Täna on siis Postimees nagu vastanud kriitikale, sest nagu Nõuka-ajal, nii ka nüüd üllitab Bahhovski korralikult USA ajakirjas - varem olnuks see Pravda või Izvestija oma - ilmunud artikli - seda kenasti mainides - ümberjutustuse ja pakub siis omalt poolt julgelt - seda rõhutades - juurde, et näe, tuletabki meelde Eesti sündmusi. Hea sekundeerimine Ilvesele, kes Washingtonis kuulutas sama. Paraku kummutab mõlema jutu lihtne küsimus - miks siis alles eile ründas 30000-meheline jõuk relvastatud gruppide, kes Gaddafi kukutasid ehk siis Lääne saadetud ja toetatud päästjate/ vabastajate kasarmuid, nõudes nende laialisaatmist. Õhtul-hommikul on seda näidanud kõik objektiivsust säilitada püüdvad telekanalid. Huvitav - kuidas see seondub Eestiga? Pealegi on see teine vabastajate-vastane võimas väljaastumine viimase kahe nädala jooksul. Pluss - kõiges Lähis-Idas juhtuvas pole süüdi Venemaa, mida Bahovski järjekindlalt püüab lugejasse süstida. Kõige paremini kinnitabki seda Liibüa, kus ju kõik on läinud Lääne reeglite järgi. Nagu väidetavalt omal ajal Eestiski, ainult, et ...

Tegelikult sundis mind kirjutama avastus, et neljapäeval Pärnu lehes ilmunud kommentaaris "Lähis-Ida aeti tuliseks" on hoolikalt  välja rehitsetud kõik Iisraelisse puutuv - alates sellest, et Obama-Netanyahu suhete kõrval sai meenutatud Sarkozy märkust iisraeli peaministri kohta, juutide pilamise lubamatust võrreldes moslemite omaga jmt. See kõik on ju kõikjal ilmunud, ma panin selle vaid n.ö. kontsentreeritult kokku üheks lõiguks. Kui meenutada rabistamist Eesti Päevalehe toimetuses, kus lubadusele ei-tea millal järgnes venimise järel lubadus ilmub ja ikkagi ei ilmunud, ent pandi mingi vigane aseaine, siis paistab, et rabi artiklile Postimehes järgnes ka suuniste andmine ajalehe toimetustele. Veelkord - vaadake, mis toimus eile Liibüas - kas tõesti on süüdi Moskva ja mitte Lääs ise ning Israeli käitumine ei mängi mingit rolli?

Tsensuurist pakatab ka eilne DIPLOMAAT. 10 lehekülge välismaalastelt ja 5 eestlastelt, sealh. Rahvusvahelisest Krimnaalkohtust, mida me küll juhime, ent millest pole kellelgi mingit elulist/olulist tolku. Torkab silma Leedu magistrandi lugu märkega, et see tal juba kodus ilmunud. Meil näevad doktorandidki kurja vaeva, et koduski midagi ilmuks ja selle teema käsitlejaid magistri tasemel on kindlasti küll ja küll, aga, mis teha, kui oled eestimaalane ja sul pole pääsu välismaad selgelt teenus-teene vastu teenivate tädide juhitud väljaandesse.

22. 09. 2012

Lähis-Ida sündmuste tsenseerimine ehk reuterslik selgitamine lõpps kiiremini, kui eeldasin, sest juba tänases Postimehes kommenteerib olukorda Süürias Mihkel Mutt. Pealegi tervel leheküljel, mis peab nagu märku andma,et kõva asjatundja. Ma polegi siiani kirjutanud, et nõukogude aegse "ma pole rahvusvahelisi suhteid õppinud, aga oskan hästi rääkida" eestivabariigilikuks alavariandiks sai kirjanike kasutamine välispoliitiliste sündmuste lahkamiseks - "pole rahv. suhteid õppinud, aga oskan hästi kirjutada." Omamoodi loogiline ja isegi tervitatav, ainult et Eestis langes see kokku asjatundjate täieliku ärakeeluga ehk siis näiteks Mutt hakkas väliskommentaatoriks 2000 - kerge arvuti abil kontrollida, - kui Alatalu jt. asja õppinud ära keelati. Mõistagi loevad kirjanikud palju ja mõtlevad seejuures, kõrvutavad ja analüüsivad, ainult et jah - pigem vaid ühesuunalist seltskonda ehk vaid ühest kohast tuleva info põhjal. Sellest pole raske aru saada nii Mutti, kui ka Olev Remsu't lugedes. Viimane on viimasel ajal välisteemadega ära kadunud, aga paar aastat tagasi oli ta mul Õhtulehes kõva konkurent teema n.ö. äranäppamisega - teinekord tuli paar nädalat oodata, et juhtunut õigeks kirjutada, aga kunagi olnud ju garantiid, et loeti just sind ja mitte Remsut. Kui kirjanikul last pidevalt välispoliitikast kirjutada, jääb paratamatult mulje,et näed - oskab (ehkki pole rahvusvahelisi suhteid õppinud! - hea, et ta ise seda ei kuuluta!?)

