Kuna leidsin tänu Brzezinskile, et Meri on ka midagi öelnud Nazarbajevi Euraasia Liidu kohta, liikusin 1986sse ja ennäe herr Kadastik kirjeldab "Maailm eile, täna, homme" sündi (1.01) ehk minu Keskkomitee-orgunnitud "Edasist" välja tõstmist. Selleks pakuti 1983.a. Tartu lehele keset suve välja tiim - Avikson, Hindov, Kaldre, Tiido - ükski neist polnud minu üliõpilane ja kui üks enda omadest korra ka (7.08.1983) mängu kaasa tegi, siis see jäi viimaseks. Lühidalt - algul (1x ilmselt 10.07) ilmus kahe nädala tagant kaks lugu ja kuna kirjutati kõigest, siis küsisin toimetusest - mis see saab olema? Vastati, et iganädalased ülevaated. Ütlesin, et see peaks ikkagi olema koordineeritud ja teatavasti olen  Keskkomitee pundile tabu. Siis rahustati, et sa kirjutad niikuinii teisiti kui teised ja tee kommentaare edasi, ent 4.08 ilmus minu kommentaar ilma traditsioonilise profiilita ning nagu öeldakse - sain kaabakate märguandest aru. Kahju oli, sest minu esimene kommentaar ilmus "Edasis" oktoobris 1963 ja kõigi küsitluste järgi olin üks loetavamaid autoreid, ent tänu Põdra bandele, kes seekord suutsid kaasata nooremaid lektoreid - ma ei venitanud 20 aastat täis. Juubel jäi pidamata ja olen tänagi "Postimehes" keelatud autor. Ja vastupidi - suur osa minu nõukogude-aegsetest keelajatest on jätkuvalt autorid!?

Põder alustas rünnakut septembris 1973 ja siis avati ka toimik, mille peale pöördusin 1974  Moskvasse. Minu artiklite ilmumine "Kodumaas" ja Küsimustes-Vastustes" lõppesid koos Põdra kaebusega. "Nooruses" vist tuli esilagu veel midagi. 1975 lõppes - võimalik, et lõpetati!? - ma lihtsalt ei osanud ette näha nii koordineeritud ja süsteemset hävitamiskatset - lastesaade "Mis on uudist?". 1976 pani Anupõld veto Hispaania 1936-76 jätkamisele ja "Maailm meie ümber" ei pääsenud ekraanile. Tegin siis oma käel ja komsomoli keskkomitee rahalisel toetusel ise seda üleriigilist mängu kohale sõites edasi ja fotosid finaalist näitas isegi AK! Eks see ärritanud neid veel enam - 1976, 1977 saadeti partei keskkomitee lektorid sundkorras noorte suvepäevadele, et nood ei kuulaks ainult Alatalu - ja ikka suutsid ma neil rohkem käia kui nemad brigaadina kokku. 1977/78 kaitsesin oma väitekirja ja sain sellele kinnituse ning siis tegi Anupõld seltskonna ihaldatud sammu - mind lihtsalt tõsteti ekraanilt üldse välja. Kirjutanud ja helistanud inimestele aga öeldi, et Alatalu on teiste tööülesannetega hõivatud.

Järgmine käik siis oligi "Edasist" väljatõrjumine, mille ajendiks sai - nüüd aastaid ja sündmusi loogilisse ritta pannes -  Keskkomitee pundi esimene suurem vahelevõtmine plagiaadiga. Nimelt läks eenok kornel kirjastusest minema ja bande sai seal täiskontrolli. Kuna mind raamatute tegemise juurde ei lastud, siis andsid midagi välja ühingu "Teadus" rotaprindil ja kogu minu tegevuse eitamise juures kõlbas see hästi mahakirjutamiseks! Kohtus 1982 muidugi tuvastati, et tekst on küll üks ühele, aga ei olevat plagiaat. Kuna bande oli otsustanud samas vaimus jätkata, siis järgneski minu "Edasist" väljatõrjumine, pärast mida sain arvestada vaid "Noorte Häälega".

Kadastiku toonase artikli juurde tagasi tulles meeldis mul tänagi ühe minu asendaja enesekiitus - "meile on kasuks, et meil pole eriharidust!" Vaat nii - eilsed seltsimehed ja tänased härrad - see oli ja on tõesti teie trump. Rumalate ülemuste olemasolu korral. 20 käsitöölist - nagu ma ilmselt juba varem kirjutasin - võivad tõesti suurvesiiri maha võtta ja ükstest kiites aastakümneid ekraanil ja eetris vahutada ning saavutada seda, et lõpptulemusena teavad kõik maailmas toimuvast viimase eriharidust mitteomaja tasandil.

Igal juhul tuletas see "Edasi" kaaperdamise lugu meelde minu 1988-89.a. alanud ja pooleliolevat kohtuprotsessi "Rahvusvahelist organisatsioonide" autorluse üle. Äsja võeti Saksamaal vahele veel üks, kelle doktoritöös oli seitse lehekülge plagiaati. Mina aga esitasin kohtule plagiaadi tõestuse enam kui 200 leheküljel! Asja ülesvõtmine aitaks selgusele ka praeguse kohtunikkonna olemuses... Ning ehk aitaks kaasa ka lihtlabasele kuritegevusele teleekraani kontrollimises ja kambakluse lõpetamisele Eesti ajakirjanduses.

12. 05. 2012

oli tõesti mõnus olla volbriöö hakul ülikooli vanas kohvikus, kus omal ajal sündis RSR, et kohtuda selle tänase vanema ja noorema koosseisuga ning ka mõnega kunagistest tipptegijatest. Kuna üritus oli pühendatud mulle (olin kolmest nii märgitust - Eero Loone, Kaido Jaanson viimane), siis ülejäänud teada-tuntud kommentaatorid kohale ei tulnud. Loomulikult olin sellega arvestanud ja see ei morjendanud mind küüne võrdki. Samas väärib see kunagine kunstlikult loodud seis - "20 käsitöölist võtavad suurvesiiri maha" (Türgi vanasõna) ikka ja jälle lahtirääkimist, et nüüd juba kohe 40-aastaseks venivas fenomenis mingi rehnut teha Eesti rahva harituse seisukohalt - mida on võidetud, mida kaotatud Alatalu keelamiste ja ignoreerimistega. Lahkasin seda ka noorte tudengite ees, sest mul pole midagi häbeneda, aga nemad ja teisedki on infost ja analüüsist ilma.

Esitasin tudengitele lihtsa küsimuse - milline oli eelmise nädala kõige olulisem geopoliitiline käik Ida-Euroopas, mis puudutab ka Eestit? Loomulikult ei teatud-taibatud, et selleks oli Hiina peaministri kokkusaamine 16 IKE valitsusjuhiga Varssavis - need, kelle käes on mikrofonid ja ekraan lihtsalt ei oska selles midagi erilist näha. Õigemini - parajalt shokeeritud USA ja Lääne-Euroopa pole oma seisukohta väljendanud ja sestap on kõik kohalikud väikevennad igaks juhuks vait, et mitte mööda panna ja vahele jääda. Pealegi on probleem uus ja tuleb esmalt teadmisi hankida - Alatalul aga kõik tänu aastakümnetega kogunenud pagasile ja infole selge ning isegi artikkel valmis kirjutatud. (Loodetavasti ilmub sel nädalal Õhtulehes). Teine probleem - kas nädal tagasi oli Leedu-Poola või pigem Eesti-Leedu tüli? --- kui Leedu presidendi PR selgitas, et proua on äsja Chicago asjus kõnelenud Poola ja Läti presidendiga ning jättis nimetamata Eesti presidendi!? Kas tõesti ainult üks mees oskab Vilniuse presidendipalee pressiteadet lugeda? Või olukord Lähis-Idas, kus küll 2 nädalase hilinemisega, aga ikkagi ilmus minu artikkel, kus ma esimesena ütlen otse välja, et Süürias ei saagi revolutsiooni tulla, kuna puudub ülemkihtide kriis. (Kas Eesti need eksperdid, keda kutsuti Toompeale NB8 väliskomisjonide esimehi harima, seda ka rääkisid?) Prantsusmaa puhul jauravad kõik Sarkozyst ja Hollande´ist, mul aga ilmus - tõsi väikese levikuga Pärnu Postimehes 26.04 kommentaar sellest, et märksa olulisemaks meile kujunevad Prantsusmaa peatsed parlamendivalimised, mis mõjutavad EL poliitikat rohkem kui presidendivalimised. Lühidalt - ma olen iga mainitud sündmuse osas teistest samm-kaks ees, sest mul on pagas, teoreetilised teadmised, analüüsioskus ja ma ei tegele üksnes võõraste mõtete edastamisega. Plagfieerimisest rääkimata. Ja tegelikult just sellepärast ma saangi juba aastakümneid ajaleheruumi, eetrit vähem kui teised. Ekraanist ei maksa rääkida, sest EKP keskkomitee ideoloogiaosakonna poolt ametisse pandud poiss juba ei murra Põderile antud lubadusst - Alatalu ekraanist eemal hoida nii palju kui võimalik. Ja aastakümneid ühises tõrjetöös tekkinud (sain võimaluse esineda, sest Alatalut ei lubata!) ja karastunud ühisrinne töötab - ise (kõike) ei tea, aga teadjat ka esinema ei lase. Elik kui lasen, siis omasuguste või veel kasinamate teadmistega meest/naist. Oli meeldiv aduda, et üliõpilased jagavad välisinfo jagamise üldpilti ja on küllalt kriitilised mitmegi pideva esineja suhtes. Ning päri sellega, et kui keegi on midagi õppinud, siis on just temal ja mitte mõnel kellegi-tuttaval õigus olla antud valdkonna esindaja ekraanil ja eetris. Minu seisu see küll ei paranda, ent hea seegi, et keskkomitee lektorid on 20 aastase vahega suutnud üllitada kaks nimekirja - 1986 Sirbis ja 2008 Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri kogumikus - neist, kellede juurde Alatalu ei sobinud. Ja EKP töötaja hinnang on autoriteetne ka tänases Eesti Vabariigis. Nii et pealkiri ülal pole minu oma - see on nende oma ja kõik mõlemas nimekirjas on seda aktsepteerinud, sest peale kadunud Ain Kaalepi, kes- nagu minagi ei osanud taibata, miks tema nimi seal figureeris - saatis vabanduskirja. Hea on kas see, et viimane nimekiri ilmus ajakirjandustudengitele mõeldud väljaandes - on, kust teadmisi kambakluse vajaduse ja efektiivsuse kohta ammutada. Loo puänt oli pealegi selles, et tegu oli Eesti raadio ajalooga ja Ladva rõõmustas selle üle, et ma koos KK valikutega seal ei esinenud - ta ei teadnud, et tema eelkäija ajal keelas Slutsk Alatalu esinemise Eesti Raadios üldse ära. Ja kõik aktsepteerisid seda 1967-90!

