Valdo Pant läks läände

Talviku filmis on põgusalt juttu Pandi viimasest saatest, kus pidin ka olema, ent selle toimumisajaks oli mul pilet Kamtsatkale. Kohal oli minu väitekirja oponent Leningradist ja saade oli mõeldud kui Hispaania eile ja täna. Viimane olnuks minu teha ehk siis kahe-mehe-saade ja mäletatavasti käisid siis revolutsioonid nii Portugalis kui Hispaanias. Pandi jaoks tähendas see NSVL temaatikaga lõpetamist ja üleminekut Läände. Kujutagem korraks ette, mis kõik oleks hakanud toimuma kaartidel maas (Pant) ja seintel (Alatalu). Eks see teema asupaik saigi saatele saatuslikuks, sest Anupõld keeldus koheselt seda jätkamast, kui talle vastava ettepaneku tegin.

Tema enda jutt Kersna filmis on naeruväärne, pealegi on Anupõld seda kusagil varemgi rääkinud (laenatud kaadrid?). Tüüpiline kah-ülemuse jutt, sest Vladimir Käo ei olnud hirmutaja, keda tuli karta. Too laia-profiiliga otsustaja nagu kõik teisedki toonases tipus - võis tõesti pikalt räusata, aga ta ei saanud minna teise mehe (Ristlaane) mänguväljakule. Sestap polnud Käo ärakuulamine mitte mingisugune kangelastegu, nagu võis kõlama jääda. Pigem oli tegu kahe tühikargaja omavahelise muljetamisega ekraanil nähtu ajendil.

Teisel nõuka-aja juhil Siimannil lasti vähemalt oma taset näidata - keelan ära isegi Talviku ja kõik. Tegelikult näitas Anupõldki sarnast väikese inimese "printsipiaalsust" vähemalt korra Pandi ja kordades minu suhtes. Meeldiv oli kuulata Matilt sedagi, et Adolf Slutsk oli tegelikult professionaalne väriseja ja Leopold Piip aus ja julge mees.

13. 04. 2017