Identiteedi vargus - EKP keskkomitee ei ole EKP keskkomitee

Järjest huvitavamaks läheb - vt. eelmine lugu L. Meri okupatsioonide komisjoni Valgest  raamatust. Selles 2005.a. ilmunud intelligentsi puudutavast ülevaatest on välja jäetud kõik EKP tippudes töötanud kommunistid ja süüdlastena kirjas kõik neile allunud! Praegu avastasin Google´i abil, et Eesti Entsüklopeedias ehk 1998 on kirjas, et Vambola Põder töötas vaid kaks aastat (!) ehk 1976-77 EKP keskkomitees lektori ja instruktorina. Hea, et leidsin ka Hellar Grabbi mälestuskillud Tuna (2007/1/104) sellest, kuidas Põder pärast EXPOd 1967.a. Kanadas tema jutuajamisi teistega rutakalt konspekteeris! Küsigem - kuidas sai EE (peatoimetaja Hardo Aasmäe) valetada? Ja kas üldse valetati - mingi osa tõest on ju kirjas!? Minu jaoks kinnitavad nii Valge Raamat kui EE seda, et käis teadlik identideedi muutmine - keskkomitee töötajad seda enam ei olnud!? Aga kuna rahvas ikkagi ju mäletas ja teadis, et keegi seda oli, siis tuli see tegelane ka luua.

Kui nüüd tulla selle Keskkomitee 30 mittekoosseisulise lektori juurde, kelledele pööras eliitsöökla kasutajana tähelepanu Olev Remsu, siis, - kui ma tuletan meelde enda totaalset kontrollimist 1973-77.a. ja mulle teada olnud ehk mulle öeldud minu loengute salajasi lindistusi ja järelikult ka kuuldu põhjal tehtud vastavaid ettekandeid Tallinna, ja kui lisada neile need isikud, kes toimetasid asju salaja, s.t. mind informeerimata, siis pakuksin, et minu-vastaste  konkreetsete jälitus- ja kaebamisaktsioonidega oli hõivatud ca 20-30 inimest. Pluss asjast teadlikud kõigi meediaväljaannete juhid, asejuhid ja osakonnajuhid - umbes 15-20 inimest. Lisagem siia nüüd noorsandid - Edasis 4-8, pluss raadiosse ja TVsse pääsenuid veel 5-10, kes kõik teadsid Anupõllu-Põderi firma edu saladust - saad tööd tänu Alatalu kõrvaldamisele ja tema kahurilasu kaugusele tõrjumisele. See kõik teeb kokku oma 60 inimest, kelledest vähemalt pooled olid toonase ühiskonna tippotsustajad. Ja kuigi Alatalu reitingud 1968-78 olid kõrged - ikkagi TV esimese viie esineja hulgas - ja ka hiljem midagi ajalehtedes ikkagi ilmus, s.t. minu elusolemine oli teada, siis on ikkagi rabav, et mind 1989 kuni aprillini 1992 avalikkusele üldsegi hindamiseks ei pakutud. Järelikult kuulus nende 100 isiku väljavalimise õigus eranditult keskkomitee bandele, mida kinnitab ka nende arvukas esindatus rahvale esitatud valikus. Rääkimata sellest, et 1989-90.a. asutati Eestis vähemalt kaks välispoliitika instituuti ja kummastki mina - toona ikkagi ainuke akadeemilise kraadiga mees rahvusvahelistes suhetes - sain teada ajalehtedest. Ühesõnaga - mind polnud olemas, ehkki rünnakud minu isiku vastu ajakirjanduses jätkusid. Nüüd jääb vaid leida, millal täpselt ehk mis ajast peale mind keskkomitee töötajaks hakati tituleerima ja mis ajaks saavutati minu identifitseerimine sellena, et tegelikud keskkomitee töötajad ei peaks enam kunagi mainima endi seotust antud asutusega, sest see on n.ö. mulle kaela määritud. See asi oli ju ikkagi hoolikalt läbi õeldud, kui meenutada kasvõi minu pidevat "löömist" kõikvõimalike nimekirjadega - vaadake, kes kõik on Alatalu vastu! See oli ju ikkagi hästi läbimõeldud taktika, millega läksid tõrkumatult kaasa nii ajakirjandus kui ka kohtunikkond. Olev Remsust rääkimata.

Muide, kohtunike kohta tuli täna fantast uudis. Pinocheti riigipöörde 40. aastapäeva eelõhtul palus Tshiili kohtunikkond  avalikult vabandust rahvalt, keda ta ei aidanud diktatuuri päevil 1973-90. Huvitav, millal meie kohtunikud niikaugele jõuavad. Igal juhul ootan 2. augustil esitatud protestile Tiit Made plagiaadi käsitlemise osas tänaseni vastust.

05. 09. 2013