Blogi
 
Volgograd ja Hanukka teleülekanne kogu Venemaale

Teema on poliitiliselt tundlik, ent kui otsida loogikat vastamaks küsimustele - miks Volgograd, miks 29.detsember jne., siis islamiterroristide kuritegudes on pea alati - vähemalt avaldustes - juures juutidevastalisus ja nende süüdistamine. Kui lähtuda nüüd sellest, et Stalingrad/Volgograd on Venemaale samasugune (sõjalise) võimsuse sümbol kui USAle olid tema võimsuse sümboliteks Kaksiktornid ja et Osama bin Ladeni avaldus 9/11 deklareeris otseselt, et tegu on vastusega "USA Iisraeli okupatsiooni toetavale poliitikale" (sõna "Iisrael ise küll puudus, sest äärmusislamistid seda suhu ei võta), siis...

Sattusin ise seda Venemaa juutide kogukondade föderatsiooni aastaüritust NTV kanalil laupäeval 28. detsembril (Volgogradi pommid lõhkesid 29. ja 30. 12) vaatama - oli vägev aastat kokkuvõttev üritus nominantide väljakuulutamise ja autasustamisega, kontserdiga, pearabbi Ben Lazari ja Iisraeli suursaadiku esinemisega jne.

Kuna hanukkat tähistatakse ikkagi varem, seilasin pisut  internetis ja tegelikult toimus see iga-aastane gala veel 9. detsembril. Kongresside palee oli täis ehk kohal oli 7000 inimest ja vähemalt 70 telekanalit, kusjuures nii Euroopas kui ka mõlemas Ameerikas oli paiku, kus seda nähti ja vaadati kollektiivselt suurtelt ekraanidelt LIVE. Tõesti - enneolematu üritus mitte ainult tänase Venemaa, vaid kogu Venemaa ajaloos üldse. Pole ülearune siduda toimumispäeva 10.detsembriga, mil teadu antakse üle Nobeli rahupreemia. mille üheks kandidaadiks sel aastal oli Putin. Arusaadavalt otsustati gala toimumispaik ära mitu nädalat ja kuud varem ning Putinil oli ka teistel põhjustele vaja juudi kogukonnale meelepärane olla. Toimumishetkel leidis sündmus Venemaal  tagasihoidlikku kajastust, Kogu Venemaa nägi ja sai toimunust ettekujutuse alles 28. detsembri õhtul ja loota, et see ja eeskätt toimumispaik kõikidele meeldis, on liiast. Ärritujaid jagus kohe kindlasti. Nii ei saagi välistada seda, et just nähtu kui väljakutse teistele rahvuslikele kogukondadele sai ajendiks kellegi konkreetsele korraldusele hakata järgmisel päeval realiseerima plaani nr.x.

Volgograd asub 650 km kaugusel olümpiamängude paigast Sochist, kuid 7.10.2007 välja kuulutatud Kaukaasia emiraat peab sõda kogu Venemaa territooriumil ja esikohal selles on ikkagi keskvõimu nõrkuse näitamine ja alles siis võimaliku kahju tekitamine olümpiamängude paikadele ja selle võimalikele osalejatele. Volgogradi kui sümboli ja Stalingradi raudteejaama - käis kuulsa lahingu käigus vist 7-8 korda käest kätte ent jäi venelastele - kui sümboli väljavalimist rünnakuobjektiks tulnuks loogiliselt ette näha. Võibolla nähtigi, kuid info 21.oktoobri shahidkast, kes Volgogradis autobussi õhku lasi, kõlas ju umbes nii, et too pidi hoopis Moskvasse sõitma, liikus siis segasena kaubamajas ringi ja astus lõpuks esimesse autobussi. Autobusside õhkimine on jälk, kuid siiski mõjult väiksem kahju sümbolite+inimeste kallale minek. Volgogradi raudteejaam oli konkreetne riigi ja selle ajalooga seonduv sümbolobjekt ehk avalik rünnak võimu vastu.

30. 12. 2013
 
Otsitakse suli-sotsiolooge!

Panen kirja - juhtusin raamatupoes avama XX sajandi ajaloo vist 4. köite 1980-2000 lk.242 - vaatasin üle 1989 lõpu sündmusi ja ennäe imet - Alatalu ka kirjas. Nimelt olla mina koos Indrek Toome, Mikk Titma ja Siin Kallasega loonud novembris 1989 ühenduse "Vaba Eesti". Kuidas ma seda kaugel Nicaraguas teha suutsin, annab imestada. Vaatasin siis kirjutajaid eesotsas Aasmäega - nagu haritud, informeeritud inimesed... Aga kohe sähvatas ette laimudotsent Ruutsoo oma stigmatiseerimise jutuga - ehk on kusagil kõik lahterdatud nagu vaja ja nüüd muudkui võetakse ja lihtsalt kirjutatakse ümber!'? Peab ilmselt panema kuhugi tagaotsimise kuulutuse - kes teab midagi 1989-91 korraldatud väikeste tuntud inimeste gruppide võrdlusküsitlustest. Neid võidi korraldada ka EE või Sirbi lugejaid kasutades ja ilmselt välisrahadega, sest nii väikse seltskonna uuringu korraldamine oli kulukas, ent seda suurem pidi olema kuhugi raporteeritav tulem!

27. 12. 2013
 
Vennad Kivirähkid ja Eesti sotsioloogia "imed"

Mida edasi, seda põnevamaks. Hans H. Luik vaikib kui haud, kuid sain juhuslikult teada, et üks "Questions incorporated" läbiviijaid oli Juhan Kivirähk ja kommenteeriva teksti oli kirjutanud tema vend Andrus. "Olid niisugused lõbusad asjad!". Tõesti, ent kellele? Kuna JK väitel ikkagi kedagi küsitleti, siis - kas EKP keskkomitee töötajaid ', sest tulemused on ju neile kasulikud ja mõned mehed isegi edastavad Rein Taageperat - või Seewaldi patsiente pärast vastavat loengut ja piltide näitamist. Pilaks seda pidada on võimatu, kuna töö tulemus avaldati lk.2 ja mitte leheküljel 22, kus EE tavaline huumor. Täpsustan veelkord, et jutt on EE numbrist 23.11.1990. Edasi kerkib küsimus sotsioloogide tehtud valikust - miks Kivirähk oli nõus mind sellesse valikusse panema, aga suurde 100 isiku küsitlustabelisse alles kevadel 1992? Kes selle otsustas? EE välisfinantseerijad? Olen juba kirjutanud, et juhtivad välissaatkonnad muutsid hoiakut minu suhtes järsult pärast kohest isikumandaadi võtmist septembris 1992. Ikka see sama Monthly Survey, mida tegime ju ka saatkondade jaoks ja mida mõned ei võtnud!!!! Mandaat käes, läksin uue ringiga pakkuma ja Robert Frasure teatas särades, et vaatas seni minu bülletääni teises saatkonnas! Ehk oli ka NDI, kes äsja pärgas Ilvest millegi eest, loobumine minu kutsumisest n.ö.  valimistreeningutele 1992  toona kuidagi sellega seotud. Jällegi - kes oli eesti poolne koputaja? Ja kuidas oli Kivirähkude toodanguga - huvitav, keda nad koos veel peedistasid, sest lappasin läbi vaid pool aastakäiku EE-sid - seotud Tartu sotsioloogid ja punaprofessor, pigem laimudotsent Rein Ruutsoo?! Ta pidi ju kuskil ikkagi selgitama, kes ja mis see Questions Incorporated oli.

Panen siia  käepärast olevad EMORi küsitlused tulemused veebruarist 1993 (avaldati 3.03.1993), et võimallikel lugejatel oleks millega kõrvutada Juhan Kivirähk, Andrus Kivirähki ja hilisemat ja juba üldistavat Rein Ruutsoo panust teadusmaailma

1. Rüütel - 77 (toodud n.ö hakatuseks)... 6. ajakirjanduse ringkaitsealune kriminaal elik plagiaator Made - 62... 20. Alatalu - 48 21.Lennart Meri - 46 (ei olnud Questions tabelis, on n.ö. võrdluseks) )23. Rein Taagepera - 44 ja Tiit Käbin - 34. Jääb küsida, millal vastajad eksisid - kas 1990 või 1993? Või ehk Andrus Kivirähk järeldas ja kirjutas venna ette antud tekstist midagi valesti!?

Huvitav seegi - kelle nimi on järgmine, kes selle Eesti intelligentsiga seotud afääri paljastumise käigus teatavaks saab? 

25. 12. 2013
 
Eesti televisioon - 35 aastat stagnatsiooni ja tühjust

Taipasin kirjutama hakates, et Anupõld ja Põder kujundasid, õigemini madaldasid ETV näo just Breznevi päevil ehk käitusid igati stagna vaimus, mistõttu neil endil jääb õigust ülegi öelda - mitte mina, vaid nemad! Paraku oli see ainuhiid Anupõld, ent oleks aeg ta ka ametlikult nimetada stagna sümboliks Eesti telemaastikul.

Tegelikult ajendas mind kirjutama ühte toimetusse 10 päeva tagasi saadetud nupp sellest - avastasin selle väliskomisjoni materjale uurides, et 20 aastat tagasi tahtis Eestissse tulla toonane Iraani asespiiker ehk äsja presidendiks valitud Rouhani. Ilus fakt ja kuna suurriigid on juba oma suhted Iraaniga klaarinud, sinna on sõitnud Europarlamendi delegatsioon ja miks ei võiks reariikide hoiaku muutus alata Eestist - mida pakun, ent ma sain sellele järgmisel päeval vastuse: "Tutvun teie looga esimesel võimalusel ja annan siis teada, kas me kasutame." Möödas on 10 päeva. Too kirjaoskamatu vend Vaikmaa on mulle varemgi säärase vastuse läkitanud ja tegu on klassikalise äraütlemisega ja ühtaegu seisuga Eesti ajakirjanduses: toimetaja ei taipa üldse rahvusvahelises elus olulist võimalust olla samm teistest ees või on ta nii pimestatud Anupõllu-Põdra päevade korralduste kõminast - ei midagi uut, ei midagi mujal mitte kõlanut või ka lihtsalt - ei Alatalut, sest olen alati pakkunud midagi uut või siis vähemalt ebastandartset. Saatsin mõned päevad tagasi loo edasi n.ö. tasuta toimetusele - ei mingit vastust. Ju seal ka ei mõisteta, et tegemist on millegi uuega. Samas on teada, et tegu on kahtlase autoriga - mõtleb ja kirjutab ise ning ei plagieeri - see viimane on Eestis läbilööva "autori" tunnuseks juba 28 aastat! 

Kui nüüd meenutada, et Eesti ajakirjandus julges oma suu lahti teha alles 1988 - Moskvas algas perestroika ja glasnost veel 1985-86. siis eks olegi asi vähemalt ETV puhul selles, et seda juhtis tubli breznevlane Anupõld annoni 1986! Sel ajal jõudis kõrgustesse ka mahakirjutamine ehk plagiaat ning bandel oli veel kaks aastat 1987-88, et esiplagiaator ringkaitsega ümbritseda, mind Sirbi ja Ekspressi toel kurjategijaks tembeldada (sildistada!) ja ise alustada sujuvat üleminekut uue vabariigi struktuuridesse.

Kui nüüd see kuritegevus kõrvale jätta ja rääkida lihtsalt ühe ja teise poole panusest kasvõi rahvusvaheliste suhete teooriasse, siis mina - vaatamata oma piiratud võimalustele (lihtsalt ei kutsuta isegi Meri konverentsidele, viimati ka mitte Balti uuringute omale), siis olen viimastel aastatel teinud esimesena soft poweriks US-Balti Charteri, pakkunud välja ja tõestanud soft bufferi mõiste, kirjutanud suureks esimese kaasaegse keskmiste - ja väikeriikide organisatsiooni New Friends of Georgia ja kõrvutanud teda suurriikide Friends of Georgiaga, olen esimesena kirjutanud Balti Assamblee ja Balti koostöö algaastatest, olen pakkunud uue lahenduse Venemaa piiripoliitikale ja tõestanud selle seotuse geopoliitikaga, olen esimesena tõestanud, et ÜRO julgeolekunõukogus käib teadlik valetamine, sest tõlgitakse erinevalt erinevatesse keeltesse, olen avalikustanud teadlikud vead ENP kavandamises jne. jne. Ja mida olete teinud teie, minu kauaaegsed keelajad ja vältijad, kes te vabatahtlikult hõivasite ekraani teades hästi, miks see vabaks tehti? Milliseid uusi asju teie olete välja pakkunud, sest teleekraanil olijate autoriteet on kindlamaid tagatisi, et teie publitseeritaks? Pole nagu midagi märkimisväärset kuulnud ega märganud!?

17. 12. 2013
 
Eesti televisioon - 35 aastat tapvat keskpärasust

Kirjutama ajendas eilne seis - Ukrainas möllab klassikaline revolutsioon, panin selle analüüsi kenasti kirja ja läkitasin ERR uudistele sooviga - pange kohe üles! Paari tunni pärast laekus vastus - "sedapuhku jätame vahele", mis on viisakas äraütlemise vorm, kuna formaalselt nad on valmis avaldama vaid kaks minu lugu kuus. Revolutsioon on siiski erand ja mina ainus revolutsiooni spetsialist Eestis (pärast Rem Blumi surma), ent selles see häda ongi - veel Anupõld ja Põder kehtestasid süsteemi, mis välistas asjatundjad ehk eksperdid ehk spetsialistid. Domineerima hakkasid ja domineerivad tänagi toimetajad, kes värisevad iga - nende jaoks natuke kahtlaseltki kõlava mõtte pärast. Sellest ka esinejate ja sõnasaajate valik - peaasi, et räägib midagi sellest... Aga selgitada oskavad üksnes Moskva või Brüssel ehk siis on tegu koloniaalvalduse ametniku mentaliteediga. Igal juhul olid ja on säärastele ülemustele kindlad autorid vaid välismaalased või kohalikud plagieerijad elik välismaalaste jutu ümberkirjutajad ja esitajad.  Edasine sõltub muidugi riigist, ent Eesti praktikat arvestades tähendas/b niisuguse seltskonna juhikohtadele tõus  ja püsimine seal põhimõttel - minu asemele tuleb samasugune või, veel parem, kehvem - mitte lihtsalt keskpärasust, vaid tapvat keskpärasust, sest teistmoodi mõtleja, teistsuguste ideed pakkuja tuleb ka hävitada vaikima sundida. Või siis vähemalt tõrjuda ääremaadele, väljaannetesse, mida keegi ei loe jne. Lisaks veel ilmtingimata sildistada - stigmatize, mida EKP keskkomitee ja Sirbi, Rahva Hääle ning isegi Eesti ekspressi juhid minuga 1987-91 efektselt tegid. Väikeses ühiskonnas on ju tagatud milleski kahtlustatu maine edasikandumine uutele otsustajatele ja Eestis see tõesti nii on olnud, ehkki võimumehed on uued!? Sellest kõigest võiks ka mitte välja teha, sest on piisavalt inimesi, keda kaabakate arvamus ei koti, ent rahu ei anna mitu asja. Esiteks - hinnangu puudumine Anupõllu-Põderi-Made toimetamisele - kuni Eesti ajakirjanduses kambaka tegemist ei taunita, tehakse seda karistamatult edasi. See muserdab neidki, sest me põrkume ju pidevalt kokku ja miski segab neid n.ö. jutule tulemast, sest mina olen nagu öeldakse, endiselt in ja laval. Neamd aga ammu enam mitte. Teiseks - kaabakate absoluutne karistamatus sõltumata riigikorra vahetusest ja see on rahvusvaheline probleem. Kolmandaks - täna väljakooruva põhjal vajab uut hinnangut ühe osa Eesti ajakirjanduse tegevus 1987-92 ning teatud sotsioloogilised "uurimused" ja nende reklaamijad. Neljandaks - Eesti tänane televaataja on väärt paremat maailmapoliitika selgitamist.

Lisan eilsele kirjatööle, et õnneks Õhtuleht siski avaldas selle analüüsi paari kärpega, ent see ei ole n.ö. pealiini meediaväljaanne. Targemad arutasid sama teemat mujal, ent tasub vaadata ja kõrvutada, mis oli neil täna ja mul (3 päeva tagasi) öelda.

13. 12. 2013
 
Eesti TV - 35 aastat kuritegevust ekraanil

Täna, 35 aastat tagasi, iga kuu teisel esmaspäeval nagu see oli olnud pea kümme aastat ehk siis 11. detsembril 1978 tegin oma viimase "Rahvusvahelise panoraami." Arvatavalt ütlesin lõpus "Kohtumiseni", aga ega ma seda ise ka ei uskunud. 4-5 päeva varem oli Joffe mind teavitanud Enn Anupõllu otsusest "Eesti TV ei vaja Alatalu esinemisi" ja kuna see argpüks - ta eelistaski nii tegutseda, distantsilt, kullerite abil - oli oma lühikese TV juhi perioodil mult ära võtnud keskmise kooliea saate, ära öelnud Valdo Pandiga kahasse kavandatud Hispaania saate jätkamise (pärast Pandi surma), keelanud ja siis teisele saatebrigaadile andnud vanema kooliea "Maailm meie ümber" saate, oligi kõik. Pea traaditõmbajaks ja kasusaajaks oli mõistagi Vambola Põder ja Valeeria Mäe, kes vallandasid minu suure 4 aastat kestnud süüdistamiste ja kontrollimiste reidi, mille peapõhjuseks oli asjaolu, et minu saateid vaadati kolm korda rohkem kui Keskkomitee lektori omasid. Nende süüdistuste totrus ja minu lintshimise pikkus sai saatuslikuks neile endile, kuna julgesin pöörduda Moskvasse. 1976-77 viidi mõlemad üle teisele tööle, paraku jõudis Põder ringiga 1982.a. uuesti TVsse ja kui olin saanud vahepeal uuesti esineda AKs, tulid kohe uued mitmekuulised karistused ja esinemiste lõpp. Polkovniku tütar Mäe aga sai Sakala poliitharidusmaja asejuhiks, mis tähendas selle uste mulle suletust aastani 1990.

Kordan veelkord, et mind kõrvaldati ekraanilt hetkel, mil minu saadete vaadatavus oli kolm korda suurem keskkomitee bande omast. Ehk siis 1975.a. eelistas küsitletud 5400st isikust Alatalu saateid vaadaata 3000 ja Põderi omasid 1000, teisi väliskommentaatoreid, kellede hulka arvas end ka Anupõld, veelgi vähem. Sestap olidki nemad esimesed ja ainsad võidumehed. Sisuliselt oli see kuritegelik otsus eestlaste ja Eesti televaatajte suhtes ning kirjutan siingi rahumeeli, et sealt peale hakkas Eesti TV ekraani osaliselt täitma kuritegelikult kokku pandud väiksemate võimete ja mitte-erialaste teadmistega esinejate grupp Anupõllu-Põderi dirigeerimisel. Seda võib muidugi üritada selgitada Keskkomitee survega, tegelikult olid nad ise see Keskkomitee. Täpsemalt grupp väikseid inimesi, keda kannustas suur kadedus ja kes olid oma ego nimel valmis totrat ideoloogilist juttu suust välja ajama teades hästi, mis võib see süüdistatule tähendada.

Kuna konflikt ise algas veel minu pääsemisega teleekraanile 1967.a., minu hoidmisega seal, mis tähendas toonase telepealiku Leopold Piibu pidevat tõrjetööd keskkomitee suunal 1974.a. lõpuni, mil ta vabastati ametist, kuna kõik teadsid, milles on asi ja teadsid ka totraid nõudmisi (kasutagu esinemisel teksti nagu teised jmt.), siis on mul põhjust tänagi imestada, ent mitte keegi TV maja töötajatest ei söandanud pärast Pandi ja Karemäe lahkumist vaielda väikse inimese Anupõllu ja suisa väiklase Põderiga. Ehk teisisõnu - nad kõik olid ekraanil laiutavate kurjategijate kaasaaitajad.

