Välispoliitika kajastamise analüüsist

Tuli ette, et peaksin midagi kirja panema Eesti meedias ilmuva välispoliitika analüüsist, millest viimases Diplomaatias kirjutavad Eekki Bahovski ja Priit Simson. Esiletõstetud väited on võimsad. Kasvõi "Väikeriigis on välispoliitiline debatt alati piiratud". Järgneb kinnitus, et tegeleme vaid Venemaaga, millelel nüüd on lisandunud Iraak ja Afganistan. Pardon, aga ma pole küll märganud, et meil kedagi eriti kotiks Iraak ja Afganistan. Pigem Euroopa Liit, Ukraina ja Gruusia. Õige on see, et meil kõnelevad Venemaast ühed ja samad inimesed (Helme, Herkel, Mihkelson), kellede sõnum on n.ö. ette teada, ent Iraagi kohta polevat kellelgi midagi öelda. Jama, jama, jama - meil on inimesed olemas, ent korporatiivne süsteem ei saa ju kedagi mitte-oma büünele lasta. Pigem lastakse mõnel väljamaalasel hilinemisega öelda suurele auditooriumile sama, mida Pärnu Postimees on ammu kirjutanud. Simson püüab Venemaa teema autoreid kritiseerida, kuid tegelikult olid meie poliitikud ja nõunikud ühed suurimad Bushi vigade sirgeks kirjutajad aprillis-augutis 2008 et mitte öelda - käis avalikkuse ja lugejate teadlik lollitamine. Kui kedagi kritiseerida, siis pigem neid, sest kui Gruusiale väidetavalt antud nõu sobis 100%-liselt Kremlile, on ikka midagi kardinaalselt korrast ära. Kuna nüüd jõutakse puuduste nentimisele analüüsides n.ö. teisest otsast, siis on kõige lihtsam lahendus ja edasimineku võimalus ikkagi tsensuuri kohene lõpetamine ja teiste arvamuste esindajate õigeaegne avaldamine. Siis läheb debatt iseenesest lahti. 

 

14. 03. 2010