 1976 pani Anupõld veto Hispaania 1936-76 jätkamisele ja "Maailm meie ümber" ei pääsenud ekraanile. Tegin siis oma käel ja komsomoli keskkomitee rahalisel toetusel ise seda üleriigilist mängu kohale sõites edasi ja fotosid finaalist näitas isegi AK! Eks see ärritanud neid veel enam - 1976, 1977 saadeti partei keskkomitee lektorid sundkorras noorte suvepäevadele, et nood ei kuulaks ainult Alatalu - ja ikka suutsid ma neil rohkem käia kui nemad brigaadina kokku. 1977/78 kaitsesin oma väitekirja ja sain sellele kinnituse ning siis tegi Anupõld seltskonna ihaldatud sammu - mind lihtsalt tõsteti ekraanilt üldse välja. Kirjutanud ja helistanud inimestele aga öeldi, et Alatalu on teiste tööülesannetega hõivatud.

Järgmine käik siis oligi "Edasist" väljatõrjumine, mille ajendiks sai - nüüd aastaid ja sündmusi loogilisse ritta pannes -  Keskkomitee pundi esimene suurem vahelevõtmine plagiaadiga. Nimelt läks eenok kornel kirjastusest minema ja bande sai seal täiskontrolli. Kuna mind raamatute tegemise juurde ei lastud, siis andsid midagi välja ühingu "Teadus" rotaprindil ja kogu minu tegevuse eitamise juures kõlbas see hästi mahakirjutamiseks! Kohtus 1982 muidugi tuvastati, et tekst on küll üks ühele, aga ei olevat plagiaat. Kuna bande oli otsustanud samas vaimus jätkata, siis järgneski minu "Edasist" väljatõrjumine, pärast mida sain arvestada vaid "Noorte Häälega".

Kadastiku toonase artikli juurde tagasi tulles meeldis mul tänagi ühe minu asendaja enesekiitus - "meile on kasuks, et meil pole eriharidust!" Vaat nii - eilsed seltsimehed ja tänased härrad - see oli ja on tõesti teie trump. Rumalate ülemuste olemasolu korral. 20 käsitöölist - nagu ma ilmselt juba varem kirjutasin - võivad tõesti suurvesiiri maha võtta ja ükstest kiites aastakümneid ekraanil ja eetris vahutada ning saavutada seda, et lõpptulemusena teavad kõik maailmas toimuvast viimase eriharidust mitteomaja tasandil.

Igal juhul tuletas see "Edasi" kaaperdamise lugu meelde minu 1988-89.a. alanud ja pooleliolevat kohtuprotsessi "Rahvusvahelist organisatsioonide" autorluse üle. Äsja võeti Saksamaal vahele veel üks, kelle doktoritöös oli seitse lehekülge plagiaati. Mina aga esitasin kohtule plagiaadi tõestuse enam kui 200 leheküljel! Asja ülesvõtmine aitaks selgusele ka praeguse kohtunikkonna olemuses... Ning ehk aitaks kaasa ka lihtlabasele kuritegevusele teleekraani kontrollimises ja kambakluse lõpetamisele Eesti ajakirjanduses.

12. 05. 2012
 
Keskkomitee mehed ja Alatalu - mis rahval teadmata-taipamata jääb

oli tõesti mõnus olla volbriöö hakul ülikooli vanas kohvikus, kus omal ajal sündis RSR, et kohtuda selle tänase vanema ja noorema koosseisuga ning ka mõnega kunagistest tipptegijatest. Kuna üritus oli pühendatud mulle (olin kolmest nii märgitust - Eero Loone, Kaido Jaanson viimane), siis ülejäänud teada-tuntud kommentaatorid kohale ei tulnud. Loomulikult olin sellega arvestanud ja see ei morjendanud mind küüne võrdki. Samas väärib see kunagine kunstlikult loodud seis - "20 käsitöölist võtavad suurvesiiri maha" (Türgi vanasõna) ikka ja jälle lahtirääkimist, et nüüd juba kohe 40-aastaseks venivas fenomenis mingi rehnut teha Eesti rahva harituse seisukohalt - mida on võidetud, mida kaotatud Alatalu keelamiste ja ignoreerimistega. Lahkasin seda ka noorte tudengite ees, sest mul pole midagi häbeneda, aga nemad ja teisedki on infost ja analüüsist ilma.

