Elu on ikka naljakas küll. Tänases Postimehes kirjutab Kalle Muuli Isamaa poliitikute peost ja pillerkaaritamisest kollases ajakirjanduses 20 aastat tagasi elik Liivimaa Kroonika veergudel. Seal olla mõnulenud stammreporterid Arnold Kurb, Friedrich Kibu, Jaak Vapper ja Helen Lehis. "Need olid kollektiivsed varjunimed, mida kasutasid paljud Isamaa poliitikud, aga mõnikord ka viisakate lehtede ajakirjanikud, kes ei tahtnud oma nime kollase poriga määrida, küll aga tundsid kiusatust selles salaja püherdada." Arnold Kurba olla nii tõsiselt võetud, et olnud populaarsusküsitluses lausa esikümnes. Kuna kuulen seda esmakordselt, siis võtab edevus võidust ja annan teada, et umbes teisest avaldamisaastast peale ehk siis 1991-96 oli Arnold Kurb ja Friedrich Kibu enamikel juhtudel tegelikult Toomas Alatalu. Sattusin sinna muidugi omal algatusel ja esimesed lood läksid - n.ö. vastukaaluna selgelt isamaaliitlikele lugudele Lavrenti Kade nime all, oli ka n.ö. poolaautorlust. Kuna jälgin sündmusi pidevalt ja sulg jookseb - nii tõsiselt kui sama asja üle naerdes, siis ühel hetkel pakkusin kaaastööd pea igasse numbrisse ja pea kõik ka ilmus, reeglina A.K. ja F. K nime all ning tihti oli numbris lood mõlemalt. Olin opositsioonipoliitik ja sõnaosav sell nii Riigikogu kõnepuldis kui tõsilugude tegemisel. Samas jätkuvalt showmees ja huumor, satiir ning vimkaviskamine ladusas sõnastuses on mulle alati istunud. Arvan, et algul võttis Andrus Esko minu tekste vastukaaluna isamaaliitlaste lugudele, kus - pardon - oli tihti palju labasust poliitikutest kirjutades. Võin kinnitada, et mina sellele küll kunagiei laskunud. Et Kalle Muuli nüüd mind isamaaliitlasena võtab - ma pole kunagi olnud "viisaka lehe ajakirjanik" - on paras üllatus, samas hea hinnang Eesti ajakirjandusmaastikule - kus praegugi viisakad ja mitteviisakad ajalehed!? Ja isamaaliitlased on siis ka olnud ebaviisaka ajakirjanduse tegijad.

Aga tegelikult on ju need isamaaliitlased parajad hädavaresed olnud, kui meenutada, kuidas Laar Tõnismäe monumendi alles jättis ja ekskkommunist Ansip pidi selle ära viima. Eks kommunist Vähi pidi rahareformi läbi viima ja ekskkommunist Alatalu piirilepingu preambuli kirjutama!

Kui juba avalikustamiseks läks, siis pärast Liivimaa Kroonika lõppu (1996) suutsin 1999 SlÕhtulehes käivitada Max Euromatsi stiilselt ja mõnusalt väljapeetud kolumni, mis ka oli edukas kuni isamaaline ajakirjanik Jüri Pino ta sulges - ta ise teatas sellest mulle- , et tema enda nädalakommentaarid mõjule pääseksid. Paraku polnud ta mees pidevaks tasemel kirjutamiseks, mistõttu tema kolumn lõpetati ruttu - aga näe, suutis Alatalu ära keelata ja igaveseks! Pärast on vestesarija korduvalt nii Õhtulehes kui mujal üritatud taastada, ent arvan - Max Euromats pidas kõige pikemalt  vastu. Leian arhiivihunnikust üles väljalõigete kausta, annan täpselt teada, milline Arnold Kurb + F. Kibu olin mina.  18.08.

