Välismin avameelitseb

Asi läheb põnevaks ja tõesti on aeg kirja panna seda, mis võib ajaloole väärtuslik olla. Äsjane jõudmine Indiasse tuletas meelde, miks ma sinna varem ei läinud. Oli lihtsalt niisugune klassikaline seis, kus üks tädi tahtis järsku ilmtingimata Pekingi reisile minna, ehkki normaalne olnuks tal minna turistina naiste kongressile New Dehli ning Siimannil suur valu Kilveti, Kubo ja Kuke õhutusel mulle koht kätte näidata. Aasta oli 1996 ja kuna arvestasin Balti Assamblee lülitamisega IPUsse - see tuli tädi tahtel aastaks edasi lükata - ja Delhis seda teha polnud võimalik, loobusin sellest n.ö. kompensatsioonireisist. Kilvet ja Märja mõistagi särasid ning selle peale meenub kohe ka Krista võidukas nägu septembris 1998 Moskvas, kus tal õnnestus - kujutage ette - Jeltsiniga kätt suruda. Talle oli see loomulikult vist isegi elusündmus, ent minu stsenaarium nägi ette, et Eesti delegatsiooni juhina läinuks sellele vastuvõtule Ants Käärma, riigikogu aseesimees, kes sai selleks Moskvasse sõitjate nimekirja võetud. Oleks tekkinud vähemalt meestevaheline juht, kui üks ütleb privet ot estonskih zemledeltsev. Mu tuju langes täielikult, kui meid pandi õhjtusöögil koos Käärmaga istuma viie meetri kaugusele ehk järgmisesse lauda näoga Jeltsini poole. Küll ma kahetsesin, et polnud kaasas Rüütlit, kes omade poolt riigikogu aseesimehe kohalt mahavõetuna oli solvunud ja loobus Moskvasse sõidust. Olnuks ta oma lokkidega minu kõrval, oleksid meeste pilgud igal juhul kohtunud ja ... Eesti välisministeerium oleks vihast siniseks läinud!

Läksin edasi teise ja olnuks-nii looga. Tegelikult tuletas Pekingi asja meelde Indrek Tarandi kilkamine Ekspress.ee-s ? 28.09, kus ta praalis, et 1994 võeti vaikimisi vastu otsus mitte torkida USA, Hiinat ja Iisraeli. Ilmselt sai välisministeeriumi kantslergi toona korraliku nutsu ja isikliku püstoli suure vanaraua kokkuostu eest, sest egaś ta muidu - tema enda Europarlamendi fraktsiooni arvestades - poleks algatanud juulis Palestiina riigi vastast võitlust Brüsselis. Olulisem on muu - kui uskuda Tarandi juttu, siis - kelle nimel tegutses Laar 1996.a. Pekingis IPU täiskogul, kus ta alustas hiinlaste kottimist Taivani ja Tiibeti pärast. Seda - NB - Tsetseeniat unustades ja Tsetseenia arvel! Tegemist oli murdekohaga Eesti välispoliitikas. Tuli see algatus Saksamaalt või oli see Laari isiklik kättemaks Lennartile troonilt tõukamise eest 1993!? Olnuks ma 1996 Pekingis, teadnuks täpsemalt, milles asi. Neid ridu toksides tuli ette, et enne seda Pekingi asja olid ka valimised Albaanias ja minu sõit Albaania presidendi kutsel Crans Montanasse, millele Kelam, Savi ja Maasikas veto panid - asi, mida ei sündinud ei varem ega hiljem!? Just Saksamaa huvides oli kodusõja vallandumine Albaanias, mis ka sündis, kuna valimistel n.ö. tegelikult toimunu võltsimise tunnistaja jäeti osavalt konverentsist eemale! Karm tõde on selles, et igaugustele kilkamistele ja sõnamängudele vaatamata on mõnede Eesti poliitikute käed tegelikult nii tsetseenide kui albaanlaste verepritsmeid täis.

02. 10. 2011