Esitasin tudengitele lihtsa küsimuse - milline oli eelmise nädala kõige olulisem geopoliitiline käik Ida-Euroopas, mis puudutab ka Eestit? Loomulikult ei teatud-taibatud, et selleks oli Hiina peaministri kokkusaamine 16 IKE valitsusjuhiga Varssavis - need, kelle käes on mikrofonid ja ekraan lihtsalt ei oska selles midagi erilist näha. Õigemini - parajalt shokeeritud USA ja Lääne-Euroopa pole oma seisukohta väljendanud ja sestap on kõik kohalikud väikevennad igaks juhuks vait, et mitte mööda panna ja vahele jääda. Pealegi on probleem uus ja tuleb esmalt teadmisi hankida - Alatalul aga kõik tänu aastakümnetega kogunenud pagasile ja infole selge ning isegi artikkel valmis kirjutatud. (Loodetavasti ilmub sel nädalal Õhtulehes). Teine probleem - kas nädal tagasi oli Leedu-Poola või pigem Eesti-Leedu tüli? --- kui Leedu presidendi PR selgitas, et proua on äsja Chicago asjus kõnelenud Poola ja Läti presidendiga ning jättis nimetamata Eesti presidendi!? Kas tõesti ainult üks mees oskab Vilniuse presidendipalee pressiteadet lugeda? Või olukord Lähis-Idas, kus küll 2 nädalase hilinemisega, aga ikkagi ilmus minu artikkel, kus ma esimesena ütlen otse välja, et Süürias ei saagi revolutsiooni tulla, kuna puudub ülemkihtide kriis. (Kas Eesti need eksperdid, keda kutsuti Toompeale NB8 väliskomisjonide esimehi harima, seda ka rääkisid?) Prantsusmaa puhul jauravad kõik Sarkozyst ja Hollande´ist, mul aga ilmus - tõsi väikese levikuga Pärnu Postimehes 26.04 kommentaar sellest, et märksa olulisemaks meile kujunevad Prantsusmaa peatsed parlamendivalimised, mis mõjutavad EL poliitikat rohkem kui presidendivalimised. Lühidalt - ma olen iga mainitud sündmuse osas teistest samm-kaks ees, sest mul on pagas, teoreetilised teadmised, analüüsioskus ja ma ei tegele üksnes võõraste mõtete edastamisega. Plagfieerimisest rääkimata. Ja tegelikult just sellepärast ma saangi juba aastakümneid ajaleheruumi, eetrit vähem kui teised. Ekraanist ei maksa rääkida, sest EKP keskkomitee ideoloogiaosakonna poolt ametisse pandud poiss juba ei murra Põderile antud lubadusst - Alatalu ekraanist eemal hoida nii palju kui võimalik. Ja aastakümneid ühises tõrjetöös tekkinud (sain võimaluse esineda, sest Alatalut ei lubata!) ja karastunud ühisrinne töötab - ise (kõike) ei tea, aga teadjat ka esinema ei lase. Elik kui lasen, siis omasuguste või veel kasinamate teadmistega meest/naist. Oli meeldiv aduda, et üliõpilased jagavad välisinfo jagamise üldpilti ja on küllalt kriitilised mitmegi pideva esineja suhtes. Ning päri sellega, et kui keegi on midagi õppinud, siis on just temal ja mitte mõnel kellegi-tuttaval õigus olla antud valdkonna esindaja ekraanil ja eetris. Minu seisu see küll ei paranda, ent hea seegi, et keskkomitee lektorid on 20 aastase vahega suutnud üllitada kaks nimekirja - 1986 Sirbis ja 2008 Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri kogumikus - neist, kellede juurde Alatalu ei sobinud. Ja EKP töötaja hinnang on autoriteetne ka tänases Eesti Vabariigis. Nii et pealkiri ülal pole minu oma - see on nende oma ja kõik mõlemas nimekirjas on seda aktsepteerinud, sest peale kadunud Ain Kaalepi, kes- nagu minagi ei osanud taibata, miks tema nimi seal figureeris - saatis vabanduskirja. Hea on kas see, et viimane nimekiri ilmus ajakirjandustudengitele mõeldud väljaandes - on, kust teadmisi kambakluse vajaduse ja efektiivsuse kohta ammutada. Loo puänt oli pealegi selles, et tegu oli Eesti raadio ajalooga ja Ladva rõõmustas selle üle, et ma koos KK valikutega seal ei esinenud - ta ei teadnud, et tema eelkäija ajal keelas Slutsk Alatalu esinemise Eesti Raadios üldse ära. Ja kõik aktsepteerisid seda 1967-90!

Oma teadustööde tulemuste põhjal julgustasin noori suurelt mõtlema ja suuri asju ette võtma. Rääkisin oma kolmest tipptööst, mis kõik tähendasid mingiväljakujunenud arvamuse ja kellegi vastu minemist.  Oma revolutsioonilise situatsiooni puurimisega läksin ju tegelikult kümnete õpikute, sadadest tuhandetest Lenini teoste lugejatest rääkimata - arvamuse vastu. Ja tõestasin, et saab ja tuleb mõista teisiti, et mul on õigus (ja teised pigem eksivad!). Keegi Eestist tegi seda, mida teised ei teinud! Ja leningradi professorid aktsepteerisid seda. Revolutsiooniteooria põhjalik tundmine on minu tänane trump araabia revlutsioonide selgitamises. Edasi - supertulemus Eesti, Läti, Leedu ja Tõva võrdlemise ja Tõva ajalookontseptsiooniga. Uskumatu lugu, tuleb keegi eestlane, kes "sekkus Tuva siseasjadesse", nagu sealsed ajalehed kirjutasid ja rahvas tuli tänavaile nõudma, et vaadatakse järele, kas tema kirjutatu on õige!? Lõpuks - värske publikatsioon on originaalne, väikeriikide grupi ja suurriikide grupi ainukordse kemplemise avastamise ja selle toimimise lugu. Loomulikult ei meeldi see suurtele, kes nõudsid selle vastandumise väljavõtmist Georgia julgeoleku kontseptsioonist. Nagu seegi, et keegi kusagil Eestis avastas, kuidas suurriikide esindajad üksteisest teadlikult ÜRO Julgeolekunõukogus mööda räägivad - asi, mille keegi mitut keelt, suurt poliitikat ja kohalikke olusid tundev eestlane veenvalt ära tõestas. Olen ikka kõva mees küll, vaatamata sellele, et mind on varsti juba 40 aastat kodumaal algul kolme-neljakesi, hiljem mitmekümnekesi pidurdatud, nii maha lüüa üritades (viis aastat visati parteist välja) kui pidevalt jalga taha pannes. Aga näete - seltsimehed nimekirjast -, kirjutan nüüdki nii, et kõik loevad.

01. 05. 2012
 
Milleks meile kurikas ja venelastele shampusepudel. Ood filmikunstile

Korvpallur Kesküla tapmine tõstatas jälle küsimuse - miks müüakse meil pesapallikurikaid, kui keegi seda mängu ei mängi. Jääb arvata - nii nagu "kurikamõrvari" puhul ja ka apriilis 2007 näidatud kaadrite puhul, kus ühe "mässuliste" kolonni ees marssis uhkelt tüdruk, kurikas käes, et ameerika maffioosodest vaimustunud ja olemuselt pätistunud ärimeeste huvides - seal on ju see riist tapariist ja paljus on teda selleks teinud filmide rezissöörid. Sestap võib loota selle riista müügi äriedule Eesti-suguses riigis. Ja paistab, et arvestus töötab. Peasapalli ei mängita, aga kurikaga antakse küll ja küll.