Kadri Liik'i eilset tõusu -pärast seitse aastat kestnud koduste asjatundjate n.ö. ringlusest eemal hoidmist  - silmas pidades soovitaks nende ridade lugejatel veelkord mõtiskleda kasvõi Mart Laari hinnanguid venelaste seisule ja võimalustele, nagu ta Tbilisist raporteeris 9.08.2008 Päevalehes - kas need hinnangud õhutasid Mishat rünnakule või kutsusid sügavalt järele mõtlema!? Laar oskas küll Mishat üles kutsuda reformidele - kuulsin seda ise pealt, ent välispoliitikat ta kohe kindlasti ei jaganud. Miks seda kirjutan - aga vaadake eilseid ja tänaseid teateid Afganistanist - seal on neid ebapädevaid nõuandjaid jalaga segada, sest makstakse suurt raha - ja - ilmselgelt mööda hinnangute eest maksavad kahjuks eluga ka Eesti sõdurid. Meenutaks sedagi, et Ekspress avaldas aastaid tagasi Afganistanis tegusenud eesti luurajate raoirteid, mis ajasid naerma, et mitte rohkem öelda.

Kuna jutt läks Georgiale, siis heaks näiteks isiklikust ebakompetentsusest + võõra võimu teenimise püüdlikkusest on kaitseminister Reinsalu WSJ-isse sokutatud hinnang Georgia opositsioonile - just niisugune, nagu ameeriklastele meeldib, ent tõekauge. Varem tootis sma sorti matejali samasse lehte Mart Laar.

18. 09. 2012

Võtab ikka naerma küll - niipea kui olukord kusagil pingestub, võetakse muidu kõlbavad targad maha ja asendatakse - lugege tänasest Postimehest Reutersi  lugu Iisraeli poliitikast. Nii nagu ajal, mil Kadastiku abil kehtestati Eestis nende monopol, kes "pole rahvusvahelisi suhteid õppinud, kuid oskavad rääkida." ("Edasi", 1. jaanuar 1987). Siis päästeti tarkade küündimatus välja Moskva meeste artiklitega, nüüd Lääne/Brüsseli/Reuters = iisraeli infokants - omadega. Ilmselt mõjutas vahepeal olukorda ka Iisraeli saadiku või rabi artikkel Postimehes, kes kurjustas, et meil kirjutatakse liiga palju Lähis-Idast. Imelik tõesti, sest meie poisid võiksid ju ka salaja selle kandi pärast tapetud saada. Igal juhul rabi või saadiku artikkel mõjus, sest Heiti Suurkask jättis 22.08 avaldamata järjeloo Araabia kevadest, Nädal hiljem värskendasin - ka ei kõlvanud, 31.08 saatsin Delfisse, kus ta lõpuks 14.09 ilmus. Ja mul ei olnud vaja midagi muuta, vaid vananenud faktid välja korjata. Aga siis olid juba uued sündmuse peal ja lugu-analüüs kukkus ruttu n.ö. pildist välja. Seitse professionaalset sõimajat jõudsid mõistagi oma töö teha.

Suurkask üritas küll ise midagi avaldada, kuid sattus ettesöödetud valeinfo õnge ja saatis ka Putini Teherani konverentsile. Sama lugu on Suurkaski tänase looga Päevalehes, mis mõistagi mõeldud araablastest hullu pildi loomiseks, ent pilgud ei pöördnud Egiptuse poole mitte selle pärast, et seal on demokraatlikult valitud president, vaid et valituks osutus muslimivend, sest araablased kummardavad endiselt ka Saudi Araabiat, ent selle kuningas mõjub praegu USA käsilasena.

