See oli hävitussõda

1967.a., kui tegin esimese Rahvusvahelise panoraami, oli mul ekraanile minemise keeld. Kuna käis 7-päevane sõda, suutsin välislehtedest piisavalt pildimaterjali leida ja joonistasin skeemid juurde ning Albert Käär, Vambola Põder ja Ago Vilo olid päri sellega, et näitan illustreeriva osa ette ja siis nemad kommenteerivad. Mul kukkus kõik väga efektselt välja, kuid neil tuli samuti suu lahti teha ja ega sealt midagi uut enam ei kõlanud. Ilmselt tundsid nad ka ise läbikõrbemist, sest kohalolijate kinnitusel olla lubatud "See poisike paika panna..." Mis läks ka lahti, õigemini käis minu "Edasi" kommentaaride kallal irisemisega juba pikka aega. Toimuvale vaatamata jätsin omalt poolt uksed lahti ja kui Mati Talvik küsis, kas tahan Aeg Luubis välispoliitilist osa teha üksi, pakkusin kohe kahasse Põderiga, mida viimasele ka ütlesin. Lisades, et meie vaatenurgad on erinevad. 1976-77 tegin saatesarja Maailm Meie ümber MMÜ, mis n.ö kasvas välja põhikooli lõpetajate poliitikasaatest ja otsustasin selle raames publikule esitleda ka Eesti väliskommentaatoreid. Kuna saates osales 2-3 kooli võistkonda, siis panin lihtalt nende ette ühe mehe, tutvustasin teda ja lasin õpilastel küsimusi esitada. Võtsin ajaloolasena tutvustamist kronoloogilises järjekorras - kuna esimesena oli Moskvasse rahvusvahelisi suhteid õppima läinud Herbert Vainu, siis tema. Seejärel Rein Langi isa Ants Langi, kes esimese eestlaena oli n.ö. korrespondendi rollis välismaal. Kolmandana kutsusin VP ja sain keeldumise. Kuiva ja lakoonilise ning kuna meie suhted polnud head, ei hakanud paluma viidates "Kunagi hiljem". Seejärel pöördusin Simon Joffe poole, kes hakkas keerutama ajast ja kui järgmisena ütles ära ka Gabriel Hazak, oli selge, et tegu on vandenõuga saade nurjata. Joffelt sain vähemalt niipalju teada, et ma pidanuks esimesena pöörduma VP poole! Vaat nii - tunne hierarhiat! Või ajalugu! Igal juhul viisin saate lõpule ilma et kedagi oleks rohkem kutsunud.

VP ambitsioon olla nr.1 oli välja löönud ka varem. Kõik teavad kuulsat ER tarkade klubi, kus 10 meest vastavad kõikvõimalikele küsimustele. Huvitaval kombel pole keegi siiani pannud kisama, et see oli saade, kus polnud ühtegi poliitikast pajatavat parteitöötajat - enneolematu lugu tollal. Tegelikult oli pilt nii, et meeskond eesotsas akadeemik Agu Aarnaga kutsus algkoosseisus osalema ka mind - selles edastas Peeter Hein, ent kui asi läks kinnitamisele, sekkus Keskkomitee ja Alatalu asendati VPga. See oli Aarnale kops üle maksa, ta ei võtnud VPd ja nii sündiski meeskond, kus varsti domineerisid sporditundjad. Tuliselt kahju, sest võinuks kui palju maailma asju selgitada, ent üks mees ei osanud end teisiti kehtestada kui teisi keelates. Agu Aarna - keda ju jälitati tema Saksa sõjaväes olemise eest - toetusest oli mul hiljem korduvalt kasu. Ta ei öelnud kordagi ära, kui olind jälle mingite mängude tõttu kitsikuses. Näiteks laste poliitikasaate lõpetamise zurii esimeheks tulles.

02. 04. 2011