Blogi
 
Häma Inimõiguste nõukoguga

Üritasin Postimehe Ideoni lugu seal kommenteerida, ent kustutati kenasti. Sestap panen siia kirja paar asja. Loomulikult tähendas kandideerimine ja koha saamine kindlate lubaduste andmist ja pole juhus, et nädal enne hääletamist kinnitas Paet, et Eesti mureks saavad eeskätt naiste ja laste õigused ning juhuslikult enne hääletamist New Yorgis ehk siis laupäeval 10.11 - pealegi Skandinaavia tädide kohalolles - ANDSID NELJA KARTELLI EHK RIIGIKOGU ERAKONDADE NAISLIIDRID ALLKIRJA PABERILE, MILLES LUBATI SEBRA NIMEKIRJU JUBA TULEVA AASTA VALIMISTEL. Ehk siis Euroopa feministide huvides läheb lahti kõige ehtsam Eesti poliitmaastiku ümbertegemine. Huvitaval kombel pole seda paberit avaldanud ükski ajaleht ja infoportaal, milliseid mina jälgin - detail, mis samuti viitab sellele, et tegu oli välistellimuse täitmisega, paber sünnitati New Yorgis toimunud hääletamiseks. Lisagem sellele geiabielude lubamine, mida seaduseks toimetatakse ja ongi peamine, mille eesti rahvas peab järgmise kolme aasta jooksul alla neelama. sest Eesti ladvik peab ju kättevõidetud kohta salaja antud lubaduste täitmisega õigustama.

14. 11. 2012
 
Tänud Õhtulehele ja Helmele!

Eile oli seis poole kuueni õhtul nutune, sest Delfi ei avalda ega ka kõssa. "Kremli kass, Toompea hiir, riigipiir ja koht ÜROs". Kirjutatud nädal tagasi - rusikas silmaauku! Siis aga helistas Laur Uudam ja tundis huvi, miks pole ilmunud ja andsin loa avaldada. Tuli kärbitult, ent ikkagi midagi ja lõpuks Tallinna lehes ka see, mida Ekspress ja Maaleht juunis-juulis avaldada ei tahtnud - et Eestil on pretensioone Euroopa Liidu tegelastele seljataga - või mitte? - tehtud otsuste ees. Mida nüüd on mõistagi raske kindlaks teha, sest ise pandi uks kinni.Kosachovi toetus meie piirilepingu preambulile oli välja jäänud nagu mitu muudi olujlist asja. Mis teha, kui asju kontrollib mitteasjatundjatest kamp. Nõukogude võimu päevil kokkupandud kamp teadmiste ja oma mõtlemise vastu!

Aga Mart Helme tublidus on selles, et tänases Pealinnas - mõistagi pole see üldse ajaleht  establishmendi silmis - , ent seal ta kirjeldab oma töötamist Eesti Päevalehes pärast lahkumist välisministeeriumist. Pärast seda, kuid peatoimetajat külastas peremeeste esindaja välismaalt, hakkasid esimeselt tulema suunised - seda kajastage rohkem ja sellega tegelegu teised. Nii nagu äsja - ilmub rabi artikkel - mis te sellest Lähis-Idast niipalju räägite ja kohe lõpeb sealtoimuvast analüüsivate lugude avaldamine.

12. 11. 2012
 
Mida Eesti rahvas ei tohi teada ehk väikeste inimeste suured võidud

Nii - üleval ongi juba viimase kella uudis Eesti kandideerimisest homme ÜRO Inimõiguste komitee liikmeks, aga Eesti rahvas ei tohi endiselt teada, et näiteks Margelovi sõit ja kohtumine Paediga ning kogu kiirelt ja kunstlikult käivitatud piirilepingulugu on kõik sellega otseselt seotud. Nagu sedagi, kuidas Eesti ja tema Riigikogu 2005.a. lihtsalt lohku tõmmati olulist informatsiooni talle edastamata jättes. Sest Eesti ajakirjanduse tipp - Ekspress, Maaleht juba suvel, nüüd siis ka Õhtuleht ja Delfi väldivad kergematki tähelepanujuhtimist suurte selgetele vigadele, mis avalikustatuna võimaldaksid Eesti diplomaatidel kasvõi väikest vastumängu arendada. Ajalehtede bossid on end täielikult lülitanud transiidi maffia teenistusse, et teha Eestist jälle puhas kaotaja suhete Venemaaga. Huvitav - palju said ajakirjanikud, kes n.ö. komando peale tulle viskusid.

