Lisa täpsust minevikule

Ajalehed teatasid professor Olaf Kuuli surmast. Kõva töömees, kes andis ka uue vabariigi ajal välja raamatu Eesti sotsidest-kommunistidest. Mina olen talle tänulik kui TPedI kateedrijuhatajale, kes rektor Kalev Kogeri toel rääkis välja Keskkomitee nõusoleku minu tööleasumiseks. Tegelikult olin kaks kuud - september-oktoober 1975 töötu ja tööraamat täideti selles osas tagantjärgi. Ikka see sama parteist väljaviskamise oht. Aasta algul saadeti laiali Vooglaiu laboratoorium ja olin mõistagi üks tema kaitsjatest. Siis hakkas ülikoolikateedir juhataja Blumfeldt järsku peale käima,et lähkesin Tartust ära Tallinna, kuna kahe linna vahel sõitmine polevat... muidugi oli see seotud rektor Koopi puhastusaktsiooniga ja kuna pidasin loenguid ka TPIs tundsin huvi, sain tuttavaks Klaara Hallikuga ja kaup oli koos. Vormistasin Tartus paberid ära ja augusti algul sain järsku kirja Klaaralt, kes ütles, et tal on häbi, mistõttu kasutab kirja vormi, ent neil polevat minu jaoks kohta. Õhus mis õhus. Käisin mõistagi ka Anupõllu juhtul - ei, viitas Keskkomiteele ja sain aru, et midagi otsustavat on teoksil. Siis tuli järjekordne minek minu pattudetoimikuga tegeleva Eduard Oinuse juurde, kes millegipärast huvitus minu perspektiividest ja soovitas minna Keskkomitee kõrgkoolide osakonda. Sealne instruktor Uno Pollissinski, muidu tore mees, nagu ootaski mind, sest pakkus direktori asetäitja kohta Kose-Uuemõisa kutsekoolis! Isegi telefoninumbrid andis! Vaat mis ideoloogiaosakonnas oli välja mõeldud - Alatalu maale asumisele! Loomulikult ei mõelnudki ma minna ja ... jalutasin septembri kaks esimest nädalat linna peal - naisele rääkisin oma töötu staatusest 4-5 aastat hiljem. Esinesin küll TVs, artiklid ilmusid, aga töökohta polnud! Kuniks tuli vastu Kalev Koger, kes leppis Kuuliga kokku ja septembri kolmandal nädalal sain tunnid Pedas. Ilmselt oli aga keskkomitee kari nii hoos, et dobro andmine võttis kaks kuud - ametlikult sain tööle 1. novembril. Läks veel 10 kuud, enne kui Põder - ilmselt süüdistatuna valetamises - Keskkomiteest sule sappa sai - see oli 1976.a. suvel ja läks veel aasta - enne kui - juunis 1977 - kogu asi lõpetati. Sealjuures oli minu tingimuseks, et tulen Keskkomitee ideoloogiaosakonna juhi Ülo Nõmme, kooliosakonna juhi Gretskina, Oinuse ja protokollijaks olnud Lidia Treimann jutuajamisele 1973-77 kogutud asjus koos Olaf Kuuliga, kes oli parasjagu TPedi parteisekretär. Mõistagi algas istumine suure pealehüppamisega, ent vastasime mõlemad rahulikult, Kuuli mind kiitvalt ja asi lõpetati, millest mõistagi teavitati ka Moskvat, kuhu vahepeal olin taibanud pöörduda.

Ent veel detail - Põderi lahkumist Keskkomiteest serveeriti kui edutamist  ETA peadiirektori asetäitjaks ja alles aastaaid hiljem - hiljem avastasin, et ta oli just saanud ideoloogiaosakonna juhi asetäitjaks, nii et tegu oli ikkagi kukkumisega... 1976 suvi oli üldse asjas otsustav - EKP keskkomitee ideoloogiaosakond saatis "komsomoli suvepäevade ideoloogilise taseme tõstmiseks" välja terve brigaadi oma lektoreid - Põder, Ladva (kes pärast seda aktsiooni n.ö. asendas Põderit Keskkomitee lektorina), Sõrm, Villi Ehatamm ja keegi veel esinema noorte suvepäevadele ja kuna koguni kaks mees n.ö. katsid minu teemat, siis mõistagi et minu tõrjumiseks. Komsomolikomiteed suhtusid külmalt partei KK pakkumisele, ent pidid pakutu vastu võtma, kuid ikkagi kutsusid pea kõik ka mind. Kuigi suvepäevad olid kõikjal ühel ja samal nädalal jõudsin ma käia kümnel (üldse 19) rajoonide-linnade suvepäevadel + EÕM suvepäevadel, mis jäi ka minu kõigi suvede rekordiks. Tavaliselt eelistasin ikka ka ise puhata ja pikemalt ilusamates kohtdes olla, aga sedapuhku oli vaja partei keskkomitee bandele ära teha. Ja tegingi!  Ilmselt etendas seegi võit oma osa järgnenus - Septembris 1976 alustasin TVs vanemate klasside õpilastele mõeldud sarja "Maailm meie ümber", kuhu kavatsesin kutsuda n.ö. tutvustamiseks kõik väliskommentaatorid. Alustasin Evald Langist - Rein Langi isast, siis tuli Herbert Vainu ja siis pöördusin ikkagi Põderi poole, kes keeldus tulemast, tema järel ootamatusena ka Joffe ja Hazak ehk siis seltsimehed olid otsustanud saate põhja lasta. .. Joffe andis hiljem teada, et pidanuks kutsuma esimesena Põderit - mina lähtusin - nagu esimeses saates ka ütlesin - kronoloogiliselt - kes varem! Ise mõtlen, et Põderile oli tollal ilmselt valus tunnistada, et ei töötagi enam keskkomitees.

Kirjutet 15 ja 16.08

17. 08. 2012