Riigikogust ja Guinnessi rekordist

Sain eile ootamatu ettepaneku kommenteerida TV3le Liibüa sündmusi. Nagu ikka, olin nõus ja isegi ei taibanud küsida, kas valimiskampaania tõttu saate mind näidata. Usutlejaks oli noor näitsik, kes üllatunult jälgis, kuidas ma kaardi ees ja ilmekate näidetega kõik kiirelt selgeks tegin. Lõpuks pakkus koguni minu kutsumist otsesaatesse. Ju ta polnud kunagi näinud, kuidas välispoliitikat saab ja tuleb selgitada. TV3 uudiste alguses sai kohe ilmne, et neiule on meelde tuletatud - seda meest nüüd küll poleks tohtinud kaamera ette näha, ent ekraanile midagi salvestatust siiski jõudis. Välispoliitika omaaegse Rahvusvahelise panoraami stiilis. Nagu kõige esimeses saates - esinejat mainimata. Tuli see tunne endal, tuli kindlasti kümnetel. Nagu ka tundmine - miks see sünni iga nädal? Mis teha, kuhu Eesti meediat kamandab aastakümneid ja võimu tüübist sõltumata küündimatus ja kaabaklus. Ainuke ajaleht, mis pole peljanud mind pidevalt avaldada, on Pärnu Postimees.

Isamaalaste tänase igapäevase propagandakisa ajendil tuletaks meelde, kuidas need väiksed vennad nurjasid minu ürituse - aga see olnuks ka reklaam Eestile - pääseda Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige kauem valijaid regulaarselt informeerinud parlamendisaadik. Nimelt alustasin 1992.a. Pärnumaalt Riigikokku valituna oma valijate iganädalast informeerimist Toompeal toimunust kohalikus ajalehes. Rubriigis "1-2-3-4 Nädal Toompeal". Mõistagi kirjutasin kõigest sellest, mis toimus ja mida täna püütakse mitte meenutada. Teisisõnu - tegu on asendamatu ajalooallikaga. Valitsuskoalitsiooni pahameel läks varsti nii suureks, et üks isamaaline Pärnu ajakirjanik kamandati nädalaks mind Toompea rõdult kontrollima, ent tema "paljastustel" polnud efekti. Jõudsin 96. nädalani välja - enneolematu asi kogu parlamentarismi ajaloos, ent siis tulid valimised. Mind valiti tagasi, ent sedapuhku sain  võimule ja kuna Pärnu Postimehe toimetus oli siiani rubriiki kaitsnud jutuga, et see on opositsiooni võimalus sõna saada, oli opositsiooni sattunud Isamaa platsis nõudega, et nüüd tuleb sõna anda ka neile ja nii, et üks nädal Alatalu ja järgmine nädal Sulev Alajõe. Muidugi olid selle plaani taga Tallinna tegelased (Laar, Vahtre, Nutt?), sest kõigile oli selge, et Alajõe pole mingi sulemees. Poliitikasse ebaõnnestunult trüginud PP toimetaja aga nõustus ja nii läks - mina kirjutasin asjast, nädal hiljem Alajõe millestki aruaamatust ja siis oli mul valida, kas täita ka vahepealne auk või ... Maht oli piiratud ja nii see "N Nädal Riigikogus" hingusele läks. Koos mõttega Guinnessi rekordist, mis ilmselt on 1992-95 PP lugude põhjal ikkagi minu käes. Mis teha, kui meil on põhimõtteks - ise ei oska, aga teisel ka ei lase teha.

26. 02. 2011