Eesti ajakirjandust ruulivad ebapädevus ja kuritegelikud kokkulepped

No nii - pean eelmist sissekannet korreigeerima, sest kuna tänane Ohtuleht ka ei avaldanud minu lugu Egiptusest-Palestiinast-Eestist, siis võtsin ikkagi kinni Hans H. Kuige väitest ja saatsin Delfi Rahva häälele pakkumise, et kirjutan aktuaalsest kasvõi iga päev, kuid teades, et asi avaldatakse. Kavatsen muidugi nimele lisada poliitikadoktor. Kahtlaseks muudab üritatu see, et Rahva hääle juhendis autorile - kujutate ette, polegi nii, et kirjutan ja saadan - on kirjas "tänased teemad" ja juba aiman, miks poliitikadoktor Toomas Varraku lugu ei avaldatud - polnud n.ö. "tänane". Laias laastus saan ma toimetajatest aru - eksperdi lugu erineb kardinaalselt diletandi omast, seal on palju uut ja teise nurga alt, mida nagu ise pole kuulnudki või taibanud kuulda - poliitikas öeldakse pooled asjad n.ö. ridade vahel ja kergem on mitte riskida kui mõne etteheite osaliseks saada.

Ainult et väikeriigi Eesti häda ongi selles, et meil on - nagu eilsel konverentsilgi ütlesin - 25 aastat võimutsenud üks kamp. Jätkan veelkord nimeliselt - initisiaatorid muidugi Põder ja Made, ametikoha tõttu lõid kaasa Ladva, Sookruus, Leito  Keskkomiteest ja komsomoli keskkomiteest Eesti raadiosse maandunud Jüri Raudsepp, kes siis viisid Enn Anupõllu algatatu - Alatalu teleekraanilt minema (lisan, et ta jõudis ju ajutiselt kõrvaldada ka Valdo Pandi - seda Anupõllu taseme paremaks mõistmiseks) - lõpule ka ajakirjanduses deviisi all - Mart Kadastiku sõnastuses - kuna tegemist oli akadeemilis kraadi omanud doktor Abner Uustali ja filosoofioakandiaat Alatalu asendamisega - siis tuli ju öelda,et "nad pole rahvusvahelisi suhteid õppinud, aga nad oskavad hästi rääkida." Ja just niimoodi, selgelt kuritegelikul ja eesti rahva taset alandaval moel  - tegemist oli ju teadliku infojagamise taseme alandamisega - kokkupandud seltskond ruulis ajakirjanduses, raadios ja TVs 1986.a. peale, mis mõistagi tähendas seda, et ükski neist kompetentsem enam sõna võtma ei pääsenudki. Samas - ükski neist endist ei omandanud järgmistel aastatel akadeemilist kraadi ega üritanudki seda - kõik teed targana välja näha - ikkagi esined ju TVs raadios ajalehes - olid ju tagatud. Iseenesestmõistetavalt hüppas kogu see kamp Made plagiaatraamatut kaitsma - see oli ju nende tase, nad ise tegid ju igapäevaselt sama ja teisiti ei saanud see olla, sest kui teadmisi pole, tuleb kasutada võõraid mõtteid. Selle oskuse omandas kiirsti ka Rannamäe, kes ei jõua tänagi ära kiita oma õpetajat Põderit ja kel lubati 20 aastat tegutseda selle keskkomitee kaabaka vaimus - hoia endast targem teleekraanilt eemal. Põder tegi sedasama Anupõllu toel 12 aastat nii et see teeb kokku kena perioodi Alatalu elus.

Sisuliselt kandus Nõukogudeaegne kuritegelik autorite-esinejate valik sujuvalt üle Eesti vabariiki ja inimesed harjutati ära kurjategijate ja analüüsita heietuste vaatamisega. Eilsel konverentsil võttis muigama ka kinnitus, et ajakirjanikud olid laulva revolutsiooni eesliinil. Minusse puutuv seltskond kohe kindlasti ka, sest just see kamp kaitses Nõukogude võimu veel 24. veebruaril 1988, mida täna keegi ei taha mäletada, - ja jätkasid rahumeeli õitsemist eetris ja ekraanil. Need, kes 24.02 ei võtnud kuulda Keskkomitee appihõiget, sinna ei pääsenud ega pääse. Olen kindel, et ka kogu see Eesti rahvast laostav kampaania - kuradi endised - on suures jaos lendu lastud selle sama 24. veebruari 1988 tegelaste poolt - tuli ju ruttu hakata rääkima - ja mikrofonid olid kahjuks nende käes- , et mitte meie, vaid keegi teine kaitses ja kaitseb nõukogude võimu.

Selles - võimalikust tasemest madalama taseme vaimus ehk diletantide esitatud tarkuste vahus on kujunenud suurem osa tänastest teiste üle otsustajatest ja mõistagi kui kõlab mõni nende jaoks uus mõte, on hirm nahas. Ja lihtsaim võte - vaikida. Teha nägu, et see polegi probleem või vähemalt Eesti rahva jaoks probleem.

Eesti ajakirjanduse poliitika lehekülgede ebapädevuse parimateks näitajateks on alati kriisi olukorrad. Nagu praegu Egiptus. Ükski diletant ei julge sõna võtta ja siis päästetakse end mõnda aega tulise teema kõrvallugudega, milledeks võib pidada tänases Päevalehes ilmunud heietust mingite Süüria tegelastega ja Postimehes ilmunud lugu Malist. Arvata on, et esmaspäeval ilmuvad mõned tõlkelood USA või Brüsselis autoritelt - nagu vanasti päästeti end välja Moskva materjalidega.

Ebapädevuse ringkaitse ja taastootmine aga tähendavad seda, et oma mõtetega autorid ja poliitika eskperdid on Eestis surnud ponnistajad - löögile ei pääse, järelikult pole sind olemas. Ja karjääri teevad Kadri liigid ja iiviannamassod, sest nemad avaldavad välismaalasi ja muidugi vajab see äramärkimist. Isegi Eesti viimane julgeolekuanalüüs kirjutati nii, et üks eestlane ja kolm väljamaalast. Nii kirjutati aastaid ka Egiptusele, Süürial ja teistele ning nüüd ei suudeta kuidagi mõista, miks see - enamuses võõras ja võõraste jutt neis maades ei tööta.

08. 12. 2012