Olid ikka sead küll, need Keskkomitee mehed
Käisin esmaspäeval Pärnu Rotary klubis rääkimas. Teine kutse sel sajandil. Kutsuja M. E. aga meenutas oma tudengina sõitu Prahasse 1977 ehk aasta pärast minu malevarühma sõitu, mida seal mäletati -  ja sedagi, et Lumi oli andnud TPI tudengitele korralduse Alatalu loengute konspektid minema visata, sest kuigi nad on huvitavad, pole seal teadusliku kommunismi. Pärast 1975 sügist, kui olin Keskkomitee meeste mängu tulemusena ilma töökohata, töötasin poolteist aastat Eesti kõrgkoolide õppejõuna, sest mulle pakuti ja mõistagi võtsin vastu tunnid korraga neljas koolis - TPedIs, TPIs, TRÜ kaugõppeosakonnas Tallinnas ja EPAs. Samasugust solidaarsust kogesin pärast mahavõtmist Tartu esimese sekretäri kohalt - kaks ülikooli ja üks EPA kateeder pakkusid aspirandi kohta, ent eelistasin minna mitte "Edasi" toimetusse tagasi, nagu Keskkomitee käskis, vaid edasi ehk Tallinna. Ka seal oli alatut käitumist kui palju - Eesti Raadio oli nõus, Rahva Hääl nõus ja kaks tundi hiljem oli kõik vastupidi. Leidus ainult üks julge (kommunist) ja tõeline dzentelmen Lembit Piip ja tema partorg Endel Haasmaa. kes pidasid sõna ja pääsesin löögile ETVs. Mis puutub raadiosse, siis juhtumisi kuulsin ise ukse taga, kui führer Slutsk pahandas, et keegi ei tea, miks mind maha võeti ... ja hiljem ei tohtinud 20 aastat Eesti Raadios keegi Alatalu nime mainidagi, sest niisugune oli - või olla olnud - Slutski korraldus!? Ja seda nässi kartsid selles majas kõik. Kui juba sellest kirjutan, siis minu nimi ja hääl kõlas Eesti Raadios ühenduses meenutustega Paul Kerese sõidust Kuubale kuna mul oli sellest ilmunud artikkel Moskvas. Vaat nii käis eesti rahva mitmerahvuseline juhtimine kultuuri valdkonnas. Ka Eesti TVs lõi järjekordse poliitkääbuse võimu ajal läbi põhimõte - pigem diletandist ükskõik kes, kui asjatundev eestlane. Minu -samuti eestlaste poolt septembris 1973 avatud kahekeelne toimik (kõik tõlgiti vene keelde, mis andis mulle hiljem suurepärase võimaluse viidata - vaadake kui rumalad nad ise on!) suleti alles mais 1978. Sellest rumalusest veel üks huvitav detail - 23.08.1968 pidasin loengu ajalooõpetajatele Pärnu kuursaalis. Oli ligi 400 inimest ja kuigi ma jõudsin sellest rääkida, tuli ikka lisaküsimus - kas Tsehhoslovakkias on tegu okupatsiooniga? Vastasin - kõiki okupatsiooni tunnuseid arvestades on see nii. Pärast - kui juba minu "uurimine" käis, ootasin-kartsin kaua selle fakti väljakäimist, ent ilmselt ükski ajalooõpetaja ei kaevanud. Alles 6. novembri 1976 kuupäeva kandis EKP keskkomitee lektori ülestunnistus, et olin 8 aastat varem Pärnus nii väitnud. Ütlesin sellega tutvunult pealekaebaja kohta svolots (kuna jutuajamine käis vene keeles). Järgnes pikk õiendus, kus mult nõuti kultuurset sõnavara ja antud sõnast taganemist, kuna nii kõrges ametis niisuguseid mehi polevat!? Mina aga lasin isegi protokolli teha, et selle mehe kohta svolots ütlesin ja kirjutasin sellele alla. Sealtpeale ütlen ja seda ka Eesti Vabariigi ajal rahumeeli kõigi nn. juhtivate tegelaste kohta nii, nagu nad seda tegelikult on. Kui kellelegi ei meeldi, vaadaku EKP Keskkomitee protokolle -nemad selle ju aktsepteerisid - ja see teeb mind siiani uhkeks. Tegelikult üritati mind toona nullida nagu seda oli just tehtud Ülo Vooglaidiga - selleks ka 1968.a. kohta käiv "tunnistus", ent mul jätkus jultumust seakarja ennetada ja pöörduda Moskvasse. Aga see on veel pikem jutt. Kuid kui meenutamisele läks, siis - olid ikka sead küll, need Keskkomitee ja seda kummardanud vennad. Eriti need, kes praegugi meediat kontrollivad.
13. 06. 2010