Seltsimees Ladva õpetussõnad Tartu ülikooli ajakirjandustudengitele

Kirjutasin sellest samas juba poolteist aastat tagasi, kui sattusin ootamatult Tartu ülikooli ajakirjanduskateedri 2006.a. üllitisele, mis kandis uhket pealkirja Teelised helisillal ja oli pühendatud Eesti Raadio 80. aastapäevale ning kus ma ootamatult avastasin EKP Keskkomittee lektori Vello Ladva paskvilli, mis millegipärast kirjeldas värvika antitegelasena mind, ehkki tänu Ladva ja tema eelkäija Põdra sugustele ei saanud ma kogu Nõukogude aja Eesti raadios kordagi suud lahti teha. Sestap ei tulnud mulle pähegi raadioajakirjanike raamatut avada, enne kui Mnemoturniri algust otsides seda tegin. Tõesti ei tea, millega ma säärase "tänu" ülikooli ajakirjandusosaknnalt ära teenisin, ent eks ole nendegi teene see, et Tartu üliõpilaspäevadest hakatakse rääkima aastast 1968 - isegi Mart Laari 101 sündmust on selle konksu alla neelanud!, - mil toimus kolmas neist. Ent olid ju ka esimene ja teine , oli komsomoli XIII kongress, suhtelistl NLKP kontrollita üritused!, aga mis sa teed kui mõni inimene hakkas enda arvates midagi tegema aastal 1968, siis peavad ju ka kõik jüngrid samamoodi arvama. See selleks.

7. novembril Õhtulehes mainis Enn Vetemaa 1960-70ndate kohata nii: "jälk seltskond oli eeotsas Sõgla ja Lentsmaniga Valge Maja noor pealekasvav klikk", millega saab vaid nõustuda. Ja juhtumisi täna - ikkagi 13.s kuupäev - sattus mulle taas ette koopia sellest Ladva jälgist loost või jälgi Ladva loost, mida toona mainisin. Tsiteeriks nüüd seda lihtsalt, et ka teistel tekiks ettekujutus, mida see jälk seltskond aastakümneid kokku vorpis, et esinemismonopoli enda käes hoida.See ehk aitab mõista sedagi, miks TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond ei taha kuuldagi, et ma ka nende - üliõpilastele mõeldud väljaannetes n.ö. vastu sõna saaksin.

Alatalu jääb tulevasele Keskkomitee lektorile esimest korda jalgu 1968, kus ta peab vajalikuks enda "Edasi" veergudele pääsemist põhjendada niisuguse etteheitega: "Toomas Alatalu tegi kaastööd ebaregulaarselt". Tõesti huvitav - kuidas ma olen aastakümneid suutnud kirjutada kunagi "Edasile", viimased 19 aastat "Pärnu postimehele" nii, et iga nädal ilmub lugu. 1976.a. Valgesse Majja jõudnult väidab mees: "Teleekraanil püüdis võimalikult palju esineda Toomas Alatalu, kes oma soutegemisega võitis küll koolipoiste poolehoiu, kuid tõelised poliitikahuvilised jäid tema etteastete puhul sageli ükskõikseteks." Kommentariks niipalju, et Alatalu läks enamvähem võrdselt igale kategooriale, set ma arvestasin alati auditooriumiga. Häda oli muidugi selles, et juba esimene populaarsuseküsitlus andis AlTALULE 53% JApÕDERILE 21%... "Pealegi ei tunnistanud ta teisi kommentaatoreid, sest need ei oskavat teha leninlikku välispoliitilist propagandat." See viimane on siis tõe ümberpööramine, sest tema eellane Valges Majas Põder oli see, kes mind 1973.a. süüdistas kolmes patus - NLKP XXIV kongressi otsuste alahindamine, ideoloogilise võitluse tähtsuse kahtluse alla panemine ja Jaapani valede territoriaalsete nõudmiste toetamine - olen neist varem kirjutanud. "Igatahes saatis ta massilisetl kaEbekirju Moskvasse, millest vähemalt osa tuli Tallinna tagasi märkusega "Lahendada kohapeal"". Kommentaar: Olgem täpsed - kirju oli 15 aasta jooksul viis ja esimene neist peatas kohaliku Keskkomitee jälkide lektorite märatsemise minu septembris 1973 peetud loengute pärast, mis asendus komisjoni kokkupanekuga ja mind uuriti-jälitati tervelt 5 aastat (1973-78). mul läks õnneks, et Moskva KK lektorite grupi juht Golovko lihtsalt nägi Eestis suvepuhkusel olles mind TVs esinemas, sai konflikti tegeliust olemusest aru ja nii lõppes minu teine kiri - totaalne kontollimine kestab kolmandat aastat, inimestelt nõutakse minu loengute kohta negatiivseid hinnanguid jmt. - Põderi enda mahavõtmisega. Kuna kõik avaldamise ja esinemiskeelud peale TV jäid jõusse, saatsin 1978 kolmanda, ent selleks ajaks oli Golovko lahkunud ja kohalikud väikevennad Anupõlluga eesotsas tegid oma töö. Olgu lisatud, et nende keskkomitee jälkide vendade eest päästsid end teisedki otsepöördumistega Moskvasse - tuntuim näide Ülo Vooglaid, keda süüdistati "partei-vastases" tegevuses. Moskva ettepanekul eraldati ta Molotovi, Malenkovi, Kaganovitsi jt. nimistust ja nii rahunesid Koop ja Ko lõpuks Vooglaiu "mitte-parteilise" tegevusega.

Ent mingem Ladva tekstiga edasi "Ta ei sobinud  väliskommentaatorite seltskonda. Toomas Alatalu pidas ennast ainuõigeks kommentaatoriks, kõik teised olid tema arvates diletandid". Kõva ja tõeliselt parteiline sõna üliõpilastele - keegi ei sobi seltskonda. Enne seda ja pärast seda väidet on toodud paarkümmend nime ehk siis nn. seltskond. Selle koosseisuga on sama seis nagu Põderi omaaegse kuulsa "nimekirjaga" "Sirbis", kus inimesed ise teatasid mulle, et ei jaga Põderi teavitust "halvast Alatalust" kogu eesti rahvale.!Aga loomulikult ei avaldanud seltsimees Ilmar Rattus neid, ehkki perestorika juba käis. Paraku ainult Moskvas - Eestis oli jäme ots veel 1988.aasta suveni jälkide seltsimeeste käes. Ning on otsapidi tänagi, sest näete - Keskkomitee lektor saab sõna ja võib raadio juubeli väljaandes sajatada teist, kelle esinemised ta ise raadios ära keelas. Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder on aga vaimustuses - milline õpetik sõnum üliõpilastele.

13. 11. 2011