Üks suur koduste asjatundjate keelaja ja võõraste tarkuse kummardaja Diplomaatia toimetajana oma vähese hariduse tõttu Kadri Liik aga asus tööle Londonisse, nagu just raadios oli kuulda. Võib arvata, mis tarkusi  sealt Euroopa Liit saama hakkab. Viitan jällegi - viimaste juttude ajendil, millist tarkust jagas Mart Laar 9.augustil 2008 Päevalehes avaldatud materjali põhjal Saakashvilile.

17. 09. 2012

Eelmise märkuse lõpetamiseks veel seda, et kui Õhtuleht märkis minu juubelit nagu eeldada võis, siis Postimehe väikesed kadastikud, kes omal ajal EKP keskkomitee töötatajte tahet täitsid jätkavad tänagi sama joont, sest Alatalu omaaegne kaubamärk "Edasis" 1963-85 ei maksa midagi, kui on võimalik nimme teha n.ö. kõrval - mind mainides - tähtsamaks kellegi teise 63. sünniaastapäev. Aga neid võtteid on kaabakluse õpikutes tehnoloogiatena kirledatud küll ja küll. Sealjuures ka KGB õpikutes.

Seda viimast tuletas meelde Kalle Muuli eilne "Andolepsia" ülestunnistus Postimehes. Tema ühele eelmisele loole ma jua reageerisin, tetades,et olin ise pikka aega Arnold Kurb ja Friedrich Kibu. Eilne lugu paneb oma pinnapealsusega - ei tõestata ju midagi, kirjeldatakse mingit jälgedesegamise lugu, mis oli toona vähegi nutikale kohe läbinähtav - mõtlema eeskätt teatud pundis tegutsemisele. Kas tõesti ainult Laar, Kannik ja Luik? Kolm koolipoissi ülivõimsa KGB vastu!? Ning keegi N ei andnud neile mõtet - teeme nii. Edasi - toimetuste, õigemini toimetajate loobumine Lepsi info avaldamisest - kas tõesti omaalgatuslikult, sest lisatud koopiad oli ju autentsed, küsimus oli ju selles ja see oli peamine - , kuidas seda tõlgendada ja mis sellelel järgnes. Olen seda viimast isegi teinud artiklis Georg Meri elu leping (2005?). Ei avaldatud ja info sellest jällego tilkus kuhugi. Liiga palju organiseeritust kolme koolipoisi kombineeritud ajakirjandusliku müra vastu. Pealegi ei mänginud Rüütli väljamängimises pearolli mitte Meri, vaid Taagepera üles bluffimine. Ilmselt mitte ühe, vaid mitme eriteenistuse ja nende värvatud ajakirjanike abil. Huvitav, kas Muuli viimasega seotud mängudest ka kirjutab?

Seda muud mängu tuletab meelde ka Postimehe järgmisel leheküljel ilmunud Erkki Bahovski arvustus Oksaneni "Puhastus"-filmile, kus ta ennustab ette venekeelse elanikkonna negatiivset reaktsiooni filmile. Ehk laseks neil enne filmi vaadata - kui nad üldse seda vaatama lähevad, seejärel reageerida ja alles siis teha üldistusi. Aga tegu on juba klassikakas saanud teatud Eesti ajakirjanike juba 15-17 aastat käivale ennetusartikliga, kus astaspoolt informeeritakse n.ö. ette. Klassikaliseks võib selles pidada kurikuulsat eelinfot Lihula ausamba avamisele, samas vaimus on käinud ka Sinimägede kokkutulekute infimine nädal ja isegi 2 ette, et kõik Venemaa infokanalid ja antifasistid aegsalt jalule lüüa ja kohale tuua. Agatäpselt sama käis iga Max vander Stoeli ja hilisemate korravalvurite tuleku eel - ilmtingimata juhtus midagi teisejärgulist venelastega või anti kolm nädalat varem mõnele neegrile vastu lõugu - kohe oli ja eeskätt ikka Postimehes dramaatiline lugu pahadest eestlastest ja inspektoril oli mida küsida ja millest pasundada kogu maailmale.