11. 11. 2012
 
Ajakirjandus vs. välispoliitika

Teeme siis n.ö. case study. Oma lugu oodates ei jäta ma mõistagi vaatamata teiste omi ja tänases Sirbis pilkab ka Kaarel Tarand meie välisministri TV stuudiosse toomist Venemaa üliõpilase küsimuse peale. Toojaks oli Peeter Kaldre sellest kuulsast keskkomitee plejaadist - me ei tunne rahvusvahelisi suhteid, aga oskame rääkida. Paraku on vaja analüüsida ja esmalt tulnuks üles lugeda Eesti plussid, siis vastaspoole tegematajätmised ja alles siis mõelda actionile - kukkus nii välja, et Paedilt nõuti millegipärast tegevusplaani asjus, mida temal kavas polnudki, sest midagi tulnuks avada hoopiski Lavrovil. Selleks on meil ajakirjanik Moskvas, kes võinuks helistada Venemaa välisminsiteeriumi. Kirjutasin sellest kummalisusest Õhtulehele 29.09 - see lugu avaldati alles 6.10 ja see koht oli välja kärbitud. Mida Alatalu ei tohtinud kirjutada, tohtis Tarand. Heakene küll. Ent - vahepeal on ju aeg edasi läinud - ilmunuks see märlkus 6.10, olnuks seis üks, avaldada see Eesti üliagarus aga pärast seda kui Eesti-Venemaa konsultatsioonid on juba toimunud, Eesti teatud töötlemine ka Margelovi sõidu käigus tehtud - tagantjärgi tarkuse avaldamine ei maksa midagi. Miks Eesti ajakirjanikud õigel ajal oma prahmatele tähelepanu ei pööra, seletub ilmselt kambavaimuga ja see soosib tesiteöe töötavaid nutikaid mõjureid.

Mainin siin sedagi - on mul suurst loost välja jäetud -, et piirilepingu ratifitseerimise ajal oli Tallinnas Saksamaa president ja ükski Eesti ajakirjanik ei kasutanud võimalust, et küsida suurriigi liidrilt midagi teise suurriigi piirilepingu kohta. Aga just nii saab ajakirjandus välispoliitika aidata.

09. 11. 2012
 
Salakäsi infosüsteemis käes

Ajasin eile Läti saatkonna vastuvõtul juttu Kasekambi ja Lobjakasega ning küsisin - pärast seisukohtade kokkulangemise tuvastamist - kes on selle taga, et Eestis levitatakse uudsti "Obama tagasivalimine tekitas maailmas lahkarvamusi", sest kusagil mujal nii ei väideta.  Viimasega olid nemadki nõus ja nüüd, pärast googeldamist võin öelda, et see tark oli Arni Alandi ehk järjekordne näide kuidas Eesti TVs võib igaüks elik mittesinnapoolegiharidusega isik sattuda välispoliitikast rääkima, kui ... on seljatagune. Ja samasugune tase kui tööandjal, s.t. ei kipu kord kujundatud halli taset ületama.  Alates Siimon Joffest, kelle taga oli Adolf Slutski, partorgiamet ja Eesti laskurkorpus. Joffe siiski õppis ameti selgeks ja oskas seljatagust mitte avada. Alandi esinemine, millest on ERR uudis 7.11 kell 17.16 - tasub lugeda - omab juba öeldud pealkirja - see jooksis telekanalitel ka ribauudisena - sisaldab väited; "paljudel riikidel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel on Obamale konkreetsed pretensioonid. Näiteks Iisrael ootab tõhusamat tegevust Iraania osa..." Teiseks ja viimaseks näiteks on ... RVF pretensioonid. Ja kõik. Pole saladus, et Obama ei allunud Iisraeli survele ja siit ka juudi lobby erakordne surve USA kongressis presidendile, eriti Palestiina riigi osas, ent ka võlakiisi vähendamise katsetes, mida Kongress blokeeris. Iisraeli nutusest olukorrast võib aru saada, ent miks peab Eesti seda esile tõstma - "arvamused lahknevad suuresti" - kui suuresti, siis vaid Iisraeliga. Või: "Sugugi mitte kogu maailm...", milles kogu ülejäänu on jällegi vaid Iisrael. Tõeline His Master´s Voice! Tõeliselt tubli Rannamäe kasvandik, nagu Rannamäe oli leid Joffele ja Põdrale. Lisame Anupõllu ja saamegi ideoloogiliselt komparteiliselt ja veel teatud huvides suunatud Eesti TV välispoliitikasaated aastast 1978 alates.