Saadetel ja saadetel oli siiski vahe ning kui teha 10-15 aastat vaid ümmarguse jutu ja analüüsivabu saateid, siis eks harju vaatajagi nendega. Harjub kommentaatoritega, kes kõik on ühte nägu ja on kõik valmis rääkima kõigest. Sealjuures üksteist ekspertideks ja asjatundjateks tituleerides. Teadus ja akadeemilised kraadid pole Eesti välispoliitikas ja selle selgitamise juures algusest peale midagi tähendanud. Kui, siis vaid häda neile, kes seda omandasid. Veel "Edasis" uhkeldati jõuga Alatalu asemele asudes sellega, et polegi rahvusvahelisi suhteid õppinud!

Tunnistan ausalt, et ma pole pärast oma ekraanilt eemaldamist ETV välispoliitika saateid praktiliselt vaadanud, sest mulle piisab näo või nime nägemisest ja ma juba tean ette, mis tuleb ja mis tase see on ning eelistan teisi kanaleid. Paar aastat tagasi kinnitus, et olin käitunud õigesti - juhtusin nimelt sirvima nõuka ajal autoriteetset "Artiklite ja retsensioonide kroonikat", millest avastasin, et mind asendama toodud ja pandud isikute artikleid polegi seal üldse kirjas. Ehk siis nende kokkukirjutatus oli niivõrd ilmne. See viimane asjaolu sai ka kogu grupile saatuslikuks, sest kui kõik sõltus ühest türannist ja too rääkis näiteks ekraanil ümber Kennedyte elulugusid, siis lähikond teadis, et see on sõnasõnaline tekst USA ajakirjadest. Teine mees pani ümber Der Spiegelit ja ühel hetkel panid kraad väiksemad mehed (võin siia kirjutada 4-5 nime) rahumeeli ümber vene keelest kõik, mis mõeldav oli. Seda märkasid paljud, sest näiteks Izvestijat loeti suhteliselt palju. Aga plagiaati eitati, sest kõik tahtsid kiirelt raha teenida. Ka tuntust tänu pidevale võimalusele rääkida ja esineda. Pidu kestis kuniks Made ilmutas oma nime all tõlketeose "Rahvusvahelised organisatsioonid", mis tähendas juba ka kriminaali ilmumist teleekraanile. Katse teda plagiaadi eest vastutusele võtta sünnitas enneolematu ringkaitse, mille varjus võeti plagiaator millegipärast tuntuks saanud seltskonda ning nüüd järgnes kõige ootamatum. Plagiaadi ja plagiaatori varjamiseks vallandati tõeline laimurünnak minu isiku vastu ning läks lahti suur identiteetide vahetus - kuna olin teist korda kasutanud kohaliku keskkomitee kaabakate vastu Moskva meeste abi ja nüüd oli Moskva muutunud Eesti vaenlaseks, siis sai keskkomitee bandest kohe Moskva all kannatav ehk õige seltskond ja Alatalust tehti mitte ainult keskkomitee, vaid ka Moskva mees. (Tasub vaadata, kui palju on mind 2000-13 netikommentaarides tituleeritud EKP töötajaks, lektoriks, Karl Vaino abiks jne. mis kõik on absurd, ent ühe ja sama seltskonna järjekindla kirjutamise tulemus). Üritan Madet praegugi plagiaadi eest vastutusele võtta, ent esimese ja teise astme kohtunikud Andres Suik ja Margo Klaar "ei saa aru, miks mul ei õnnestunud seda teha 1986-89.a." Vaat nii. Meelt siiski ei heida, sest Saksamaa teadusminister astus tagasi 1980.a. avaldatud plagiaadi eest ja Made raamat ilmus 1985.a.

Teleekraanist on mind ka pärast 1990-92.a. eemal hoitud, sest Põderi protezeest pealikuks tõusnud Rannamäe järgib oma mentori soovi mitte lubada rahvast harivaid saateid.

Miks ma seda kirjutan? Aga mulle õpetamine teleekraanil sobis ja tänu sellele mind ka mäletatakse. Tegelikult rabav tulemus - 35 aastat hiljem ja kui ma sellele tähelepanu juhin, siis kõik imestavad. Ma ise ka. Ent ilmselt aitas muljet säilitada minu n.ö. väsimatu esinemine lektorina - ikka paberile joonistades, nagu mind teleekraanilt mäletatakse.

Kirjutamise teine põhjus on selles, et oleks vaja uut "rahvusvahelist panoraami" eesti rahvale. Aga see tähendab täiesti uue näo tulemist ja paistab,et Anupõllu-Põderi printsiip - ekraanile pääseb vaid meist veel kehvem, nii moodustunud punt leidis, et neist oma korda kehvem jne. jne on loonud täieliku ummiku. Ehk aitab ükskord Tallinna TV?

11. 12. 2013
 
Ruutsoo kittumisest välismaal

Viskasin pilgu Ruutsoo publikatsioonidele ja on tunne, et seda "täistegemise" juttu ta Eestis ilmunuis pole küll käsitlenud. Seega tüüpiline võte, mida harrastasid isamaalased 1990ndatest peale. Tõesti, huvitav, miks ka kesik ja nõukogude võimu poolt karistatud Ruutsoo, kes seda  viimast kunagi ei unusta märkimast. Paari juhtumit olen meenutanud hiljaaegu, aga lisaks veel Liisa Pakosta rünnak 1998 või 99 välismaal Savisaare vastu teda Meciariga kõrvutades. Interneti algusaegadest tuleb meelde, kuidas USAst minult 1998 päriti - miks Kallas mind ründab Postimehes. Selgus, et PM internetiväljaandes, kuhu artikkel pandi n.ö. pikemalt ja iva oli selles, et koduseks tarbimiseks võeti vastavas kohas üks nimi vähemaks ehk siis minu nimi!? Esitasin siis arupärimise õiguskantslerile, aga vastuseks tuli mingi möga - praegu hea ära kasutada. Aga meenub ka orav Daimar Liivi palve Põhjamaade Nõukogu ja Balti Assamblee ühisistungil Helsingis veebruaris 1999, kui ta palus PM parlamendiliikmeid, et kui näevad või teavad Eestis korruptsiooni juhtumeid, siis sellest teavitada Eesti opositsiooni.

01. 12. 2013
 
USA vabariiklaste hääl

Esialgu peamises endiselt ooteasendis, aga pole paha - materjali koguneb ja on piisavalt, et see kohe teises keeles välja pakkuda. Ja seal Eesti ajakirjanduse ringkaitse ei tööta.

Aga vahepeal seigast, mis - eeldan - on mõjutanud minu Iraani loo avaldamist. Nimelt kuulasin üleeile teist korda ETV uut korrespondenti USAs Lauri Tanklerit ja kinnitus esimesel korral tähele pandu - Mees on USA vabariikliku partei hääletorude mõju all ja ei suuda kuidagi edasi anda seda, millega tegeleb USA võimul olev partei ja selle valitsus. Paraku tähendab see samasugust ühekülgset ülevaadet USA poliitikast Eestile, mida varem mitu aastat külvas Neeme Raud. Ja katsu siis USA poliitikast midagi muud rääkida kui see, mis just Washingtonist kostus! Teades sealse Eesti koloonia ladviku tipu vabariiklaste-meelsust, pole asi üllatav, ent tänagi imestame - miks Ukrainast asja ei saanud? Aga muuhulgas sellepärast, et Riigikogu verivärske parempoolne spiiker Ene Ergma keeldus veel 2003.a. Balti Assamblee kasutamisest, et Ukraina Keskraadale parlamentaarset kultuuri õpetada, sest ... Res Publica ja selle välispoliitiline pesakond olid otsustanud Balti Assamblee likvideerida! Nad tegelesid sellega nui pooleks 2,5 aastat, enne kui lõpetasid Kremlile kasuliku läbisurumise. Muide - pärast Põhjamaade Nõukogu korduvaid soovitusi. Riigikogu väliskomisjoni tasemest 2005 veel niipalju, et tekkis hüsteeriline naer, kui ma küsisin - kuidas reageerime Borzhomi deklaaratsioonile? Mis teha, kui keegi teine peale mineraalvee midagi muud ei teadnud.

29. 11. 2013
 
Ka sina, Ruutso!?

Õige huvitavaks läheb. Lõin oma nime Googlisse - oodates lugu "(Arnold) Rüütel põhjustas Moldovas maavärina", mida aga Delfi ei ilmuta ega ilmuta, sest kus sa saad õiget Eesti meest kiita  - ja lõin siis huupi ühe numbri, et sattuda tõdemusele - "Vaba Eesti poliitik Toomas Alatalu kuulus EKP pre-perestroika nomenklatuuri koos Mikk Titma, Toivo Kuldsepa, Jaak Kaarmaga, kes said viivitamatult häbimärgistatud ja peaaegu täielikult intelligentsist isoleeritud." Lk.138. Kerisin siis teksti edasi ja ei sõnagi 1963-68st ehk siis Marju Lauristini täievereline kontseptsioon, komsomoli opositsiooni juhtidena olid selle järel mainitud Trivimi Velliste, Sirje Endre, Eve Pärnaste ja "uudis" oli seegi, et 40 kirja autoritest, kellede hulgas Sirje Kiin ja Rein Ruutso, said Rahvarinde tegijad. Siis tuli välja, et Chapter 6 autor on Rein Ruutso ja tegu on osaga kogumikust Dissent and Oppositsion in Communist Eastern Europe. Origins of Civil Society. Edited by Detlef Pollack, Jan Wielgohs. Ashgate 2004. Ja kodanik Ruutso pole tänaseni sellest mitte sõnagi kõssanud. Vene presidendi admini ülem Sergei Ivanov ütleks selle kirjutise kohta - "hullu valge mära sonimine." Ei hakka siinkohal kangelase sugu vahetama. Aga see "häbimärgistamine" (stigmatizing!) ja "intelligentsist täielik ignoreerimine" ilmselt on seotud kurikuulsa "usaldusväärsete" sotsioloogilise portreega pärast avalikkuse töötlemist "Sirbi" ja "Ekspressi" abil. mille tegijate - aga Ruutso oli nendega pundis - jälgi täna taga ajan. Loodetavasti eile näkkas!

22. 11. 2013
 
Sorbonne'tudengid, Vene plagiaat ja ... Eesti ka?

Tudengid ikka teavad küll, oskavad järeldada - ja pole paljusid asju kuulnud, sest neid varjatakse mitte ainult nende eest - oleksid mõned tõdemused pärast esinemist RSRis ehk Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmetele Tartus 19. novembril. Pidin "ringi vilistlasena" sissejuhatatuna seda korrigeerima, öeldes, et olen hoopis ja koguni ringi asutaja. Tõde, mis pandi kahtluse alla - kui jälle asju kokku viia - just sel ajal (1993), milles selgust üritan täna tuua. Hans H.Luik vaikib - vt. eelmist sissekannet - aga kuna Ekspressil on tänasest uus toimetaja, annan talle nädala, enne kui Ekspressi konkurentide juurde lähen.

Aga nüüd pealkirjas  oleva juurde. Nimelt läks Venemaa Uurimiskomitee (Sledstvennõi komitet) juht juuradoktor Aleksandr Bastrykin eelmisel nädalal pidama loengut "Venemaa ja Prantsusmaa uurimisorganite võrdlus" Sorbonne'i tudengitele ja küsimuste voor lõpetati vile ja "plagiaator" kisamise olukorras. Vilistama panid muidugi tema vastused Venemaa igapäeva repressioonide õigustamisest, ent ilmnes, et tudengid teadsid sedagi, mis Venemaal ammu kindlaks tehtud tema teadustööde kohta. Ent säärases olukorras on ka umbes 50 Riigiduuma saadikut ja nagu teada, on üliõpilaskond omavahel hästi seotud info jagamise mõttes - ühes kohas tehtav leiab kiirelt matkimist mujal. Elik - nüüd jääb vaid oodata, mil mainitud 50t hakatakse sama moodi Venemaal kostitama. Huvitav - millal jõuab järjekord Tiit Made kätte?

21. 11. 2013
 
Hans H. Luik raskustes

Kuna tänases EEs pole sellest sõnagi, siis panen kirja, et saatsin parajalt pika küsimuse-selgituse nõude Hans H. Luigele, kuna vanu asju sorteerides sattusin 23. novembril 1990 EEs ilmunud tervele leheküljele mahtunud loo kõlava pealkirjaga "Keda usaldab eestlane?", mille kohal kõrgusid Made, Põderi, Alatalu, Hazaki, Vainu, Aviksoni ja all Taagepera fotod. Pluss kolm tabelit, kus lisaks mainituile on mõõdetud veel Tiit Käbini, Raul Mälgu ja Endel Põderi "usaldusväärsust" ning - nagu lugeja aimata võib - on Alatalu kõigis tabelites tagant kolmas ehk eespool vaid Vainust ja Hazakist. Ning ka tekst lõpeb konstateeringuga, et "31% kõrgharidusega inimestest kahtleb hr. Alatalu kirjutiste usaldusväärsuses". Autorina on märgitud salapärane "Questions Incorporated" andmete põhjal." Tüüpiline KGB, aga võibolla juba ka mõne muu luurekooli läbitu toodang, mis mahub suurepäraselt ühte ritta Made eestvedamisel alanud nimekirjad-neist-keskkomiteelastest-kes-kannatavad-Alatalu-pretensiooni-all ilmutamisega intelligentsi ajalehes "Sirbis" (ja ainult seal, kui mitte arvestada seltsimees Ladva suunavat märkust hilisemas Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri väljaandes.)

Tulin just enne selle "teadustöö" ilmumist tagasi oma asjadega Nicaraguast - sõitsin neile spetsiaalselt järele, sest jaanuaris 90 lahkusin teadmisega, et jätkan, siis aga sokutati minu kohale kasahh, kellega Moskvas ministeeriumis juhtumisi kohtusin ja ta tegi juttu kohast just meie grupis. Tõenäoliselt jäänuks kõik sinna, kui poleks oma raha eest põrutanud üle Havanna tagasi, mis oli saatkonnale üllatus - nemad kontrollisid lennukipiletite müüki ainsale iganädalasele otselennule - ja mul isegi ei lubatud algul oma majja minna. Kuna - jättes asjad tuttava diplomaadi juurde läksin otse ülikooli ja ülikool oli kohe valmis mulle loenguid andma, asutasin end Soome esinduse juures asuvasse hosteli ööbima. Järgmisel päeval tuldi saatkonnast juba paluma, et läheksin oma tuppa, loobuksin loengutest, sest polevat millega maksta ja sõidaksin ruttu tagasi. Ütlesin, et loen ja siis sõidan. Lugesingi "Perestroika seisuga oktoober 1990" täisauditooriumile viimast nautides ja küllap nemad ka mind, sest tõesti oli püstiseisjaid kuhjaga - kolm tundi kolm päeva ja tulin koos asjadega tulema. 

Olin selle EE paskvilli unustanud, aga mõned kuud varem fikseerisin samas, kuidas minu endised üliõpilased Pedast ning nüüd riigikogulased Betlem ja Villem kuulutasid 12. oktoobril 1993, kui lahati NDI rahade kasutamist Eestis, et Alatalut ei kutsutud 1992.a. seepärast, et ta polnud ameeriklaste silmis "usaldusväärne." Nii et Hans H. Luik ei saa öelda, et tema kaasabil ilmunud "toodangul" polnud tulemust. Kui lisada sellele minu kui mitteusaldusväärse väljajätmise kõikidest 1989-92 toimunud küsitlustest ja pidevalt käinud rünnakud "Sirbis, Rahva Hääles". Ometi - lisatuna kevadel 1992 hindamisele pandud tegelaste listi sain kohe 40. koha ja aasta hiljem olin 19s ehk enne president Meri, kes oli 20s. Mainisin sedagi kirjas Hans H. Luigele, paludes selgitada kummalise, selgelt Alatalu-vastalise küsitluse päritolu.

Mainisin talle sedagi, et 1969-75 edestas Alatalu Põderit  kolme-kordselt ja adusin sel hetkel, et nendes teleajaloo-raamatutes, mida võidu kirjutasid Hagi Shein ja Hillar Peep, pole mitte juhuslikult toomata jäetud esimese põhjaliku küsitluse numbrilised tulemused. Nii oli ju kergem mitte rääkida sellest, miks tuli mõni mees ekraanilt kõrvutada. Sestap panen siiagi kirja, et kevadel 1975 küsitleti 5500 inimest ja tulemused olid 1. Eesmaa 5040, Pant 4298, Talvik 4115, Karemäe 3725, Alatalu 2966 Sõerde 2540 jne. ehk siis esimene viisik oli teistest selgelt üle ja asjatundjad tõstsid esikolmikuks Pandi, Talviku, Alatalu. Põder oli selles rivis 21. kohal ehk 1041 häält, Joffe 29. ehk 647 ja Hazak 624, Vainu 39. kohal ja 113 häält. Kuidas ma 1990ndal järsku nii kehv välja nägin, on ikka suur mõistatus küll, kui arvestada, et 1969.a. ehk kõige esimeses küsitluses oli minu toetus 53% ja Põderil 21% ehk siis ma olin isegi edumaad kasvatanud. Aga ju oli kellelgi vaja midagi tõestada, et kaks aastat hiljem kolm keskkomitee kurjategijat saaksid rahulikult sisse võtta kohad esimese riigikogu väliskomisjonis ja teatada, et ei soovi Alatalu seal näha. Ega´s midagi - klaarime asja ära, seakari nagu see seltsimeeste punt tõesti oli.

15. 11. 2013
 
Kas ajakirjandus pannakse paika või läheb jälle (?)vastupidi

Tänastest lehtedest-uudistest ei loe kohe kuidagi välja, et ajakirjanikud - peale ERR ja Tallinna TV esindajate tõsteti KE poelt lihtsalt välja, s.t. neid ei lastud sisse. Mis teha, kui teatud ajakirjanike sündmusi kajastav vaatenurk on juba ette nihkes ja kuri, tekst ilkuv ja järeldused naeruväärsed (näe, Edgar eksis ära pealkirjana!). Seda, millest KE loobus,  kinnitasid suurepäraselt kohe mitme ajakirjaniku üleolev toon suhtlemises neile veel kättesaadavate poliitikutega. Selle kulminatsiooniks võib pidada Rasmus Kagge üleolevat käitumist peaminister Andrus Ansipiga, kui too julges tähelepanu juhtuda sellele, et tegeletakse kolmandajärguliste asjadega. Reageering oli kiire - kas te ei karda tulistamist endale jalga? Ülbitseti ju ka Randperega, ainult Kross oli vaat et oma, isegi tema jultunud valimisplakatid trammil keelatud ajal oli vaat et lubatud ja igal juhul tore asi.

21. 10. 2013
 
Persona non grata

Oma 1993.a. kõrvalepandud materjale selekteerides sattusin ülevaatele sellest, kes esinesid 24. veebruaril 1988 - üritus, kuhu Silive-Aire Villo palus mind ka tulla, koguni 2x helstas, aga ma keeldusin. Niisiis Tartus "teadlaslikku neutraalsust taotlenud" Kaido Jaanson, tsiteeritakse ka juba 7.02 ilmunud hoiatuskirja, millel all Blum, Grigorjan ja Lauristini allkirjad. Tallinnas esinesid Mati Talvik - pakkus ja sai sõna Mikk Titma, teises kohas Gabriel Hazak ja kolmandas Tõnu Kõrda ... ja järgmised aastad esinevad nemad ja mina mitte! Leidsin ka Eesti Välispoliitika instituudi loomisaja oktoober 1991, kuhu mind ei kutsutud kogu selle olemasolu aja!!

