Mõned valusad leheküljed veel

Reformierakonna ministrite jaotus ja eliidi osaline ümberrivistamine näitab veenvalt, kuidas pealinna büroraatia ja stagna on oma töö teinud. Tallinna puhta lehena ja Tartu vaimu täis mehena sattunud Ansip hoidis kaua enda värske, tänu millele sai lahendatud ka pronkssõduri probleem. Kuid nüüd - meil ei ole jälle ladvikus ühtegi eksinut - ohtlik käitumismall, mis lõi läbi Maripuu eemaldamisel, leidis värske kinnituse Jänese abil. Liikumine keskpärasuse poole on ilmne - rahvas peab meid võtma säärastena, nagu me endast arvame. Sealt jääb vaid samm tagasi sinna, millest mina pajatan.

Küsigem lihtsalt - milleks on vaja tuletada eesti rahvale meelde, keda ja millist inimliku käitumise moraali talle tegelikult teleekraanilt peale suruti? Ma ei taha öelda, et kõik, ent ülikoolilõpetanute tasemel teati hästi ja saadi aru, mis toimub, ent kõik ju leppisid. Pealegi olipaljudel hea ühel hetkel aduda, et jagan poliitikat sama palju, kui too ekraanile või eetris. Hea küll - toona oli mees ka ainuvõimu sümbol. Aga täna näidatakse 100000st miljonist korraliku summa ikkagi ka enda tasku pannut rahumeeli ja ei mingit tõmblemist. Kõik teavad ja vaikivad. Tema paneb pihta ja mängib pätti, mina - vaataja ka.

Ma pole kunagi olnud vaikija ja mainin, et suurima tõuke nende ridade kirjutamiseks andis paari aasta eest ilmunud esimene paks raamat Eesti Televisioonist. 800 lehekülge. Tegelikult oli selleks ajaks valmis ka teine ja selgelt objektiivne käsikiri, ent nagu meil ikka - tutvused mängivad peaosa. Selles ülevaateteoses võib Alatalu nime leida kolm korda ja neist kahel korral populaarsuse edetabelites (viies). Kõik ülejäänud leheküljed ja kogu tekst on pühendatud enamuses neile, kes neis edetabelites olid allpool, aga nüüd hoiavad end pinnal vastastikkuse kiitmisega - "superreporter, legendaarne, teletäht, unustamatu telenägu" jmt. Sellest, et Rahvusvaheline panoraam oli omaette fenomen, mõne poliitkommentaatori populaarsus suurem kui ükskõik millisel suurusel ja sõnapaunikul, et omaette klass olid ka poliitshowd - enneolematu asi kogu NSV Liidus, rääkimata poliitsaadetest lastele ja keskkooli tasandile - mida polnud ei Soomes ega Rootsis - mitte üks sõna. Sind lihtsalt pole, sest üks pätikamp ja nende sõbrad on nii otsustanud ning ole rahul. Aga ei - Alatalu ei hoia enam oma sulge paigal. Mahavaikimise sõjale vastame avalikustamisega - mida Eestis, nagu ka eelmises killus mainisin, kardeti 1987.a. ja kardetake tänagi.

Äsjaste riigikogu valimiste kommentaarides pole siiani keegi - rõhutan kohe, et mitte keegi ei saanud mind minevikus ega ka praegu süüdistada selles, et ma ei jälgi, mida teised kirjutavad - lahanud probleemide probleemi - valijate vähest osalust. 2007.a. võrreldes tuli juurde vaid 20000 valijat - toona osales 555000, nüüd 575000 ehk siis 62-63%. Rääkida säärases seisus mingist uuest algusest jmt. - on võimatu, aga loomulikult olen sellest saanud soliidsele auditooriumile rääkida vaid Riias ja Kaliningradis. Väidan juba aastaid, et see on eeskätt meie ajakirjanike/-nduse probleem. Esiteks - meie valimistulemustest rääkides unustatakse kohe osalus. Ääretult jäme viga, sest pole tegu klassikalise Euroopa riigiga, s.t. valimistraditsioonidega, väljakujunenud parteidesüsteemiga jne. riigiga. Me olime ja oleme selles mõttes tänagi veel üleminekuühiskond, mis kujuneb. Kujuneb nii õigete kui ka valede otsuste mõjul. Et see nii on, piisab vihjeist kasvõi meie endistele saatusekaaslastele - Jugoslaavia vabariikidele, aga ka Moldovale, Lõuna-Kaukaasiale, kus rahvas hääletab kiirelt jalgadega. Ent tagasi - 1992 ja 1995 oli Riigikogu valimiste osalus 66 ja 69%. Tehtud pettusi ei maksa unustada - rahvas valis Rüütli, aga riigikogu valis Meri. Laari punt korjas 186000 häält, võimust loobunud (tegelikult oli ju nii!) ja ilmajäetud 206000 jne. Kolmandate riigikogu valimiste eel, kui üritati igal juhul võimule taggasi tuua lapspoliitikud, leiti mõnes parteikontoris, et kaval käik on sikkude lammastest eristamine, et sõim oleks sihipärane ning paralleelselt valimisliitude keelustamise algas ühe partei õigest 10 astat varem kaelast saanud rahva totaaalne parteistamine. Selle töö eestvedajad oli ajakirjanikud - Rumm, Muuli, Tarand ja kümned-kümned teised , kes 2011 järsku leidsid ja nõudsid, et meil peab olema ka parteituid kodanikke- kandideerijaid - aga siis te sõna otseses mõttes terroriseersite rahvast, sildistasite kõik õigeteks ja valedeks ning valima ilmus 59%. Nagu ka neli aastat hiljem. See oli teie konkreetne panus demokraatia tagasikäiku Eestis, seltsimehed ajakirjanikud. Kahel viimasel riigikogu valimistel on osalus olnud natuke üle 60%, aga see ei päästa seisu. Meil on kohustus ja tuleb leida võimalus leida tee vähemalt osagi neist 37% juurde ja tuua nad otsustusprotsessi tagasi. Pealegi on nad pigem eestlased kui muulased.

27. 03. 2011