Oma teadustööde tulemuste põhjal julgustasin noori suurelt mõtlema ja suuri asju ette võtma. Rääkisin oma kolmest tipptööst, mis kõik tähendasid mingiväljakujunenud arvamuse ja kellegi vastu minemist.  Oma revolutsioonilise situatsiooni puurimisega läksin ju tegelikult kümnete õpikute, sadadest tuhandetest Lenini teoste lugejatest rääkimata - arvamuse vastu. Ja tõestasin, et saab ja tuleb mõista teisiti, et mul on õigus (ja teised pigem eksivad!). Keegi Eestist tegi seda, mida teised ei teinud! Ja leningradi professorid aktsepteerisid seda. Revolutsiooniteooria põhjalik tundmine on minu tänane trump araabia revlutsioonide selgitamises. Edasi - supertulemus Eesti, Läti, Leedu ja Tõva võrdlemise ja Tõva ajalookontseptsiooniga. Uskumatu lugu, tuleb keegi eestlane, kes "sekkus Tuva siseasjadesse", nagu sealsed ajalehed kirjutasid ja rahvas tuli tänavaile nõudma, et vaadatakse järele, kas tema kirjutatu on õige!? Lõpuks - värske publikatsioon on originaalne, väikeriikide grupi ja suurriikide grupi ainukordse kemplemise avastamise ja selle toimimise lugu. Loomulikult ei meeldi see suurtele, kes nõudsid selle vastandumise väljavõtmist Georgia julgeoleku kontseptsioonist. Nagu seegi, et keegi kusagil Eestis avastas, kuidas suurriikide esindajad üksteisest teadlikult ÜRO Julgeolekunõukogus mööda räägivad - asi, mille keegi mitut keelt, suurt poliitikat ja kohalikke olusid tundev eestlane veenvalt ära tõestas. Olen ikka kõva mees küll, vaatamata sellele, et mind on varsti juba 40 aastat kodumaal algul kolme-neljakesi, hiljem mitmekümnekesi pidurdatud, nii maha lüüa üritades (viis aastat visati parteist välja) kui pidevalt jalga taha pannes. Aga näete - seltsimehed nimekirjast -, kirjutan nüüdki nii, et kõik loevad.

01. 05. 2012