Tegelikult oli mul kavas kirjutada kommentaar eilsele Eesti Päevalehele, kus Heiti Suurkask jättiski avaldamata minu kommentaari "Süüria lahendus sõltub Egiptusest", mis oli kirjutatud 21.08 ja pakkus välja seda, mis kinnitus 30.08. Sellest viimasest üritas nuppu teha Suurkask ise, aga sattus iisraeli järjekordse propagandauudise peale ja saatis ka Putini Teherani, muudest lapsustest rääkimata. Alatalu tarkus ja ettenägelikkus ei kõlvanud, aga ise kirjutas sundkorras - saanuks ju minu artiklitkasutada, kasvõi osaliselt - lollust. Samal leheküljel oli veel pikk lugu Prantsuse mustlaste hingeelust - olen kindel, et EPL lugejaid huvitab pigem jätkuv sõda, kui see ning isegi lk.4 oli avaldatud kolmandiku leheruumi ulatuses A. Aslplundi lugu Putini naabruspoliitikast, millest Õhtuleht ja Pärnu Postimees olid kirjtuanud veel 18.07. Elik - ruumi oli küll ja küll ning oli ka ajavahemikul 21.-31.08, kui minu lugu toimetuses n.ö. kasutada oli - , ent EPL toimetaja on selgelt saanud kurja käsu ignoreerida Eesti asjatundjaid ja avaldada võõramaalasi, ka kohalikke peatrendide ehk teatud saatkonade huvisid järgivaid või neid tabavaid. Olgu need kssvõi valed. Aga niisugune oma inimeste välissündmustest informeerimise süsteem kujundati välja veel Karl Vaino ja tema sulaste - Ristlaane, Anupõllu, Kadastiku ettur Põderi jt. peakestes ja tegemistes. Toimuv aga ei kinnita muud, kui et oleme taas autoritaarses ühiskonnas, kus ajakirjanduse peamureks on vältida inimestel vähegi tõse ettekujutuse tekkimise maailmas toimuvast.

P.S. Ilmselt teavitab toimetus ka Asplundi, kes ikkagi tuntud mees NATO liinis, et tema aegunud ja tühi lugu Eestis avaldati. Ilmselt sai keegi ka selle tõlkimise eest raha.

P.S.S. Üleeile õnnitlesin Eesti esimest n.ö. puhast politoloogiadoktorit  Toomas Varrakut, kes naeris EPL juhtumi peale ja meenutas, et oli paar kuud tgasi saatnud loo Delfi "Rahva arvamusele" ning isegi see ei avaldanud teda. On ikka, mille üle mõelda - pööbel kirjutab, mida tahab ja teda avladatakse, politoloogiadoktorit mitte! Varrak söödi Eesti ajakirjandusest välja 2006/7 ja kaduski, sest ekspert ei kirjuta kaua n.ö. üksnes sahtlisse. Alatalu leidis väljapääsu Pärnu Postimehele kirjutamises. Loomulikult mitte eksperdi, vaid (küla)rahvavalgustaja tasemel ja on tänaseni elus. Kümnete kääbuste lootustele vaatamata.

02. 09. 2012

Augusti viimane päev kujunes igati meeldivaks - telefonilkõne Leedu saatkonnast andis teada, et neil on tähtis läkitus Ceslovas Jurshenaselt - praegune Seimase aseesimees, varem oli ta ka esimees - edasi toimetada. Igati kena läkitus - ametlikul blanketil, kus juttu meie esimestest ja viimastest kohtumistest, Balti parlamentide koostööst ja tervitused ka abikaasale. Rabav tähelepanu, mis tuletas meelde, et tegelikult sain esimese riikliku autasu ka Leedult, seejärel Lätilt ja alles siis - muidugi tänu Arnoldile presidendi kohal - Eestilt. Selle kõrval mõjub meie riigikogu matsikarjana - olin ikkagi kolmes koosseisus, Balti Assamblee delegatsiooni asejuht ja ...vaikus. Kohtusin eelmisel õhtul Mikseri, Mihkesoni ja Vellistega NATO üritusel - keegi nagu ei teadnudki, et mul just oli sünnipäev. Rääkimata Kadri Mustast, kes mind enam pea üldse ei märkagi, tundmisest rääkimata. Sotsidest saatsid mulle õnnitluse vaid Jaak juske ja Barbi Pilvre. Küll aga tuli õnnitluskaart Edgarilt selgelt minule mõeldud tekstiga. Niipalju siis poliitikute inimlikust palgest. Seakari, aga mitte Tallinna raad - kuulutati kuulsas filmis. Sedapuhku tuleks see ümber sõnastada, sest Raele ei ole midagi ette heita, küll aga Rae-vastalistele. Leedulastega võrreldes poliiitilised pügmeed!

01. 09. 2012