Kommunistid ei maga!

Tegelikult mõtlesin vaid kirja panna - Eesti Päevalehes ilmunud regionaalse situatsiooni loo peale - et mul oma kandidaaditööga seoses hävitati ära ka autoreferaadi tiraaz. Nimelt oli kaitsmine määratud 23.aprillile 1975, 15. aprillil aga saadeti seoses reorganiseerimisega laiali kõik kaitsmise nõukogud (pooleteisek aastaks, nagu hiljem selgus). Kuna tiraaz trükiti TPI trükikohas, võinuksin saada vähemalt koopia, ent Boriss Tamm - mitte akadeemik, vaid laskurkorpuse mees - kategooriliselt välistas selle ja oli selgelt rõõmusantud lahenduse üle, sest ma ei saanud oma väitekirjale sisulist toetust ei Tartu ülikooli kateedrilt - kust Koop mind lahkuma sundis, ega ka TPI kateedrilt, kus ei saadud aru, kuidas ma julgen Leninit teisiti tõlgendada - tõestasin ära, et revolutsiooniline situatsioon omab kahte ja mitte kolme tunnust, nagu kõikjal väideti - Lenin tõesti niikorra kirjutas, ent seda erandkorras - samas teoses on ta enne ja pärast seda ühte korda kõikhal öelnud muud. Leningradi mehed vangutasid päid, aga nõustusid, et mul on õigus ja see otsustas asja. Autoreferaadi teise teksti sõnastasin vahepealse töötlemise tulemusena ettevaatlikumalt - sestap ongi originaalist kahju ja kardan,et ei leia seda kusagilt.

Läksin pikale, aga pealkiri tulenes sellest, et vaatasin kommentaare oma selgitusele Delfis, miks eestlaste röövijad just nende nelja riigi poole pöördusid. Tegelikult võinuks see ilmuda veel 21.04 hommikul, ent pandi vahele veel minult küsitud arvamus ERR-ile ning siin vabariigison ohtlik end iga päev pakkuda! See selleks - vanasti öeldi, et rahvavaenlased ei maga. Nüüd on nii, nagu kirjas, sest nii räigeid esimesi kommentaare pole ammu lugenud. Ikka kohe maha löövaid. Sealjuures viide "Noorte Häälele" näitab, et tegu vana "tuttavaga" - see oli "Edasi" kõrval ainuke leht, mis mind avaldas, aga kuna minu lood kukkusid ikka teisiti välja kui "Rahva Hääle", "Õhtulehe", "Kodumaa" jne lood, siis raevutsejaid jagus. Rääkimata nendest totratest kampaaniatest rajooniti - teatage Keskkomiteesse, kas Alatalu ikka rääkis õigesti või mitte ning kirjutajaid oli. Egaś muidu Ladva opereeri väitega, et 3000 kaebekirja aastas. Ühesõnaga, mul kogunes nende aastatega suur arv vaenlasi ja kuna ma pole vormi kaotanud, nemad aga ilmselt küll, siis kasutatakse igat võimalust, et virutada. Ilmselt ei paranda asja ka minu päevaraamatute kättesaamine - tühjendasin eile mitu kasti vabanenud raamaturiiulitele - et näidata - 1979-91 mind peaaegu ekraanil ei olnudki. Raadiost ja ajakirjandusest rääkimata. Teisisõnu - punaseid, keda sõimata, oli küll ja küll ning Alatalu ei saanud see kohekuidagiolla, sest ta oli keelatud. Ainult et mulje 1967-78.a. oli niivõrd sügav, et ... Peategur oli muidugi selles, et purupunased Alatalu-vihkajad säilitasid kontrolli meedias ja läksid sujuvalt üle sinimustvalgeteks. Aga olen selle juba tagapool talletanud.   Mis teha - küürakaid parandab vaid haud. Kosutav vähemalt teada, et nad ärkavad juba varahommikul ja loevad Alatalu lugusid.

23. 04. 2011