Blogi
 
"Diplomaatia" aasta kokkuvõte

Pärast sisu lehitsemist ja kohatist lugemist jäi pilk ilmutatud artiklite loetelule ja lugesin sealt kokku 27 välisautori lugu ja 46 kohalikelt. Tuntud ja tundmatud. Õigemini tekitas huvi üldpildi silmamiseks MMihkelsoni väidetu, et Magnitski seaduse vastuvõtmine Kongressi Esindajatekojas toimus 365:43, mis kinnitavat suurparteide konsensuse võimalikkust. Kõva väide, sest Venemaa vastu on USA tipp alati tegutsenud ühisrindena. Samas on Venemaa suhete ja seejuures soovituslik, õpetav - mida saaksid koos teha - käsitlus Diplomaatias suuresti usaldatud ameeriklastele - Weitz kolme looga. Tema tarkustele lisandub Michael Weiss jaanuaris 2012 ilmunud looga "Mis ootab Süüriat pärast Assadi?" Nii väideti teatud pealinnades tõesti tervelt aasta tagasi kui ette ära otsustatud asjast ja samas vaimus on kokku kirjutatud nii mõni teinegi lugu Araabia kevadest. Ja võta näpust - sündmused on läinud teisiti. Kahjuks! Kasvõi seepärast, et sai ju veel 2011.a. lõpul Massole pakutud targemat analüüsi. Kes tunneb selle vastu huvi - meil ju reklaami ei tehta, - võib targemaks saada lugedes Riigikogu Toimetiste viimast numbrit.

28. 12. 2012
 
Delfi toetab tsensoreid

Panen ka siia mõned sündmused mujal rullunud mõtetest. Minu küsimus ja sundrepliigid (valeldele tuleb kohe reageerida!) meediakonverentsil said omapärase jätku DElfis, kuhu olin veel 5.12 varahommikul läkitanud hea Egiptuse-Palestiina-Iisraeli analüüsi - mis kõik on läinud nagu pakkusin!!!!! - sain vaid Madis Vaikmaalt märkuse, et võtab loo koju kaasa (tema käitumismallist tulenevalt viivitati selges lootuses, et sündmused kulgevad teisiti, aga võta näpust...), ent vastus artikli saatusest jäi tulemata ja pole tänaseni tulnud. Küll aga sai Delfi 12.12 hakkama omapärase rünnakuga minu isiku vastu - tõeline kokteil Mikk Salu esinemisest mõnda lauset väljakiskudes, teksti ümber tõstes,  millegipärast minu ja mitte Salu pilti avaldades (miks mitte mõlemaid!?) ja "Delfi toimetuse" nimel väites, et keelatud autorite nimekirjad liiguvad "eelkõige keskerakondlaste ja ka nende peades, kelle lood ja vaatenurgad on viimased 20 aastat sõna-sõnalt samad." Keegi kusagil juba nimetas seda "nõukogulikuks lahmimiseks vanameistri vastu" ja mõistagi ta seda on. Samas jõudis Martin Helme veel enne meediakonverentsi ehk 4.12 kuulutada,et Eesti ajakirjanduses valitseb grupimõtlemine" ja Raivo Palmarul lubati sealsamas Delfis 18.12 kirjutada, et "Eesti ajalehed on teisitiarvajatele üsna suletud". Elik - mis siis kannustas Delfi toimetust Alatalu nii kunstlikult ründama. Toimetajate ühisarvamus või mõne algaja toimetaja ogar agarus!? Ehk siis veelkord - nagu Salu konverentsil nii näitas ka "Delfi toimetus", et tsensuur on meil nii sisse kasvanud ja toimiv reaalsus, et teda suudetakse eitada üksnes end avalikkuse ees rumalaks tehes.

Lisan siia sellegi, mis mul oli pseudo-Salu loo kommentaaris oma nime all - olukord tsensuuriga ei muutu enne, "kui 1) tagatakse igakülgse info levik ja arvamuste vabadus, 2) autorite puhul eelistatakse pädevust ja mitte ebapädevate kamba arvamust, 3)autorite üle hakkavad otsustama pädevad isikud - kellede otsustused sõltuvad tegelikult paljus just mitme külgse info kättesaamisest ja levimisest kõigil vajalikel tasanditel, 4)välditakse niisuguste lugude avaldamine nagu seda on pseudoSalu oma elik kantakse ka vastutust avaldatu täpsuse eest. Ka sildistamise eest. 5)lisaksin, et poliitiliste ja eriti välispoliitiliste lugude all võiks olla ka nende kirjutamise aeg - sündmused paratamatult muutuvad ja mängu tulevad uued tegurid ning kõike pole võimalik ette näha. Siis ei pea ka toimetajad värisema ja ootama, et ehk läheb ikka teisiti, kui A. väidab. Valem enda taseme tõstmiseks ja hoidmiseks on lihtne - tehke teooriad selgeks, lugege pidevalt ja edastage vähem võõraid mõtteid. 12.12. vt.  www.delfi,ee/archive/article.php?id=65394838

