Eesti televisioon - 35 aastat tapvat keskpärasust

Kirjutama ajendas eilne seis - Ukrainas möllab klassikaline revolutsioon, panin selle analüüsi kenasti kirja ja läkitasin ERR uudistele sooviga - pange kohe üles! Paari tunni pärast laekus vastus - "sedapuhku jätame vahele", mis on viisakas äraütlemise vorm, kuna formaalselt nad on valmis avaldama vaid kaks minu lugu kuus. Revolutsioon on siiski erand ja mina ainus revolutsiooni spetsialist Eestis (pärast Rem Blumi surma), ent selles see häda ongi - veel Anupõld ja Põder kehtestasid süsteemi, mis välistas asjatundjad ehk eksperdid ehk spetsialistid. Domineerima hakkasid ja domineerivad tänagi toimetajad, kes värisevad iga - nende jaoks natuke kahtlaseltki kõlava mõtte pärast. Sellest ka esinejate ja sõnasaajate valik - peaasi, et räägib midagi sellest... Aga selgitada oskavad üksnes Moskva või Brüssel ehk siis on tegu koloniaalvalduse ametniku mentaliteediga. Igal juhul olid ja on säärastele ülemustele kindlad autorid vaid välismaalased või kohalikud plagieerijad elik välismaalaste jutu ümberkirjutajad ja esitajad.  Edasine sõltub muidugi riigist, ent Eesti praktikat arvestades tähendas/b niisuguse seltskonna juhikohtadele tõus  ja püsimine seal põhimõttel - minu asemele tuleb samasugune või, veel parem, kehvem - mitte lihtsalt keskpärasust, vaid tapvat keskpärasust, sest teistmoodi mõtleja, teistsuguste ideed pakkuja tuleb ka hävitada vaikima sundida. Või siis vähemalt tõrjuda ääremaadele, väljaannetesse, mida keegi ei loe jne. Lisaks veel ilmtingimata sildistada - stigmatize, mida EKP keskkomitee ja Sirbi, Rahva Hääle ning isegi Eesti ekspressi juhid minuga 1987-91 efektselt tegid. Väikeses ühiskonnas on ju tagatud milleski kahtlustatu maine edasikandumine uutele otsustajatele ja Eestis see tõesti nii on olnud, ehkki võimumehed on uued!? Sellest kõigest võiks ka mitte välja teha, sest on piisavalt inimesi, keda kaabakate arvamus ei koti, ent rahu ei anna mitu asja. Esiteks - hinnangu puudumine Anupõllu-Põderi-Made toimetamisele - kuni Eesti ajakirjanduses kambaka tegemist ei taunita, tehakse seda karistamatult edasi. See muserdab neidki, sest me põrkume ju pidevalt kokku ja miski segab neid n.ö. jutule tulemast, sest mina olen nagu öeldakse, endiselt in ja laval. Neamd aga ammu enam mitte. Teiseks - kaabakate absoluutne karistamatus sõltumata riigikorra vahetusest ja see on rahvusvaheline probleem. Kolmandaks - täna väljakooruva põhjal vajab uut hinnangut ühe osa Eesti ajakirjanduse tegevus 1987-92 ning teatud sotsioloogilised "uurimused" ja nende reklaamijad. Neljandaks - Eesti tänane televaataja on väärt paremat maailmapoliitika selgitamist.

Lisan eilsele kirjatööle, et õnneks Õhtuleht siski avaldas selle analüüsi paari kärpega, ent see ei ole n.ö. pealiini meediaväljaanne. Targemad arutasid sama teemat mujal, ent tasub vaadata ja kõrvutada, mis oli neil täna ja mul (3 päeva tagasi) öelda.

13. 12. 2013