20. 10. 2013
 
Moskva kombib alati enne valimisi

Pole viitsinud süüvida Interpoli Krossi otsimisse, aga 1991-93 ajalehterde läbikappamisel sai kinnitust, et alati enne valiomisi Riigikogu 20.09.92 ja kohalikud okt.1993, Venemaa midagi tegi ja ei osatud reageerida. Ei mäletanud ka ise, et 18.06 ehk 3 päeva enne Välismaalaste seaduse vastuvõtmist, tegi Venemaa välismin avalduse ja meie vaid vehkisime rusikatega. Oli ilmne, et loodeti Rüütli võitu ja teistsugust valitsust.

Praegu aga leidsin ühe enda elegantsetest käikudest - 22.09.93 arvati riigikogu mentelusest välja minu Iisraeli relvaostu tühistav eelnõu formuleeringuga "seoses olukorraga Venemaal" ja ma pakkusin järgmisel päeval päevakorda küsimuse "Eesti valitsuse volituste peatamisest seoses olukorraga Venemaal"

19. 10. 2013
 
RSR-i ajaloost. Veel mahavaikitust.

Sain paar nädalat tagasi kirja Postimees ajakirjanikult Katre Tatrik, kes pani kokku nagu välja tuli vaid Tartu Postimees ilmunud ja isegi mitte internetti pandud - 27.09 - lugu RSRi 50ndaks. Seal on mainitud "ringi asutamisega seotud T.A..." ja muu on välja jäänud. Sestap fikseerimise huvides - Võin ringi pidada enda looduks ja kuna igal koosolekul ka ise esinesin - põhiettekandjat täiendades, siis... Pealegi olin just lõpetanud kaks kursust ühe aastaga, mis ikkagi andis mainet (ja vihavaenlasi - komsomolikoosolekst sel teemal olen juba kirjutanud). Ponnistamise üks põhjuseid oli üritus üle minna MGIMOsse teisele kursusele (eeldas nagu aega mittetehtute järeletegemiseks), ent mu matrikkel läks ootamatult kirjuks, sest Linnus virutas "2", siis Eringson "3", Piirimäe vingudes "4" ja isegi Aiger Vahemetsa pani "4" kinnitusega, et kui tulen õigel ajal saan vastamata "5". Samas Vahtre küsitles mind 2 tundi ja pani ikkagi "5". Mul aga tuli esitada Moskvale koopia matriklist!!! Seda ma Tatrikule ei kirjutanud, küll aga viitasin sellele, et nimi "rahvusvahelised suhted" ja mitte näiteks "välispoliitika" tulenes ikkagi selle Moskva õppeasutuse nimest. Ainete nimistu sihukest asja Tartus ette ei näinud ja kuna ma keeldusin juhendajatest - vt. ülal, siis ta saigi sündida vaid komsomolikomitee juures. Võimalik, et Eero Loone kelleltki õnnistuse juhendajaks ka sai, ent ta oli vaid üks kohalkäijatest, kes esines koosolekutel repliikidega. Kaido Jaanson juhtis toona üldajaloo ringi ja kuna me olime osalejate mõttes konkurendid, siis ma ei mäleta tema kohalkäimisi kuni 1967.a., mil läksin ära ja olin põhiliselt Tallinnas. 1970 novembris hakkasin pärast magistrantuuri aja läbisaamist Tartu ülikoolis lugema ja siis töötasin ringiga kuni 1975.aastani. Olen juba kirjutanud ja ütlen siinkohalgi, et RSRist 1998.a. kirjutatu on pigem kirjanduslik looming stiilis, mida on harrastanud ka Marju Lauristin & üliõpilaspäevade asjus.

Teine taust ja tugi RSRile oli muidugi minu autori rubriigi avamine "Edasis" 26. oktoobril 1963 - ainsana tudengitest ja teistest RSRlastest ja seda kuni aastani 1978-79 ehk siis minu kõrvaldamiseni TV ekraanilt. Vaatasin järgi ja minu esimene näopildiga kolumn ilmus 7. aprillil 1965, 22. mail 1975 lisandus sellele habe ja nii kuni 9. maini 1983. Siis oli mind juba "asendatud" nelja "mitte õppinu, kuid hästi kirjutavatega" ja ilmselt helises telefon Keskkomiteest... Kuna olin tõrjumisele vaatamata otsustanud tähistada oma kolumni 20. aastapäeva, jätkasin veel viie looga - need ilmusid lihtsa allkirjaga T.A. Läks ka nii, et päris juubelipäeval lugu ei ilmunudki - avaldati hoopis nädal hiljem 4. novembril 1983 ehki päitsis oli ka teade, et 20 aastat tagasi... See oli mu 253. kommentaar "Edasis" välispoliitikast. Aga eks see kolumn teinudki tuntuks ka RSRi - ringil oli väljund ajakirjandusse!

"Tartu Postimees" loost veel niipalju, et kui Siim Kallas meenutab tulistamist 1968.a. show ajal, siis tulistati juba 1965 ülikooli kohvikus kui Toomas Leito kukutas riigipöördega Toomas Alatalu. Sest niisugune oli stsenaarium - õigemini üks kokkulepitud käik, sest meil käis enamus etendatust improvisatsiooni korras.

07. 10. 2013
 
Vaene, ei - hale Olev Remsu

Vanade materjalide lappamine on enam kui huvitav. Täna sattusin lõpuks Olev Remsu oopusele "Toomas Alatalu väike pirukas", "Eesti Aeg" 13. september 1995 ja minu vastus "Palgaline sulesõdur Remsu" samas 27. september 1995. Remsu väitel olid peategijateks Made, Põder, Sookruus ja teised Keskkomitee aparaadiga seotud inimesed" ning tema Sirbi toimetusxe esindajana kohal sest "mina olin seal uudishimust, mulle meeldis atmosfääri fikseerida." Ma ei tea, et ta oleks sellest atmosfäärist, Madest, Põdrast, Sookruusist kirjutanud, kuid fakt on see, et minust küll. Ehk siis poolik ja tendentslik uudishimu tolle vastu, keda isegi tema seab üksi terve kamba vastu.

Oskasin oma vastuses arvata, et Remsut ajendas mind ründama minu jätkuv edu ja tema enda poliitiline läbikõrbemine (330 häält Riigikogu valimistel) ning häiritus sellest, et ma kohe kuidagi end kaotajaks ei pea. Lubasin vastuses, et kuna protsess pooleli, siis kohtume pea. Ma muidugi ei teadnud seda toona lubades, et katse tuleb hiljem ehk 2013. Kirjutan sedagi ja nii see oli 1990-9?, kui Remsu tuli mulle tänaval vastu selleks, et üritada anda müks (kehaline kontakt!?) ja sähvata "Kuradi kommu!" Siis taltus ta mõneks aastaks ja ma isegi võtsin ta tere vastu... Ei tea, ehk müksib tänagi kedagi.

Kirjutan sellest vastusest maha mõned arvud - minu vastas oli ehk siis ka Remsu kaitse all oli 10 EKP Keskkomitee töötaja, 8 EKP KK või rajoonikomiteede mittekoosseisulise töötaja, kolme nendega seotud isiku ja ühe juba surnud EKP mittekoosseisulise töötaja mundriau.("Sirp" 18.09.1987 nimede põhjal).

Samal leheküljel polemiseerib Remsu idamaade tundja Haljand Udamiga viimase märkuste üle Tuva ajaloo kohta ja peab vajalikuks nähvata "P.S. Olen tutvunud ka härra Toomas Alatalu sulejooksutusega Tuvast. Näib, et me elame temaga täiesti erinevates maailmades." Olin selleks ajaks tänu Soviet Studies publikatsioonile 1992.a. üleilmselt tunnustatud tuvaloog, nii et parandan kohe pealkirja - vaene ja haleväärne vassija Remsu.

29. 09. 2013
 
Vaenlaste arv väheneb?

Kuna ajan suurema loo jaoks statistikat, lasin silme eest läbi kõik 168 kommentaari minu vastusele Delfi esitatud küsimusele - kas teised riigipead ka nii pikale tööreisile lähevad. Pealkirjas tuli viimase lause põhjal "Toomas Alatalu Ilvese pikast USA visiidist: Eesti ülikoolides meie riigipea nii tehti ei esine! Tippkommentaaril oli 275 plussi ja 44 miinust, mis annab mingi pildi aktiivsete lugejate üldarvust. Üllatavalt sisuline arutelu delfinaariumi kohta, kus jagus mulle kiidusõnu kordades rohkem kui laitmist. Oodatud saak - "EKP keskkomitee lektor" esines kõigest kolmel korral, sealjuures üks Made klassikalises sõnastuses!?

24. 09. 2013
 
Plagiaat ja parlamendisaadikud

Fikseerin ära, sest ei näinud ERRis ega DElfis midagi. Nimelt seda, et Venemaa TA, kelle reformimine parasjagu pooleli on, töötas usinalt ja avalikustas 25 Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu saadiku nime, kellede töödes on tuvastatud plagiaat. Huvitav - miks see uudis Eestis ei levi - kas viga on järsku ajakirjanikes endis?! Või kardetakse, et nagu minevikus nii ka täna leidub plagiaatoreid Toompeal. Igal juhul kaua aega kasutatud töö tegemise vorm Eestis nii 1980ndast peale.

16. 09. 2013
 
Häda teadmiste ja mitteteadjatega

Kuulasin AKd ja võttis ahhetama - Süüria keemiarelva asjus olid välja nopitud vaid mitu-nädalat-jura-ajanud seltskonnale meelepärased laused ja ei midagi muud. Näidati ka põgusalt vist Postimees.ee olnud pealkirja "Putin kaotas" ja vihane ulgumine missugune selle üle, et ei läinud sõjaks. Kuigi eelmisel nädalal rääkisid asjast vihaselt - kas kujutate ette: Obama ei ründa! - nii Kaldre kui Neeme Raud, Paris, väiksematest jurajatest rääkimata. Mis teha, kui bande on endale selgeks teinud, et see, mis teatud kanalitest tuleb, on ainuõige ja kui asjad lähevad teisiti, siis on süüdi Venemaa ja nüüd ka Obama, siis pole midagi teha. Peale soovituse andmise - mehed, lugege siiski rahulikult läbi viimase 30 aasta Lähis-Ida sündmuste vähemalt kaks erinevat - Ida ja Lääne käsitlust, kõrvutage neid ja mõelge oma peaga juurde. Kui ise ei taipa, kuulake kursust diplomaatilistest kõnelustest ja lugege vastavadi memuaare (mitte ainult Kissingeri oma). Kommentaatoriks tasub ronida ikka kas ajaloolase või politoloogi haridust ja pabereid omades ning - alati ja igal puhul sündmustele mustvalget lähenemist vältides. Muidu oled ja jäädki vaid võõraste ja tegelikult vaid ühe poole tõdede esitajaks.

Miks seda kirjutan? Täna on ühes lehes pikk lugu üliõpilaselt Egiptusest. Üliõpilase tasemel. Mina olen pakkunud oma sama pikka analüüsi Egiptusest kahele väljaandele - ühe jaoks oli liiga pikk ja segane, teine ei vastanud ka. Kokkuvõte - Eesti rahvast on (tänase seisuga piisavalt) informeeritud Egiptuses toimuvast. Teine põhjus - pean nüüd poolteiseks kuuks suu sulgema, sest kandideerimine annab põhjust mind mitte avaldada,ehkki ... Süürias läheb kõik nii, nagu ka ma kaudsete tunnusmärkide järgi aimasin ja kirjutasin. Viimast, mai lõpul alanud Araabia reevolutsiooni praegust faasi silmas pidades, mille tormiliste sündmuste hindamine osutus paljudele ülejõukäivaks. Mina aga jagasin ka Obama-Putini tasemel toimunu ära ja jõudsin seda viimati Tallinna TVs 12.09 rääkida. Süüria ja Iisraeli-Palestiina kõneluste, keemiarelva ja tuumarelva  seotusest, Obama nutikast käitumisest ja Kongressi ülemängimisest, selgade näitamisest ja öisest kokkuleppest, mille sisu on teavitatud iga kolme päeva tagant uut lisades! Et seda taibata, on vaja teadmisi ja nutti. Aga kui tead, siis järelikult ei tohi eesi rahvale esineda (nagu Põder Anupõld Kadastik ja Ko ammu-ammu otsustasid ning maigu - see mees ajab kahtlast juttu - külge panid, Põdra-Made ponnistuste tulemusena sain ka keskkomitee töötaja sildi!) Parem on omada mitteteadmisi - siis on ette kindel, et sa räägid teiste, vajalikus asutuses juba heakskiidetud juttu ja siis lubavad Kadastik ja Ko sul ekraani-eetrit-ajaleheruumi kontrollida, sest mis see eesti rahvale vale pildi välispoliitikast maalimine suures maailmapoliitikas ikka korda läheb. Võimulolijail pealegi lihtsam rahvast kamandada välispoliitilistele "kangelastegudele".

14. 09. 2013
 
"Rahvusvaheline panoraam" tagasi!

Eile - 8.09 - üllatas meeldivalt AK nädalakokkuvõte, kus Priit Kuusk elektrontahvlile näpuga vajutades tegi seda, mida mina ETV ekraanil esimesena ja esmakordselt juunis 1967. Nimelt pilt-skeem-kaart juttu olukorrast Lähis-Idas, tema Süüriast, mina toona lahkasin 6-päevast sõda. Tagantjärgi tehtut meenutades oli mul ühes hilisemas saates üksteise peal koguni 8 märksõna, millised siis üksteise järel lihtsalt maha rebisin andmaks ruumi järgmisele märksõnale. Mäletan, et kortsutasin mahatõmmatud paberi ära, et oleks kergem seda eemale visata - vaataja seda mõistagi ei näinud, sest pilt püsis kogu aeg paigal. Aga ma tegin ilma tehnikat seda, mida saab täna tehnikaga teha! Aasta oli 1967!!!!!! Ja järgnes - nähtust selgelt häiritud Kääri, Põdra, Vilo tühi mulin, mida seekord esindas Peeter Kaldre. Ehkki Kuusk pole spets ja tõenäoliselt aitas teda märksõnade koostamisel Kaldre, kuid tema etteaste ületas kordades Kaldre oma. Pealegi Kaldre vassis USA presidendi õiguste asjus ja pani tüüpilist rumalat  parempoolsete ametlikku juttu ehk rääkis samamoodi ja samas vaimus kui  toona keskkomitee kommentaatorid.

Ja selle taseme õigemini televisiooni  tänasest tasemest eesolemise pärast kõrvaldasid Anupõld, Põder ja Ko mind 35 aastat tagasi ekraanilt. et hallus ja lodevus, millega kaasnes pidev võõra tarkuse omastamine ehk plagieerimine, lokkaks tänase päevani. Koos ringkaitsega.

P.S. jätkasin kirjutamist eelmise lõigu "tänasest tasemest" järel, sest vahepeal anti uksekella ja toodi Tallinna ringkonnakohtu määrus - kohtunik Margo Klaar, mis jätab - midagi lisamata jõusse Harju maakohtu kohtuniku Andres Suik´i tagasilükkava otsuse. Määrus sisaldab anekdootlikke selgitusi ja Nõukogude aegsete kohtunike samastamist tänastega - "1986, 1987, 1989 ... jääb arusaamtuks, millisel konkreetsel põhjusel taotleja eespool nimetatud raamatu plagiaadiks tunnistamist taotleb"!?!? Elik - plagiaat on, aga kohtunikkond ei saa aru, miks see tuleb plagiaadiks tunnistada!? Ega´s midagi - võtame riigikohtu ja paralleelselt Euroopa ette.

09. 09. 2013
 
Rahval pole ettekujutust välispoliitikast

Kuulasin hommikul Terevisiooni tänavaküsitlust - mitte keegi ei oska midagi G20 kohta öelda! Ajakirjanike, eeskätt TV enda tegemata töö ehk siis Anupõllu-Põdra ja viimase õpilase lõputu, kuid sisutu mulisemise - mitte-asjatundjate töö paratamatu resultaat. Viimasele kahele nädalale on pannud muidugi pitseri USA vallandatud ajupesu, kus G20 oli pähh, sest Obama ei kohtu Putiniga - aga G20 tähtsust on olnud 5 aastat aega selgitada. Ja selles ajupesus oli ka võimalusi asjade tegeliku seisu selgitamiseks.

Ent tagasi eelmise killu rehnuti juurde. Sellele tuleb lisada ka televisiooni rahvas - inimest 30, kes 1967-73 olid minu saadetest vaimustatud, ent kui algas märatsemine, siis algul nalja visates, hiljem juba vaikides ja rutiinselt pandi iga kord, kui hakkasin esinema, suur lint peale ja lindistamisemasin käima. Et oleks hommikul, kui keskkomiteest peaks helistatama, midagi ette näidata. Nii kestis see 1973-78 ja kõik harjusid. Harjusid  ka 1982-85, kui mul lubati vaid kord kuus AKs rääkida ja panoraamides mitte. Harjuti aga eeskätt keskkomitee ja neist sõltuvate isikute - Anupõld ja Ko omavoliga. Mõistagi oli bossil jäljendajaid - kui mul viktoriinisaade ära võeti, jätkasin seda lihtsalt ise koolides käies ja nood leidsid raha ja busse, et õpilasi ühest koolist teise sõidutada. Lasin neist võistluskohtumistest ka fotosid teha ja mäletan hästi, kuidas mõni AK toimetaja (Ain Allas näiteks) neid - maakoolide õpilastele olulisi pilte - saatesse sisse ei pannud. Ehkki võinuks riskida, sest Keskkomitee tegelased mulle igale poole ka järele ei jõudnud. Olin kiire otsustaja ja tegutseja.

Olen kindel, et minu kõige saatuslikum omadus bande silmis oli vaba, tekstita esinemine - ma olin ju omamoodi vaba inimene, vabaduse sümbol ja kuidas sai seda lubada! Tekst kätte! - nagu korduvalt otsustati ja kohustati. Vaba ja samas sisukas esinemine tagas ka mulle kõrge reitingu, ent eks see tekitas ka kadedust ja kuna  küsitluste tihenemisega muutusid kohad populaarsusetabelites olulisemateks ühest või teisest saatest saadavatest teadmistest, siis hakkas ühel hetkel toimima ka lihtlabane huvi konkurendi kadumiseks populaarsuse tabelitest. Ükskõik, mis põhjusel see toimus - esineja enda allakäimise või Keskkomitee töötaja kiusu tõttu. Loomulikult võisid  kääbusjuhid pärast mind alati toetanud mastide Pandi ja Karemäe lahkumist ja eemaldumist ühel hetkel arvestada, et veel kellegi väljavõtmine edetabeli tipust rahuldab paljusid ja tagab nende vaikimise. Pealegi oskas Beria pilguga mees ka rääkida ja teinekord jutustas kenasti ümber Kennedyte lood "Time" kaanest kaaneni. Ikka oma nime all.  

Kamba kollektiivse allakäigu tipuks sai, nagu öeldud, terve raamatu mahakirjutamine, mida asuti ka kollektiivselt varjama. Avalikustajat maha lüües ja siinkohal tuli meelde, et pole maakohtust plagiaadi asjus vastust saanud ja asun kohe helistama. 

06. 09. 2013
 
Identiteedi vargus - EKP keskkomitee ei ole EKP keskkomitee

Järjest huvitavamaks läheb - vt. eelmine lugu L. Meri okupatsioonide komisjoni Valgest  raamatust. Selles 2005.a. ilmunud intelligentsi puudutavast ülevaatest on välja jäetud kõik EKP tippudes töötanud kommunistid ja süüdlastena kirjas kõik neile allunud! Praegu avastasin Google´i abil, et Eesti Entsüklopeedias ehk 1998 on kirjas, et Vambola Põder töötas vaid kaks aastat (!) ehk 1976-77 EKP keskkomitees lektori ja instruktorina. Hea, et leidsin ka Hellar Grabbi mälestuskillud Tuna (2007/1/104) sellest, kuidas Põder pärast EXPOd 1967.a. Kanadas tema jutuajamisi teistega rutakalt konspekteeris! Küsigem - kuidas sai EE (peatoimetaja Hardo Aasmäe) valetada? Ja kas üldse valetati - mingi osa tõest on ju kirjas!? Minu jaoks kinnitavad nii Valge Raamat kui EE seda, et käis teadlik identideedi muutmine - keskkomitee töötajad seda enam ei olnud!? Aga kuna rahvas ikkagi ju mäletas ja teadis, et keegi seda oli, siis tuli see tegelane ka luua.

