Kambakas keskpärasuse tagatisena

Kuna lõpetasin eelmise avalduse küsimusega, siis kordan selle üle - kas tõesti ei teadnud ükski ajakirjanik, et Riigikogu väliskomisjonis on kolm keskkomitee töötajat ja nomenklatuuri esindajat, sest ekskommunistide, sealhulgas Alatalu taunimine oli toona üleüldine? Muidugi teadsid, aga mängureeglid olid lihtsad - need on omad ja need ei ole. Järelikult siin vaikime ja sellele virutame.

Sedapuhku ajendas teemat jätkama järsk tõdemus, mille sain oma Delfi Lähis-Ida lugude kommentaare lugedes. Nn. asjatundjate kommentaare, sest suurel osal neist on ka komme Alatalu rumalaks ja enda targaks tegemise kõrval seda viimast tugevdada viitega mõnele ... venekeelsele allikale! Ühtäkki taipasin, et need nn. kommentaatorid, eksperdid ja muidu targad tunnevad ainult vene keelt ja elavad jätkuvalt vene propaganda ja poliitika ruumis. Olgu öeldud, et 1980ndatel telliti TA raamatukogusse FT, IHT, Soome lehti, sinna tulid hiljem Keskkomiteest Time, Newsweek, Spiegel, Stern, aga ma nägin neid lugemas vaid Herbert Vainut, mis tähendas, et kogu ülejäänud seltskond ajas läbi Moskva ja venekeelde tõlgitud (Spiegelist, Time´ist jne) materjalidega. See aga määras ette kommentatori mõtte ulatuse. Kui algul midagi ka oli, siis juurde ei tulnud, sest oli ju kuratlikult mugav võõrast teksti ette vuristada. Mina aga paistsin algusest peale silma erikeelsete allikate kasutamisega, oma mõtete ja skeemidega, mis ei jäänud Läänes avaldatuile millegagi alla. Kasvõi Damoklese mõõga teooria. Seda lihtsat skeemi ei suutnud keegi kummutada, ent Keskkomitee maniak oli vihast sinine - kuidas mingisugune A võis üldse niisuguse asja peale tulla!? 1983.a. mõtlesin välja superskeemi Kesk-Euroopas vägede vähendamisest, kirjutasin teksti juurde ja see pidi ilmuma Noorte Hääles. Sealt tassiti see Keskkomiteesse ja pidin käima selgitamas - kes selle ikka välja mõtles. Pärast välisajakirjandes - keegi olla näinud - tuhnimist lubati skeem ajalehetoimetusse tagasi, pidigi ilmuma, ent viimasel hetkel tuli toimetusel uus kolmas lehekülg kokku panna. (Mul on väljavõetud lehekülg alles!) Võite ette kujutada toimetuse töötajate meelehärmi ja kahtlusi - kas ikka tasub niisuguse autoriga jännata. Just see - oma mõtete esitaja arvamuste kahtluse alla panek - töötab tänagi - kui ikka mitte, üks, vaid mitu arvavad, et sa ei oska arvatta, siis... Väljavõtmise põhjuseks oli Keskkomitees tehtud suur avastus - Alatalu skeemil olid igat tüüpi raketid, tankid, lennukid, laevad, jalavägi, ent alla 200 km laskvaid kahureid ei olnud! Panin juurde ja viis päeva hiljem lugu siiski ilmus. Ent selleks ajaks oleks võinud ligilähedane pilt ilmuda ka mõnes läänes lehes,- niipalju, kui tean, õnneks ei ilmunud!

Tänagi kehtiv moraal toodust on lihtne - võõraste tekstide ettelugejate ja mahakirjutajate seltskonnas ei saa oma ja originaalsete mõtetega välja tulla. Pead olema samal tasemel kui nemad. Mul vedas kõvasti, et televisiooni minnes oli seal direktoriks Leopold Piip, kes mind sõna otses mõttes hoidis koheselt vallandunud raevukate rünnakute eest ja peamine - lubas mul kõike teha. Tema järglaseks aga upitati tavaline Keskkomitee lakei Anupõld, kelle ainsaks mureks oli välismaale tööle putkata ja kuna manisk pidi olema puhas, oli ta valmis karistama ja kasvtama kõiki alates ... Valdo Pandist. Anupõld oli ka see, kes saatis Joffega sõnumi - Eesti televisioon ei vaja Alatalu teeneid. Laias laastus tähendas see anupõldude ja põtrae õitsengut teleekraaniil ning rahva teadlikku harjutamist kääbuste keskpärasuse talumise ja sellega leppimisega. Algul olla tulnud küll proteste ja järelpärimisi, milledele vastati - Alatalu on asunud teisele tööle.

22. 03. 2011