Minu vaguni idee hakkas tööle

Oli kosutav lugeda, et küüditamise päeval paigutatakse Vabaduse väljakule koopia vagunist, millega veeti eestlasi 1949.a. ja ilmselt ka varem - 1941? - Siberisse. Võin pidada ennast selle idee maaletoojaks ja tõuke selleks sain 2005.a. - kui mind lõpuks, 4. katsel nimetati Riigikogu ENPA delegatsiooni koosseisu (see oli ka tingimuseks, kui vahetasin Keskerakonna Rahvaliidu vastu) ja ma pääsesin n.ö. suurt poliitikat tegema ja nägema. Parasjagu oli Strassbourgi läheduses avatud Prantsusmaa okupatsioonimuuseum - avamas käisid Chirac ja Schröder - kogu ENPA viidi kohale ning mäe sisse ehitatud muuseumi üheks "tõmbenumbriks" olid vagunid, millega veeti deporteeritud prantslasi Ruhrimaalt Edela-Prantsusmaale 1940.a. Ausalt öeldes sarnanesid nad väga veel eelmisel kümnendil kasutusel olnud Tallinn-Pääsküla elektrirongi vagunitele, ainult et neis olid veel eraldi koht pagasile ja ülal lavatsid. Ometi eksponeeriti neid - meie pilkudele normaalseid vaguneid - kui midagi kohutavat, ebainimlikku ja inimõigusterikkumist. Püüdsin giidile ja oma kolleegidele lääneriikidest selgitada, et meie inimesi deporteeriti loomavagunites, kuid ... minust ei saadud aru!. Tegin siis neist vagunitest pilte ja ühe koos jutuga avaldasin 7. veebruaril 2006 Pärnu Postimehes. Kirjutasin sellestki, et ka meil tuleks okupatsioonimuuseumis üles panna loomavagun, millega inimesi deporteeriti. See töötab vaatajale paremini, kui kümned pudi-padi asjad! Rääkisin oma ideest Kelamile, Mihkelsonile, Vellistele jne - kelledele oli paljugi uus, nagu näiteks vajadus koostööks Poolaga - ja tuleb välja, et lõpuks hakkas idee idanema. Huvitav - kes kuulutatakse idee autoriks.

12. 06. 2011