Iva on muidugi selles, et Alandi ei mõtle midagi ise välja - talle sokutatakse info ette ja siis ta laulab selle ette. Nagu tema kuulsad eelkäijadki. Nii et päris karvane käsi on veel varjus.

09. 11. 2012
 
Mida tähendab olla kahtlane autor Eesti Vabariigis

Otsustasin nüüd fikseerida, kuidas loo "Kremli kass, Toompea hiir, riigipiir ja koht ÜROs" avaldamine läheb. Lugu valmis pühapäeva 4.11 hommikul ja läkitasin teema aktuaalsust, suurepärast pealkirja, tervikpildi andmist  jne. arvestades Õhtulehele, kes ei vastganud ega ka ei avaldanud 5.11. Tühja ootamise järel saatsin 6.11 hommikul järelpärimise kahel emaili aadressil ja sain pärtast lõunat vastuse, et neil pole ruumi sel nädalal. KUpatasin siis edasi DElfile, k,us tean ette on spordimõistuslik otsus tehtud - avaldame üle kahe nädala sõltumata päevakajalisusest. Ehk siiski aduvad, loobuvad reeglist ja avaldavad sel nädalal!? Ma juba ammu ei looda, et kohe, kuigi DElfi uuele arvamustoimetajale püüdsin selgeks teha, et välispoliitika on kirjutatud nii, et hiljemalt teisel päeval avaldada. Tõesti huvitav - Tartus õpetatakse ajakirjandust võtma kui igasugust tükitööd - kindlas rütmis, kindlas koguses, kohustuslik toimetamine - kas ise asja jagadd või mitte jne.!?

Äsja leidsin uudiseid lugedes, et Födnõukogu väliskomisjoni esimees Margelov on kohe tulemas ehk see, mida ma kirjutan, läheb täide. Ilmselt tuleb ka sõnumiga. Ent keegi ei avalda minu lugu sellest. Ehkki kümmekond selli mulisevad iga minut tühja juttu välispoliitikast ja täidavad veerge sama targalt, aga näed - sinu analüüsi me ei avalda ja ei kutsu ka esinema. Ning oleme uhked ka - näed, juba 34 aastat ei lase mehel tööd teha, sest teeb seda teistmoodi kui meie.

07. 11. 2012
 
Miks pekstakse jälle riigikogu?

Tulin sõidult, avan DELFI ja jälle - riigikogulastele pasunasse. Ikka palga pärast, isegi 20 a graafikud väljas. Kaks nädalat tagasi anti sama asja eest. Ka õhtulehes ja ühes valgete lehes ka. Justkui poleks ministreid, kantslereid, sadu osakonnajuhatajaid, riigiametite juhte, riigikohtunikke jne., kes kõik saavad kordades rohkem. Kõikvõimalikest nõukogude liikmetest ja poliitnõunikest - hariduseta ja kogemusteta broilerist rääkimata. Viimaste arvu kasv 20 aasta jooksul - vaat see alles oleks tabel. Ent nedist mainituist ei mingeid tabeleid, sest fookuses on ajakirjanike lahkel kaasalöömisel ikka ja üksnes Riigikogu. Kõige halva juur, kes juhtumisi on ainuke rahva poolt valitud instituut Eesti Vabariigis. Niisiis tahetakse pidevate riigikogu-vastasste kampaaniatega tõestada üht - selle vabariigi juured on halvad, see rahvas teeb valesid valikuid. Ehk on haige nagu väitis Päts. Haiged on mõistagi ajakirjanikud, kes osavate dirigentide juhtimisel ikka ja jälle oma rahvale tema /sund)valikute pärast liiga teevad.

Olen korduvalt kirjutanud, et tegu on kiirelt kaabaklustunud täitevvõimu efektse manöövriga juhtida rahva viha seadusandliku võimu vastu, ehkki nood on ammu oma viimase võimutäiuse just esimesele loovutanud. Tegelikult tundub, et sedapuhku teenib riigikogu järjekordne organiseeeritud täistegemine selgelt välispoliitilisi eesmärke - on vaja näidata, et piirileping jäi tegemata just tänu halbadele rahvaasemikele elik viimase kolme kampaania vallandamise taga tuleb otsida kindlaid mõjuisikuid meedia tipus.

