Veel keskkomiteelastest

Kuna Laanemäe andis ise endast märku ja pealegi teemal, kus tal oleks parem vaikida, siis mõned mõtted veel. Ma ei usu, et hakkan antud üllitist lugema - sirvin kindlasti, ent 1960ndate saatus selle kajastamise mõttes pole kiita. Algul usurpeerisid teema Lauristin, Endre ja neile takkakiitjad ning ikka alates alles sealt peale - 1968 - , kus neil õnnestus esile kerkida ja midagi ära teha. Oma üllitises, mis ilmus "Akadeemia" 1/2010, tõin ma esimesena - K.Adamsoni artikkel ilmus enne, aga minu oma lebas ka juba toimetuses - välja 1962/3 tekkinud suure Tartu vaimu sisu, tema üle-eestilise haarde  (nimetaksin väikseks Tartu vaimuks seda, mida mõned oma kodus elik kitsas ringis harrastasid) - see, mis 1968.aastast peale järgnes piirdus vaid Tartu linna, sotsioloogialabori, komsomolikomitee ja ülikooli klubiga. Olin ülikoolis 1961-65, jagasin tuba Andres Ehiniga, ungarlase ja mariga, sagedaseks külalisteks või koguni naabriteks olid Toomas Sulling, vennad Tuulikud, Priiti Järve, ajaloopoisid. Nii et teadsin ja tean paljut. Tollal kas tehti midagi, tehti oma toas või lihtsalt passiti. Büünele pääsesid muidugi esimesed, ent kui meid maha võeti, siis tuli endalegi hämmingus tunnistada, et meie asemele pandi hallid kujud meie endi kursustelt!, kes millegi erilisega silma ei paistnud, ent olid oma kuulekusega ja ?  pälvinud ülemuste heakskiidu. Üheks niisuguseks mittemidagi-erilist kujuks oli Laanemäe ja tema ilmumine EKP lektorite grupi pealikuks oli ikka paras üllatus küll. Nagu kirjutasin, läks ärategemine endast silmapaistvamatele ja võimekamatele  kohe lahti - mats ja maha. See oli nagu kättemaks selle eest, et oldi kaua varjus. Teine samasugune mälestus on seotud Toomas Leitoga, kes oli Laanemäest selgelt võimekam, ent pidi olema varjus, sest oli Alatalu. Ühel hetkel aga rollid muutusid, Leitost tehti EKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja asetäitja ja kui ma selle uue luua - aga ma käisin kõigi uute juures, sest ma tahtsin esineda ja see mulle istub! - juurde oma keelude mahavõtmise jutuga läksin, karjus ta ühel hetkel - "Sa ikka veel arvad, et oleme ülikooli klubi laval!" - Iva on selles, et kui me tegime poliitilisi showsid ülikooli klubis, siis mina olin alati halbade - De Gaulle, Goldwater. Ian Smith jne. kaitsja, teised, k.a. Leito ründajad, õiguse kaitsjad. Ometi ma leidsin alati mingi nipi, et neid üle mängida ja narri olukorda panna nii et pubik rõkkas naerust. Ühel korral mind isegi eemaldati lavalt, et n.ö. õige otsus välja kuulutada. Kust mina oskasin siis ette kujutada, et seda alla jäämist ei unustata surmatunnini. Pole siis ka ime, et Leito ei liigutanud minu kasuks lillegi - tuli tagasi teha. Ent isegi Leito pole leidnud mainimist White book of communism in Estonia. Tublid - hr. Meri komisjon ja eriti seltsimees Laas.

Tegelikult oli algul kavas kirjutada vaid eelmise keskkomitee naljaloo jätk. Kõrgemast klassist. Ehk siis NLKP Keskkomitee ruumides Staraja ploscad toimunust, kuhu välismaale tööle siirdujad pidid viima oma parteipileti. (10 aastat hiljem võisid selle jätta ka Tallinnas parteikomitee seifi). Tulin Kuubalt - kuhu siis ikkagi Moskva märkuse peale sain - tagasi juunis 1980 ja läksin pileti järgi. See tähendas läbiminekut neljast dokumentide kontrollist ja kui lõpuks vajaliku ukse taha jõudsin, pidasin enne sisseastumist targemaks oma suure spordikoti ukse taha jätta. Kuna kõik oli ette helistatud, läks sees minutit viis, ent koridori - aga need olid seal pikad-pikad - astudes oli spordikott kadunud. Nägin umbes 30 m kaugusel valvelauda, tormasin sinna ja üks tädi vaatas mind tükk aega karmil pilgul ja küsis, enne kui koti andis - Võ sto, ne znaete, sto u nas tut vorujut! See oli nüüd küll mulle niisugune uudis, et vastasin Izvinite, ja deistvitelno ne znal, sto u vas tut vorujut. Tegelkult olid asjalood nii, et kõik teadsid, kus asuvad välismaalt tulnute dokumendid, nagu sedagi, et sealt tullakse teinekord kogu kraamiga - läbitulek oli sunnitud, aga edasi viis tee lennu- või raudteejaama.  On tõesti võimalik, et seda kasutasid keskkomitee enda töötajad. Ent omade tagant varastamine oli kombeks ka välismaal. Nicaraguas - kust tuli lennuk kord nädalas, istus lahkuja viimase nädala oma toas asju valvates, sest oli piisavalt neid, kes lahkusid poolte asjadega. Elati aga gruppidena, s.t. kõik olid omad NSVL kodanikud ja reeglina NLKP liikmed.

23. 06. 2011