Kui nüüd tulla selle Keskkomitee 30 mittekoosseisulise lektori juurde, kelledele pööras eliitsöökla kasutajana tähelepanu Olev Remsu, siis, - kui ma tuletan meelde enda totaalset kontrollimist 1973-77.a. ja mulle teada olnud ehk mulle öeldud minu loengute salajasi lindistusi ja järelikult ka kuuldu põhjal tehtud vastavaid ettekandeid Tallinna, ja kui lisada neile need isikud, kes toimetasid asju salaja, s.t. mind informeerimata, siis pakuksin, et minu-vastaste  konkreetsete jälitus- ja kaebamisaktsioonidega oli hõivatud ca 20-30 inimest. Pluss asjast teadlikud kõigi meediaväljaannete juhid, asejuhid ja osakonnajuhid - umbes 15-20 inimest. Lisagem siia nüüd noorsandid - Edasis 4-8, pluss raadiosse ja TVsse pääsenuid veel 5-10, kes kõik teadsid Anupõllu-Põderi firma edu saladust - saad tööd tänu Alatalu kõrvaldamisele ja tema kahurilasu kaugusele tõrjumisele. See kõik teeb kokku oma 60 inimest, kelledest vähemalt pooled olid toonase ühiskonna tippotsustajad. Ja kuigi Alatalu reitingud 1968-78 olid kõrged - ikkagi TV esimese viie esineja hulgas - ja ka hiljem midagi ajalehtedes ikkagi ilmus, s.t. minu elusolemine oli teada, siis on ikkagi rabav, et mind 1989 kuni aprillini 1992 avalikkusele üldsegi hindamiseks ei pakutud. Järelikult kuulus nende 100 isiku väljavalimise õigus eranditult keskkomitee bandele, mida kinnitab ka nende arvukas esindatus rahvale esitatud valikus. Rääkimata sellest, et 1989-90.a. asutati Eestis vähemalt kaks välispoliitika instituuti ja kummastki mina - toona ikkagi ainuke akadeemilise kraadiga mees rahvusvahelistes suhetes - sain teada ajalehtedest. Ühesõnaga - mind polnud olemas, ehkki rünnakud minu isiku vastu ajakirjanduses jätkusid. Nüüd jääb vaid leida, millal täpselt ehk mis ajast peale mind keskkomitee töötajaks hakati tituleerima ja mis ajaks saavutati minu identifitseerimine sellena, et tegelikud keskkomitee töötajad ei peaks enam kunagi mainima endi seotust antud asutusega, sest see on n.ö. mulle kaela määritud. See asi oli ju ikkagi hoolikalt läbi õeldud, kui meenutada kasvõi minu pidevat "löömist" kõikvõimalike nimekirjadega - vaadake, kes kõik on Alatalu vastu! See oli ju ikkagi hästi läbimõeldud taktika, millega läksid tõrkumatult kaasa nii ajakirjandus kui ka kohtunikkond. Olev Remsust rääkimata.

Muide, kohtunike kohta tuli täna fantast uudis. Pinocheti riigipöörde 40. aastapäeva eelõhtul palus Tshiili kohtunikkond  avalikult vabandust rahvalt, keda ta ei aidanud diktatuuri päevil 1973-90. Huvitav, millal meie kohtunikud niikaugele jõuavad. Igal juhul ootan 2. augustil esitatud protestile Tiit Made plagiaadi käsitlemise osas tänaseni vastust.

05. 09. 2013
 
L.Meri komisjoni White Book väänab tõde

Välisreisi aegseid ajalehti sirvides torkas silma EKP keskkomitee bande kambamehe Olev Remsu retsensioon Aare Laanemäe raamatule "10 aastat Valges Majas". Nimelt märkas ta seda, mida mina poes raamatut sirvides ei märganud - Laanemäe kirjutas uhkusega sellest, kuidas ta üritas keskkomitee 30-le mittekoosseisulistele lektorile (Põder, Made jne.) saada luba Keskkomitee sööklasse. See oli tõesti üks tollastest privileegidest ja kuna Remsu sellest kirjutab, siis käis ta ka ise ilmselt minu vastase sõjakäigu ajal 1989-91? seal söömas. Ilmar Rattus, nagu teisedki toonased peatoimetajad, käis kohe kindlasti ja kus ikka kaastöölisi värvata ja ergutada, kui mitte odava õlu ja toidu juures! Kui rajoonikomitee lektorid maha arvata, siis mahub 30sse punti oma 15 nn. kommentaatorit, kelledele Alatalu eiramise eest anti veel keskkomitees süüa ka! Paneb ikka naerma küll!

Sestap läksin ja viskasin raamatupoes Laanemäe üllitisele veelkordse pilgu ja on ikka libedik küll! Tegemist oli ja on n.ö. klassikalise teise-kolmanda järgu tegelasega, kes õpingute ajal millegi erilisega silma ei paista, ent kes stagna tingimustes hakkab oma tagasihoidlike võimete tõttu kiirelt karjääri tegema ja sääraseid teaduskonna - ja isegi kursusekaaslasi mul jagus! Viimaseid koguni 3 - keskpärasus või koguni tühi koht ülikoolis, ent siis kõigile ootamatult kiire ja kurjakuulutav parteiline karjäär - hoia alt ja karda teda! Laanemäega on lugu parajalt peenem, sest ta ikkagi tegutses teaduse vallas ja kuna ta oli - tagantjärgi ehk tänase avastusena mulle - keskkomitees juba 1970.a.!!!! ehk siis kohe kindlasti minu suure tampimise ajal 1973-77, siis arvan, et temal oli selles ka oma osa. Tollal oli Valges Majas kombeks vestelda nendega, kes "kurjategijat" tundsid.

Tegelikult äratas minu tähelepanu Laanemäe praalimine raamatus sellest, kuidas ta suurendas teadlaste osakaalu keskkomitee ideoloogilise osakonna lektorite grupis. Mõelda vaid - silmapaistvad teadlased, ülikoolide õppejõud ja keskkomitee lektorid Aare Laanemäe, Rein Tuulemäe, Vello Ladva, mittekoosseisulised EKP lektorid ja õppejõud Hazak, Made jt. Ning neid nimesid lugedes meenus mulle president Lennart Meri nn. okupatsiooni kahjudega tegelenud komisjoni kokkuvõte White Book (Valge raamat), mille kõrghariduse ja teaduse osa on millegipärast kirjutanud majanduskandidaat Jaan Laas. Minu mäletamist mööda töötas ta koos Tiit Madega, mida nagu ka kinnitab Made ja tema protezee, julgeolekuohvitseri ja kateedri juhataja Eduard Inti mittemainimine "Valges Raamatus". Puuduvad ka marksismi kateedrite juhatajad Laanemäe ja Tuulemäe, Ladva oli ilmselt lihtne õppejõud EPAs elik õppejõud, keda "edutati" keskkomiteesse, ei sattunudki kogu maailmale avalikustatud n.ö. musta nimekirja!? Ehk siis - White Bookis on jäetud mainimata ENSV teaduse tegelikud punajuhid - keskkomitee ja ka rajoonikomiteede töötajad ning esindatud on vaid süsteemi teise ja kolmanda järgu tegelased. Mõistagi pole jäetud märkimata keskkomiteelaste pikaajalise jälitamise objektid õppejõudude hulgas ehk siis Alatalu ja enne mind "ideoloogiliste vigadega" hakkama saanud Vilma Mullari, keda kui naisterahvast eirati ja peksti aastaid mõnuga. Jääb küsida - kelle soovitusel seltsimees Jaan Laas säärase - õppejõududest-"teadlastest" keskkomiteelasi väljajätva valiku tegi ja kelle soovitusega niivõrd subjektiivse sisuga tekst komisjoni aruandesse ja seejärel ka raamatusse pandi. Ilmumisaasta oli 2005.

04. 09. 2013
 
Vihkavate kommenteerijate anatoomia. Kes nad on?

Silmasin, et Paide auru väljalaskmise üritusel arutati ka viha(st) kommenteerimist, mis lõppes nagu arvamusega, et vaja ajakirjanike eetika koodeksit täiendada. Arusaadavalt ei anna see midagi kuniks kehtib anonüümsus. Tuletan meelde, mida pakkusin aastaid tagasi, kui Hans H. Luige (?) algatusel see peldikusein loodi. Peamine - avaldada emaili aadressi tagumine osa, ehk siis @-ist alates, sest toona - 2002? - tuli enamus rünnakutest ministeeriumites ja mujal riigiametites töötavatelt parteilastelt - ikka opositsioon positsiooni pihta ja vastupidi. Seda polnud raske taibata kellaaja järgi - istus laua taha ja hakkas kõigepealt klassivaenlasi hävitama ning alles siis tööle. See oli tegelikult kõige hullem kontingent - paadunud silmakirjatsejad, kes näo ees räägivad üht, seljataga teist. Tänane tuntuim kommijate seltskond - parteibroilerid tulid areenile hiljem ja nende tunnuseks on vaid mustvalge täistegemine. Ei mingit omapoolse tarkuse või "tarkuse" näitamist, mis iseloomustas vihkajate esimest seltskonda.

Kuna olen ikka aegajalt vastukajasid vaadanud, siis otsustasin lähemalt hinnata komme, millega õnnistati minu lugu "Egiptuse veresaun kui kahe jõu kokkupõrge". Pealkiri oli minu ja kajastas ka artikli sisu, kus sõna "revolutsioon" ja jõudude poliitilist tähistamist vältides püüdsin asja lahata lihtsalt ilmalike ja islamistide kokkupõrkena ning massiliikumise loogika selgitustega. Kommentaare oli 64, k.a. viis kommetaari sellele, mis oli eemaldatud. Mõistagi oli nende puhul tegu rõveda rünnakuga minu isiku vastu, sest tsensorile n-ö. talutavaid rünnakuid nõuka aegse väliskommentaatori ja teadusliku komm. õppejõu vastu on kirjas veel kuues n.ö. allesjäänud kommis! Ütleks, et vähe ja kui see millestki kõneleb, siis suurem osa n.ö. igapäevastest ja põhimõttelistest minu kui persooni vihkajatest jätsid selle tõsise sisuga loo lugemata. Osa tegi ja siit ka kolmelauselised lolliks kuulutamise hõiked - ja seda ikka esimestena - kokku 3 k.a. nime moonutamine "tolatalu"ks. Kena oli, et neljas kommija kuulutas nood hindajad "poolarulisteks" ja sai sellele 40 pluss- ja 5 miinus-klikki! Seega jääb üle 60 kommi, mis puudutavad nii või teisiti minu artiklit. Osaliselt või täielikult. Kuna loo endaga oli lugu nii, et ta oli kirjutatud 15nda kuupäeva hommikul arvestusega, et ilmub - mida lubati - samal päeval ja ilmus alles minule täieliku üllatusena 17.õhtul, on seal kahes viimases lõigus kohti, mida saanuks rünnata. Keegi seda ei teinud ehk siis - julgen arvata, teadmised polnud piisavad või jäeti lõpp lugemata või oli esimene pool nii tugev, et otsustati mitte pöörata tähelepanu teisejärgulisele.

Mis silma torkab? Seitsmes kommija torkas, et "natuke segane", järgmine lisas "segane ja vale" ja lõpuks tuli ka "väga segane". Üks kurtis "ei saanud targemaks", teine väitis loogika vigu. Üheksas kinnitas, et "Alatalu ei saa probleemile pihta" toetusega +13-21. Isikurünnakutest väärib mainimist "nomenklatuurne kommunist T.A.", mis kuulub selgelt Anupõllu-Põdra- Kadastiku jt. formeeritud ühest ühiskonnast teise sujuvalt sisenenud grupi desindajatele, kel oli ju oma nomenklatuuri vaja varjata minu sinnapanemisega! Seda teevad nad peaaegu igakord - ikka keegi üritab mind siduda Keskkomitee või nomenklatuuriga. Märku andis ka peapätt, sest "viimase 5 aasta nõrgeim artikkel, tunnen sind tommi ja sinu teadmised majandusest on alla 0-i" saavad kuuluda vaid talle. Sellelt bandelt pärinevad ka väited - Alatalu pole Lähis-Ida, vaid Ladina-Ameerika asjatundja ehk siis tegele vaid sellega (seda väidab ka peapätt) - see tees, et ma jagan LadinaAmeerikat, oli käibel 1982-85, kui nad Moskva survel pidid nõustuma minu esinemistega. ent seda ainult Ladina-Ameerika teemal igakordse kinnitusega - ta on selle kandi spetsialist. Ise nad esinesid kõikidel teistel teemadel kui spetsialistid. Ehkki kellelgi polnud mingit paberit selle kohta ette näidata, aga oli võimalus  anda mulle sõna ja ikka viimasena, sest kes nende LA asjade vastu Eestis ikka huvi tundis - reeglina esinesin teisel päeval või igal juhul viimasena. Sestap julgen arvata, et sellest Alatalu väljatõrjujate kambast võttis sõna 5-6 inimest. Tähelepanuväärseks võib pidada neist eelviimasena ja 19.kuupäeva hommikul sõna võtja soovitust - arvamus on segaselt kokkupandud ja tasuks lasta arvata "tõsiseltvõetavamatel asjatundjatel". Nii EKP keskkomitee tekstiga jutt kui vähegi olla saab!? Ent Alatalu polnud ju EKP pättidega koostööle läinud Isamaale "usaldusväärne" veel 1993, millest - nagu olen kirjutanud - teavitati ka välissaatkondi.

Kõiki ülejäänuid komme võtan heatahtlike kaasarääkijatena - igaüks oma tasemel. Mõned - tervelt 12 - üritasid lisada seda, millest ei kirjutanud - kopti kirikud, turism jne. Komme, kus olid sees otseselt kiitvad sõnad ("tõsiseltvõetavamaid kommentaatoreid" +25-9 "lõpuks ometi" +19-2 teab asja, avab jne) oli kuus, mida eestlaste kohta on piisavalt. Kolm kommijat sidusid oma teksti võrdlustega Eesti ühiskonnast ja see on kõige meeldivam tõdemus. Kirjutet 21.08

26. 08. 2013
 
Välispoliitika varjamisest ja selle saavutamise mudelist Eestis

Panen lihtsalt kirja, et oleks konkreetsed faktid käepärast. Täna hommikul oli huvitav jälgida kõrvu kahte kanalit - prantslaste France 24 tekstiriba kinnitas, et Egiptuse sõjaväelased entered peacefully mosheesse, kus Mursi pooldajad olid sõjaväelaste liikumisrühma poolt sunnitud varjuma. Al Jazeera andis sealt Live ja kõik nägid, et asi oli rahnulikkusest kaugel. Lühidalt - prantslastele ja inglisekeelsetele eurooplastele lihtsalt valetati. Eile jooksis Al Jazeeeras ka tekst, et Liibanoni president Sliman süüdistas pommiplahvatustes "Iisraeli kätt", mida Iisraeli valitsus - või oli see koguni Netanyahu ise - protestis. Mõni tund hiljem see sõnum tekstiribas kadus ehkki kõik teised jooksid edasi.

Sisust. Eile ERR siiski avaldas mu Egiptuse analüüsi, mida DELFI kartis - ehkki Soonvald lubas - avaldada. Teatud mõttes heagi, sest enamikul kommijatest ei jagu teadmisi. Täpsemalt öeldes on nad tegelikult sama targad kui enamus raadios-TVs sõna saavaid "asjatundjaid" ehk siis on midagi kuulnud ja oskavad mingi ühe tarkuse, mis kõik selgitab - välja käija. Ehk siis käituvad nii nagu eetris-ekraanil ees ja vihkavad kõike, mis nende selle arvamusega kokku ei lähe. Igasugune analüüs on neile ülejõu käiv, sestap võetakse ette vaid näiteks kommentaarile pandud pealkiri või selle algusest välja kistud suvaline lause ning - mõistagi ka autori isik. Tervikuna on see aastakümneid viljeletud seis, kus TV ekraanilt - aga see on vaatajale ikkagi peamine teda hariv institutsioon - on mulisetud ja mitte seletatud maailma asju. Sest Põderi soovil Anupõllu-Kadastiku poolt tõstetud asjaarmastajate ja muidu kiibitsejate kamp polnud ju analüüsiks võimeline. Seda neilt ei oodatudki, sest ülemusel oli kindel tunne siis, kui ta teadis, et kõik on kusagilt maha loetud! Sestap oli jõudmine suurtulemuseni plagiaadis vaid aja küsimus. Huvitav on täheldada sedagi, et kogu sellest 10st või isegi enamast "Alatalu asendajast" ei omandanud ükski teaduskraadi - ehkki pooled õppisid usinalt Leningradi kõrgemas parteikoolis, suurem osa neist hakkas uues vabariigis midagi muud tegema ja vaid Kaldre, Hiietamm jätkavad vana tööd. Vanas rasvas. Pluss Mälk ja Tiido välisministeeriumis, kus ka analüüsi, mitte võõraste mõtete ümberlugemist vaja.

Vanu ajelehti sirvides on nüüd selgemaks saanud ajalised raamid, millal pätikamp oma põhi-, õigemini endi ellujäämisetöö - identiteedi varguse või siis valesidistamise läbi viis. Sattusin sellele juhuslikult, sest 1993.a. suvel julgesin hakata kaasa rääkima Keskerakonna poolt tõstatud 1992.a. Riigikogu valimiskampaania rahastamise asjus. Kuna kandideerisin sõltumatuna ja pidasin end profiks, ei läinud ma seminaridele, mida Kindel Kodu pakkus. Tagantjärgi ilmnes, et ameeriklaste NDI polnud koolitanud sugugi kõiki erakondi nagu nad ise väitsid, vaid n.ö. valikuliselt. Piisas hääle tõstmisest, kui minu nimi hakkas ka figureerima mitems dokumendis ja nii kirjutasin loo "Ameerika rahaga pole asjad ausad" (Päevaleht, 9. juuli 1993)- Kuna jutt käis USA maksumaksjate rahast, siis hakkas Isamaa sügisel rahvusvahelisi pressikonverentse  pidama ja ühel neist - 12. oktoobril kuulutas Andres Villem, et Alatalut "ei kutsutud"! -panete tähele - neile seminaridele tema "mitteusaldusväärsuse" tõttu. Näete - milline rahvusvaheline kuulsus juba mul tollal oli. Keegi Eestis soovitas ameeriklastele mind mitte kutsuda! Ajalehti edasi lapates leidsin, et mind iseloomustati samamoodi kui Savisaart 1999.a. 

Avastasin sedagi, et Eesti poliitikute populaaruses tabelisse pandi mind alles märtsis 1992, kus sain - vaatamata jätkuvale puudumisele teleekraanil ja Põdra-Made-Sookruusi ja kelle kuradi veel rünnakute ajakirjanduses - kohe 42. koha. Pätt Made oli 38s ja langustrendis - jaanuaris 38s. See, et mind 1989.a. suvest märtsini 1992 kordagi ei testitud (TVst lahkusin 53% toetusega jättes teistele kokku 47%), tulenes ilmselt ikkagi sellest samast "mitteusaldusväärsusest", mille põhjustas katse tunnistada Made 1985.a. raamat "Rahvusvahelised organisatsioonid" plagiaadiks. Tuletan meelde, et 1986 kõrvaldati mind lõplikult teleekraanilt ja laimati ühingu "Teadus" kongressil, 1987 viskas ühingu ideoloogilise võitluse sektsioon ehk Made-Napa ja KGB mees Kuuseoks mind ühingust välja ja selle sama paberi tassis Made omaalgatuslikult ja loomulikult struktuuridega kooskõlastatult veebruaris 1989 alanud kohtuprotsessile, kus üritasin teha lõppu Made osavale - ikkagi koolitatud mees antud valdkonnas - laimukampaaniale ajalehe "Sirp ja Vasar" veergudel. Õigemini esitas taotluse vastava dokumendi saamiseks ajalehe esindaja Olev Remsu. Nagu mainitud, lõpetas kohus asja omapoolse otsusega juunis 1992 ja minu palvele protsessi jätkata vastati eitusega. Sestap läksin teist teed ja ootan vastust, et teha kolmas samm.