04. 11. 2012
 
Tabu teemad ja puutumatud isikud/suhted Eesti ajakirjanduses

Paar päeva tagasi paotas suu Peeter Vihalemm, sest kuigi rahva pahameel on ülim, oli Ansipil hea võimalus öelda, et näete - küsitluste alusel rahvas toetab valitsust!? Ehk siis Peeter juhtis tähelepanu sellele, et see, mida ajakirjanikud kirjutavad on üks ja mida rahvas ütleb on teine. Paraku on käärid nende kahe vahel Eestis tõesti suured ja juba 10 aastat pole reaalset pilti Eesti ajakirjanduse usaldatavusest - pärast seda, kui Keskerakonna, Rahvaliidu ja lihtsalt matsikarja tapmisega hoogu sattunud ajakirjanduse usaldusväärsus oli langenud alla 40%, võeti kasutusele kaval nipp - küsimuste ümberformuleerimine - enda maine päästmiseks. Mõistagi see tõusis, ent... äsjane vastandlike - nii näiliste kui tegelike - arvamuste kokkulangevus on tegelikult  hoiatav signaal kõigile. "Näiline" sai öeldud sellepärast, et mõni ajakirjan ik teeb vadi seda, mida öeldakse - Sõimab Savisaart, siis Ansipit jn. jne. Toimetaja loeb ja mõnuleb! Aegajalt saavad toimetajad kokku ja siis mõeldakse midagi välja. Kui nüüd lähtuda oma artiklite saatusest - keeldumistest, mahatõmbamistest, ümbertegemistest jmt. , siis -

kusagil kevadel tulid mingid ajakirjandusgurud järeldusele, et tuleb suhteid Venemaaga parandada ja ennekõike piirileping ära teha. Riigikogu omaaegne otsus arvati veaks elik - see tuleb ümber teha. Otsus tehtud - läks lahti passimiseks : kes esimesena märkab, et Venemaa räägib piirilepingust!? Venemaale pole see probleemiks, ent viimastel aastatel on sellest  ikka kaks-kolm korda aastas juttu tehtud. Ja õigel ajal ehk siis kui leping - mais--juunis tehti. Nii tuli selgi aastal Lavrovilt sõnum suvel, ent kohalik meediakamp - suvepuhkused ja muud - polnud valmis reageerima. Küll aga jätsid Ekspress ja Maaleht minu artikd avaldamata, sest jumala eest - pole vaja selgust asjasse, tuleb Moskvale pimesi vastu tulla. Teisel katsel läks õnneks - septembris tegi Moskvas asjast juttu üliõpilane ja Eesti ajakirjandus hakkas nagu üks mees teemat keerutama. Paet tiriti stuudiosse, et ta ka vastaks Venemaa üliõpilasele. Ja kuigi Riigiduuma oli just saatnud meie Riigikogu pikalt ja probleem on ju ikkagi n.ö. riigikogu-poolne  - elik - räägime enne riigiduumalastega, tegid 6 riigikogulast kirja valitsusele, et too võtaks initsiatiivi. Ja protsess läks ning kõikide omapoolsete eksimuste ja ELi poolse käkikeeramise uurimised jäävad lihtsalt ära, sest me ise oleme äpud.

- piirilepingu mittekäsitlemise kõrval on rahastamisloos ka kaks mahavaikitavat asja - 2002.a. - mäletate kelle poolt - vastuvõetud Europarlamendivalimiste suletud nimekirja seaduse konkreetne perekondlik sisu  - kohe pani üks erakond nimekirja esimeseks juhi abikaasa ja teine erakond juhi venna, kolmas teostas isikulisi/rahalisi ümberjagamisi perekondade vahel. Olen seda üritanud mainida 2004st aastast saadik, ent... tõmmati ka nüüd maha

- tabu teema on ka Indrek Tarandi kampaania ja eriti selle kulud. Tõsi, ta oli kolmas suur populist tänase Eesti poliitikas, ent neid üksikpopujliste oli tollasel valimistel teisigi ja ükski neist teistest ei pälvinud 6-meetrilisi ja suuremaid plakateid, mida toona väidetavalt ei näinud keegi.

03. 11. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee