24. kongressist 24. kongressini

Eesti ajakirjanike Liidu kongress meelitas mind osalema juba nime pärast - nimelt algas minu suur võitlus keskkomitee sulide kambaga just NLKP XXIV kongressi tõlgendamise pärast septembris 1973 Sakala keskuses peetud esimeses ja ka viimases loengus seal kuni Nõuka aja lõpuni - nii suur ketser olin, et ei võinud poliithariduse majas esineda. Olen juba varem kirjutanud, et keskkomitee bande eesotsas Põderiga süüdistas mind kolmes asjas - väites, et kongress ei andnud midagi teoreetiliselt uut 2) väites, et järelikult ideoloogiline võitlus ei kasva - mida mõlemat ma tõepoolest väitsin ning 3) Kuriilide saarte loo - tegelikult õige! - käsitluse pärast. Viimane sai Põderile endale saatuslikuks, sest Moskva meestele meeldis, et tunnen nende Istoricheskaja entsüklopeediat, mis jagas mujal valetamiste kõrval õiget teavet. Põder sunniti ametist lahkuma 1976, minuga tehti arve 1977. Viis aastat hiljem oli aga Põder TV toimetuse eesotsas - mda ta mitteametlikult juhtis kogu aeg - ja kammajaa läks edasi.

Teine põhjus minna oli arutelu teemal "Kas Eesti ajakirjandus on kallutatud või mitte?", kuhu jõudsin hilinemisega ja kuulsin ainult Müllersoni, Kivirähki ja Priimäge, kellede repliigid andsid hea võimaluse sekkuda. Tuli välja, et ainsana, sest Kraemeri seniilne jutt ei läinud arvesse. Tegelikult oli mul plaanis ikkagi konverentsil sõna võtta, aga kuna selle rakendamine venis ja kokkulepe tudengtega oli olemas, tuli lahkuda. Rääkinuks ma aga seda, et - esmalt paralleel kahe XXIV kongressi vahel, sealt jutt keskpärasuse ja kambaka tegemise alustamisest ETVs ja selle kinnistamisest Eesti ajakirjanduses - asi, mida lühidalt ütlesin ka arutelu käigus, andes esinejatele võimaluse kinnitada või mittekinnitada tsensuuri ja kambakategemise olemasolu. Tiit Hennoste rääkis libedalt, et ta teab selle tegemist Norras, Kaarel Tarand pidas kambakaks Langi vastaseid tühje esilehti, Halliki Harro ajas nii sama mulle... Siis rääkimuks nukrast seisust Eesti ajakirjanduses, kus on vaid kaks poolt ja teine neist meelega kollaseks tehtud ehk avalikkuse kallutatus tema vastu on tagatud. Teavitasin ka kohalolijaid sellest, et välismaale vahendatakse vaid Esimese Eesti ajalehti. Müllerson andis võimaluse meenutada, kuidas tema oli hädas tsensuuriga ja et isegi Lennart Meri konverentsile ei kutsuta teist moodi kui ametlik suund - mõtlejaid. Õnnitlesin ka kõiki laua taga istujaid, kuna neid avaldatakse Esimese Eesti ajalehtedes. Saal kuulas tähelepanelikult, aga vaikus oli täielik, kui meenutasin 17 aastat TVd kamandanud keskpärasust - algselt plaanisin teda ka õige nimega lurjuseks nimetada, ent jätsin selle sõna oma suhu - ja keskpärasuse jüngreid, kelledest nii mõnigi istus saalis. See seltskond oskas ainult maha lugeda - kes Newsweeki, kes Spiegeli, kes TASSi atlase tekste. Oma mõtlemine ja arvamus neil puudus ja säärase töötegemise juures ei saanud see ka tekkida ja areneda. Huvitaval kombel sõnasid nii Kivirähk kui Priimägi, et loeksid heameelega Alatalu lugusid. Tarand aga heietas toimetuse õigusest planeerida, tellida, otsustada. jne. Priimägi rääkis veel keskpärasuse erilisest aususest - oma taseme hoidmise juures käituks ta nagu ausalt, millele kärmelt reageeris Müllerson - tal peaks olema ka kriitiline ehk edasiviiv meel jmt. Ehk siis ikkagi teadmised.

18. 05. 2011