Keskpärasuse ideaal - hävitatud vastane

Kui piisavalt kõrget ametiposti omav keskpärasus jagab ära, et jääb oma võimetelt ja tööisult kellegile alla, siis asub ta viimast - ametikoha võimalustes tulenevalt - sõna otses mõttes hävitama. Ma juba kirjutasin, kuidas 1973 pandi mulle keelud kõikjal, kus vähegi oli võimalik ja hiljem ei võtnud neid enam keegi maha - kuigi, ma nagu sain õiguse. Muide, totaalse jälitamise perioodil 1973-77 olin septembris-oktoobris 1975 ka lihtsalt töötu - see seis tekitati mind Tartu ülikoolist sotsioloogialaboratooriumi likvideerimise kampaania raames lahkuma sundides väitega, et olen oodatud TPIs. Augusti lõpul sain aga Klaara Hallikult - kinnitusega, et tal on tohutult häbi - teate, et minu jaoks kohta pole. Keskkomitee kooliosakonnas aga teatas üks paks onu, et nad on sellele mõelnud ja mul on võimalus hakata ühiskonnateaduste õpetajaks Kose-Uuemõisa kutsekoolis. Naeratasin talle vastu...

Ent tagasi selle maniaki juurde, kelle toetamine ümbritsejate poolt jääb mulle siiani mõistatuseks. Kõik ju nägid, mis toimus ja said aru - miks. Need minu üksikud ilmumised AKs 1982-86 olid tegelikult alandavad selles mõttes, et teemad määras tema. Pea iga kord ma pidin seletama, et pakutu pole päevakohane, millele järgnes tema sisin - mida siiani mäletan (me rääkisime ainult telefonitsi) "Seda ütlen mina, millest sa räägid!" Mul on kõik esinemiste teemad ja ajad talletatud, ent ütlen praegu huupi, et pidin näiteks rääkima kahe päeva pärast toimuvast NLKP põllumajanduspleenumist. Ta ei jäänud rahule ka siis, kui oli mu n.ö. lõplikult teleekraanilt minema saanud. Pool aastat hiljem toimus ühingu "Teadus" kongress - loengutepidamine oli jäänud minu põhiliseks tegevusalaks - ja nagu ei oodanudki, kui järsku oli Tallinna mererajooni nimel kõnepuldis VP, kes pärast paari üldist fraasi kukkus mind kahe suupoolega tõrvama. Kusjuures sai aplausi!? Seejärel oli veel 2-3 sõnavõttu, mille järel Hans Uusküla, suur silmakirjatseja ja väriseja "Teaduse" bossi kohal, kuulutas sõnavõtud lõppenuks. Tõusin kiirelt kohapeal püsti ja teatasin kõval häälel, et - kuna olin ka esinemiseks registreeritud ja võinuks esineda enne VPd, kelle nime mina sõnavõtjate hulgas enne kongressi algust ei näinud - soovin sõna. Minu hämminguks karjus  terve seltskond esimeste ridades - neist jäi tänu kasvule silma Vello Ladva, kes nüüd siis on end ajalukku kirjutanud nimekirjaga "meile sobimatu Alatalu ja need, kes temaga koostööd ei tee" - "Mitte anda". Hea oli, et taipasin kiirelt öelda sama vene keeles lisades, et mind äsja kritiseeriti ja mul on õigus vastukõneks ja järgnesid toetusavaldused. Uusküla veel vingerdas, et tuli hääletamine ja ma sain kõnepulti...

Kuna ühingu "Teadus" ridades oli enamik ajakirjanikke, kelledest paljud viibisid ka sel kongressil, siis kas te ikka mäletate - kelle poolt ja mille nimel te karjusite. Pealegi oli VP kõne lihtsalt rumal. Ometi - oma kolm-nelikümmend tegelast ja eestlast olid valmis mind ära sööma. EKP keskkomitee ideoloogiaosakonna juhtimisel. Muide, perestroika käis.

23. 03. 2011