Eesti mudel välispoliitika madaldamiseks pandi kokku ajavahemikul 1987-95. Etapid:  Made poolametlik vahelejäämine (pärast kümneid kirju taotlusega avaldada retsensioon!!!) plagiaadiga septembris 1987, millele koheselt järgnes tema kollektiivne puhtakspesemine Eestis koos Alatalu samaaegse laimamisega - kampaania, mis jätkus minu tahaplaanile tõrjumisega riigikogus oktoobris 1992 ja lõppes ilmselt alles kusagil 1995.a.. Selle varjus toimus tänase päevani toimiv peamine - keskkomitee juhtimisel formeerunud kaabakate punt, kes oli mind n.ö. välja tõrjunud välispoliitika selgitajate ringist, kasutas mikrofonide ja ekraani endi kätte jäämist selleks, et teha just minust - Keskkomitee töötajate poolt 17 aastat ideoloogiliseks vastaseks kuulutatud ja ametlikult jälitatud mehest "tõeline kommunist", mida praktiliselt iga kolmas kommija tänagi meelde tuletab, ja kuna n.ö. "endine" oli olemas ja massile ette söödetud kui "mitteusaldusväärne", siis sai kogu kamp rahulikult Eesti vabariiki sisse elada. Ja suurim teene selles kõiges on Eesti ajakirjandusel, nii et veelkord suur, suur tänu seltsimehed Anupõld, Kadastik ja KO. Tänu ka kõigile seda jama pealt vaadanud vaikijatele - teil ju oli võimalus suu lahti teha. Tegelikutl pidanuks suu lahti võtma ainuüksi raamatu "Rahvusvahelised organisatsioonid" avamine! Aga ei võtnud, sest võimul olevate või võimuga seotud kaabakate kõrval tundus elu olevat turvalisem. Pealegi sai ju pea iga ekraanile jõudnud mees näidata, et oskab rääkida. Mida, polnud oluline - peaasi oli, et nägu meelde jääks.

17. 08. 2013
 
Tsensuur analüüsile Egiptusest!

Huvitav päev - saatsin hommikul kell 7.42 - tegelikult oli lugu valmis veel südaööl - ERR+ile kommentaari-analüüsi Egiptuse arengutest. Ei kippu ega kõppu ja kuna pidin välja minema, siis küsisin enne 10t emailiga üle - kas avaldate? Ei mingit vastust - Läkitasin siis DElfile ja läksin linna. Jõudsin 5ks tagasi - ei midagi. Läkitasin emaili Soonvaldile. Vastas, et täna ilmub! Täna on juba homme ja pole midagi ilmunud. Küll aga on ERR ja DElfi terve päeva avaldanud Kairos istuvate koduperenaiste kuulujutte, sest nende põhjal otsustades nad isegi ei vaata kohalikke TVsid või siis õigemini mingit kristliiku kanalit, mis teadu ajab oma joont. Edasi avaldasid mõlemad portaalid teineteise võidu seda, kuidas hukkunute arv kasvas, kuidas üks tädi avastas, et näe - MB on kaasa võtnud naised ja lapsed jne. jne. Teatati ka välisministeeriumi soovitustest. Egiptusest midagi nagu oleks, aga ei ole ka - tõesti hirm, järsku osutubki õigeks see, mida Alatalu kirjutas ja mitte see, mida 3. juuli järel ridamisi avaldati. Aga teha pole midagi - hirmunud ülemused otsustavad Eesti Vabariigis, et inimesed ei pea midagi teadma. Tsensuuriks seda aga ei nimeta. Sealjuures hakkavad ise homme mingit järjekordset tühikargamist juhtima.

Eelpool olev oli kirjutatud südaööl. Lisan teisegi huvitava detaili - olin kell 14 kutsutud intervjuud andma Tallinna TV-le - Erik Boltowsky - rääkisin sama, juhtides teravdatult tähelepanu sellele, et EL välisasjade juht Ashton ei külasta mitte igat vangi - kirjeldamaks muslimivendade tegelikku võimsust - jne.jne. aga eetris tuli ainult minu kommentaar turistidele - kas minna või mitte Egiptusesse. Tervikpilt eilsest Eesti infolevist on rabav - jumala eest, ei mingit selgitust Egiptuses toimuvast, hea, kui faktidki edastame. Poolteist kuud tagasi ebakompetentsete ja koduperenaiste abil kokkuvaletatud müür jäi püsima. Kuna võimalused teistsugust pilti anda olid, siis jääb mulje, nagu oleks mõni välissaatkond andnud komando. Või teine variant - kuna tuli ka teade, et Mart Kadastik võib saada ise uuesti impeeriumi omanikuks, siis hakkas vana, nõuka-aja lõpus formeerunud mentaliteet ja selle kehtestamiseks vajalik kambapoliitika ajakirjanduses taas tööle - neid mehi ignoreerime, toetume neile, kes kasutavad kindlaid allikaid ehk siis suurte pealinnades heaks kiidetud mõtteid. Pole midagi teha, Made plagiaat "Rahvusvaheliste organisatsioonidega" tuleb tuvastada ja selle kaitsmiseks loodud totaalne ringkaitse avalikkuse ette tuua. Muidu jääbki nii, et Egiptuses ei sünni midagi erilist, nagu tädid Kairost teatavad.

16. 08. 2013
 
Alluvate kambakad - eri kategooria

Lappan vanu ajalehti ja 1999st tasub meelde jätta paar kujukat kambakat - Merle Karusoo väljasöömine Draamateatrist (direktoriaeg juuli 98 - kevad 99) - sealh. lotendava ja võidunud moega kampsuni abil. Aga need olid näitlejad. Toomas Lepp (valiti direktoriks okt 1997) olla olnud liiga keevaline ja kujutate ette - paagitäis bensiini oma kaatri jaoks. See on juunikuu juhtum ja tasub leida, kes need konkreetsed alluvad olid. 10.06 lükkas ringhäälingunõukogu otsustamise edasi. 8 juhatuse liiget nõudsid 7.06 tagasiastumist esitades kaaluda Lepa vabastamist, kes oli parasjagu komandeeringus. Need olid Tiina Kangro. Marina Mälk Aarne Rannamäe, Heidi Pruuli, Aare Tilk, Priit Kuulberg, Jaanus Nõgisto Anneli Viita. Ehk siis vähemalt üks kambaka tegemise veteran ka ja just tema arvamusi esitab Postimees! Sealhulgas kinnitab Rannamäe, et Lepa käitumine on viinud kaks inimest haiglasse. Et 1997 olla keegi korraldanud kolleegide hulgas küsitluse, et Lepp viimane keda valida peadirektoriks. Tüliõunaks mingi reklaami tootmine.   Lepp andis korralduse mitte edastada infot tagasiastumisest - PM avaldas selle 8.06. + autoritaarne juhtimine, ebakultuurne käitumine, ebaseaduslikud lepingud. Nõukogu liikmetest vaid Toomas Uba - aga see on näitaja ülalmainitud staaride kõrval - ei kirjutanud alla ja ka mitte Lepp ise. Hagi Shein, Lepa eelkäija ametis, aga hüüab - "Jumal tänatus, et see nüüd juhtus"? Mis roll oi temal selle pudru tekkimisel. Igal juhul tema raamat - mis kirjutati hiljem, oma objektiivsusega kohe kuidagi silma ei paista.

Edasi lugedes selgus, et kohe Lepa ametisse tulles lahkusid Valdo Toomet, Raul Rebane  ja diktorid Diana Lorents ja Katrin Viirpalu. Huvitav - mida naisel karta oli!?

Panen siia kirja ka Anupõllu ametiaja 13.12.1974-3.12.1987 Tema alustas lastesaate äravõtmisega - septembris 1973 oli alanud Keskkomitee ehk Põdra-Mäe rünnak - ja lõpetas Põdra palvega mitte lasta eetrisse Arafati lõiku. Pärast teda külastasin Rein Elvak 3.12.1987-21.11.1989 ja Mart Siimanni 21.11.1989-13.10.1992, kuid kumbki ei julgenud selle bande otsuseid tühistada.

06. 08. 2013
 
Eriti suurtele jobudele ehk Dlja osobo tupõhh

Tegelikult oli see lugu üleval 15.07 aga hakkasin pealkirja päästma lisades eestikeelset , tõlget kuulsale väljendile, sest Google teist nagu ei tahtnud sisse võtta ja andis juuli 2013 asemel juulis 2011 kirjutatu. Nii et paluks seda lugemisel arvestada.

Vaevalt, et seegi repliik midagi parandab, kuid kuna ma ühest kommentaarist oma teisele Snowdeni loole saan järeldada, et seda blogi loetakse ja üks kommija kuulutab, et tegu on minu 1980ndate raadiokommetaari uue variandiga, siis - veelkord:

ALATALU EI ESINENUD 1967-90 EESTI RAADIOS, sest selle oli keelanud Adolf Slutski ja kõik eestlased täitsid seda korraldust

ALATALU ESINES EESTI TELEVISIOONIS RAHV: PANORAAMIDEGA KORD KUUS 1967-78 ja pärast seda mitte, sest selle keelasid kokkumänginud Enn Anupõld ja Vambola Põder.

ALATALU EI OLE KUNAGI OLNUD EKP KESKKOMITEE LEKTOR VÕI MITTEKOOSSEISULINE LEKTOR, mida olid kõik ülejäänud ETVs ja raadios esinejad, sest Vambola Põder ja hiljem Vello Ladva keelasid selle.

ALATALU OLI 1973 septembrist maini 1977 EKP ideoloogiaosakonnas moodustatud grupi (juht E.Oinus) püsiva kontrolli all tuvastavamaks "uusi eksimusi" minu esinemistes. Käis pidev info kogumine. Toimik oli lõpuks vähemalt 6-7 sm paks. Peamine ja pidev soovitus - esineda nii nagu teised, s.t. lugeda teksti paberilt.

Küsin - mille eest mind teatud seltskond siis nüüd pidevalt süüdistab? Vastan - see on seesama seltskond, kes sai kasu Alatalu keelamisest - pääsesid ajakirjandusse, raadiosse ja TVsse esinema ja nende kaastöölised, kes lõikasid kasu kommenteerimise taseme madaldamisest, mis ühel hetkel läks Tiit Made eestvedamisel sujuvalt üle välispoliitilise plagiaadi tööstuseks. Selle tasemega tuldi ka monopoliseisundit meedias omades üle Eesti Vabariiki, kus üheks esimeseks sammuks sai endi puhtakse tegemine võttega - näete, seal oli punane Alatalu, keda me püüdsime küll hävitada, aga ei tulnud toime. Pekskem nüüd koos teda edasi talle kõiki meie endi poolt kantud tiitleid kaela määrides. Ühesõnaga - toimus hiiglaslik ajakirjanduslik asendamisoperatsioon - Saulused muutusid Paulusteks, sest loodi juurde uus Saulus.

Kirjutan seda ajendatud hommikul raamatupoes sirvitud Aare Laanemäe uuest raamatust "Kümme aastat Valges Majas". Tegu on selle pundi esindajaga, kes 1960ndate algul-keskel ülikoolis millegiga silma ei paistnud, ent kui tegijad olid maha võetud, siis algas nende mittetegijate aeg ja ta pääses Valgesse Majja siis, kui Põder oli Moskva korraldusel sealt kõrvale saadetud ja pidi lahkuma ka teine kerberus - Valeeria Mäe, kelle koha - lektorite grupi juht pälviski Laanemäe. Ma olen kusagil kirjutanud, kuidas ta jäi NLKP Kk ees vahele minu ähvardamisega - asi, mida ta oma raamatus ei kajasta. Küll on seal lk. 154-55 (kui ei eksi) kaks huvitavat kohta. Esiteks viitab ta sellele, et sai Põdralt-Mäelt päranduseks "mõttetud ja ahistavad" loengukeelud Alatalule ja Kelamile. Lihtne küsimus - kuna sa töötasid seal tervelt 10 aastat, siis miks sa ei üritanud neid mõttetusi likvideerida!? Ehkki teadsid täpselt, mida see tähendas - totaalset keeldu. Aga oli mugav lasta kõigil jääda nii nagu oli (ja nautida ametikohast tulnud võimalusi tasuta ehk siis grupijuhina - mida ta muidugi ei märgi - mööda Liitu ja välismaad ringi sõita, mis nagu kuulus ka tema tööülesannete hulka, kui raamatu pealkirja ja sisu/tust kokku viia). Samas kurdab Laanemäe, et Keskkomiteele laekunud kaebuste arv lektorite peale kasvas. Miks ta siis ei pidanu kasvama, kui Põder ja Mäe olid selleks mitu aastat pingutanud - rajoonikomiteedelt ja ühingu "Teadus" töötajatelet nõuti 1973-78 ridamisi teavet - ehk Alatalu ütles midagi valesti? Igaks juhuks kästi veel salaja lindistada - kirjutan seda ja ajab küsima : mille poolest erines see metsavendade vastasest operatsioonist 1940ndatel - kõik KK lektori grupi mehed-naised metsa, s.t. noorte suvepäevadele, et kontrollida, mida Alatalu ütles!? Sügisel uuesti, talvel uuesti ja suvel veelkord - ehk saame ta sel aastal vahele võtta! Olid ikka maniakid küll kahekesi, Põder TVs pealegi sile poiss!? Lurjus, nagu on mingis KK paberis minu allkirjaga fikseeritud.

Jääb Laanemäed tänada ka selle ees, et tal on korralikult kirjas - Made oli EKP mittekoosseisuline lektor. See on ka info neile osobo tupõhhidele!

 

03. 08. 2013
 
Läti vastus Eesti imperialismile

Loen ja mõnulen - suured infokanalid kas ei maini üldse või siis vaid möödaminnes seda, et Läti president kinkis Ilvesele ehk Eestile kogumiku Terra Mariana 1186-1888 ühe kümnest 50 kilose eksemplari. Minu arust parajalt peen nüke, meelde tuletamaks Lätile osaks saanud ülekohut, kui meie lennukas Lennart Meri pidas järsku vajalikuks Eestimaa kõrgemaks aurahaks välismaalastele teha MAARJAMAA Risti. Mais 1995. Södisin ja seda enamiku riigikogus olnud ajaloolaste toetusel sellele viimase hetkeni vastu ja tegelikult läks nii, et Meri pani risti Soome presidendile kaela enne kui vastav seadus Riigi Teataja näol oli trükist ilmunud! Insener Vähi ei saanud asjale pihta, välisminister Sinijärv oli otsustamises üldse tühi koht ja keskerakondlane Olev Anton paras mees seda PS komisjoni esimehena riigikogus läbi suruma. Muuhulgas ma nõudsin Lateraani kirikukogu dokumentide - teadsin, et need on avaldatud, aga ei osanud täpset allikat meelde tuletada - esitamist, et veenduda - Terra Mariana käib eeskätt Lätimaa kohta, selle keskuseks oli Riia linn jne. Eesti või siis täpsemalt Põhja-Eesti jäi sellest välja nii 1218 kui ka 1888. Nii oli ja nii on ka antud raamatus avaldatud dokumentides. See, et keegi Eestis hakkas ka Eestimaad Maarjamaaks kutsuma, oli mõne kirjamehe suleliigutus, mitte olnud ja kujunenud reaalsuse kajastus. Mõistagi ka mõnede kirikutegelaste soovunelm - kui juba Maarjamaa, siis ehk ometi hakkavad kõik usklikeks! Tegelikult on  eestlaste usuleigus läbi sajandite olnud üldteada - nii siin kui kaugel, mistõttu meid niisuguse nimega katta oli ja on patumaiguline asi. Või kuidas? Või väga suur riiklik kavalus, ent paraku naabri arvel!? Tagantjärgi on mõistagi raske midagi muuta, ent seda termini-interventsiooni oleks ikkagi tulnud alustada arvamustevahetusest Läti juhtkonnaga. Parasjagu käis aga Eesti-Läti kilusõda, mille paljus põhjustas Eesti välisministeeriumi noorhärrade tuginemine kooliõpikutes kirjas olnule! President Lennart Meri aga teadis samal ajal paremini kui Läti president, valitsus ja kahe riigi eriteenistused seda, kas Eestisse nimetatud Läti suursaadik on kolmetähelise tsunfti liige või mitte (järgmine Läti suursaadik Eestisse nimetati alles poolteist aastat hiljem ehk augustis 1995) ja just sel vahepealsel - kahe riigi suhetes mitte kõige paremal perioodil see mina-kõige-targem-ja-kavalam-otsus sündis. Kaval selles mõttes, et oli osav pugemine usku kummardavate riikide, eeskätt USA ja Saksamaa ees, ent ka baltisakslaste ees, kes kohe - 3.oktoobril 1995 said Lennart poolt teise maailmasõja esimesteks ohvriteks kuulutatud. Mis sest, et Umsiedlungile eelnes kahe kurjategija kallaletung Poolale... See selleks, aga Meri kaks selget Läti-vastast käiku tõid kaasa selle, et president - 1993-99 - Guntis Ulmanis ei käinud kordagi ametlikul visiidil Eestis (küll aga käis EME partnerpartei esindajana Arnold Rüütlil külas Saaremaal). Nüüd siis saime - pärast Lennarti naabrist targemaid käike - kolmandalt Läti presidendilt raamatu, et oma õiget ja mitte ülepakutud ajalugu lugeda.

29. 07. 2013
 
Egiptusega oli mul õigus

Hakkan kirjutama järgmist lugu, aga kommentaar eelmise kohta on pealkirjas. Kukkus välja õnneks nii, et neli tundi pärast minu poolt siin kirjutatut, pani ERR siiski mu kommentaari üles! Aitähh neile, ent kell oli juba 23 ja kuipalju see lugu oli nähtaval järgmisel hommikul, ei tea. Ise sõitsin Saaremaale, olin 3 päeva arvutita, TV-ta, ajalehtededeta (Tallinna omad sinna laupäeval ei jõuagi!?), kuid kindlust täis, et kõik läheb Egiptuses nii nagu olen ära tunnetanud ja mitte nii, nagu väitsid NEMAD! Pluss minu PM lugude aastakümneid kestnud keelude andjad, Araabia kevade selgitamiste lõpetajad Eesti Päevalehes (mullu kevadel) ja Delfis (sel kevadel). Kahju, et vahepeal ilmunud lollusi pole viisakas tsiteerida - siis võid Eestis jälle ei-kellekski muutuda! Panin antud loo ka mingisse Facebooki reklaami.

29. 07. 2013
 
Egiptust valedega ei kata

Otsustasin kirjutada,et oleks pärast selge - kellel oli õigus ja kellel mitte. Lähtepunktiks Egiptuse sõjalise juhi el-Sisi värske üleskutse - avaldage reedel mulle toetust, et ma saaks volitused tõrjuda "terrorismi ja vägivalda", mis mõistagi tähendab jätkuvalt aktiivselt protestivaid Mursi poolehoidjaid. Armeejuht ähvardab viimaseid jõu kasutamisega, et ramadani lõpuks oleks kord majas. Karta on, et jõu põrkub jõule...