19. 08. 2012

Ajalehed teatasid professor Olaf Kuuli surmast. Kõva töömees, kes andis ka uue vabariigi ajal välja raamatu Eesti sotsidest-kommunistidest. Mina olen talle tänulik kui TPedI kateedrijuhatajale, kes rektor Kalev Kogeri toel rääkis välja Keskkomitee nõusoleku minu tööleasumiseks. Tegelikult olin kaks kuud - september-oktoober 1975 töötu ja tööraamat täideti selles osas tagantjärgi. Ikka see sama parteist väljaviskamise oht. Aasta algul saadeti laiali Vooglaiu laboratoorium ja olin mõistagi üks tema kaitsjatest. Siis hakkas ülikoolikateedir juhataja Blumfeldt järsku peale käima,et lähkesin Tartust ära Tallinna, kuna kahe linna vahel sõitmine polevat... muidugi oli see seotud rektor Koopi puhastusaktsiooniga ja kuna pidasin loenguid ka TPIs tundsin huvi, sain tuttavaks Klaara Hallikuga ja kaup oli koos. Vormistasin Tartus paberid ära ja augusti algul sain järsku kirja Klaaralt, kes ütles, et tal on häbi, mistõttu kasutab kirja vormi, ent neil polevat minu jaoks kohta. Õhus mis õhus. Käisin mõistagi ka Anupõllu juhtul - ei, viitas Keskkomiteele ja sain aru, et midagi otsustavat on teoksil. Siis tuli järjekordne minek minu pattudetoimikuga tegeleva Eduard Oinuse juurde, kes millegipärast huvitus minu perspektiividest ja soovitas minna Keskkomitee kõrgkoolide osakonda. Sealne instruktor Uno Pollissinski, muidu tore mees, nagu ootaski mind, sest pakkus direktori asetäitja kohta Kose-Uuemõisa kutsekoolis! Isegi telefoninumbrid andis! Vaat mis ideoloogiaosakonnas oli välja mõeldud - Alatalu maale asumisele! Loomulikult ei mõelnudki ma minna ja ... jalutasin septembri kaks esimest nädalat linna peal - naisele rääkisin oma töötu staatusest 4-5 aastat hiljem. Esinesin küll TVs, artiklid ilmusid, aga töökohta polnud! Kuniks tuli vastu Kalev Koger, kes leppis Kuuliga kokku ja septembri kolmandal nädalal sain tunnid Pedas. Ilmselt oli aga keskkomitee kari nii hoos, et dobro andmine võttis kaks kuud - ametlikult sain tööle 1. novembril. Läks veel 10 kuud, enne kui Põder - ilmselt süüdistatuna valetamises - Keskkomiteest sule sappa sai - see oli 1976.a. suvel ja läks veel aasta - enne kui - juunis 1977 - kogu asi lõpetati. Sealjuures oli minu tingimuseks, et tulen Keskkomitee ideoloogiaosakonna juhi Ülo Nõmme, kooliosakonna juhi Gretskina, Oinuse ja protokollijaks olnud Lidia Treimann jutuajamisele 1973-77 kogutud asjus koos Olaf Kuuliga, kes oli parasjagu TPedi parteisekretär. Mõistagi algas istumine suure pealehüppamisega, ent vastasime mõlemad rahulikult, Kuuli mind kiitvalt ja asi lõpetati, millest mõistagi teavitati ka Moskvat, kuhu vahepeal olin taibanud pöörduda.

Ent veel detail - Põderi lahkumist Keskkomiteest serveeriti kui edutamist  ETA peadiirektori asetäitjaks ja alles aastaaid hiljem - hiljem avastasin, et ta oli just saanud ideoloogiaosakonna juhi asetäitjaks, nii et tegu oli ikkagi kukkumisega... 1976 suvi oli üldse asjas otsustav - EKP keskkomitee ideoloogiaosakond saatis "komsomoli suvepäevade ideoloogilise taseme tõstmiseks" välja terve brigaadi oma lektoreid - Põder, Ladva (kes pärast seda aktsiooni n.ö. asendas Põderit Keskkomitee lektorina), Sõrm, Villi Ehatamm ja keegi veel esinema noorte suvepäevadele ja kuna koguni kaks mees n.ö. katsid minu teemat, siis mõistagi et minu tõrjumiseks. Komsomolikomiteed suhtusid külmalt partei KK pakkumisele, ent pidid pakutu vastu võtma, kuid ikkagi kutsusid pea kõik ka mind. Kuigi suvepäevad olid kõikjal ühel ja samal nädalal jõudsin ma käia kümnel (üldse 19) rajoonide-linnade suvepäevadel + EÕM suvepäevadel, mis jäi ka minu kõigi suvede rekordiks. Tavaliselt eelistasin ikka ka ise puhata ja pikemalt ilusamates kohtdes olla, aga sedapuhku oli vaja partei keskkomitee bandele ära teha. Ja tegingi!  Ilmselt etendas seegi võit oma osa järgnenus - Septembris 1976 alustasin TVs vanemate klasside õpilastele mõeldud sarja "Maailm meie ümber", kuhu kavatsesin kutsuda n.ö. tutvustamiseks kõik väliskommentaatorid. Alustasin Evald Langist - Rein Langi isast, siis tuli Herbert Vainu ja siis pöördusin ikkagi Põderi poole, kes keeldus tulemast, tema järel ootamatusena ka Joffe ja Hazak ehk siis seltsimehed olid otsustanud saate põhja lasta. .. Joffe andis hiljem teada, et pidanuks kutsuma esimesena Põderit - mina lähtusin - nagu esimeses saates ka ütlesin - kronoloogiliselt - kes varem! Ise mõtlen, et Põderile oli tollal ilmselt valus tunnistada, et ei töötagi enam keskkomitees.

Kirjutet 15 ja 16.08

17. 08. 2012

Juba teist päeva jooksevad uudised ja eks näe - kas ja kes esimesena meil suu lahti teeb - plagiaadist ka USA tipus. Vaatasin eile Al-Jazeerast intervjuud Fareed Zakaria kes tiitliga The Time, Editor pajatas Russia´s Today s ilmselt laenatud intervjuus majanduskriisist. Täpselt, kindlalt ehk professionaalselt. Avasin siis oma arvuti ja uudis - Time´toimetus on talle pannud avaldamiskeelu, kuna - mees ise võttis omaks - Zakaria oli oma viimases artiklis sõjalistest kuludest kasutanud The New Yorkeris ilmunud teise mehe artikli teksti. Kõik! Kui nüüd meenutada minevikku, siis saanuks ju kohe vahele võtta Vambola Põderi (kasvõi Kennedyte lood) ja pea kõik tema "eriala mittetundvad" jüngrid ning neil tulnuks kas tööle hakata või vait olla. Tiit Madest rääkimata. Ent oli esiteks keskkomitee kamp. siis kamp Anupõllu tasemel hädaülemusi ja veelgi enam kamp ajakirjanikke, kes kümne küünega kaitsesid õigust ... võõrast mõttevilja varastada ja selle abil end rahvale kui "asjatundjaid" presenteerida. Kõik kolm kampa teadsid varastamisest ja vaikisid ning materdasid ja sulgesid suu neil, kes toimuvat pahaks panid ja oma mõttevilja pakkusid. Kaabakad jäid peale ja just nii toodigi ETV-ekraani vahendusel Nõukogude aja võõra mõtte varastamine sujuvalt üle Eesti Vabariiki, kuhu talle mõne aasta möödudes anti sobilik-väljavabandav nimi - JOKK. Nimi, mida on harjutud mõnuga mainima, sest kui ikka geenides on varastamine sees, siis seda tuleb ka kõigil kuulutada. Pealegi on juba tekkinud JOKKinduse ringkaitse, sest - JOKK öeldes ju tunnistatakse, et asi pole õige, ent samas - mitte ükski JOKKi mainiv ajakirjanik või seaduseandja ei ürita uut seadust või seaduseparandust teha, et JOKK ära lõpetada. ELik - las JOKK olla, ükskord saame kõik JOKKideks, JOKK-rahvaks jne. Loomulikult loob üldise JOKKistumise ootamine varsti e-JOKKi, et seda siis kogu maailmas tutvustada.

11. 08. 2012

Alatalut juba 10 aastat mitteavaldav Postimees annab siis täna nn. peavoolu lugejatele ka midagi teada Serbias juhtunust. Autor on n.ö. kohapealt - Belgradis  töötav inimõiguste ekspert ehk siis peaks infot jaguma küll ja küll. Ent kõrvutage seal toodut minu looga "Olümpiavandele eelnes vanne ELi vastu" 1.augustil Õhtulehes - (võinuks ilmuda ka 30. juulil), et oleks vahe selge ja mõtisklege selle üle, miks nn. valitsusmeelsete väljaannete  lugejad ei tohi korralikku infot ja analüüsi saada? Loomulikult on rumal rahvas kasulik igasugusele võimule., aga - lätlasi ja leedulasi silmas pidades - meil kehtib just nõuka-aja lõpus ja tänaseni tegutsevate tüüpide osalusel käikulastud rahva lollitamise süsteem.