Tegelikult tuli see kinokunsti julm tarkus ja filmipropaganda tagurpidi tulemus meelde tänu täna Venemaa telekanalil RBK kõlanud repliigist, et Venemaal on keelatud shampusepudeli abil tehtud vägistamiste kajastamine meedias. Ehkki öeldi, et täpselt samamoodi kui Kaasanis tehti sama asja Voronezis, aga me ei tohi sellest rääkida.  Tegelikult tegi shampusepudeli kasutamise vägistamiseks kuulsaks ja järeltehtavaks asjaks üks Venemaa enda film - oli vist "laadung 220" - selle numbri all toodi laipu Afganistanist ja seal näidati pudeli kasutamist - nagu vene kinol on kombeks olla veelgi jõhkram kui Ameerika kino - n.ö. täie eest. Olin selle filmi ekraanile tuleku ajal parasjagu Venemaal ja on meeles küsimus - kas oled näinud? Nuu - oldi nähtust rabatud. Nägin lugu mitu aastat hiljem ja pani ikka sülitama küll. Nüüd aga ei suuda kinomeeste kunstilist ülistust keegi enam alla neelata ja isegi rääkimine sellest keelatakse ära. Aga kas madalalaubalisi masse õpetavaid kaadreid kunagi filmist välja lõikama ka hakatakse. Vaevalt - enne peaksid seda tegema ameeriklased, aga ju ei tee.

18. 04. 2012
 
Kuidas ma Rohelist internationaali vältisin

Paneb muigama, kui avastad et oled ajalugu natuke nihutanud. Lugesin just,et tulemas on Euraasia Liidu rahvaliitud kokkutulek Ukrainast, Valgevenst ja Venemaalt aasta lõpus. Ukrainas oli selle tegijaks Natalja Vitrenko, kellega sain kokku Poola Talurahvapartei kongressil 2000 Varssavis (olin siis keskerakonna välissekretär ja sõitsin koos Toomas Varekiga). Meie üllatuseks oli Vitrenkol kavas Ida-Euroopa talurahvaparteide ühenduse taasloomine ja selles tema suureks liitlaseks Anastassia Dimitrova-Moser, Bulgaaria sõjajärgse talurahvapartei liidri ja mitte kommunist Georgi Dimitrovi tütar, kes oli küll 20 aastat elanud USAs, ent poliitikas võhik mis võhik ning lasi ukrainlannal ennast tüürida. Kaasamängijateks Leedu parlamendivälise talurahvapartei tegelane, kes ka asja ei jaganud ning slovakk. Kui õigesti mäletan, siis Meciari seltskonnast. Paberid laual, et kohe rahvusvaheline ühendus teha ja seda roheliste soustis ka. Hea, et see viimane tuletas mulle kohe meelde Kominterni talurahvaparteide filiaali - rohelist internatsionaali ja kasutasin kogu oma propagandistivõime tegemaks seltskonnale selgeks, et kui me sellest teatame, oleme kohe komnternlased ja meie võime üldtunnustatud parteide ühendustesse pääsemiseks sellega nullitud. Mõjus. Vitrenko lubas kõvahäälselt kutsuda kõik Kiievisse, ent seda kutset ei tulnud.

16. 04. 2012
 
Juutide sõna maksab

Kentsakas oli lugeda - ei TV ega raadio rääkinud sellest -, et Iisraeli survel ei müünud Lufthansa, Air France ja mitmed Genfis olnud liinid teatud isikutele, keda iisrael on kuulutanud Palestiina-meelseteks, - pileteid Jeruusalemma ja nii jäi sedapuhku kavandatud toetusaktsioon Läänekaldal palestiinlastele ära.  Kui sellele lisada sissesõidu keeld nobelist Günter Grassile, mida - jällegi vähe teada - toetas Saksa sotsdemmide keeld mitte ainult oma veterani toetada, vaid koguni keelduti teda uuesti valimisnimekirja häältekogumise magnetiks lisamast (üks lihapühade marssidest siiski oli Grassi toetuseks) --- ja Austria+Belgia saadikute lettikutsumine kui need riigid hääletasid resolutsiooni poolt, millega juudiasulate ehitamine Palestiinale ettenähtud aladele tähendab palestiinlaste inimõiguste rikkumist, siis juudid teevad mida tahavad.

Paistab, et ka Eesti ajakirjanduses, sest miks järsku hakkasid eelmisel nädalal Päevalehes, seejärel Postimehes ilmuma välisautorite artiklid, kuidas juute Euroopas taga kiusatakse ja löögi all olevat kogu kristlus. Kuidas see nüüd järsku lahti läks? Võiks küsida sedagi - mis meil sellega pistmist, kui midagi mujal toimub - meie ühiskonna tolerants on kõrgem. On see hoiatus väljastpoolt? Breiviki protsessile teistsuguse tausta loomine? Lihtne väita, et tegu on propagandalöögiga, pinnase ettevalmistamisega enne Iraani ründamist, ent esialgu välistan viimase kindlalt. Küll aga võib seda siduda laiemalt  - NATO ootamatute saladuste ilmumisega, millistele riigikogu liikmeid ei saa ligi lasta. Siiani sai, järsku enam mitte - aga see on ilmselt väljast antud suunis ja hea võimalus võimulolijaile uueks inimeste lahterdamiseks ja arvete klaarimiseks, milleks eestlased eriti aldid. Nii nagu see käis 1991-92 kui ühed eestlased koostasid väliskeskustele - olgu need KAF FES NDI või kes iganes õigete ja valede nimekirju, mis jäid ju jõusse aastaiks.

16. 04. 2012
 
Vilja kibedad viljad

Vilja järjekordne tõehetk on vaid viimane kinnitus väites, et kõige ohtlikumad on ärapõlatud naised - Europarlamendi saadiku koht on küll kõva kompensatsioon ja Vilja esimest äraminekut tähistas ikkagi Savisaare nime jätmine esimesele kohale. Tuleb tunnistada, et Savisaare ümber olnud ja talle lõpuks ikkagi selja pööranud nutikamad naised oskasid kõik endale kompensatsiooni välja kaubelda. Euroopasse läinutel ei tulnud end selleks alandada, kodumaale jäänu pidi aga lubama end koosolekutel  korduvalt sõimata, et ihaldatud koht kätte saada - koht tasus kannatamist - ning siis ikkagi minna oma teed...

