Nõuka ajal sai ka aus olla!

Laupäeval tuli teade Herbert Vainu surmast, kes oli koos Albert Kääri ja VPga vast tuntuim kolmik siis, kui Tartust Tallinna tulin. Mul oli kohe selge, et avaldan talle avalikult kaastunnet, kuid nagu ootasin, et keegi teine ka või siis vähemalt pakutakse kollektiivselt. Võta näpust - minu kuulutus ainuke ja mõistagi vajab tekst "Halval ajal ainsana ausana käitunud kolleegi väliskommentaator Herbert Vainut... " lisandusi. Tekst on õige ja ehkki me ise saime omavahel tuttavaks märgatavalt hiljem kui mina Kääri, Põdra ja Hazakuga - teda hoiti kuidagi distantsil, ehkki ta oli teistest märksa ettevalmistatum, asja tõsiselt võtvam - mäletan meie korduvaid kohtumisi TA raamatukogu lugemissaalis välislehti sirvimas - mida ükski teine peale meie ei teinud! Nood teised olid jämedalt öeldes keskkomitee haltuura vennad, üheuudisevennad, teatud hetkest peale - kui välismaa eliitajakirjad Keskkomiteesse jõudsid - lihtlabased mahaviksijad, plagiaatorid. Ja kui tuli kokku terve punt sääraseid, siis mõistagi häda neile, kes tööd tegid, kelledel oli oma arvamus jne. Ju see viimane meid ühendas, sest niipea kui Põder alustas (Käär jäi kohe kõrvale, ehkki esimese VälisPanoraami tegijad mäletavad, et tema oli just see, kes lubanud poisikese paika panna) minu poliitilist mahalöömist "ideoloogiliste vigade pärast." Raske öelda, kui suurt osa teised Põdra ässitamises mängisid, aga ega nad teda selles tagasi ka ei hoidnud. Rahu ja mõistusele kutsumist üritas vaid Vainu, kes ühel korral saavutas ka selle, et tulid kolmekesi - Vainu, Hazak, Mikenberg mulle koju külla. Vastasin selgelt, et võetagu maha kõik 1973 pandud keelud (see külaaskäik oli kusagil 1981.a.), ent kus sa sellega - maffia ja endanäitamine märatses edasi. Nägin Vainut viimati AK 55ndal sünnipäeval ja tema väljanägemine just palju aega talle veel ei tõotanud. Au talle, et jäi ausaks kollegiks, mitte paandunud lurjuseks nagu mitmed neist - Põdra kõrval olid parajad juhid ju teisedki, kui peategija Valgest Majast mujale ümber istus.

16. 08. 2011