Tegelikult ajendas mind kirjutama samas Postimehes ilmunud järjekordne kiidulaul luurajana serveeritavale Eerik-Niiles Krossile, mis algab võimsalt (Kross "palkas mehed") ja lõpen nentimisega, et leitud/pakutud allikas osutus tühjaks kotiks. Aga eks saa ka tühjast tööst kirjutada. Laseks selle teatavaks saanud ebaõnnega ühenduses natuke tühjemaks ka meie teise igal-pool-nõustaja Mart Laari taset. Teadu oli ta suur nõustaja Georgias-Gruusias enne sõda ja pälvis isegi ordeni. Õnneks või tema õnnetuseks võttis Eesti Päevaleht Mart Laarilt intervjuu sõja puhkedes 8. augustil 2008, mis siis ilmus päev hiljem - vt. Intervjuu: "Mart Laar: Gruusial ei jäänud teisi valikuid" EPL.9.08.2008. Tsiteerigem: "Gruusial ei olnud teisi valikuid peale Lõuna-Osseetiasse tungimise". "Esklaeerumine toimus lühikese ajaga ja ilma suuremate ettevalmisteta" - see viimane käib küll vaid Lõuna-Osseetia pihta, aga ei pea paika. Pealegi - seda Laari pea ka nagu ei võtnud - peaareeniks oli Abhaasia ehk kõigil tuli jälgida koos Abhaasia+Lõuna-Osseetia. Kogu mäng algas täie rauaga aprillis 2008 ehk pärast seda, kui Pariis ja Berliin jätsid NATO tippkohtumisel, kus ka Putin kohal, Gruusia Venemaa meelevalda. Laar aga väidab ja ilmselt sisendas ta seda ka Saakashvilile, et "Venemaa ei olnud huvitatud selle konflikti tormilisest arengust" ehk siis sõjast!?  Edas: veel fantastilisem jutti "Igal juhul on Venemaa rahuvalvajad kaotanud kontrolli Lõuna-Ossetia paramilitaarsete või militaarsete ühenduste üle". Seejärel laliseb ta ka sellest, et küllap "Venemaa aitab tuua (Lõuna-Ossetia) mässuliste paramilitaarsete üksuste juhid läbirääkimiste laua taha" ... kellega? Ameeriklastel on muidugi edaspidigi õigus kasutada niisugust "kompetentsi" - grusiinid (ja mitte venelased) andsid Laarile ordeni ja ameeriklased mitu hommiku(palvus)sööki Valges Majas, ent sel tasemel antud nõu eest maksavad ka kolmandad riigid ja rahvad. Territooriumi ja eludega.

05. 08. 2012

Eile kirjutasin ja täna ilmus Õhtulehes lugu "Olümpiavandele eelnes vanne ELi vastu" - tippsündmus ja -uudis meile, mida keegi teine Eestis ei kajastanud. Isegi toimumisfaktina mitte. Lihtsalt sündis häbiväärne seis, sest Tadic ja serblased tõmbasid - mõistagi, et Venemaa ässitusel ja toel - Euroopa Liitu, USAd ja viimase sulaseid Ilvest-Paeti rängalt alt. Nii tekitatigi jälle uus infoblokaad - Serbias toimunu vaikiti maha - pärast hea põhjendada: jõuad sa OM ajal kõike tähele panna -  ja etteantud menüüd sööma harjunud "kommentaatorid" võtavad vastu vaid selle, mida antakse. Alatalul, kes ainsna om kirjutanud sellestki, et Kosovot olümpiale ei lastud ja seda Tadici palvel - on aga meeles sedapuhku asjaolu, et serblased juba ülbitsesid, teatades just Kosovo pole aastapäeval, et panevad ametisse rahvuslaste valitsuse ja Tadic pühkigu p... - ning kerkiski mõte, et kas ei kasutata olümpimängude algust ära ehk siis Moskva tahab juhtima minna 2:0 kui nelja aasta taguseid asju meenutada. Otsisin intuitiivselt ise eri allikatest infot ja nii oligi. Rabav jultumus. Kohe oli ka selgitus Rumeenias toimuvale - mida, tõsi, n.ö. ettesöödetud nurgast kommenteeriti Postimehes. Alatalu versioon mõistagi täpsem, tagamaade avamisest rääkimata. Võiks uhkeldamist jätkata, kuid ... tegelikult on see lugu spetsialistidele, mina aga olen sunnitud kirjutama marginaalide lehele, nagu avalikult öeldakse ja järelikult kirjutades latti madalamale laskma, ehkki liiga madalale seda ka ei saa lasta. Realugejale jääb ikka midagi raskeks. Mõistagi loevad seda lugu minu eitajad ja kadetsejad ning mõnigi neist on rahul - las raisk, kirjutab matsidele, mina vana vilunud plagiaatorina katsun sealt näpatud ideedega hiilata näiteks Lennart Meri konvwerentsil, kuhu seda matsidele kirjutajat ei kutsuta.

01. 08. 2012