See selleks, tegelikult tuli Vilja mulle meelde endaga seotult ja ka ühenduses äsjase sõnumiga, millest allpool. Õppisin Viljat teda tundma alles fraktsiooni juhina ja kuigi olin olnud kolm aastat erakonna välissekretär (mainin tänaseni uhkusega kahte asja - Keskerakonna pääs Liberaalsesse internatsionaali, millele vastuseisjate tipp päädis Kreitzbergi ja Mikseriga ning tippsidemete vältimine Jedinaja Rossijaga, milleks käidi kogu aeg peale, ent kuulutasin primaarseks koha saamise Euroopa parteide ühenduses -minu õnneks viivitasid Ojuland ja Kallas Libinterni jah-sõna ütlemisega ning valimiskampaania ajal ei saanud seda teha - ja saatsin Moskvaga suhtlema vaid Narva ja Kohtla-Järve mehed --- tabas mind fraktsiooni esimesel koosolekul täisüllatus, kui väliskomisjoni asesimeheks läkitati käigult Enn Eesmaa. Protestisin selle, nõudes arutelu ja toimuski kahe kandidaadi hääletus, milles mõistagi jäin alla. Järgmisel koosolekul jagati ära kohad riigikogu välisdelegatsioonides ja see pani küll muigama - teatud tädid olid kohad omavahel ära jaganud ja mina pääsesin vaid kõige tagasihoidlikumasse  varumeheks. Küsisin esmalt kõva häälega, et kas kõik arvavad, et erakonna välissekretär peab käima lunimas oma tööks vajalikku infot viie juhtiva delegatsiooni liikmelt? Kuna keegi ei tahtnud vastata, teatasin välissekretäri ameti mahapanemisest ja soovitasin sellele kohale valida üks viiest minust välispoliitikas paremaks peetud tegelasest. Sellega ka minu karjäär Keskerakonnas lõppes ja tänu jumalale et nii, sest muidu oleks tulnud kokkupõrge, kui Moskva ikkagi sai oma tahtmise ja Mailis Reps pandi Jedinaja Rossija lepingut alla kirjutama. Kuulusin sellest välispoliitilisest apsust (neid apse oli rohkemgi ja nii mõnegi silusin just mina) alates äraminejate kilda, ent ühed tahtsid teisi ennetada ja nii tegin oma otsuse hiljem, kui oli kindel, et Rahvaliit paneb mind kohe Euroopa Nõukogu delegatsiooni. Seda üritasin riigikogus neljandat korda - kahel korral pani Koonderakond - selleks, et mitte Alatalu panna - sinna ühtegi võõrkeelt mitteoskava mehe ja koguni seitsmeks aastaks, kolmas oli see Keskerakonna tarkus ja nüüd ... Kogu saal võttis arusaamisega minu määramise vastu, ent vastuhääl tuli ja isegi kaks korda ning seda viimasel korral saali suisa tormanud Vilja Savisaarelt! Teiste käitumise foonil loll või hull missugune. Arvan siiski, et ta tegi seda Edgari korraldusel, keda ilmselt ajas marru minu allumatus - otsustasin ise ja ei teinud seda, mida tema oli kavandanud. Aga samahästi võis see olla Vilja enda hullus - kujutage ette, teine inimene saab ilma minu osaluseta oma õigele tööle! Ma ei luba ja kõik!

Täna tuli uudis Boroditsi väljavõtmisest Euroopa Liidu asjade komisjonist - mäletan, et mind karistati samamoodi silmapilkselt sellestkomisjonist väljavõtmisega.  Samas, kui mõne teise asendamisega teises komisjonis venitati. Järelikult on asi psühholoogiline - tugevamad lüüakse kohe kõrvale, nõrgematega ... eks näis.

12. 04. 2012
 
Pussy Riots ja plagiaat Eestis

Huvitavaks läheb. Juku-Kalle Ilvese ja Toomas-Hendrik Raidi ühisämbrit Reinsalu, Mihkelsoni, Herkeli, Pakosta ja Riisalu toetusel ei taha keegi tunnistada ja käib totaalne väljavabandamine. Tegu olla isegi Vene võimude kriitikataluvuse kontrolliga jmt. Kõik saab paika, kui vähegi otsingumootorit kasutada - tänase päeva seisuga pole ühegi teise maailma parlamendi liikmed ega ka president teinud toetusavaldusi Pussy Riotsile. Kui venelasi endid oli oma tobukestega harjutatud vait olema - kuidas sa kritiseerid, kui see olla kunst ja sõnavabadus - siis välismaa juhimide sekkumine andis võimaluse internetis arhiividest välja otsida ja esiplaanile tõsta kõik ammu olnu ja nähtu - varastatud kanade jalgadevahes poest väljaviimise ja kollektiivse keppimise, sealhulgas rasedaga - Medvedevi auks jmt. Kui meie omad seda taotlesid, siis... Rääkimata venemaa opositsiooni täistegemisest - kui juba Eesti poliitladvik toetab avalikult niisugust seltskonda neist, siis ...

Palju huvitavam on aga see, et Pussydest paremale ja vasakule pasundades jõudis Eesti meedia vaid lühidalt mainida, et Ungari president, igati teenekas - kahekordne olumpiakuld vehklemises Pal Schmitt astus tagasi süüdistatuna plagiaadis oma 1992.a. kaitstud doktoritöös. Tema kõrval mainiti kiirelt Saksamaa kaitseminister zu Guttenbergi, ent vahe on suur - viimane ja vist veel 4-5- Saksa poliitikut on tagasi astunud plagiaadi tõttu nende BA ja MA töödes ehk siis tegu on tänaste noorte populistide põlvkonna esindajatega, kes küüniliselt ja vahendeid valimata võtavad ühe koha teise järel. Schmitt on aga nõuka ehk siis sotsialismiaja tõusik - oli soojadel kohtadel  enne 1989.a. ja hakkas siis tõusma, paljus ilmselt tänu ka doktori kraadi ilmumisele segastel aastatel. Nüüd siis on kindel, et tema 215 leheküljelisest oopusest on võõrast teksti 213-l leheküljel. Peaosa "Kaasaegsete olümpiamängude programmi analüüsist" on maha kirjutatud bulgaarlase Nikolai Georgjevi pea sama nimelisest tööst, millele viimastel nädalatel lisandusid avastatud sõna-sõnalt tõlgitud leheküljed Klaus Heinemanni ja Anita deFrantzi töödest.