Eelseis on aga säärane, et ERR sai teisipäeva hommikul minu kommentaari, mis tugineb EU välisministrite esmaspäevastel otsustel, kuid ilmselt ei juleta seda avaldada, sest on ka teine ja vaat et ametlik seisukoht. Ehkki ma - ma lükkan nende jutu ümber. Seda  nimesid nimetamata, ent toon nad siinkohal ära - Postimehes juba kogu Araabia kevade  sõna võtvad ja selle saajad Vladimir Sazonov (mulle üllatuseks lektor ka Kaitsejõudude Ühendatud õppeasutuses), Peeter Raudsik, Peeter Espak - ilmselt mõned veel, keda pole lugenud ja neile liitub tänases Delfis ka Sergei Stadnikov. Nende kinnitusel on muslimivendadega kõik, sest olid salakavalad, käperdised ja nüüd lähevad vaid allamäge! Nii arvatakse siin, maarjamaal ja seda mõistagi kahe riigi tarkade lugemise ja takkakiitmise vaimus. Euroopa Liit tervikuna aga hindab asju teisiti - millest ma dokumentidele viidates ka kirjutan. Ainult, et meie, õigemini ameerikaliku IR koolkonna ja nende kohalike jüngrite häda on selles, et neid mingid poliitikutele koostatud või poliitikute endi koostatud dokumendid ei loe, nemad jahuvad ikka ühe riigi ja tema liitlase poolt soovitust. Reaalsus on aga teine, mida kenasti kinnitab riigipöörajate nigel seis, mida isegi Eesti "Lähis-Ida asjatundjad" ei suuda tugevdada.

Samas on mitteprofessionaalidele küllalt õpetlik EU ministrite otsuste levitamine - terve esmaspäeva ja osalt tänagi kubisevad ekraanid teatest, et EU kandis Hezbollah sõjalise tiiva terroristide nimekirja. Kandis küll - selle küsitavast põhjusest ei hakka siin kirjutama -, kuid samas kinnitas Ashton ise, et Hezbollah endaga suhtlemine jätkub. Tegelikult kogunesid ministrid siiski arutama olukorda Egiptuses ehk tuleb küsida - kuidas sai üldse sündida Liibanoni puudutav otsus!? Ent see näitab hästi, mis on kellelegi oluline ja kes kontrollib meediavahendeid - meie ütleme, et see on Liibanon ja mitte Egiptus, sest on vaja veel üks araablaste seltskond negatiivseks teha, et oma jõupoliitikat piirkonnas jätkata. Taipamata seda, et võib tulla "teine Türgi" selles mõttes, et 1997.a. USA, EL ja Türgi armee juba kõrvaldasid valimised võitnud islamistid võimult. Viis aastat hiljem toimunud valimistel võitis juba vana/uus islamistide partei ja nad on tänaseni võimul. Elik - jõuga ja lihtlabase eiramisega muslimitest Lähis-Idas enam üle ei sõida. Euroopa Liidus on sellest aru saadud - Egiptust arutati pikalt ja öeldi välja see, mis kahele riigile (suuremas käib see eeskätt vabariiklastest opositsiooni kohta) ei meeldi - president Mursi tuleb ikkagi vabastada ja kõik jõud üleminekuvalitsusse kaasata. Need momendid, ehkki ebaselgel kujul, on kirjas ka Eesti välisministeeriumi press-reliisides, mida meie tele-raadioesinejad ja ülalmainitud eksperdid samuti ei loe. Nii jääbki üle käsi laiutada ja pärast iseendale siinsamas kirjutada - sul oli õigus, aga eestlased ei peagi teadma, mis tegelikult maailmas toimub. Nii valitsejatel lihtsam ja seda juba Nõukogude aja lõpust peale. Anupõllu-Põdra-Made eluüritus - keelame teadmised ja ajame rahvale vaid teatud väliskeskustele - Moskvale, Brüsselile, Kapitooliumile - meeldivaid mulle - elab edasi!

24. 07. 2013
 
Made plagiaat - käik 2. on tehtud

ASjad lähevad edasi ja vaadates emalt päranduseks kõrvale pandut, teen üha uusi avastusi. Kusagil kirjutasin, et üks minu ründajatest ajakirjanduses oli 1992.a. Peeter Sookruus, ent nüüd sain teksti kätte ja Rahva Hääles ilmunud loo autor ehk Dixi on muidugi vaid Põder ise, sest ta laseb üksnes ühel korral P.S. öelda:"Ma...". Minu 5 päeva hiljem pakutud vastuse jättis Aadu Hiietamm Toomas Leito korraldusel avaldamata, sest - nagu ta mulle sähvas - on selle koht prügikastis. Niisugune oli seis Eesti Vabariigi ajakirjanduses suvel 1992 - endised keskkomitee töötajad võisid laimata oma ja võõra nime all ning neile ei saanud vastata. Ja säärases, selgelt ühepoolses seisus võttis Oktoobri rajooni rahvakohtunik kätte ja lõpetas minu hagi Sirp ja Vasara toimetaja, Olev Remsujevi ja Sulev Raudsepa neile Made poolt sokutatud KGB paberite vastu ilma, et oleks mind sellest informeeritud. Nüüd aga öeldakse - ei saa jätkata. Küll Euroopa kohus aitab, kui vaja.

Sain targemask ka selles, mis mind päästis - märtsis 1992 lülitati mindu nimi esimest korda Eesti poliitikute populaarsuse testi. Teised tiirlesid seal kas 1989st või 1990st. Tegelikult olin veebruarist 1990 Eestis kohal, aga kus sa sellega - sind pole olemas! Pealegi intelligentsi ajalehe andmeil kaebenarkomaan jne. jne. 23. novemberil 1990 kuulutas "Eesti ekspress"  mind otseselt "mitte usaldusväärseks" !? Vaja see lugu üles otsida, sest tõesti huvitav - Made juhtimisel KGB meeste abil (Remsujevi ja Raudsepa mittetaotlusel! ilmuvad nende paberid kohtutoimikusse 1989 ja on seal ka suvel 1992) laimatav Alatalu on mitteusaldusväärne, ent kes siis oli Made!? Kahju, et mul omal ajal, kui Marianne Mikko üritas Made tausta paljastada, need paberid kätte ei juhtunud.

Aga Alatalu hõivas märtsis 1992 uustulnukana kohe 47%ga 42. koha populaarsuse tabelis ja oli Eesti kodanike hulgas koguni 35. Vt. Postimees, 4. aprill 1992.

14. 07. 2013
 
Olin päeva Ameerika Häälest ees!

Saatuse tahtel sattusin Mark Soosaare ehk Pärnu 27. filmifestivali rahvusvahelisse züriisse ja tänu sellele meenus, et olen ka ühe telefilmi teinud - 1974.a. koos Leo Karpiniga, mis pälvis üleliidulisel noorte teleprogrammide võistlusel Tbilisis eriauhinna. Vaat nii! Kohtusin ka vana tuttava Ülo Stööriga ja jutt läks Viljandi Inseneride Klubile, kuhu mind nii sageli kutsuti ja kui ma ükskord sellest juba ise numbri tegin, siis valiti ka klubi auliikmeks. Kusagil peaks ka vastav paber olema - ikkagi inseneri- lõhnaline! Aga Ülo tuletas meelde sedagi hinnangut - "Alatalu on ka Ameerika Häälest ühe päeva ees!" Aga nii ju oli - selle eestikeelne seltskond sõltus ikka eoma kontori suurtest etterääkijatest, mina aga jahusin info ise läbi ja hammustasin pähkli katki nii enne Moskvat kui Washingtoni. Märgin sedagi, et mina kuulasin regulaarselt BBC ja mitte VoA.

Mis sellest minevikust - vaadake, mis on täna. Egiptuses käib revolutsioon ja ei mingeid sisulisis kommentaare, sest kellele käib kaasajateema ülejõu, kes lihtsalt midagi ei jaga ja Lääne suured ajavad hetkel vaid mulle, sest mõeldu kukkus teisiti välja ja nüüd ei tea keegi, mis saab!  Prantsusmaa ajab selgelt oma joont - asi, mida ennustasin Pärnu lehes!? Eks ole - milline lohutus - mitte Postimehes, mitte Päevalehes, mitte Ekspressis, mitte ETVs, Eesti raadios, mitte Diplomaadis. Viimases ilmunud artikleid meenutades mainisin nii vene raadiole kui Tallinna TVle - vt. allpool, - et tõenäoliselt läks Assadi olukord Mursi kõrvaldamisega kindlamaks. Arvan, et läheb veel nädal, enne kui mainitakse kohtunikkonna tegelikku osa sündmustest ja IMF mängu Mursi kukutamises. Nii et ma olen jälle kõigist ees.

Sest -  Alatalu kirjutas veel esmaspäeva hommikul enne Pärnu sõitmist loo "Revolutsioon või kontrrevolutsioon" sealsele "Pärnu Postimehele", mis ilmus alles neli päeva hiljem ehk 4.04 ja ...kõik klapib! Kuna samal hommikul helistas Vene raadio 4 rääkisin neilegi sama ja rohkemgi, mis kutsus esile ainult tänusõnu ja peaga vangutamist - kuidas küll teie niisuguseid asju teate! NB - ükski eesti raadiojaam ei helistanud, pärast vaatasin, et küsiti meie sealselt suursaadikult infot ja diplomaat mõistagi ei öelnud midagi. Küll aga helistas mulle Tallinna TV ja kuna tulin ööseks Tallinna, siis rääkisin sama Egiptuse asja ka seal mingis Miks saates ette. Nii et minu kuulajaskonnaks on eesti venelased, Tallinna TV vaatajad ja Pärnu Postimehe lugejad ja neil on toimuvast mingisugunegi ettekujutus. Muide, seda riigipöördega seotud kohtunike kaabaklust Egiptuses mainisin samas PPs veel üks kuu tagasi elik nägin ette. Kogu muu Eesti ei tea Egiptuse riigipöörde tagamaadest midagi, sest neid valgustavad, õigemini ei valgusta ametlikud pealiini esindajad, kes on aastaid hoolitsenud ka selle eest, et jumala eest - Alatalu sõna ei saaks! Järsku saab siis rahvas välispoliitikas targemaks ja mitu niisama heietajat jääb järsku teenistusest ilma.

07. 07. 2013
 
Kahtlasest mälust ja kehvadest ajakirjanikest

Eelmist lugu keeleliselt korrigeerides tuli mõte öelda - miks ma seda siin kirjutasin. Tegelikult annab öeldu ja muugi läbimõeldu korraliku artikli mahu välja ja ma pole mingi sahtlisse kirjutaja.  Paraku - hetkel ühe punaprofessorite kamba ja äraräägitud tudengite poolt läbikukutatud õppejõud ja kuniks uus õppeaasta pole alanud ja ma ikkagi edasi õppejõud rollist, on targem varjus olla, sest küll juba salvajaid jagub. Soovitaks just tudengitel veelkord vaadata ETISt ja lugeda seal kirjas olnud või olematuid töid, et mõista - mida te valisite?! Uued ideed ja mõtted või keskpärase teiste mõtete ümberkirjutamise. Rääkimata ju lolluste propagandast - eestlased diskrimineerivad teisi rahvuseid ja Eesti valitsus kasutab Venemaad provotseerivat strateegiat välispoliitikas!? Teatud kamp võib säärases vaimus töid produtseerida aastaid - selle tagavad Eesti sotsiaalteaduste keskpärasus ja sunnitud/poolsunnitud poliitmängud, ent oma peaga mõtlemine pole kellelgi keelatud. Ka tudengitel - leidke üles uued ideed ja teistsugune mõtlemine ja vaadake, kes neid produtseerivad ja kes mitte. Elus on vaja silma paista ja mitte olla samasugune, nagu kõik teised.

Pakuks veel ühe dimensiooni - vaadake, kes TLÜ riigiteaduste instituudis esines äsjasel Baltic Studies konverentsil 16-19.06 meie oma majas? Olid vaid nn. moderaatorid ehk sektsioonide juhid - aga paar sõna oskab igaüks öelda - ja ei ühegi ettekannet TLÜ IR-lastelt. Sest ... kitsas ringis tehtud kokkuleppel mahahääletatud Alatalule, kes esitas teesid ja kes oli ka alles mai algul esinejana rahvusvahelisel konverentsil Tbilisis, et saada seal kutse järgmiseks konverentsiks, kodus sõna ei antud. Seda oma ülikoolis ja mitteandja oli võidukas ekskolleeg! Ilmselt kartis, et mu sõnum (tekst sai ju esitatud ja see ka kiideti heaks) äratab tähelepanu. Ma tõepoolest tulin millelegi täiesti uuele selgitusele ja kavatsesin sellest rääkida. Nüüd jääb oodata, kunas see kuu- kahe pärast trükis ilmub! Aga see ongi tõeline Eesti - ise ei oska, aga teisel lihtsalt ei lase silma torgata! Kirjutet 30.06.

Lisan veel paar kildu Peda ühtlaselt keskpäraste toimimisest - 3 nädalat enne konverentsi vaatasin, et mu nimekaartide arv on kokku kuivanud ja läksin sekretäri juurde,et kasutada oma õigust nimekaart (olin sellest algul loobunud, sest lubati teha vaid standardset, mul aga, nagu alati erisoovid!) saada ja seda jutuga, et eesseisval konverentsil on vaja neid jagada. Nädal enne konverentsi  , kui juba oli ka otsus, et ma ei esine, tuli lühike vastus - "ei saa". Niiet maha kantud, mis maha kantud ehkki saan seal majas käia printimas kuni lepingu lõpuni 31.08. Teinegi detail - minu inglisekeelsed tudengid Jaapanist Prantsusmaani otsisid ise mind mai keskel üles ja käisime Riigikogus ja vedamise tõttu ka Stenbocki maja kõik kohad läbi. Pakkusin seda registreerida kui Instituudi üritust ja tibi tetas vastuseks, et selles pole midagi erilist. Ma küll pole märganud, et tudengid ja veel enam välistudengid oleks käinud peaministri residentsis ja spiikeri juures. Aga noh, saame ka ilma nende tähtsate inimesteta hakkama. 14.07

30. 06. 2013
 
Plagiaat päevakorral

Peeter Lorentsi julgus 135 mahakirjutajat nullida on taas päevakorrale tõstnud plagiaadi, sest isegi teise ülikooli rektor ja minister julgesid teda selles toetada. Milliseks lõpplahendus saab, on raske ennustada, sest - nagu Lorents õieti märgib  - algab asi keskkoolist. Plagiaadi enesega on soovi korral kõik lihtne - ei ja kogu lugu, kuid märksa hullem on keskkoolist saadu - Läänest ülevõetud mingi absurdini viidud võrdsete tingimuste tagamise nimel loodud tühemike täitmise süsteem. See pärsib nii mõtlemist - ainult raamides, kui aktiivsust, sest teeb ka elu mugavaks - ise ei pea midagi välja mõtlema, vaid üksnes ettekirjutatut täitma! Saatuse irooniana Orwell just sääraste inimese teket silmas pidaski. Teist süsteemi kirudes ja eitades oleme nüüd ise selle taasloojad!? Tekkinud ummiku lahendamist segab lõhe ja sideme puudumine keskkooliõpetajate ja kõrgkoolide õpetajate vahel. Vanasti ehk nõuka ajal oli nii, et ajalooõpetajad kutsusid keskkomiteed eirates ikka mind õppeaasta eel rääkima ja kasutasid järgnevalt minu soovitusi ja ma omakorda teadsin, mida tulevased üliõpilased teavad. Nüüd toimuvad ka ajalooõpetajate kogunemised, kuid seal esinevad pigem poliitikud ja puhtteadlased, kuid mitte need, kelledele inimmaterjal sõna otseses mõttes üle antakse. Etteruttavalt võib arvata, et selle augusti tähed on Eesti keskaja ajaloo ümberkirjutajad, kes suudavad vaid segadust külvata. Parku ei kutsuta ülikoolide õppejõude, kes on sunnitud jällegi alustama algtõdede selgeks tegemisest, sest verivärsketel üliõpilastel pole teadmisi ja ausalt öeldes peale tühemike täitmise ja seda ehku-peale nad muud ei oskagi. Nii et minu arvates tuleks eelkõige loobuda täiesti totrast juhendist, mis nõuab õpilase ja ka üliõpilase teadmiste(natukese) hindamist 24 kandi pealt (muide - BA töö maht võib olla 30 lk ehk siis iga leht peab minema eraldi hindamisele!?) ja ikka protsentides - 80%, 95%, mis on  absurdsus, täielik tähenärimine, õppejõu alavääristamine ja aja raiskamine, sest saab ju suuliselt paari sõnaga öelda, mis vastuses hea ja mis vajaka. Miks 5ja mitte 6% kusagil puudu jäi ei suuda ka kõige pikem selgitus selgeks teha. Loobuda tuleb ka kogu sellest ehku-peale tühemike täitmisest - õppurile antakse konkreetne, sisult võrdlemisi lai küsimus ja ta ise arendab teemat kirjalikult nii nagu oskab. Puudujääv lisatakse suuliselt. Eksam olgu ikkagi elav suhtlus, mitte tabelite täitmine.

30. 06. 2013
 
Eesti-Vene ja Jaapani-Vene piirilepingud

Täna ehk siis Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimise aastapäeval - Riigikogu tegi vastava otsuse 20. juunil 2005 - peetakse Moskvas esimene Venemaa-Jaapani ekspertide uus kõneluste voor "saarte küsimuse" lahendamiseks. Tuletaks meelde, et Moskva alustas 2004-05.a. suurt piirilepingute tegemise protsessi (Jaapani, Hiina, Kazasthani, Eesti, Lätiga) just Jaapaniga ja 2.veebruaril 2005 ehk siis Tartu rahu aastapäeval arutasid eksperdid samuti 4 saare kuuluvust. Siis jättis Moskva kõnelused pooleli ja viis kuud hiljem jäeti pooleli ka piiri tegemine Eestiga. Tänaseks on Eesti teinud kapitaalsed järeleandmised ja läheb lepingu allakirjutamisele Moskva tingimustel, Jaapan aga läheb tänagi sama teemaga edasi samast punktist. Kui Eesti Välisminsiteeriumist küsida - kuidas on seis Jaapani-Venemaa piirikõnelustel, ei teata seal üheksandat aastat järjest sellest midagi. Jaapan aga ajab oma territooriumi asju millegipärast just Eesti-Venemaa suhetest tuntud kuupäevadel !? Et täna asi Moskvas tõsine on, kinnitab natsbolshevik Limonovi nn. Teise Venemaa rünnaksalga eilne sissetung Jaapani saatkonda Moskvas, millele eelnes loosungiga "Hokkaido on Venemaa saar" vehkimine saatkonna ees. Tüüpiline pseudomäng - kui küsitakse veel üht saart n.ö.üle juurde, siis on kindel, et kõnealustest ka midagi ära antakse.

20. 06. 2013
 
Made plagiaat võtab jälle aega

Esimene käik Tiit Made autoriõiguste tühistamiseks andis loogilise tulemuse - sain vastuse, et "kehtiv menetlusseadus ei võimalda jätkata Tallinna Oktoobri Rajooni Rahvakohtus 16.06.1992 lõpetatud tsiviilasja menetlemist." Põhiküsimusele pole vastustki ja seda toimiku säärase sisu juures! Loodetavasti ikka vaadati sisse ka. Kohtunike ringkaitse on arusaadav, ent toona võttis asi kaks aasta teatud sihile jõudmiseks. Arvan, et seekord saan poole aastaga hakkama. Vahemärkuseks vaid seda - tõesti huvitav - kas Ungari presidendi plagiaadi ja Ida-Saksamaalt pärit ministrite plagiaadi kindlakstegemine algas samasuguste tõdemustega? Astun nüüd sammu kõrgemale ja seejärel juba kahesuunaliselt Euroopasse. Pluss infot Ungarist ja Berliinist.

