Mihkelson kutsub üles uuele tsensuurile

Loen jõudumööda tagantjärgi ajalehti - teen seda alati pärast pikemaid reise, mis mõistagi tagab minu teistele arusaamatu kõigiga kursis olemise - ja leidsin sealt parajalt arusaamatu sisuga, kuid lööva pealkirjaga "Rünnakuoht on suur. Toimetajad, kaitsemüürile!", mille autoriks "Marko Mihkelson,poliitik". Just niisuguse tiitliga. Kolm neljandikku leheküljest. Kõrval ehk siis Postimehe Arvamuskultuuri 25. jaanuari numbris on esimene kolonn Mart Juurele ehk siis M-me on palju. Pärast pikka heietamist interneti võimalustega kaasnevate ohtude üle ja viidates konkreetselt vaid USA kaitseminister Gates öeldu vale esitamisega Eesti ajakirjanduses, lajatab Mihkelson vägevalt. Kõrgelt-kaugelt ehk Snowdenile-Assange'i avalikustamist selgelt taunides (mida minu üllatuseks tegi ka see raadios kõnelev daam Itaaliast - Ülle Toodu? ilmselt on kusagil ühine seisukoht kujundatud) alustades - "väikestes avatud meediaruumides ehk siis mõistagi Eestis ja NB "pealegi igapäev"- on lihtne tekitada emotsionaalset ebastabiilsust ja luua julgeolekuriske. Järeldus - "kõige lihtsam vahend on tugev toimetajatöö. Nii nagu sõnal, on ka toimetajal praegu palju suurem roll, kui tal kunagi varem on olnud. Toimetaja teeb informatsioonist valiku ning muudab lood avaldamiskõlblikuks." Eks ole - "muudab ka". Vaat nii ja mulle kohe meenub, kuidas Mihkelsoni Postimehe peatoimetajaks oleku ajal 1997-2000 - mis ka uhkelt kirjas - Alatalu lood järsku kategooriasse "Lugeja kirjad" suunati ja siis üldse - 1999 lõpul - nendegi avaldamine lõpetati. Mäletatavasti läks Isamaaliit toona kohalikele valimistele koos Jevgeni Koganiga ja see tuli kinni mätsida - asi, mida minusugused järjekindlalt püüdsid avalikustada. Aga eks toonase tegeliku koostöö viljad ole ka paari aasta eest lahvatanud elamislubade müük, mille üks osaline siiani täie tervise juures riigikogus mõnuleb.

Kas Mihkelsoni üleskutset märgati? Olen pärast Kariibidelt naasmist kahel korral üritanud midagi põhimõtteliselt uut ja risti vastupidist peavoolule kirjutada. Viimast esindas "Püha õhtusöömamees" - nagu Ansip Samosti tabavalt ristis ja Kadri Liik, aga vanu lehti lugedes tuli välja, et sama jamaga läksid kaasa Olga Sõtnik, Ahto Lobjakas, minu oma ! erakonna juhid jne jne. Pole siis ime, et esimesest loost kisti maha (nimesid mainimata) Samosti ja Liigi kriitika ehk siis muudeigi tekst n.ö. avaldamiskõlblikuks.  Teine - Ukraina esimene sisuline analüüs aga ilmus alles tänu kolmandale toimetajale. Nõukogude ajal ilmusid minu analüüsid Tshiili ja Portugali revolutsioonidest kohe, venitusteta, sest autorit loeti antud teema spetsiks. Nii et ilmselt aitähh Marko!

 

23. 02. 2014