Meie meedia napisõnalisus Schmitti plagiaadi asjus tuletab meelde plagiaadi vohamist Eesti trükisõnas 1970ndate lõpul-1980ndatel ja selle kaitsmiseks ja varjamiseks loodud ringkaitsest. Tegu ongi selle kurikuulsa Alatalu küsimuse tuumaga, sest mina julgesin olla vastu sellele, et lihtsalt "Time", Der Spiegelist ja mujalt vene keele vahendusel ümber tõlgitud (topelttõlge!) lood ilmusid meie lehtedes, ent kohalike autorite nime all. Ühed mehed tegid oma peaga tööd, teised - monopolistidena TVs ja raadios ja keskkomitee väljaannetes lihtsalt tõlkisid, esitasid selle siis omaloominguna ja said suuri honorare. Tolle aja mõttes muidugi. Ning siis vihkasid kollektiivselt meest, kes julges neid hurjutada ja toimuva õigsuses kahelda. Ajalehtedest, raadiost, TVst oli vaid kukesamm raamatute "kirjutamiseks". Siin toimuski suurim kokkupõrge, kui "Rahvusvahelistest organisatsioonidest" - 450 leheküljest üle poole oli sõna-sõnaline tõlge. Kuna taga pli keskkomitee punt - Põder ja Ko, siis selleks, et plagiaadi fakt saaks retsensioonis ära märgitud (!), tuli pärast pea aastast ponnistamist pöörduda NLKP Keskkomiteesse. Aga sellele eelnes totaalne tapmine ja keelamine - olen ülal kirjutanud 1986-87st - need on need plagiaadi pärast sündmused. Andsin asja lõpuks kohtusse, mis muudeti kaamera abil minu üle irvitamiseks - see oli veebruaris 1989 - sõitsin samal õhtul tagasi Nicaraguasse. Sealt lõplikult - nagu hiljem selgus - naasnuna nägin, kuidas samad kohtunikud kiirelt uue võimu poole üle kolisid ja ei astunud rohkem Stenbocki majja sisse - toona asusid kohtud seal. Sestap ma ei teagi, mismoodi minu hagi lõpetati. Keskkomitee viisakamad ja n.ö. südametunnistusega vennad tunnistasid hiljem, et nõukogude-aegse seaduse järgi oli aega plagiaadi eest vastutamisele võtmiseks 5 aastat. Sestap venitati asjaga igati ja jälgede segamiseks vallandati totaalne Alatalu-vastane kampaania, mille üheks etapiks sai esimene must nimekiri "Sirbis" neist, kes olla olnud Alatalu "ohvrid" - 20 aastat hiljem avaldas TRÜ ajakirjanduskateeder teise keskkomitee lektori teise musta nimekirja neist, kes Alataluga ei suhtlevat...  Aga nüüd on härrad nii, et võtame Pal Schmitti kolleegid Eestis ikkagi ette. Eks ole?! 

06. 04. 2012
 
"Diplomaatia" kui EKP keskkomitee väljaanne

Võtab ikka muigama küll - Ekspress keeldub minu artiklist, sest oli ilmselt kokkulepe Carnegie instituudi töötaja loo peale. Venelane küll, aga laulab Ameerika rahade eest ja nii et peremeestele meeldiks. Sama lugu on sündinud pea kõigi Carnegie meestega, keda tunnen või olen lugenud. Nende saatmine lähis-välismaale on palju loogilisem kui Kasjanovi, Nemtsovi, Hakamada jt.  kohaletoomine üle Brüsseli. Viimaste autsaiderulus pole ilmselt küll kõigile Brüsseli tarkadele kohale jõudnud, Eestis ja Lätis õnneks on, ent Krasnovi - suguste mõtte lahtihammustamine võtab aega.

Kui Ekspress tegi selgelt teene Putinile, siis Postimees ja Diplomaatia püüavad peenemalt mängida. Nende Venemaa olukorra selgitajateks on Brüsselis istuvad tegelased, kes on aastaid püüdnud olukorda Venemaal näha läbi lääneliku mudeli elik maalivad soovpilti, mitte tegelikku. Samas on olemas oma Eesti asjatundjad, kes lihtsalt ei kõlba seletama olukorda Venemaal. Kogu see järjekindel tarkade väljast otsimine tuletab meelde EKP keskkomitee ideoloogiaosakonna käitumist Ristlaane, ent ka Väljase aja lõpus, kus suisa keelati oma autorite avaldamine ja kuna keskkomitee lektorid polnud ka midagi suutelised ütlema, siis avaldati välisautoreid ehk tõlkelugusid. Nii nagu tänagi. Postimehe eriti suurteks autoriteetideks on aga saanud Soome ajakirjanikud. Selle oma mõtlejate väljasuretamise kamba tegevust tasub vaadata seoses loosungiga "Talendid koju", millega ju ikkagi antakse märku, et kodus neid pole. Kodus on talentideks soomlased, Brüsselis tööotsad leidnud venelanna (üks oli ka Kasjanovil kaasas kui suur "ekspert"), rumeenlane, bulgaarlane...  Ja kogu maailma tulipunktis oleva Iraani kohta saab sõna kohalik, kuid tema 10-leheküljeline lugu jõuab välja kõigest aastasse 1979. Ent eks ole - teema IRAAN on kaetud.  Kirjutet 9.03

12. 03. 2012
 
Kes vihkavad Alatalu? ja Ansipit ka.

Pääsesin üle hulga aja televisiooni ("Ringvaade") ja kirjutasin Putini teemal mitu lugu Delfisse ja jälle nii ning sellest, mida teised kommentaatorid ei märganud. Nimelt, et Putin saab kogu maailma juhiks, kuna 2012-14 on seal APEC, G20, G8, UNESCO jne. tippkohtumised. Aga eks sellest tulene ka tema Eesti poliitika. Paraku tähendab see sunnitud esmaavastaja, -ütleja jne. rollis olemine seda, et n.ö. allajäänud lähevad raevu ja elavad end kiirelt välja - sestap on huvitav silmata kommijat, kes väidab - tegemist on ajalehtedest maha kirjutatuga ja teine väidab, et tema on NYT-ist fikseerinud seda ja seda.

