Eesti - tsensuur kui kambakas
Kuue ajalehe valged leheküljed, mis ilmusid toimetajate otsusel pluss Eesti Ekspressis jaanuaris ilmunud lugu, mis taas kirjeldas kui hästi toimetajad omavahel lävivad nii olulistes asjades nagu minek Kremli kutsel Moskvasse (arvutite järele!) lubab veelkord tähelepanu juhtida niigi teadaolevale - poliitiline tsensuur Eestis on väikse pundi poliitiline või kutsealane kambakas teisitimõtlejate vastu. Tuletaks meelde, et 10 aastat tagasi, kui Laar läks liitu Koganitega, mis pidi olema saladus ja mille paljastas Keskerakonna rahadega avaldatud reklaam kolmes juhtivas ajalehes, lõpetati päevapealt Esimesele Eestile mõeldud eliitlehtedes Alaküla, Alatalu, Palmaru ja terve rea teiste tõeliselt uurivate ajakirjanike lugude avaldamine. Tõsi, nad võisid - nagu nõukogude tsensuurigi puhul - oma lugusid maakonnalehtedes ja kollases ajakirjanduses avaldada. See viimane ongi peamine uuendus nõukogude tsensuuriga võrreldes (hea võrrelda, sest eks nimed Kadastik, Leito siis ja täna...) - sa võid kirjutada, aga lugejad pole n.ö. sinu omad ja mõne aja pärast sinu omad sind enam ei loe, sest kirjutad sinna... ning pead alati olema valmis, et sulle kallatakse aegajalt pang prügi peale ja ... avaldatakse edasi. Kuna valida on vaikimine, siis tegutsed edasi! Ning väike inimestegrupp hõõrub käsi ja rõõmustab - küll me ikka teda mõnitasime. See aegajalt korduv protseduur tuletab alati meelde mind nõuka ajal 17 aastat keelanud keskkomittee töötaja hääle, kui ta telefoni sisises: "Mina ütlen, mida sa ja millal räägid..." Kõik teadsid seda ja lasid väiksel mehel märatseda - ikkagi keskkomitee! Aga nii polnud ka Alatalut konkureerimas reitingute pärast ja ka ainult üks koht tabelis kõrgemal maksab keskpärasusele palju. Pärast aga varjati aastaid, et Laari valitsus püsis võimul kahe keskkomitee ideoloogiaosakonna töötaja toel. Kui Eesti tänaseidki lehti uskuda, siis töötasid seal hoopis teised inimesed - sest nii otsustasid juba ammu 5-6 inimest, kes aastaid ütlevad, mida ja kuidas kellestki Eesti ajakirjanduses mingi ajaleht kirjutab.
20. 03. 2010