16. 06. 2013
 
Häda oma mõtlemise puudumise pärast

Loen Õhtulehes Eerik-Niiles Krossi lugu piirilepingust ja ei leia sealt peale sõnade mingit ideed ja mõistatan, et miks küll minu sama pikk, õigeminie sama pikast lühendatud samuti piirlepingule pühendatud lugu samas nädala tagasi ei ilmunud?! Sestap seal oli vähemalt lugejale mitte teada olnud infot ja uusi seoseid kuhjaga! Õnn seegi, et pandi üles internetti, aga paberlehe lugejad ju sinna ei vaata. Aga looga tervikuna oli jändamist kui palju - saatsin kõigepealt Ekspressi, kust teisipäeval tuli teade - ei kasuta, saatsin siis Maalehte, kust tuli teade, et pikk, aga arutame, aga ka mingit muud teadet ei tulnud, siis juba mainitud Õhtulehe seiklus ning lõpuks ilmus lugu täismahus 30. mail Pärnu Postimehes. Täna on siis seis säärane, et mul eile hommikust saati sees lugu piirilepingus Delfis, ütleks jälle, et igati uudne ja ka Paul Goble'i 29.05 lugu Postimehes kommenteeriv, aga ei tea, kas ilmub või ei ilmu. Autor Alatalu paistab hirmu tekitavat ja minnakse nii krampi, et ei suudeta isegi vastata.

Arvan, et oskan asjade tagamaid selgitada. Sain pärast kolmeaastast pausi kutse Meri konverentsile ja olin üllatunud, sest esinejate enamik Ameerikast olid vabariiklased elik Bushi administratsiooniga seotud tegelased ja nende suuvoodrid. Obamat ehk reset poliitikat esindas vaid küberkaitsest rääkinud aseriigisekretär ja reset poliitikat kaitsesid pigem Itaalia naispoliitik ja Saksa analüütik kui ameeriklased ise. Sest auditooriumiga tuli arvestada! Muus bushlus mis bushlus - eriti ängistav oli kuulda juttu Lähis-Idast, Gruusiast ja Valgevenest - kui nii ei tee, nagu meie tahame, siis on kõik. Pole ime, et selle mõttelaadiga koguneva kamba vaimsust oskavad ära kasutada Lääne rahadel elavad Vene poliitikud ja teadurid. Boriss Jefimovich Nemtsov ja Soome Välispoliitika instituudis teadurina istuv Arkadi Moshes olid suisa sillas, sest nende üleskutsed a la boikoteerida jäähoki MM Valgevenes 2015 leidsid vaimustunud vastuvõttu Briti, Saksa ja isegi Poola parempoolsetelt poliitikutelt ehkki aidanuks ühest küsimusest - miks Vene poliitikud ei kutsu üles boikoteerima Sochi OM? Mõistagi et Putin neile selle eest ei maksa. Mina aga olin juba eelmisel päeval mingile Valgevene opositsiooni seltskonnale Tallinnas selgitada, et tehku kõik Valgevene nime mainimiseks - Eurokomissar Fühle viimane aruanne naabruspoliitikast isegi ei maini Valgevenet ehkki Ukraina on kirjas 5 ja Moldova kuus korda. Pole kirjas - pole olemas!

Ent nüüd meie asjadest - need igaaastased konverentsid on mõistagi asendamatu võimalus meie toimetajatel ja kirjutajatel käia oma  akusid laadimas, ent seda paraku vaid poolikult ja ühesuunaliselt. Just vaatasin, et Brzezinski kuulutas 2012 kevadel, et "Assadil on rahva toetus" ehk see ongi see, miks Obama oma poliitikat seal muutis. Vabariiklased ja Iisrael aga ei taha tegelikust olukorrast mitte kuuldagi ja nii ongi, et kui Alatalu kirjutab n.ö. Obama toel, ent vastupidiselt vabariiklaste ajupesule, siis see on vale, kahtlane jne. Ja kui ka kusagil Alatalult midagi ja ikka teistsugust kui teistel ilmub, siis on piisavalt neid ajupesu saanuid, kes ruttavad toimetajale - nood on ju tunnistanud, et käivad tihti koos - ütlema: ära seda Alatalu rohkem avalda. Ning Diplomaat avaldab jaanuaris 2012 Hudsoni instituudi teaduri artikli "Assadi kukutamise järgsest Süüriast" ja ei avalda Alatalu artiklit "Miks Assad ei lange". Hudsoni instituut oli ka äsjasel konverentsil Tallinnas esindatud nii et tõe kirjutamine Süüriast lükkub edasi.

P.S. Kui võtta aluseks sündmused Gruusias, kus meie isamaaliitlased käisid veel hiljaaegu jagamas bushilikku ehk selgelt aegunud nõu, siis meie teatud seltskond mõtleb viiendat aasta võimul-mitteolijate tasemel, kes pole märganud maailmaasjade edasiminekut.

Lugu oli tegelikult kirjutatud 1.06, aga kuna leidsin palju trükivigu, parandasin need ära ja kuna just - kell 2 öösel - saabusin Napolist, siis oli heameel leida siin viidatud Valgevene  ignoreerimist kajastavat oma kommentaari kolmapäevases Pärnu Postimehes. Nii et kui Tallinnas ei saa, saab ikka Pärnus.

14. 06. 2013
 
Kartke Piret Ehinit!

Vahepeal mängiti mulle endale korralik ninanips, mida ei oodanud, sest kõik näitajad olid minu kasuks - peale vanuse. Ja kuigi see ei tohiks enam probleem olla, tuli sellega lagedale üks 37 aastane daam Piret EHIN Tartu ülikoolist. Temalt ka teine huvitav tähelepanek minu kohta - "ei vasta karjäärifaasi mõttes." On ikka inimesed pandud totrust kirjutama! Justkui poleks kedagi kuhugi alitud isegi 80selt. Kuid see daam deklareerib muudki silma pilgutamata ja ma ei hakanuks üldse kommenteerima toimunut, kui poleks avastanud, et EHIN on end uhkelt deklareerinud kaheksa! rahvusvahelise ajakirja välisretsensendiks ja see võtab juba võdinad peale. Mõistagi on tegu ilmselt koos õppinud kambaga, kes on valmis kõiki teisi tõrjuma, sest ...

see daam teatab külmalt, et mul "puuduvad eelretsenseeritud artiklid rahvusvahelise leviga ajakirjades". Sama ütleb ta teistegi kohta, ent mul oli ju kirjas ka artikkel raamatus, mis on ju kraad kõrgem kui ajakiri ja artikkel ka erialaentsüklopeedias, mis on ju sama. Ent selle kohta käib ilmselt teine tema lause - "hulk muidu publikatsioone, millest vaid väike osa on rahvusvahelise leviga." Max Plancki- Instituudi ja Oxfordi Ülikooli ja Hannah Arendti instituudi väljaannete kohta on see muidugi kõvasti öeldud.

Üritus ise näitab kenasti seisu, kuhu kapral Aaviksoo on Eesti kõrghariduse käsu korras ajanud. Rahvusvahelised suhted on peale Euroakadeemia kõrgkooli tänaseks kõikjal vähemus mingis instituudis. TLÜs on selleks Riigiteaduste instituut, kus pandi hääletusele 3 IR lektori kohta, kandidaate oli neli - ja kuna IR eriala inimesi meil rohkem polegi, siis meid valisid mitte rahv. suhete tundjad, vaid riigiteooria tundjad. Suur tänu, kapral Aaviksoo! Arvamused meie kohta küsiti üks rahvusvaheliste suhete spetsialistilt - igati asjalik ja Ivar Hendla on mind paigutanud kõigi nelja näitaja osas esimeseks. Teine arvamus aga telliti millegipärast riigiteooria esindajalt ja valimisspetsiks peetavalt Piret Ehinilt, kes selgelt nipitades pani mind viimaseks.

Ausalt öeldes ei teadnud ma retsensentide säärasest valikust midagi ja nahutasin jätkuvalt Tartu ülikooli riigiteadlaste naljanumbreid riigikogu valimiste selgitamisega ja jätkasin ka rahvakogu arvustamist, mis ju Tallinna ülikooli riigiteadlastele leiba andis ja annab. Ehkki oli juba hilja, rääkisin mind kuulama pidanud 16le riigiteoreetikule muuhulgas sedagi, mis on Hannah Arendti instituut ja et kavatsen kokku panna ühe ja kirjutada teise raamatu, kuid kui ühtegi küsimust ei järgnenud, tajusin selgelt, et asi on otsustatud. Minu kolme konkurendi kokkumäng õppekava täiendamisel käis mõnda aega ja nii tegidki "20 kingseppa ära suurvesiirile" nagu ütleb Türgi vanasõna. Loomulikult aitas Tartu ülikooli riigiteadlane kaasa selleks, et Tallinnas rahvusvaheliste suhete positsioonid jääksid nõrgemaks Tartu omast. Laiem probleem on selles, et milleks siis üldse kandideerimised, kui esitatud tõendmaterjal - mis jäi lõpuni mind eelistama, ei maksa kambana tegutsejatele midagi. Naeratame ja selja taga paneme ära. Ja mõni veel eemaldab pärast suure hirmuga kogu info.

Olen varem juba kirjutanud, et ei saanud magada, kui kuulsin, et minu Saksamaal ilmunud artikkel anti kaasmaalasele retsenseerida.

20. 05. 2013
 
Plagiaadi protsess läks!

Esitasin siis täna taotluse Tiit Made "Rahvusvahelised organisatsioonid" plagiaadiks tunnistamiseks ehk nagu Gorba ütles - protsess läks käima. Mõistagi hakkavad seltsimehed vingerdama ja kõik võtab aega, ent panen siia iga informatsiooni kohe kirja.

20. 05. 2013
 
Vaene Remsu(jev)

Asi läheb järjest põnevamaks, sest tuli pähe mõte vaadata järgi, kes see ideoloogiakomisjoni liige A. Kuuseoks oli, kes mind koos Jaan Napaga detsembris 1987 ühing "Teadusest" välja viskas ja kelle mõlema allkirjad on vastaval otsusel (pluss allpool H. Olljumk kinnitajana), et niimoodi aidata Tiit Made vahelejäämist raamatu mahakirjutamisega ehk plagiaadiga varjata ja koos hoida IME punti - Made, Titma, Kallas, Savisaar. Mõistagi oli tegu tagaselja otsusega, pealegi ei kuulunud ma nn. ideoloogiasektsiooni, ent Made oli kusagil saanud hea koolituse sigaduste väljamõtlemiseks ja elluviimiseks. Ent nüüd on peamine muus. Olen juba kirjutanud - vt. Eesti plagiaat 28 ja 28a - kuidas "Sirp ja Vasar" saatis minu laimamise õiguse eest sõtta Olev Remsujevi, kes enda arvates kavala poisina tellis tõendmaterjalid EKP Keskkomiteest, kirjastusest ja raadio-telekomiteest, kuid millegipärast on kohtutoimikus ka koopia ühing "Teaduse" otsusest. Nagu ma õigesti mäletasin, oli Kuuseoks julgeolekukomitee töötaja, kes lektorina rääkis ideoloogilisest võitlusest. Mis veelgi huvitavam - arvuti näitas, et temale viitab nüüd Remsu ise oma arvustuses Enn Vetemaa Gustav Naani loole - vt. Sirp "Parteilane vaeb kommunisti" 12.08.2011, kus Vetemaa esimesena ja Remsu tema järel toob Kuuseoksa nime tsekistide nimekirjas. Elik - mind materdas 1986-88.a. , keelas avaldamise, esinemise ja heitis välja siit ja sealt ei miski muu kui EKP keskkomitee ja Riikliku julgeolekukomitee ühistandem, mille vabatahtlikuks abiliseks ründekoera ülesannetes asus Remsu! Võiks ehk nüüd teada anda, miks oli temal/neil/Sirbil vaja seda paberit, sealjuures ainsat n.ö. lisa - kohtuprotsessi raamidest väljunud - paberit? Julgeolekukomitee mehe allkiri kellegi väljaviskamisele ikkagi tähtsast organisatsioonist toona oli ju ikka kooskõlastatud asi n ing tuleb välja, et autoriteetne asi "Sirbi ja Vasara" toimetuse töötajaile, rahvakohtunik V. Ligile ja kaasistujatele jne. veebruaris 1989. Niisuguse paberi olemasolu ütleb igal juhul palju ja kinnitab niigi teadaolevaid arvamusi teatud tagamaadest.

15. 04. 2013
 
Veel Made plagiaadist

Tegelikult oli eelmine lõik kirjutatud samuti 12.04, kuid parandasin vigu ja vaatan, et muutis kuupäeva. Paar asja veel - pean tunnistama, et unustasin Remsujevi tema nooruse tõttu vanade kalade keskel ära, ent tema mind mitte, sest 4-5 aastat hiljem äisas ta mulle "Eesti Aeg" veergudel pea terve lehekülje solki kaela. Ootamatult ehk ilma mingi ajendita. Oot-oot - kirjutasin ja tuli ette, et pean üles otsima, järsku oli see seotud kohtuasja lõpetamisega. Ju ta oli keskkomitee bande poolt nii üles kruvitud, et pidi end maha rahustama, ehkki haritud inimesena pidanuks tal piisama pilgust Made raamatusse, et mõista - kellel on õigus.

Samasugune ootamatu lärakas  kaela tuli märtsis 1992 "Rahva Hääles" Põdra ja Sookruusi, kes pärast Leningradi parteikooli lõpetamist sai 1984 tööle Keskkomiteesse ja sealt 1989-93 Raadio pealikuks - ühisloominguna. Jälle arusaamatu rünnak - ei oska arvata muud, kui et ilmselt oli tegu väikeste inimeste vajadusega end välja elada.

Eks samasse kanti kuulu ka tüüpilise parteitõusiku - annab partei ameti, annab ka ... Ladva ootamatu soolo 2006.a. seal, kust temasugused olid mind algusest peale välistanud - Eesti Raadio juubelikogumikus. Mind sinna ju ei lubatud üldse rääkima ning seeõttu kuulutada raamatus, mille olemasolu avastasin 3 aastat hiljem, -  et "ma ei sobinud väliskommmentaatorite seltskonda" ja tuua kinnituseks jälle samad haltuura- et mitte öelda plagiaadimeeste nimed, kelledel polnud siis haridust ega kes ei omandanud seda ka hiljem, on liig mis liig. Kuna ta oli n.ö. kohatäide, polnud mul mõtet teda kunagi puudutada, ent    ju ta tundis end ikkagi kindla kollektiivi liikmena, keda aastaid oli ühendanud pime viha nende rahategemist seganud mehe suhtes. Ja järsku avanes võimalus teha seda kohas, mida Alatalu vaevalt et loeb. Ladva soolo sai aga võimalikuks ei kusagil mujal kui Tartu ülikooli zurnalistikakateedri väljaandes ja sama kateeder oli ju aktsioonis ka 1988- 92. Meie lugupeetavaks väidetav ajakirjandus oli ja on tasemel mis tasemel - väikeste inimeste ja suurte kaabakate teenimise mõttes ning seda ausaid inimesi tallates. Seda - veelkord - eks ole  Eesti Vabariigis!

Siinkohal tuleb meelde ka Edgar Savisaare poolt nädal tagasi Õhtulehes tõdetu - tulin Tartust ära, sest seal hakati minust vaenlase kuju tegema. Jutt on 1987-88 aastast ehk samast perioodist, kui Alatalust käis samuti saatana sigidiku tegemine. Tegelikult kõvasti Savisaare abil, sest ei tema ega Siim Kallas ei öelnud ju Madest lahti. Titmaga oli lugu teine, sest mäletan parteikoosolekut TPedIs, kus arutati IME avaldust ja leiti kohe, et tervelt kaks autorit neljast on küsitava renomeega. Ega´s PEDA õppejõud ainsad polnud, aga ajakirjandus aiva jahvatas ja jahvatas ning "Edasi" pidas rehkendust - kes nelja mehe plaani ei toetanud, moodustasid kohe vastasleeri. N.ö. vahepealsus ja kriitilisus arvestati kohe vastasseisuks. Ja nii on kestnud tänaseni  - ainult õige arvamus või lööme sind maha, täpsemalt vaikime maha. Kollektiivselt ja kollektiivis on jõud. Madala tipptasemega õnnistatud kollektiivil on aga eriti suur jõud, sest ta on agressivne.

14. 04. 2013
 
Eesti plagiaat 28a

Ei lase millegipärast salvestada. Sestap kirjutan n.ö. teise osa.

Kohtutoimiku suurim avastus oli, et ainsana! reageeris rahvakohtuniku palvele EKP Keskkomittee üldosakonna juht V.Renser, kes 24. veebruaril 1989  teatas Oktoobri rajooni rahvakohtule, et - komisjon "märkis, et T. Madel on kogumiku koostaja autoriõigused olemas" - vt. ülal. Ootuspärane väide mehelt, kes jagas kompartei allüksustele maju ja mööbilit, ent iva on ju selles, et antud paber pidanuks tulema EKP ideoloogia või teaduse-kultuuri osakonnast, mida kureeris Mikk Titma! Kui nüüd lisada, et Tiit Made parasjagu kandideeris NSVL Rahvasaadikute nõukogusse, siis oli pilt selge - kes teda toetas.

Teine huvitav moment oli ühing "Teaduse" protokolli lisamine toimikusse - ometi oli rahvakohtunik V. Ligi nõutanud materjale vaid "EKP keskkomiteelt, kirjastuselt "Eesti Raamat", ja Eesti Raadio- ja telekomiteelt". Pealegi on seal fikseeritud vaid kolm nime - Napa, H. Olljum ja V. Kuuseoks - kõvad väljaviskajad küll need nurgatagused tegelased!. Hea kinnitus, et vahendeid ei valitud.

Jääb tõdeda, et kogu Eesti ajakirjandus oli jaanuaris-veebruaris 1989 - eks ole, mitte jaanuaris-veebruaris 1988, vaid juba laulva revolutsiooni päevil ehk nagu täna kuulutatakse : "avalikkuse struktuurimuutuse päevil" - nagu üks mees superplagiaadi ja plagiaatori(te) taga ja tampis maha seda, kes sellest julges rääkida. Mind mitte ainult ei avaldatud, ei lastud vastata laimule, vaid külvati uue laimuga üle. Ma ei saa midagi öelda, kas keegi nimekirjas olnust üldse midagi vastas - toimik seda ei kajasta - ja kas nad ka asjast teadsid, aga küllap teadsid, sest Põder-Made pidid neid n.ö. hoiatama - ja AKs ju räägiti kogu Eesti rahvale, et Alatalu on paljude peale kaevanud. Made-Põderi esimesest nimekirjast Sirbis olen juba kirjutanud, kuidas sinna torgatud Ain Kaalep (!) saatis kinnituse, et tema ei tea väidetust midagi, Lindström ka kuulutas näkku, et pole pretensioone - kogu ülalmainitud kamp on aga tänaseni vaikinud.  Tõdegem sedagi, et plagiaadi kaitsmine algas ja toimus intelligentsi ajalehes! Tõesti - mõjus koht siltide kleepimiseks nõukogude Eestist Eesti Vabariiki üleminekul. Kurjategijale tehti ühiste jõududega soodne taust, laimatu pidi ise hakkama saama. Kamp on ikka tõesti jõud Eesti poliitikas!

14. 04. 2013
 
Eesti plagiaat 28

Eile siis tuli teade, et Prantsusmaa pearabi astus tagasi 38 aasta taguse plagiaadi tõttu. Ungari presidendil oli staazi 23 aastat ja ühel Saksa ministril ka vist 28.

Olen vahepeale ka oma plagiaadi protsessi jälgi ajanud ja kuna tuleb olla valmis vastaspoole üllatusteks, siis avagem kaarte.  Vanade toimikute ja paberitega tutvumine on parasjagu tülgastav, samas õpetlik ja ikka haakub tänase päevaga kenasti - kord end paika pannud kamp hoiab positsioonidest kinni lõpuni. Eriti, kui on sigatsetud koos. Lühidalt on siis lugu selles, et minu pealahing Keskkomitee bandega toimus 1985-89  Made nn. autoriraamatu "Rahvusvahelised organisasioonid" pärast, sest 420 lehekülge 485st oli puhas tõlge, raha aga saadi kui autor, autori nime panemisest rääkimata. Kõik muu minuga neil aastail tehtu, tulenes sellest. Kui keegi on mu eelmisi postitusi lugenud, siis 1986 - minu lõplik eemaldamine teleekraanilt ehk läbiviijatena Anupõld ja Põder ning samal aastal ka Edasist Mart Kadastiku saatesõnadega, et teadlasi asendavad rahvusvahelisi suhteid mitteõppinud, kes aga oskavat hästi rääkida. Veekord  - see tänane kurikuulus keskmine ja alla selle tase kommenteerimises kehtestati just siis.