Tahangi öelda, et suur osa minu kiirelt regeerivatest  vaenlastest on paraku n.ö. kolleegid, kes oma mahamagamisi või vähest taipu elavad niimoodi välja. Osa on neist juba pensionil, mistõttu lisandub kadedust sellest, et teine mees on jätkuvalt vormis ja ... elus! See minu vastaliste seltskond hakkas välja kujunema 1973-88 toimunud suure klaperjahi käigus, kus Põderi ja keskkomitee lektoritegrupi juhi Valeeria Mäe tahtel pidid parteide rajoonikomiteede ideoloogiosakonnad organiseerima - algul 1973-76 ja siis uute lainetena 1978-79 ja ka 1981, 1984 Alatalu loengute salajasi lindistamisi ja teatama pealinna igast võimalikust eksimusest. 4-5 rajoonikomitee sekretärid teavitasid mind sellest kohe kohale jõudes, teised... Sestap arvangi, et sain sel perioodil omale sadakond korralikke ametiposte omanud vastalist, sest keskkomitee töötajate tahet tuli ju täita ning kuna kõik ju nägid, et 1978 kadusin ekraanilt, aga esinesin ikka edasi, siis - kuidas küll pole võimalik sellest mehest jagu saada!? Oli küllalt ahvatlev aidata kaasa... Lisagem sellele seltskonnale umbes 20 toimetajat ja osakonnajuhatajat, kes kehtestasid koos Põderi-Mäega Alatalule avaldamiskeelu ja ei võtnud seda maha isegi siis, kui Põder 1976 ja Mäe 1981 Keskkomitee ameteist maha võeti. Pangem juurde 10-15 tollal eetrisse ja osalt ka ekraanile lastud kommentaatorit, kes kõik teadsid, et saavad esineda, kuna Alatalu esinemised keelati ära ja olid mõistagi õnnelikud, et Alatalu oma selge ja rahvale asju selgitava stiiliga tagasi esinema ei pääseks. 

Meie ehk minu ja nende (nimekatest toetasmind vadi Herbert Vainu, kellega kohtusime tihti raamatukogus võõrkeelseid ajalehti lugemas - miks teised seal ei käinud, selgub allpool) peamine vahe aga oli selles, et mina esinesin reeglina omaenda analüüsiga, nemad lihtsalt lugesid ette või jutustasid ümber Pravdat, Izvestijat, Joffe ka TASSI atlast. Loomulikult oskas rahvas teha jutul ja jutul vahet. Paraku jäi neil võõraste ideede ettekandmisest   eetris ja ekraanil väheks - 1970ndatel sai reegliks võõraste mõtete, tervete venekeelsete tekstide avaldamine trükisõnas oma nime all. See seletab osaliselt ka tõika, miks minu avaldamise võimalused olidpiiratud Edasi ja Noorte Häälega - teisi oli lihtne kontrollida, sest kõik oli juba kusagil ilmunud, Alatalu puhul tuli aga pead murda - kas on nii ja läheb nii, nagu väidab. Ainuke, kes julges valldanudnu haltuurale ja autoriõiguste vargusele tähelepanu juhtida olin muidugi mina, sest olles tõrjutud kõrvale ka kirjastusest, ei saanud ma enam nõus olla toimuvaga siis, kui mahakirjutamiseks kõlbasid ka minu ühingu "Teaduse" sildi all rotaprindil paljundatud sündmuste analüüsid. Pärast esimese plagiaadi kohtuprotsessi kaotamist läks vastasleer aga juba nii julgeks, et hakkas oma nime all välja andma raamatuid, kus praktiliselt pool teksti oli puhas tõlge. Põhimõtteliselt ma muidugi lootsin teist protsessi võita, ent ma ei teadnud, et Nõukogude Liidus kehtis kord - kui  süüdimõistvat otsust ei tule viie aasta jooksul, siis loetakse asi aegunuks. Just see asjaolu selgitabki tohutut Alatalu-vastast kampaaniat (uued selgituste korjamised, rünnak ühing "Teadus" konverentsil, lõplik ekraanilt kõrvaldamine jne.), mis vallandus 1984-85.a. - NB! - Moskvas algas juba perestroika, kus eesmärgiks oli teha minust lihtsalt halb inimene, et võita aega ja loota, et viis aastat tiksub täis. Üheks omapärasemaks võtteks oli avalik nimekiri tegelastest, kes kõik olla minu vastu ja mille avaldas "Sirbis" tolle hädavaresest toimetaja Ilmar Rattus. Millegipärast kuulusid sinna kõik toimetajad, kes keskkomitee korraldust täites mind ei avaldanud. Millegipärast oli seal ka näiteks Ain Kaalep, kes ise ehmunult mulle vabanduse saatis. Seda n.ö. kambaga löömist - näete, kõik teised on Alatalu vastu ehk siis kollektiiv saab keelata kellegi avaldamise, propageeris hijem ka Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder, Põderi järglase ladva memuaare avaldades. Toona läks nii, et  sain Moskvast huvitava pakkumise ja läksin 1988 Nicaraguasse tööle, ent seda n.ö. otse kohtuistungilt ja plagiaadiprotsess - muide, Stenbocki majas - jäi pooleli. 1990.a. öeldi mulle juba, et Nõukogude seaduse järgi on vastasleer puhas, uusi seadusi veel polnud, aga kui ma nägin, kuidas sama kohtunik, kes keskkomitee korraldusel kinnitas, et must on valge sai ametisse uues Vabariigis, jätsin asja poolelli, ehkki olin pöördunud ka viimase Ülemnõukogu eetikakomisjoni poole. Kohtunik kohtunikuks, aga kui pärast ka televisioonis jätkas sama EKP keskkomitee poolt ametisse pandud seltskond, kes ilmselt oli andnud vande, et Alatalut eales ei kasuta, siis polnud nagu enam kuhugi pöörduda. Ilmselt tasunuks, sest just see seltskond - ise purupunased - olid ilmselt esimesed, kui Alatalu jällegi kusagi esinema sai, kuulutasidigal nurgal ja kirjutasid peldikuseina ilmudes sinna kommentaariks - näe, punane propagandist! Kui valet kümme korda korrata, hakkab ta toimima! Muigan küll, kui keegi kindlalt teab, et olin Keskkomitee lektor ja pidevalt ekraanil, ent teha pole midagi.

Ega´s mina üksi. Värskeim näide Eesti räpase, osalt siiani keskkomitee tegelaste juhitud ajakirjanduse tootest on Ansipi kuulutamine küll kompartei funktsionääriks, küll reformkommunistiks rõhuga viimasel sõnal. Tootemi sünnilugu pole raske selgitada - 2005-07 ei tõstnud ükski mees Ansipi puhul esile seda, et ta oli olnud komparteis. Pronkssõduri sündmuste ajal 2007 konstrueeris aga endine Keskkomitee töötaja Leivi Sher jutu, nagu oleks parteitöötaja elik kommunist Ansip Tartus 1988 koertega rahvast rünnanud. Algselt vene keelses lehes olnud väide läks Moskvasse, "Postimees" võttis sealt kommunisti teema üles, aga jutu kerimine käis küllalt talutavalt 2007.a. teisel poolel ja ka 2008. Ansip-kommunisti teema muutus teravamaks 2009.a. valimiste eel ja üliteravaks seoses Keskerakonna alanud vahelejäämistega. Sheri leiutisest tehti massitarbekaup. Eelmise aasta lõpust kinnitab kogu eesti ajakirjandus silma pilgutamata, et tegu on kuradi kommunistiga, sest eesmärgiks on seatud temast lahti saamine. Pardon - kommunistist lahtisaamine! Lisan märkusena seda, et lisaks Idale on täna Ansipi vastu osa Brüsseli seltskonnast - kardetakse tugevat Ida-Euroopat ja selle tugevaid liidreid. Siit üks osa rünnakutest Ungari peaministri vastu, aga eks sama tugev ole ka Ansip.

02. 03. 2012
 
Veel Tunnest

Hakkasin täna oma veel suletud raamatukaste avama ja leidsin, mis vaja - minu kõigi esinemiste ja artiklite kroonika. Tunne Kelami ja Leo Kahkiga tegime esimese saate 20.01.1969 ehk siis teemal "Peremehevahetus Valges Majas". Uuesti Tunnega 3.02.1969, siis 17.02.1969, kus oli teemaks Itaalia, Peruu ja Lääne-Saksamaa ning kus ta l´Unitad näitas ja tsiteeris, mis olla Lentsmanni endast välja viinud. See jäigi tema viimaseks esinemiseks, sest 14.09 esinesin veel Leo Kahkiga ning meie trioga oligi siis lõpp.

26. 02. 2012
 
Tunne Kelamist

Tänases Arteris tuletab Tunne Kelam meelde, et esines 1960ndate lõpus Eesti Televsioonis koos minuga ja meenutab oma minemalöömist. Tegelikult pääses ta teleekraanile tänu minule - Rahvusvahelise panoraami loomine tähendas mulle ka kohest konflikti väljapakutud trioga - Albert Käär, Vambola Põder, Ago Vilo, sest saate esimene pool - minu skeemid, fotod ja 6-päevasesõja ülevaade = 15 min ja nende samapikk heietamine oli niivõrd suur kontrast, et nad süüdistasid avalikult mind neilt aja äravõtmises ja lubasid "poisikese paika panna." Mul oli muidugi hea võimalus oma stiilile sobivamaid ja ka probleeme jagavaid esinejaid leida ja nii kutsusingi Tunne Kelami, keda tundsin ülikooli päevist ja kes oli mind värvanud ENE artileid kirjutama. Muide - Enn Vetemaa loos Gustav Naanist on juttu Beria artikli ümber käinud võitlusest ning selle väljajäämisest - selle autoriks olin mina, sest Naan oli minus näinud osavat ridade vahele kirjutajat ja nii on B tähest alates kõigi delikaatsete isikulugude - Breznev, Hitler, Hrustsov jt. - toorik minu toodetud, edasi läks see Kelamile jne.

Ent saate juurde tagasi - kolmandaks meheks sai majanduskandidaat Leo Kahk ja nii oli Eesti teleekraanil vahepeal vaheldumisi kaks triot - keskkomitee oma Põder, Hazak ja Joffe ning mitte-Keskkomitee ja ka mitte-ETV - me tohtisime endid teistes erinevalt nimetada vaid lihtsalt telekommentaatoriteks (mittte "Eesti TV komm...) - kahtlased Alatalu, Kelam ja Kahk. Tunne isik tekitas algusest peale vastuseisu UFOde pärast, ent nagu alati Piip toetas mind. Tegime 5-6 saadet, aga virisemine Tunne kallal läks kohe käiku ja seda muidgi teise trio etteütlemisel. Kuniks sain üle Uno Maasika teate, et ei tohi enam Kelamit kutsuda. Tegin siis veel Kahkiga paar saadet, tõmbusin haiglasse sattumise mõjul tagasi, ehkki ekraanil olin endiselt korra nädalas + üks panoraam kuus. Kuniks septembris 1973 võttis Põder juba minu eemaldamise ette. Kuna olin jäänud n.ö. üksi, siis see seakari ei osanud arvata, et julgen enda kaitseks pöörduda Moskvasse (olen kirjutanud, et NLKP Keskkomitee tähtsad tegelinskid puhkasid Eestis ja sealse lektorite grupi juht juhtus minu panoraami nägema ja vaimustus sellest, mis mulle ette kanti) ja nii lendas Põder ise suvel 1976 Keskkomiteest, ent säilitas selle lektori tiitli ja oskas kaks aastat hiljem maanduda ülemusena TVs, kus kättemaksmine mulle sai ta elunaudinguks ja tööks. 13ks aastaks. Tegelikult paljus tänu neile, kes tema märatsemisi ei julgenud vaidlustada. Kasvõi 1986 aasta minu uusaasta lugu, mis vaid Põderi nõudmisel viimasel hetkel välja võeti. Moskvas käis siis juba perestroika, Eesti televisioonis aga võeti kuulda kaabaka tahet. 

25. 02. 2012
 
Olin ka ämma juures

Võimalik, et see lugu on hiljaks jäänud - väikeste JOKKmeeste hordid, Galojani ja veel kuulsamate riigirahade pihtapanijate imetlejad ning kõik Ansipi-eitajad keskerakonnast venelasteni välja on juba ühise mütsi elik fooliumi all ja seis lõhnab kangesti Tiit Vähi-97 järgi, kui üks ajakirjanik teiste lahkel nõusolekul võttis maha Eesti läbi aegade ühe kõvema peaministri. Ansip on veel kõvem, ent meil on ka juurde tulnud nii mittemõtlevadi kui jäärapäiseid ajakirjanikke, õigem on küll öelda - nende avaldajaid, kellede vastava käitumise motiivid ja tuule suund on läbinähtavad. Ometi!!

Selle "Ansipi ämma" teema sünnitajaks oli Eestimaa Kompartei keskkomitee (eks)instruktor Leivi Sher, kireva minevikuga ja enda valesti tehtud otsustest kibestunud tegelane, kes pronkssõduri epopöa otsustavatel päevadel tuletas ootamatult meelde, kuidas tema Tartus tööülesandeil olnuna nägi Ansipit... (Viimane aga pareeris, et oli ämma juures). Selle uudise toimetas regnum.ru-sse edasi Sheri aatevend Klenski ja alles sealt jõudis see Postimehe ajakirjaniku vahendusel Eesti(_keelse) meedia teemaks - niisugust asja võib korda saata vaid endine kommunist. Elik - kuigi Ansip tegi sisuliselt rahvusliku teo, moonutati see kommunisti ettevõtmiseks. Pealegi moraalitu kommunisti ettevõtmiseks, sest - näete - valetab, et oli ämma juures. Kindlasti oli hoopis kohal ja ässitas koeri inimeste kallale. Indrek Toome jõudis vahepeal asju klaarida, aga ega see meie põmmpeadele, kesikustest-venelastest rääkimata - enam ei mõju. Ning on veel Juur ja Oja, kes aastaid elatuvad sellest jutust ja nende käes on see tõesti ärapanemine. Olgu teema lõpetuseks öeldud, et see, kes millise teema toona ja kuidas Sher oma teema tõstis, on mul kuupäevaliselt kirjas 2008.a. ilmunud Bronze Soldier Removal raamatus (minu inglisekeelsed üllitised 1990-2004 tekitasid  kohalikes - kes tegid kõik, et Monthly Survey lõpetaks ilmumise - raevu just seetõttu, et nende kronoloogiates olid halastamatult kirjas kõik taolised asjad). See fakt on kirjas ka Akadeemia N1/2010 artiklis EKP allakäigust. Igal juhul - üldistades - on Ansipi ämma ketramine klassikaline näide sellest, kuidas EKP aparaat, täpsemalt selle viimase võimaluseni laveerinud ja Moskvaga kokkumänginud osa kontrollib ja suunab tänaseni Eesti Vabariigi ajakirjandust. (Olen juba kirjutanud, kuidas Riigikogu esimest koosseisu kontrolliti). Tõdegem - nutikas propagandavend ja mitmel toolil istunud ja istuv EKP Instruktor Leivi Sher suutis käivitada ühe kõige pikemaajalisema ja toimiva massilise ajupesu kampaania Eestis!

Võiks ehk ikka olla nii, et tolle aja aparatchiku tööst räägiksid nood ise - mitte tellimise peale teist süüdistades, nagu on teinud mitu Ansipi toonast kolleegi,- vaid tegelikust seisust ja toonastest võimalustest rääkides. Kompartei aparaadis olles sõltus kõik ikkagi sellest, kas olid mees ja eestlane või ei olnud. Olles Tartu komsomoli linnakomitee esimene sekretär, ei läinud ma näiteks 1. mai 1966 demonstratsiooni tribüünile! Skandaal missugune! See oli aeg pärst XIII kongressi ja mind oli veetud büroolt büroole. Trots oli suur ja mul nagu ei olnud ettekujutust ka, et tribüünile saab propuskiga, et seda kontrollivad sõjaväelased ja kui mult seda nõuti - aga XIII kongressi nn. lisaotsustes oli kirjas poliitika avalikkus ja avalikustamine, siis ma lihtsalt läksin koju ja kõik. Võib ette kujutada, mis pärast järgnes, ent - esimese sekretäri demonstratiivne puudumine tribüünilt ehk töölt oli võimalik.  Mis aga puutub ämma, siis detsembris 1966, kui olin juba Moskva komsomolikoolist välja heidetud ja tänu Feodor Klementi autoriteedile linnakomitee sekretäri ametis edasi, otsustasin jõuludeks minna Tallinna oma naise, väikse tütre ja äia-ämma juurde. Ehkki oli tööaeg! Ja olingi seal, aga ju vist nägi mind keegi linna peal ja 28.või 29. detsembril sain kiirkorralduse uuesti Tallinna tulla 1. sekretäri Pollimanni jutule ja ilmselt on kusagil paber selgitusega, miks ma viibisin 22-25.12 oma ämma juures! Seda jõulude-ajal toimunut tuletati meelde, kui mind kaks kuud hiljem maha võeti. Tahan lihtsalt öelda, et niisugused äraminemised/olemised olid tol ajal mõeldavad ja võimalikud, kui mees nii otsustas. Nii et mina küll usun Ansipit, et ta oli ämma juures. Olen varemgi väitnud ja kordan siingi, et pean Ansipit Tartu vaimu esindajaks. Tartu vaimu esindajad olid ja on iseotsustajad, kes ei lase end mõjutada ei Tallinna bürokraatidest ega Moskvast - toona ja Brüsselist - täna. Jäänuks Ansip - nagu varem Laar ja Kallas - kuulama Brüsselit, kohalikest iga-võimu-ajal-värisejatest rääkimata, oleks kuju tänaseni edasi Tõnismäel.

13. 02. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee