|
Korvpallur Kesküla tapmine tõstatas jälle küsimuse - miks müüakse meil pesapallikurikaid, kui keegi seda mängu ei mängi. Jääb arvata - nii nagu "kurikamõrvari" puhul ja ka apriilis 2007 näidatud kaadrite puhul, kus ühe "mässuliste" kolonni ees marssis uhkelt tüdruk, kurikas käes, et ameerika maffioosodest vaimustunud ja olemuselt pätistunud ärimeeste huvides - seal on ju see riist tapariist ja paljus on teda selleks teinud filmide rezissöörid. Sestap võib loota selle riista müügi äriedule Eesti-suguses riigis. Ja paistab, et arvestus töötab. Peasapalli ei mängita, aga kurikaga antakse küll ja küll. Tegelikult tuli see kinokunsti julm tarkus ja filmipropaganda tagurpidi tulemus meelde tänu täna Venemaa telekanalil RBK kõlanud repliigist, et Venemaal on keelatud shampusepudeli abil tehtud vägistamiste kajastamine meedias. Ehkki öeldi, et täpselt samamoodi kui Kaasanis tehti sama asja Voronezis, aga me ei tohi sellest rääkida. Tegelikult tegi shampusepudeli kasutamise vägistamiseks kuulsaks ja järeltehtavaks asjaks üks Venemaa enda film - oli vist "laadung 220" - selle numbri all toodi laipu Afganistanist ja seal näidati pudeli kasutamist - nagu vene kinol on kombeks olla veelgi jõhkram kui Ameerika kino - n.ö. täie eest. Olin selle filmi ekraanile tuleku ajal parasjagu Venemaal ja on meeles küsimus - kas oled näinud? Nuu - oldi nähtust rabatud. Nägin lugu mitu aastat hiljem ja pani ikka sülitama küll. Nüüd aga ei suuda kinomeeste kunstilist ülistust keegi enam alla neelata ja isegi rääkimine sellest keelatakse ära. Aga kas madalalaubalisi masse õpetavaid kaadreid kunagi filmist välja lõikama ka hakatakse. Vaevalt - enne peaksid seda tegema ameeriklased, aga ju ei tee. |
|
Paneb muigama, kui avastad et oled ajalugu natuke nihutanud. Lugesin just,et tulemas on Euraasia Liidu rahvaliitud kokkutulek Ukrainast, Valgevenst ja Venemaalt aasta lõpus. Ukrainas oli selle tegijaks Natalja Vitrenko, kellega sain kokku Poola Talurahvapartei kongressil 2000 Varssavis (olin siis keskerakonna välissekretär ja sõitsin koos Toomas Varekiga). Meie üllatuseks oli Vitrenkol kavas Ida-Euroopa talurahvaparteide ühenduse taasloomine ja selles tema suureks liitlaseks Anastassia Dimitrova-Moser, Bulgaaria sõjajärgse talurahvapartei liidri ja mitte kommunist Georgi Dimitrovi tütar, kes oli küll 20 aastat elanud USAs, ent poliitikas võhik mis võhik ning lasi ukrainlannal ennast tüürida. Kaasamängijateks Leedu parlamendivälise talurahvapartei tegelane, kes ka asja ei jaganud ning slovakk. Kui õigesti mäletan, siis Meciari seltskonnast. Paberid laual, et kohe rahvusvaheline ühendus teha ja seda roheliste soustis ka. Hea, et see viimane tuletas mulle kohe meelde Kominterni talurahvaparteide filiaali - rohelist internatsionaali ja kasutasin kogu oma propagandistivõime tegemaks seltskonnale selgeks, et kui me sellest teatame, oleme kohe komnternlased ja meie võime üldtunnustatud parteide ühendustesse pääsemiseks sellega nullitud. Mõjus. Vitrenko lubas kõvahäälselt kutsuda kõik Kiievisse, ent seda kutset ei tulnud. |
|
Kentsakas oli lugeda - ei TV ega raadio rääkinud sellest -, et Iisraeli survel ei müünud Lufthansa, Air France ja mitmed Genfis olnud liinid teatud isikutele, keda iisrael on kuulutanud Palestiina-meelseteks, - pileteid Jeruusalemma ja nii jäi sedapuhku kavandatud toetusaktsioon Läänekaldal palestiinlastele ära. Kui sellele lisada sissesõidu keeld nobelist Günter Grassile, mida - jällegi vähe teada - toetas Saksa sotsdemmide keeld mitte ainult oma veterani toetada, vaid koguni keelduti teda uuesti valimisnimekirja häältekogumise magnetiks lisamast (üks lihapühade marssidest siiski oli Grassi toetuseks) --- ja Austria+Belgia saadikute lettikutsumine kui need riigid hääletasid resolutsiooni poolt, millega juudiasulate ehitamine Palestiinale ettenähtud aladele tähendab palestiinlaste inimõiguste rikkumist, siis juudid teevad mida tahavad. Paistab, et ka Eesti ajakirjanduses, sest miks järsku hakkasid eelmisel nädalal Päevalehes, seejärel Postimehes ilmuma välisautorite artiklid, kuidas juute Euroopas taga kiusatakse ja löögi all olevat kogu kristlus. Kuidas see nüüd järsku lahti läks? Võiks küsida sedagi - mis meil sellega pistmist, kui midagi mujal toimub - meie ühiskonna tolerants on kõrgem. On see hoiatus väljastpoolt? Breiviki protsessile teistsuguse tausta loomine? Lihtne väita, et tegu on propagandalöögiga, pinnase ettevalmistamisega enne Iraani ründamist, ent esialgu välistan viimase kindlalt. Küll aga võib seda siduda laiemalt - NATO ootamatute saladuste ilmumisega, millistele riigikogu liikmeid ei saa ligi lasta. Siiani sai, järsku enam mitte - aga see on ilmselt väljast antud suunis ja hea võimalus võimulolijaile uueks inimeste lahterdamiseks ja arvete klaarimiseks, milleks eestlased eriti aldid. Nii nagu see käis 1991-92 kui ühed eestlased koostasid väliskeskustele - olgu need KAF FES NDI või kes iganes õigete ja valede nimekirju, mis jäid ju jõusse aastaiks. |
|
Vilja järjekordne tõehetk on vaid viimane kinnitus väites, et kõige ohtlikumad on ärapõlatud naised - Europarlamendi saadiku koht on küll kõva kompensatsioon ja Vilja esimest äraminekut tähistas ikkagi Savisaare nime jätmine esimesele kohale. Tuleb tunnistada, et Savisaare ümber olnud ja talle lõpuks ikkagi selja pööranud nutikamad naised oskasid kõik endale kompensatsiooni välja kaubelda. Euroopasse läinutel ei tulnud end selleks alandada, kodumaale jäänu pidi aga lubama end koosolekutel korduvalt sõimata, et ihaldatud koht kätte saada - koht tasus kannatamist - ning siis ikkagi minna oma teed... See selleks, tegelikult tuli Vilja mulle meelde endaga seotult ja ka ühenduses äsjase sõnumiga, millest allpool. Õppisin Viljat teda tundma alles fraktsiooni juhina ja kuigi olin olnud kolm aastat erakonna välissekretär (mainin tänaseni uhkusega kahte asja - Keskerakonna pääs Liberaalsesse internatsionaali, millele vastuseisjate tipp päädis Kreitzbergi ja Mikseriga ning tippsidemete vältimine Jedinaja Rossijaga, milleks käidi kogu aeg peale, ent kuulutasin primaarseks koha saamise Euroopa parteide ühenduses -minu õnneks viivitasid Ojuland ja Kallas Libinterni jah-sõna ütlemisega ning valimiskampaania ajal ei saanud seda teha - ja saatsin Moskvaga suhtlema vaid Narva ja Kohtla-Järve mehed --- tabas mind fraktsiooni esimesel koosolekul täisüllatus, kui väliskomisjoni asesimeheks läkitati käigult Enn Eesmaa. Protestisin selle, nõudes arutelu ja toimuski kahe kandidaadi hääletus, milles mõistagi jäin alla. Järgmisel koosolekul jagati ära kohad riigikogu välisdelegatsioonides ja see pani küll muigama - teatud tädid olid kohad omavahel ära jaganud ja mina pääsesin vaid kõige tagasihoidlikumasse varumeheks. Küsisin esmalt kõva häälega, et kas kõik arvavad, et erakonna välissekretär peab käima lunimas oma tööks vajalikku infot viie juhtiva delegatsiooni liikmelt? Kuna keegi ei tahtnud vastata, teatasin välissekretäri ameti mahapanemisest ja soovitasin sellele kohale valida üks viiest minust välispoliitikas paremaks peetud tegelasest. Sellega ka minu karjäär Keskerakonnas lõppes ja tänu jumalale et nii, sest muidu oleks tulnud kokkupõrge, kui Moskva ikkagi sai oma tahtmise ja Mailis Reps pandi Jedinaja Rossija lepingut alla kirjutama. Kuulusin sellest välispoliitilisest apsust (neid apse oli rohkemgi ja nii mõnegi silusin just mina) alates äraminejate kilda, ent ühed tahtsid teisi ennetada ja nii tegin oma otsuse hiljem, kui oli kindel, et Rahvaliit paneb mind kohe Euroopa Nõukogu delegatsiooni. Seda üritasin riigikogus neljandat korda - kahel korral pani Koonderakond - selleks, et mitte Alatalu panna - sinna ühtegi võõrkeelt mitteoskava mehe ja koguni seitsmeks aastaks, kolmas oli see Keskerakonna tarkus ja nüüd ... Kogu saal võttis arusaamisega minu määramise vastu, ent vastuhääl tuli ja isegi kaks korda ning seda viimasel korral saali suisa tormanud Vilja Savisaarelt! Teiste käitumise foonil loll või hull missugune. Arvan siiski, et ta tegi seda Edgari korraldusel, keda ilmselt ajas marru minu allumatus - otsustasin ise ja ei teinud seda, mida tema oli kavandanud. Aga samahästi võis see olla Vilja enda hullus - kujutage ette, teine inimene saab ilma minu osaluseta oma õigele tööle! Ma ei luba ja kõik! Täna tuli uudis Boroditsi väljavõtmisest Euroopa Liidu asjade komisjonist - mäletan, et mind karistati samamoodi silmapilkselt sellestkomisjonist väljavõtmisega. Samas, kui mõne teise asendamisega teises komisjonis venitati. Järelikult on asi psühholoogiline - tugevamad lüüakse kohe kõrvale, nõrgematega ... eks näis. |
|
Huvitavaks läheb. Juku-Kalle Ilvese ja Toomas-Hendrik Raidi ühisämbrit Reinsalu, Mihkelsoni, Herkeli, Pakosta ja Riisalu toetusel ei taha keegi tunnistada ja käib totaalne väljavabandamine. Tegu olla isegi Vene võimude kriitikataluvuse kontrolliga jmt. Kõik saab paika, kui vähegi otsingumootorit kasutada - tänase päeva seisuga pole ühegi teise maailma parlamendi liikmed ega ka president teinud toetusavaldusi Pussy Riotsile. Kui venelasi endid oli oma tobukestega harjutatud vait olema - kuidas sa kritiseerid, kui see olla kunst ja sõnavabadus - siis välismaa juhimide sekkumine andis võimaluse internetis arhiividest välja otsida ja esiplaanile tõsta kõik ammu olnu ja nähtu - varastatud kanade jalgadevahes poest väljaviimise ja kollektiivse keppimise, sealhulgas rasedaga - Medvedevi auks jmt. Kui meie omad seda taotlesid, siis... Rääkimata venemaa opositsiooni täistegemisest - kui juba Eesti poliitladvik toetab avalikult niisugust seltskonda neist, siis ... Palju huvitavam on aga see, et Pussydest paremale ja vasakule pasundades jõudis Eesti meedia vaid lühidalt mainida, et Ungari president, igati teenekas - kahekordne olumpiakuld vehklemises Pal Schmitt astus tagasi süüdistatuna plagiaadis oma 1992.a. kaitstud doktoritöös. Tema kõrval mainiti kiirelt Saksamaa kaitseminister zu Guttenbergi, ent vahe on suur - viimane ja vist veel 4-5- Saksa poliitikut on tagasi astunud plagiaadi tõttu nende BA ja MA töödes ehk siis tegu on tänaste noorte populistide põlvkonna esindajatega, kes küüniliselt ja vahendeid valimata võtavad ühe koha teise järel. Schmitt on aga nõuka ehk siis sotsialismiaja tõusik - oli soojadel kohtadel enne 1989.a. ja hakkas siis tõusma, paljus ilmselt tänu ka doktori kraadi ilmumisele segastel aastatel. Nüüd siis on kindel, et tema 215 leheküljelisest oopusest on võõrast teksti 213-l leheküljel. Peaosa "Kaasaegsete olümpiamängude programmi analüüsist" on maha kirjutatud bulgaarlase Nikolai Georgjevi pea sama nimelisest tööst, millele viimastel nädalatel lisandusid avastatud sõna-sõnalt tõlgitud leheküljed Klaus Heinemanni ja Anita deFrantzi töödest. Meie meedia napisõnalisus Schmitti plagiaadi asjus tuletab meelde plagiaadi vohamist Eesti trükisõnas 1970ndate lõpul-1980ndatel ja selle kaitsmiseks ja varjamiseks loodud ringkaitsest. Tegu ongi selle kurikuulsa Alatalu küsimuse tuumaga, sest mina julgesin olla vastu sellele, et lihtsalt "Time", Der Spiegelist ja mujalt vene keele vahendusel ümber tõlgitud (topelttõlge!) lood ilmusid meie lehtedes, ent kohalike autorite nime all. Ühed mehed tegid oma peaga tööd, teised - monopolistidena TVs ja raadios ja keskkomitee väljaannetes lihtsalt tõlkisid, esitasid selle siis omaloominguna ja said suuri honorare. Tolle aja mõttes muidugi. Ning siis vihkasid kollektiivselt meest, kes julges neid hurjutada ja toimuva õigsuses kahelda. Ajalehtedest, raadiost, TVst oli vaid kukesamm raamatute "kirjutamiseks". Siin toimuski suurim kokkupõrge, kui "Rahvusvahelistest organisatsioonidest" - 450 leheküljest üle poole oli sõna-sõnaline tõlge. Kuna taga pli keskkomitee punt - Põder ja Ko, siis selleks, et plagiaadi fakt saaks retsensioonis ära märgitud (!), tuli pärast pea aastast ponnistamist pöörduda NLKP Keskkomiteesse. Aga sellele eelnes totaalne tapmine ja keelamine - olen ülal kirjutanud 1986-87st - need on need plagiaadi pärast sündmused. Andsin asja lõpuks kohtusse, mis muudeti kaamera abil minu üle irvitamiseks - see oli veebruaris 1989 - sõitsin samal õhtul tagasi Nicaraguasse. Sealt lõplikult - nagu hiljem selgus - naasnuna nägin, kuidas samad kohtunikud kiirelt uue võimu poole üle kolisid ja ei astunud rohkem Stenbocki majja sisse - toona asusid kohtud seal. Sestap ma ei teagi, mismoodi minu hagi lõpetati. Keskkomitee viisakamad ja n.ö. südametunnistusega vennad tunnistasid hiljem, et nõukogude-aegse seaduse järgi oli aega plagiaadi eest vastutamisele võtmiseks 5 aastat. Sestap venitati asjaga igati ja jälgede segamiseks vallandati totaalne Alatalu-vastane kampaania, mille üheks etapiks sai esimene must nimekiri "Sirbis" neist, kes olla olnud Alatalu "ohvrid" - 20 aastat hiljem avaldas TRÜ ajakirjanduskateeder teise keskkomitee lektori teise musta nimekirja neist, kes Alataluga ei suhtlevat... Aga nüüd on härrad nii, et võtame Pal Schmitti kolleegid Eestis ikkagi ette. Eks ole?! |