Väike võit tsensuuri üle

Eilses Õhtulehes ilmus täispikkuses kommentaar, mille olin kirjutanud Delfi peatoimetaja tellimusel vastamaks küsimusele - kus valitakse presidenti veel nii nagu meil? See pandi Delfis üles pühapäeva õhtupoolikul ja teenis tormilise reaktsiooni. Tegu oli küll vaid selle algusega 1938.a. "presidendivalimistest" eestis, kus Tõnisson pidas vajalikuks diktaatoriga paar tundi kaasa mängida. Ülesriputatu lõppes märkusega - TA kommentaari tervikuna avaldame esmaspäeval. Kuna seda ei tulnud, saatsin meili - järgnes reageering - ei saa aru ja seejärel vaikiti sootuks. Astusin siis Õhtulehe toimetusse ja teatasin, et kui mitte siin, siis Kesknädalas ja kommentaaridega. Ilmus. Kuigi eeldasin telefoniõiguse kasutamist, sain tänavakõnelustest teada sedagi, et ajalehtede bossid pidavat ise regulaarselt käima toimetustes instruktsioone jagamas. Kontroll pidavat olema täielik. Eks nüüd ole näha, kuidas DElfi mu järgmisse arvamusse suhtub.

Ei saa märkimata jätta sedagi, et  sotsdemmide keskus, kes pidevalt jagab infot sellest, mida liikmed on avaldanud, väldib meeleheitlikult minu lugusid n.ö. soovitamast. Märkasin, et Valdar Parve ei pidanud vastu ja andis - autorit mainimata - lugemissoovituse minu Liibanoni minemise loole. Hea, et minu soovituse peale on hakanud liigutama parteid: Keskerakond - Savisaar Moskvas ja IRL, sest see on Laari kiri kolleegile Liibanonis. Riigikogulased, kes on kodus teisejärgulised, ei suuda siiani taibata, et ikkagi nemad saaksid suurema panuse teha, sest Liibanoni parlamendis istuvad riigi kõige mõjukamad tegelased. Valitsuses on nende käsutäitjad. Mis teha, see, et meil on põhiseaduse ja ametliku propaganda järgi parlamentaarne vabariik, pole veel meie parlament selgeks saanud. Kurb, sest ausalt öeldes sisendatakse neile vastupidist - olge vait ja ärge segage oligarhe.! NB - kirjutasin ja hakkas seda mõistet propageerima!

04. 06. 2011