Blogi
 
Adamsist ja Madest

Tuli huvitav pakkumine "Vabaerakonna Algatusrühmalt ja Jüri Adamsilt" - toetada pöördumist Riigikogu poole, et too vaataks ümber erakondade rahastamise poliitika. Torkab silma Adamsi ise-eristumine. Või iseenda esiletõstmine, sest mida aeg edasi, seda kindlamalt kuulutatakse, et Adams oli meie põhiseaduse põhiautor ja kui ta palub nüüd riigikogul midagi muuta, siis on ju see tema enda kätetöö vili!? Kui ta juba esineb lahus vabaerakonnast ja sel seltskonnal on moraalne õigus midagi taotleda, siis Adamsi iseseisev osa/lisa antud läkituses peaks ikkagi algama vabandusega - panin mööda!

Saatuse tahtel läksid meie teed kokku Tartu 1. keskkoolis, kuhu mind saadeti õpetaja praktikale ja jäi hästi meelde Adams, kes kooli tulemise asemel eelistas samal ajal istuda kohvikus!! Vähemalt seda osa tema elust ma dissidentluseks küll ei pea, sest esimeseks tagajärjeks sai kooli lõpetamine kaugõppes ja kord kujunenud suhtumine õpingutesse jättis ta ilma ka kõrghariduse diplomist. Millegipärast üritati teda pärast õigusekomisjoni juhtimist edutada 1994.a.koguni justiitsministriks ja siis tulid Tarand ja Ko Adamsile vastu ja muudeti seadust, et ministriks võib Eesti vabariigis olla ka keskharidusega mees. Saatuse irooniana sai just hariduspaberita mehest justiitsminister. Tegelikult õiglane varjundiheit Eesti justiitssüsteemile, sest tehti ju sama, mida Adams tegi Eesti põhiseadusega - see kirjutati nii, et  Arnold Rüütlist ei saaks presidenti. Nüüd väidan - artikkel on valmis ja ilmub loodetavasti sügisel - et ka 1993.a. valminud "Välisssuhtlemisseadus", mida ka õiguskomisjon Adamsi juhtimisel menetles, oli samuti tüüpiline ühe-mehe-jaoks-tehtud ehk Lennart Meri jaoks tehtud seadus. Ma pidin neli aastat pingutama, et see teise maailmasõja eelses vaimus ja 1936 ja 1938.a. seadusi eeskujudena kasutatud seadus saaks muudetud tänapäevaseks. Nüüd tahab Adams siis ilmselt jällegi midagi kellelegi - nii et - enam ei saa.

Tiit Madet pidi kindlasti rõõmustama kolm nädalat tagasi tulnud sõnum veel ühe Venemaa ministri vahelevõtmisest plagiaadiga. Mina aga sattusin artiklit kirjutades Mati Määritsa sõnumile 8. mai 1990 Rahva Hääles, kus tuletatakse meelde tema "sõnasõda Toomas Alataluga" - on ikka tagasihoidlik väljend küll plagiaadi ja plagiaatori kollektiivse varjamise kohta. Ning sõnum, mida ma nende ridade lugemiseni veel ei teadnudki - Made olla tunnistatud 1989.a. Eesti parimaks ajakirjanikuks ja "Rahva hääl" oli paigutanud tema portreefoto esilküljele. EKP Keskkomitee kaabakatelt midagi muud olnuks raske oodata, ent ikkagi - suur osa Rahva Hääle seltskonnast on n.ö. elu ja tervise juures. Ilmselt tuleb kontrollida, sest ilmselt korraldati selleks ka mõni pseudo-sotsioloogiline uurimus.

29. 04. 2014
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee