Eesti ajakirjanduse valusad leheküljed

Olen neid kirjapanekuid edasi lükanud, aga välisministri kiire kommentaar minu Liibüa loole ja selle kiire ärakadumine Delfist + teatud seltskonna - neist osa teab ühtteist poliitikast ehk arvan teadvat, kelledega tegu - lakkamatu sõim ainsa eesmärgiga Alatalut diskrediteerida, et ei julgetaks avaldada ja esineda kutsuma, hakkab ära viskama. Ehk siis asun üllitise "Kambakas kui Eesti ajakirjanduse keskpärasust tagav jõud" kirjapanemisele. Esialgu vaid mõned lühifaktid. Esinesin ETVs 1967-78, lõin "Rahvusvahelise panoraami", mis tähendas seda, et olin ekraanil 5-7 korda kuus (1973-76 koos lastesaadetega kuni 10x). 1973-77 toimus siis V.P. ja EKP Kk grupi vallandatud Alatalu case, kus mind süüdistati NLKP 24. kongressi alavääristamises, ideoloogilise võitluse eitamises ja vales, nagu oleks NSVL lubanud Jaapanile saared tagasi anda. Hiljem, kui asi kõrbes, lisati süüdistus, et nimetasin Tsehhoslovakkias 1968.a. toimunut kaks päeva hiljme toimunud loengul okupatsiooniks, mida tõesti ka tegin. Uurimine tähendas seda, et lõpetati minu avaldamine kõigis EKP väljaannetes (Kodumaa, Küsimused ja vastused muuhulgas), Eesti raadios esinemise keeld oli juba enne  ja kuigi 1982-86 pääsesin Aktuaalsesse kaamerasse nelja aasta jooksul kokku 30 korda (!) - alati V.P. poolt spetsiaalselt väljavalitud mittehuvitava teemaga, siis kõik need keelud jäid jõusse Nõukogude võimu lõpuni. Tagantjärele kõigile sellele mõeldes jääb vaid imetleda rahva mälu ja ilmselt minu sõnumite jõudu - armetu konkurent V.P. oli 25 aastat ekraanil ja eetris vähemalt 15-20 x nädalas elik 60-80x kuus, aga Alatalut vaatas kõrgperioodil 53%, teda 21%. Aga sellepärast mind ju üritatigi hävitada. Päästis pöördumine Moskvasse, kus jagus piisavalt tarku inimesi (ühele otsustajale imponeeris Istoricheskaja entsüklopedija teadmine). V.P. kaotas oma koha, ent jõudis ringiga hoopis TV otsustajate ringi ja lektorite gruppi juhtinud võimust hullunud polkovniku tütre kaasabil alles algas kättemaksu etendus. Selle peatükkideks said minu laste- ja noortesaadete lihtlabane ülevõtmine ja ikka kambaga. Lugesin kunagi kokku, et minu mälumängu "Maailm ja meie" järglases sai palgale kaheksa inimest - mina tegin sama töö ära üksinda. Valdo Pandi Hispaania 1936-76 oli tegelikult kavadatud kahe mehe saatena, aga pärast Pandi surma ei lubatud mul seda jätkata. Suved 1977 ja 1978 pakkusid suurt lõbu noorte suvepäevadele, kelledele sunniti peale keskkomitee lektoreid, aga noortejuhid kutsusid ikkagi ka Alatalu kohale. Teinekord nemad lahkusid, mina tulin, nii et pilgud sähvisid, mis kole. Oli ka ebameeldivamaid asju, kui keskkomitee andis järsku teada, et "Edasi" kommentaarid tuleks ümber teha ja kohe oli välja pakkuda neli noort meest, kellest kolm olid mu endised tudengid, kes olid valmis iga nädal kommentaari kirjutama. Viiendat nädalat kuus aga teatavasti pole. Nagu  teine keskkomitee lektor Vello Ladva oma "memuaarides" (Tõesti ei saa aru, miks Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder pidi selle jama üllitama - õppematerjal üliõpilastele sellest, kuidas kambakat teha?!) kinnitab, käis uute tele ja raadiokommentaatorite valimine - aga see kõik käis keskkomitees - põhimõttel - peaasi, et eirab Alatalu. Kui tema toodud nimekirja uskuda, siis kasvatati selles vaimus koguni mitut põlvkonda. Slutski kuuldes pole tohtinud Alatalu nimegi mainida ja... kõik harjusid.  Ma ei kirjuta siin praegu minu loengute korduvatest salalindistustest, kus kohalikud ülemused jagunesid jällegi kaheks - ühed teavitasid, teised ... vaikisid. Mis viga siis kahel-kolmel inimesel märatseda. Kuna nagu öeldud mingeid keelde maha ei võetud, pöördusin veel kahel korral Moskvasse, ent seal polnud enam helgeid päid ja kohalike kättemaksuiha jäi pärssimata. Minu TV luigelauluks osutus Priit Aimla skets Arafatist 1986.a. uusaasta programmist, mis V.P. nõudel kõrvaldati (selle lindistus on õnneks säilinud - üks väheseid minu telesalvestusi, sest esinesin alati otse). Kõik teadsid, millised olid V.P. motiivid, ent keegi ei üritanudki mind kaitsta, sest tema esindas jätkuvalt keskkomiteed. Oli teinegi, omakasupüüdlik motiiv -  pääsenuks Alatalu taas ekraanile, olnuks ohus paljude kohad vaadatavuse tabelis - 1975-77 oli Alatalu selgelt esiviisikus.

Hakatuseks selle perioodist aitab, ent lugejal peaks olema selge, et on täielik absurdsus kuulutada mind - EKP keskkomitee ametlikku paariat 17 aasta jooksul - mingiks punaseks propagandistiks. Mind ei lastud vähegi ideoloogilisele üritusele ligigi, rääkimata esinemisest. Kuidas see sildistamine siiski võimalikuks sai? Aga väga osava ümberkehastumisega. Paar detaili. Ma ootasin kaua aastaid 24. veebruari ajalehti kndla tagamõttega. Nimelt - ehk tuletab keegi meelde, mida meie nõuka aja telenäod ja raadiohääled, kes aastaid hoolitsesid  selle eest, et Alatalu-sugused sinna ei pääseks , ise tegid 24. veebruaril 1988. Elik siis, kui polnud enam vajadust Nõukogude võimu kaitsta ja nad ometi seda tegid. Kollektiivselt, ennast unustavalt (Tammsaare pargis näiteks). Kõik paberid selle kohta, kes tol päeval ja kus esinesid, on ju alles, nagu ka nende nimed, kes keeldusid rahvast ümber veenmast. Paraku tuli endine keskkomitee töötaja Leivi Sher 2006.a. selle peale, et Ansipit on võimalik süüdistada 2.veebruari 1988 sündmustes ja tekkiski uus traditsioon - 24.02.88 "kangelased" ajakirjanikud peedistavad 2.veebruaril Ansipit ja kuna minevik on juba torgitud, siis 24.02.1988 ei toimunud midagi. Ehk meie oleme puhtada poisid.

Lühidalt - 1988-91 jäi väliskommentaaride suuline ja trükiosa selle sama seltskonna monopoliks, kelle käes ta oli siiani ja kui algas sildistamine, siis olid nemad esimesed, kes kähku kuulutasid oma varasemad ohvrid kommunistideks nagu nad hiljem tegid sama Ansipiga.  Selle kampaania puändikaks lõpuks võib pidada 1992.a. riigikogu valimiste järel moodustatud väliskomisjoni koosseisu - kolm endist keskkomittee nomenklatuuri esindajat (kaks sealjuures koosseisulist). Nende heaolu nimel tehti mulle ettepanek valida mingi muu komisjon ja kuna ma selle seakarjaga - oli ikka ilus ütlus Arnold Sikkeli suust - iga päev koos istuda ei tahtnud, siis läksingi põhiseaduskomisjoni. Ent küsimus suurele ringile - nimetage mõni Eesti Vabariigi ajaleht, kes kirjutas, et Riigikogu väliskomisjonis istus kolm keskkomitee esindajat? Säärast ajalehte pole tänaseni olnud. Eks ole huvitav?

20. 03. 2011