P.S. Käisin linnas ja kuulsin autobussis raadiost Masso, Rannamäe ja Kaldre heietuste lõppu, et järsku taibata - kuna nood ei olnud vähemalt kaks päeva USA uudiseid kuulanud või polnud taibanud, mis nende taga on  -  kes on "Delfi toimetuse" 20 aastat ühte ja sama korrutavad mehed - need, kes räägivad alati eilseid seisukohti ehk teiste mõtteid. USA välispoliitika on selgelt muutunud, meie kaks kanget aga praalivad vanade mallidega, sest keegi pole neile öelnud, mida Obama Kerryle ütles.

22. 12. 2012
 
Eesti ajakirjandust ruulivad ebapädevus ja kuritegelikud kokkulepped

No nii - pean eelmist sissekannet korreigeerima, sest kuna tänane Ohtuleht ka ei avaldanud minu lugu Egiptusest-Palestiinast-Eestist, siis võtsin ikkagi kinni Hans H. Kuige väitest ja saatsin Delfi Rahva häälele pakkumise, et kirjutan aktuaalsest kasvõi iga päev, kuid teades, et asi avaldatakse. Kavatsen muidugi nimele lisada poliitikadoktor. Kahtlaseks muudab üritatu see, et Rahva hääle juhendis autorile - kujutate ette, polegi nii, et kirjutan ja saadan - on kirjas "tänased teemad" ja juba aiman, miks poliitikadoktor Toomas Varraku lugu ei avaldatud - polnud n.ö. "tänane". Laias laastus saan ma toimetajatest aru - eksperdi lugu erineb kardinaalselt diletandi omast, seal on palju uut ja teise nurga alt, mida nagu ise pole kuulnudki või taibanud kuulda - poliitikas öeldakse pooled asjad n.ö. ridade vahel ja kergem on mitte riskida kui mõne etteheite osaliseks saada.

Ainult et väikeriigi Eesti häda ongi selles, et meil on - nagu eilsel konverentsilgi ütlesin - 25 aastat võimutsenud üks kamp. Jätkan veelkord nimeliselt - initisiaatorid muidugi Põder ja Made, ametikoha tõttu lõid kaasa Ladva, Sookruus, Leito  Keskkomiteest ja komsomoli keskkomiteest Eesti raadiosse maandunud Jüri Raudsepp, kes siis viisid Enn Anupõllu algatatu - Alatalu teleekraanilt minema (lisan, et ta jõudis ju ajutiselt kõrvaldada ka Valdo Pandi - seda Anupõllu taseme paremaks mõistmiseks) - lõpule ka ajakirjanduses deviisi all - Mart Kadastiku sõnastuses - kuna tegemist oli akadeemilis kraadi omanud doktor Abner Uustali ja filosoofioakandiaat Alatalu asendamisega - siis tuli ju öelda,et "nad pole rahvusvahelisi suhteid õppinud, aga nad oskavad hästi rääkida." Ja just niimoodi, selgelt kuritegelikul ja eesti rahva taset alandaval moel  - tegemist oli ju teadliku infojagamise taseme alandamisega - kokkupandud seltskond ruulis ajakirjanduses, raadios ja TVs 1986.a. peale, mis mõistagi tähendas seda, et ükski neist kompetentsem enam sõna võtma ei pääsenudki. Samas - ükski neist endist ei omandanud järgmistel aastatel akadeemilist kraadi ega üritanudki seda - kõik teed targana välja näha - ikkagi esined ju TVs raadios ajalehes - olid ju tagatud. Iseenesestmõistetavalt hüppas kogu see kamp Made plagiaatraamatut kaitsma - see oli ju nende tase, nad ise tegid ju igapäevaselt sama ja teisiti ei saanud see olla, sest kui teadmisi pole, tuleb kasutada võõraid mõtteid. Selle oskuse omandas kiirsti ka Rannamäe, kes ei jõua tänagi ära kiita oma õpetajat Põderit ja kel lubati 20 aastat tegutseda selle keskkomitee kaabaka vaimus - hoia endast targem teleekraanilt eemal. Põder tegi sedasama Anupõllu toel 12 aastat nii et see teeb kokku kena perioodi Alatalu elus.

Sisuliselt kandus Nõukogudeaegne kuritegelik autorite-esinejate valik sujuvalt üle Eesti vabariiki ja inimesed harjutati ära kurjategijate ja analüüsita heietuste vaatamisega. Eilsel konverentsil võttis muigama ka kinnitus, et ajakirjanikud olid laulva revolutsiooni eesliinil. Minusse puutuv seltskond kohe kindlasti ka, sest just see kamp kaitses Nõukogude võimu veel 24. veebruaril 1988, mida täna keegi ei taha mäletada, - ja jätkasid rahumeeli õitsemist eetris ja ekraanil. Need, kes 24.02 ei võtnud kuulda Keskkomitee appihõiget, sinna ei pääsenud ega pääse. Olen kindel, et ka kogu see Eesti rahvast laostav kampaania - kuradi endised - on suures jaos lendu lastud selle sama 24. veebruari 1988 tegelaste poolt - tuli ju ruttu hakata rääkima - ja mikrofonid olid kahjuks nende käes- , et mitte meie, vaid keegi teine kaitses ja kaitseb nõukogude võimu.

Selles - võimalikust tasemest madalama taseme vaimus ehk diletantide esitatud tarkuste vahus on kujunenud suurem osa tänastest teiste üle otsustajatest ja mõistagi kui kõlab mõni nende jaoks uus mõte, on hirm nahas. Ja lihtsaim võte - vaikida. Teha nägu, et see polegi probleem või vähemalt Eesti rahva jaoks probleem.

Eesti ajakirjanduse poliitika lehekülgede ebapädevuse parimateks näitajateks on alati kriisi olukorrad. Nagu praegu Egiptus. Ükski diletant ei julge sõna võtta ja siis päästetakse end mõnda aega tulise teema kõrvallugudega, milledeks võib pidada tänases Päevalehes ilmunud heietust mingite Süüria tegelastega ja Postimehes ilmunud lugu Malist. Arvata on, et esmaspäeval ilmuvad mõned tõlkelood USA või Brüsselis autoritelt - nagu vanasti päästeti end välja Moskva materjalidega.

Ebapädevuse ringkaitse ja taastootmine aga tähendavad seda, et oma mõtetega autorid ja poliitika eskperdid on Eestis surnud ponnistajad - löögile ei pääse, järelikult pole sind olemas. Ja karjääri teevad Kadri liigid ja iiviannamassod, sest nemad avaldavad välismaalasi ja muidugi vajab see äramärkimist. Isegi Eesti viimane julgeolekuanalüüs kirjutati nii, et üks eestlane ja kolm väljamaalast. Nii kirjutati aastaid ka Egiptusele, Süürial ja teistele ning nüüd ei suudeta kuidagi mõista, miks see - enamuses võõras ja võõraste jutt neis maades ei tööta.

08. 12. 2012
 
Postimees tunnistas tsensuuri

Tuli mingi täiendav kutse mediapoliitika konverentsile ja läksin kohale.Ajakirjandusprof Harro-Loit rääkis kui kena kõik on ja ka trükitud teesid väitsid sama, ent kui keegi küsida ei tahtnud, tegin seda ise ja üritasin teada saada, miks ei kõnes ega trükis ei kajastu tsensuur - viidates autorite kummalisele kadumisele 2000 ja hiljem ning pole ka sõna kambapoliitikast, kus üks seltskond lihtsalt keelab kellegi. Järgnes tark heietus umbes nii, et tsensuuri muidugi pole ja tänu internetile saavat nüüd igaüks end avaldada küll ja küll. Tõeliselt professorlik õigustus. Hans H. Luik pidas mingil hetkel vajalikuks viidata, et vähemalt Delfi Rahva hääles saab midgai öelda, mille peale - Toomas Varraku juhtumist silmas pidades teatasin kõvahäälselt, et see jutt ei pea paika. Alanud paneelis läks selle peale järsku leili Postimeest esindav Mikk Salu, kellele ei meeldinud ka mõne eelkõneleja jutt ja tõelise valvekoerana ruttas ta üldpilti parandama, kahmas teiselt sõnaõiguse ning järsku kommenteeris ka minu tõstatatud küsimust, rutates sealjuures arvama, et kui inimene 2000 või 1995 sobis, siis 2012 enam mitte. Reageerisin kõvahäälselt - "Lubage muiata", ent ilmselt said kõik aru, et poiss tõesti teab mingitest keelatud autorite nimekirjadest "Postimehe" toimetuses.

07. 12. 2012
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee