Keskpärasus ja rumalus möllavad

Reedel ilmutas Kalev Vilgats Pärnu Postimehes minu loo "Iseseisvuspäevast Venemaa raames", milles juttu sõjaeelsest Balti riikide saatusekaaslasest Tõvast, kes jätkab meeleheitlikku võitlust oma identiteedi säilitamise pärast ja kuna ta teeb seda vägagi huvitavalt ja elegantselt, vajaks Tõva minimaalsetki tähelepanu Läänes. Kirjutasin selle loo Eesti Päevalehele mõeldes - see on Lääne saatkondadele jälgimiseks soovitatute nimekirjas - ja ... nad ei leidnu selleks ruumi, ehkki pärast teist tagasilükkamist (esimese kinntamist) avaldati kohe pikk jura seotult Kuuba asepeaministri surmaga. Moraal on lihtne - Venemaa võime nutikalt kritiseerivat lugu ei saa avaldada, ent jänkidel silma märjaks võtvat lugu küll. Ehkki me sõltume ikka demokraatia arendamisest Venemaal ja mitte Kuubal. Pakkusin Tõvat järgnevalt ühele portaalile n.ö. tasuta - sama seis - andke midagi, mis Venemaad ei puuduta. PP tegi oma töö, aga mingit sõnumit Venemaast elik tähelepanu tõmbamist Tõvale Läänele sellest ei johtu.

Sama nõme ja ohtlik Venemaa kummardamine toimub ka Hiina teemaga. Tegelikult hakkas ju Mart Laar opositsiooni juhina kolkima Hiinat USA palvel veel 1996-97 pigem teades kjui mitteteades, et nii tekib hea põhjus loobuda Tsetseenia toetamist.  Kahe suurriigiga korraga ei saa ju kembelda! Ent kas selle hinnaks ikka peab olema Hiina toetuse kaotamine!? Lihtne on matkida - Obama lipsuta ees, Ilves ehkki lipsuga aga ikkagi jalgsi läheb üksi Kaitseuuringute Keskusesse ! NB militaarne asutus - kohtuma Dalai-Lamaga. Seejärel võtab kamp kodukootuid asjatundjaid piikidele Hiina saatkonna üllitise ja rõõmsas kooris kuulutatakse, et Hiina ei lähe meile üldse korda. Kuspoolt jällegi tegelik tuul puhub, paistab väljarääkivat lapsesuu Juku-Kalle, kelle kinnitusel toimetaja Merit Kopli ei teadnud midagi, mida Mart Kadastik tegi!?

Suurpärliks sai ka Jürgen Ligi läbipõrutamine Eesti Panga juhi valimistel. Ei eita, et reformikad on liiale läinud, ent vastulöögi andmiseks tuleb valida õige ametikoht. Ja kui väärilisi kandidaate pole, siis tuleb täita see amet ikkagi võimekamaga. Mitte keskpärasusega. Aga seda Laari pea ei võta - tasub tuletada meelde tema "nõuandeid" Gruusiale sõja künnisel = just see, mida Moskva soovis. Isamaalased oskavad end publikule serveerida, kui meenutada kasvõi doktorikraadiga nõunikukoha täitmist, ent suures poliitikas jääb selleks vähe. Washington Timesi meenutades on Laaril küll USAs nime, ent eelmisel nädalal Tallinnas oma teadustööd Eesti-Venemaa suhetest esitanud George W. Bushi-aegne USA aseriigisekretär (vabariiklaed on isamaalasi alati vaimustusest värisema pannud) võttis küll kõik kohalolnud muigama. Rabav juhus, kus suurriigi n.ö. keskmise 1000 nooruki arvamust kõrvutatakse väikse naaberriigi 500+500 nooruki arvamusega!? Samas pole põhjust imestada, et keskiga seotud Raivo Vetik oli esimene, kes ruttas ameeriklaste arusaamatult konstrueeritud küsitlustulemusi ja veel arusaamatumal kombel neist tehtud järeldusi kiitma. Peaasi, et Venemaa kasuks kõlavad õpetussõnad tulevad ameeriklaste suust. Kas nad ka olukorrast aru saavad, pole oluline.

Ligi läbikukkumine tähendab aga seda, et keskpärasuste järjekindla edutamise tulemusena saab Eesti tipus - pärast põhiseadusest niigi väljaarvatud Laaneotsa peatset erruminekut - olema varsti vaid üks üle keskmise ja selgelt riigimehelik kuju - peaminister Andrus Ansip.  

11. 09. 2011