Plagiaadi teema oli tollal juba kuum - osalt tänu minu torkimisele Välispanoraami vastu, peamiselt - aga see käis kellegi saadetuna Moskvasse - plagiaadist "Kodumaa"s, kuhu Põder oli delegeerinud Jüri Raudsepa. Olen juba maininud, et mahakirjutamine - aga juhuslik inimene ei saagi ju välispoliitikas muud moodi hakkama - oli tollal väga levinud, ja kui seda teevad 6-10 ettevalmistuseta inimest, siis eks ole - teeme ja vaikime kõik! Nüüd aga läks üks mees liiga ahneks ja sündis terve raamat. Arusaadavalt ei tohtinud seda kritiseerida ja arvamused "Aja Pulsis" ja "Eesti Kommunistis" 5/1987 ilmusid pärasst mitut pöördumist Moskvasse. Siis saaadeti sinna ka teade, et Madelt nõutakse raha tagasi. Mul aga soovitati 420 lk tõestusmaterjaliga pöörduda mitte kohtusse , vaid kirjastuskomiteesse, kus moodustati kiiresti ekspertkomisjon. Igal juhul töötas see kiirelt ja ilmselt vahepeal muutus Moskvas midagi - tuli uus ametnik vmt. - 22.09.1987 andis komisjon teada, et "tegemist ei ole originaalteosega, vaid kompilatsiooniga (koostamine + tõlkimine), mille puhul süüdistus plagiaadis langeb ära". Allkirjad L. Klaser, G. Aru, V. Tõnso, H. Lindpere, A. Paltser, T. Varrak. Põder ja Made oleksid nüüd nagu tiivad alla saanud, sest juba komisjoni töö ajal - 17. juunil, 18. septembril ja 2. oktoobril oli "Sirp ja Vasar" avaldanud kolm mind laimavat artiklit. Olen juba kirjutanud, kuidas Põder ründas mind ühingu "Teadus" kongressil, nüüd avastasin juba unustatu - mind visati ka sealt välja. Selle musta töö tegi Jaan Napa, Mikk Titma kauaaegne kamraad 11. detsembril 1987. Mainin seda kuupäeva, sest - eks ole - vahepeale mahub IME väljakuulutamine 28. septembril 1987, mille kolm osalist neljast teadsid kindlasti, mis mees on Made. Miks ja kes pani neid nõustuma säärase neljanda käega, jäägu nende selgitada, ent sealt peale läks lahti Alatalu totaalne hävitamine.

Olin esialgu vait, sest lootsin saada ära - Nicaraguasse, kuhu läksin märtsis 1988. Sealt puhkusele tulnult aga - kuna Sirp polnud minu vastust avaldanud - andsin ajalehe  kohtusse laimamise eest ja vastav istung toimus 8. veebruaril 1989. Minu üllatuseks oli toimetaja Ilmar Rattus, väike ja kartlik mees, nagu ta oli, oma esindajaks delegeerinud toimetuse töötaja Olev Remzujevi, kelle klassijuhataja olin tudengipraktikal ja keda pidasin ausaks poisiks. Tuli aga välja, et tõeline kompartei Keskkomitee bande käepikendus - selle asemel, et Made üllitatud aritkleid klaarida, esitas ta koos advokaat Sulev Raudsepaga uhkelt nõude, et kuulataks ära 23 isikut, kellede peale ma olevat kaevanud. Rahvakohtunik V. Ligi rahuldaski selle palve ja toon ära nimekirja: "A. Käär, E. Anupõld, V. Lindström, P. Sookruus, V. Ladva, A. Laanemäe, V. Põder, R. Mikenberg, J. Raudsepp, J. Hindov, E. Rahumaa, L. Vahesaar, R. Rammus, T. Made, V. Pilt, V. Mäe, S. Joffe, T. Kõrda, H. Kään. V. Merkin, H. Uusküla, E. Oinus, J. Hansen." Tegu oli T. Made poolt juba aprobeeritud võttega - niikuinii mingeid vastusi ei tule ja neid ei saagi olla, peamine on lüüa kambaga. Etteruttavalt - keegi neist ei vastanud kohtuniku palvele - vähemalt toimikus pole midagi. Küll aga olid elusatena kohal Joffe, kes vingerdas niisama ja Põder ja Kään, keda ma lihtsalt ei kuulanud. Olin tõesti protestinud Anupõllu, Laanemäe, Põderi. Merkini, Mäe ja Uusküla tegusid, ent need kõik olid ju Keskkomitee töötajad. Ka Oinus - miks teda mainiti, ei tea, aga pean teda ausaks meheks, kes dokumenteeris ka minu hinnanbu Keskkomittee lektorile - "lurjus", kui too 8 aastat hiljem teatas, et pidasin vägede Tsehhoslovakkiasse viimist okupeerimiseks. Pluss Made ise ja Kään, aga see teeb kokku üheksa Keskkomitee ülemust! Nagu öeldud, tuli avaldada muljet - eriti kohaletoodud ETV korrespondendile - endine Rahvusvahelise panoraami operaator võttis mind suures plaanis mustadest kingadet pealaeni, nagu hiljem AKs näha oli - ühesõnaga tehti kõik, et mind mustata. Tõendmaterjalide puudusel ? lükati istung 22.02-le ja kuna oli teada, et ma sõidan 24.02 Nicaraguasse tagasi, siis juhtumisi jäi Raudsepp haigeks ja kohtuistung lükati edasi järgmisse aastasse. Sealt  1990.a. lõppu ja nüüd avastasin otsingute tulemusena, et toimik oli lõpetatud 16. juunil 1992 seoses poolte mitteilmumisega. Kinnitan, et ei teadnud ja saanud vastavat kutset, küll aga olin näinud, kuidas ringkaitse Made ümber 1990-92 toimis samamoodi nagu 1985-90.

 

12. 04. 2013
 
Eestlane al-Qaeda juhendada

Täna tuli siis veelkordne kinnitus, et An-Nusra rühmitis Süürias on Iraagi Al-Qaeda haru. See bande paistis silma Raqqa linna vallutamisega või siis vabastamisega, nagu läänes öeldakse.  Lõpetasin parasjagu Maroko sõidu ajal lugemata jäänud lehtede ülevaatamise, kui ennäe - Päevalehe ajakirjanik Priit Simson kirjutab just samast linnast - jõudis sinna peale vabastamist ehk 17. märtsil ja annab mõista, et telepilt sealt oli üks vaatajate petmine. Küllap peteti - või ei petetud? - tedagi, sest ta sai ju Süüriasse sisse või siis vähemalt seal liikuda al-Qaeda meeste abil. Huvitav - kus ja kellega selleks eelnevalt tuli kokku leppida!

09. 04. 2013
 
Rahvakogu ja (pseudo)sotsioloogia

Enne rahvakogu käis kõva tuututamine, et 500 osalist on see õige number, et saaks õigesti järeldusi teha. Võis nõustuda, kuid siis jäi kõrvu, et 70% neist, kellele tehti pakkumine - asjast loobusid, mis koheselt andis märku, et kokku tuleb selgelt kehvem (teised n umbrid pole ikkagi esimesed!) ja järelikult tegelikkust parasjagu moonutav seltskond. Edasi ilmnes, et selle arvu - 500 - sisse oli algusest peale kavandatud juhendajate seltskond, mis muutis numbri kohe ebateaduslikuks, sest tegelike ehk mittetöödeldud küsitletavate arv ju kahanes 450-le. Küsitleda tulnuks neid enne töö algust 10-liikmelistes seltskondades ja siis uuesti pärast töötlemist juhendajate poolt. Viimaseid ehk klassikalisi ajude-loputajaid oli vähemalt 50 + vabatahtlikud kategooriast  "olen igas pulmas pillimees", kes andsid endast märku juba laulva revolutsiooni päevil. Seega oli eeldatav vahekord 450:50, ent kuna kokku tuli vaid 315 ja juhendajate grupist vaevalt, et oli loobujaid, siis tegelik suhe oli 250-265 ja +-50. Pole siis ime, et kiideti heaks isegi presidendi valimine vaid klanni poolt! Kui 500  oli ametlikult kuulutatud teaduse tegemiseks, siis pool sellest tagas ilmselt pool-, et mitte öelda pseudoteaduse tegemise.

07. 04. 2013
 
Pärnu arst ravis Euroopa õnnistust Liibüale

Kurb, et tuleb võtta parajalt tõsiselt ja isegi patriootlikult. Paar nädalat tagasi tuli teade, et üks Pärnu meedik läheb Liibüasse metanoolipuhangut likvideerima. Mõistagi tore, et saame end näidata... Tänases PPs on isegi aruanne tehtust, ent täpseid ajalisi mõõtmeid andes - "viimase poole aasta jooksul", "kahe aasta jooksul" jmt., pole loos väiksematki vihjet selle kohta, et see jama sai sündida tänu jõuga tehtud vabastamisele ja vabastajatele, täpsemalt tänu Euroopa Liidu sõduritele ja palgasõduritele. Gaddafi ajal oli alkoholi tarbimine minimaalne ja kontrolli all. Pole ime, et meie arst konstateerib - "on imelik, et Liibüa arstid ei oska seda ravida" - tegu on ju värske Euroopast toodud tõvega. Nüüd saab ju anarhiasse viidud riigis äri teha ükskõik kes ja ükskõik millega ja ... euroopaliidulik "kultuuri" import võtab vajaliku vormi - ida-eurooplane käib pehmendamas eurooplaste "panust" demokraatia sundekspordis.

03. 04. 2013
 
Chavez purustas süsteemi, kuhu Eestit tüüritakse

On meie ajakirjanikel ikka teadmised - Õhtuleht marineeris lugu Chavezist kaks nädalat, et siis avaldada ilma peamiseta. Ehk välja jättes - aga see oli just see osa, mille pärast ma loo kirjutasin, kõigest muust olin juba RaadiosTVs jm. rääkinud. Sealjuures ruumi oli - suur tükk ajalehepinda artikli keskel on lihtsalt tühi! Pealkirja kolmas sõna "populism" jäi sisuta.  Asi selles, et 1958 leppisid Venetsueela kom erakonda kokku jagada võim omavahel elik - üks võidab, aga teised saavad ka ameteid ja nii asi funktsioneeris 40 aastat! Muide - kõik lääne õpikud kuulutavad selle perioodi "demokraalikuks" ja järgnenud de Gaulle´i stiilis Chavezi oma pooldemokraatlikuks!? Chavez tembeldatakse populistiks, de Gaulee aga mitte!? Mul oli plaan kirjutada just sellele viidates viidates järg s.o. uus artikkel Eestist ehk  kuidas Eesti erakonnad lepivad kokku president valida omakeskis, keskerakonna kandidaat säilitas suurte kokkuleppel ikkagi koha riigikogu juhatuses, ametid jagada omakeskis ümberistumise teel, rahvakogu - kus telepildi põhjal pooled on riigikogulased!? - on ära lollitatud veel enne kui ta n.ö. täis koosseisus kokku tuleb. Sama pilti pakub tänane Itaalia, kus tehakse kõik selleks , et suured kokku heidaksid ja opositsiooni olematuks muudaksid.

30. 03. 2013
 
Orjust polnud, oli priius!

Koreas käimise tõttu sattusin alles täna lugema Mart Laari heietusi LPs või Arteris ja võtab ikka tummaks küll - sakslaste poolt oli tegu ristisõjaga, eestlaste poolt "oli midagi muud." Elik vabadussõda polnudki! Eestlased olla tegelenud röövimisega justkui ristirüütlid seda ei teinud!? Jne. Jne. Kuangi, kui tekib võimalus midagi avaldada, kirjutan juurde, Praegu aga tahan lisaada, et eile kutsuti mind täiesti ootamatult Terevisiooni "Priiuse põlistamise päevast" kõnelemast - asi, millest ma polnud kuulnudki. Ka mitte kutsujad, sest saadeti teade, et lugege Ideoni artiklit Postimehes, mida küll silmasin õigel päeval, aga pidasin mõttetuks lugemiseks. Juhtus aga see, et saatejuht teatas kohe - "Kõik me toetame priiuse põlistgamise päeva" tähistamist ja hakkas ette lugema "Koorijuhtide ühing jt. Igal juhul suutsin lausuda, et mingi üldine vaimustus see küll pole. Seda enam, et Delfis alles käis sobiva nime otsimine sellele päevale. Ent isamaalaste kamp oli juba otsuse teinud, presidendi kaasa värvatud ja karavan läheb edasi. Oma ainutões uskujate karavan. Hea seegi, et seda tähistatakse vaid korra ja on huvitav näha-kuulda, et kui Ilves räägib 26. märtsi õhtul, siis kas tal on midagi öelda ka küüditatute kohta. Või laulab üksnes "priiusest Euroopa Liidus!" Anekdoot!

Kirjutan 6.03 kirjutatule juurde, sest vahepeal leidsin - kes need "kõik", kelledest Terevisikooni saatejuht hõikas - olid : Eesti evangeelne luteri kirik, Eesti lipu selts, Eesti muinsuskaitse selts, Jaan Poska mälestusfond, kindral Johan Laidoneri selts ja kosntantin Pätsi majamuuseum. Ehk siis väga kitsas kildkond, vaevalt 3% elanikkonnast, kui püüda hinnata aktiivseid luterlasi ja EMSlasi arvuliselt. Aga dikteerivad, mis kole. Nende rehkendustes on tore ka see, et esimene vabariik lõpetatakse 17.06,1940, ehkki tegelikult suur sahkerdaja ja vene saatkonnast raha - ehkki isamaalased ise hõikavad õigustuseks - aga ta ju sai väikesed summad - saanud ja riigi selgelt mahamüünud Päts oli ju võimul veel mõnda aega edasi! Minu teise märkuse peale, et tuleb ikkagi arvestada Euroopa Liitu kuulumist, hõikas Velliste kohe, et oleme jätkuvalt suveräänne. Mul polnud lihtsalt sünnis öelda, et nende oma kohtunikkond andis mullu järjekordse suure tüki suveräänsusest Brüsselile. Ent selle mittemärkamiseks ongi vaja - pärast Euroopa ja Saksamaa kasuks tehtud "orjusest" lahtiütlemist - kisada olematust "priiusest" ja selle püsimisest.

08. 03. 2013
 
Nüganen polnud esimene

Olin aastapäeval Sõulis konverentsil ja sain tagasitulnult teada, et eesti televaatajate lemmik oli Nüganeni vabariigi aastapäeva lavastus, kus lapsed mängisid presidendi vastuvõttu. Kindlasti nägi see kena ja efektne välja, ent ma ei saa ütlemata jätta, et tegin sama asja telekas ära veel 26. aprillil 1974. Oma lastesaates "Mis on uudist?". Antud juhul korraldasid lapsed vastuvõtu kahele eksootilisele külalisele - Tallinna merekoolis õppinud ekvatoriaalginealastele. Nii nagu kord ja kohus - rivis ja protseduurireegleid täites. Minu roll oli protokolli ja etiketti rääkida ning igat sammu kommenteerida. Need saated läksid hurraa peale ja leidsin ka ühe saate kohta arutelu hinnangu - "telenädala parim saade". Laste reageeringust tuleb meelde, et kui palusime saata joonistusi, siis tulid pildid ka majadest ja inimestest, kel peal või käes sinimustvalge lipp! Seda sügaval nõukogude ajal. Laste huvi poliitika  vastu oli igal juhul suur ja pole juhus, et Põder ja ladva hakkasid mind kangutama just lastesaadete keelamisega. Seejärel kaaperdati Anupõllu suunamisel noortesaaade "Maailma meie ümber", et Ladva saaks 20 aastat hiljem Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri väljaandes kirjutada, et Alatalu meeldis millegipärast vaid teatud lastele. Lihtsalt nendega oli hea täätada ja nende reageering oli vahetu. Tean, et juba antud saate järel korraldati mõnes k,oolis oma vastuuvõtt ja ka nüüd - paar aastat tagasi võis ajalehest lugeda, et üks Pärnumaa kool korraldas vabariigi aastapäeva ümber oma presidendi vastuvõtu - asjad, mida võinuks keegi ülekannet kommenteerides meenutada.

27. 02. 2013
 
Tsensuur Eestis - keskajal?!

Lugesin Marika Mägi pikemat lugu AKs, kuna ta oli esimesi, kes Eesti ajaloo 2. köite kummalisustele - enesekindlad noorsandid kirjutasid eestlased lihtsalt ajaloost välja, sest ... polnud allikaid ja need, mida oli võimalik kasutada, eestlasi esile ei tõstnud. Kahjuks selgitab Marika rohkem oma panust ja tarkusi - ootasin suuremat selgust raamatust, aga peab vist ise ajaloo 2.köite kätte võtma, mis viiks mind mõneks ajaks muudest teemadest eemale, pealegi on perspektiivitu, sest Õhtulehes pole seda mõtet avaldada, mujal aga ei ilmutata - sestap lihtsalt markeerimiseks mõned mõtted. Marika teeb tegelikult õieti eeskätt oma panust antud ajalooperioodi uurimisse selgitades, sest teised seda juba ei tee!? Mulle küll tundub, et 13.-14. sajandil oli tegu sama nähtusega, mida täna kajastavad Mart Laari ja Marju Lauristini poolikud ajalood - seda meest ei olnud üldse ja midagi toimus alles siis, kui mina asjas kaasa rääkisin. Seda tunnet aitas värsekendada istumine arhiivis - tellisin välja ELKNÜ novembris 1989 toimunud kuulsa kongressi protokolllid - selle kongressi esimesel päeval hääletati end välja ÜLKNÜst - esimene institutsioon, kes NSV Liidu keskstruktuuridest otseselt lahku lõi -, kuid järgmine päev hääletati pärast EKP keskkomitee sekretäri Mikk Titma agitatsiooni end sinna tagasi. Mis ma sain - venekeelse osalise protokolli, kus kõigepealt eestlaste jutt on vigaselt-segaselt tõlgitud ehk - lihtsalt ei saa aru, kui ise ei teaks, millest nad arvatavalt rääkisid -, mitmedi sõnavõtte pole üldse ja enamik dokumente, mida hääletati - ka pole. Jutt on aastast 1989!? Lühidalt - selle "toimiku", pealegi ainsa toimiku põhjal ei teki kuidagi muljet, et toimus midagi olulist. Kujutagem nüüd ette, et Liivimaa Hendrik pidanuks selle põhjal oma kroonikat kirjutama!? Võimalusi oli kaks - üldse maha vaikida, et veel midagi, aga segast toimus või - igaks juhuks anda mõista - et need eestlased on ikka parajad jobud, mida ta (pideval - miks?) tegi.

Mõistagi on tegu meelevaldse  üle-aegade käiguga, aga kirjutada Eesti ajaloo asemel selleks eraldatud pinnale meelevaldseid ülevõtmisi üldeuroopalikus soustis, on lihtsalt kuritegevus. Pealegi mulle tundub - pole küll raamatut lehitsenud, - et noorsandid hindavad üle info liikumise võimalusi keskajal. Heaks näiteks tegelikkusest on Venemaa sisealade, aga ka Kaukaasia ja Kesk-Aasia  külad - aga Eestimaa oli 13.-14. sajandil umbes samas staatuses kommunikatsioonide ja eesrindliku tsivilisatsiooni kohalejõudmise mõttes - kus elatakse osalt siiani 1917.a. tasemel. Elik - mujal toona Euroopas toimunu-saavutatu ülekanne 1:1 on ülepingutatus. Midagi lennartmerelikku, mis viib küll silda kümmekond intellektuaali, ent mis on tegelikkusest väga kauge kirjutis. Sõna otses mõttes jõuga pähemääritud ajalugu.

27. 01. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee