Toompea peaga mängud

    Mõistagi ei jäta mind endise toompealasena rahulikuks seal toimuv, ent üksinda vehklejale tehakse ikka kunagi kambakat. Olen vaikimasunnitult teostanud end välispoliitikaga ja välismaal, ent hetkel on Eesti ladviku kokkukasvamine veel huumorifaasis ja üritagem vältida hullemat. Sestap pakun taas avaldamiseks lugusid Eesti sisepoliitikast.

    Ütlen kohe, et ei tunne vastutust praeguse supi eest - kõigis 1992-98.a. arutusel olnud valitsuse – ja valimisseaduste juures on kusagil kirjas minu  (alati tagasi lükatud) ettepanek: ei ühtegi riiklikke institutsioone puudutavaid seadusi ja otsuseid, ametisse nimetamist jmt. tõsist 3 kuud enne ja pärast valimisi. Nii nagu see on paljudes demokraatlikes riikides. Põhjus on lihtne – pärast valimisi on jätkuvalt ametis vana valitsus, kellel on suur kiusatus teha perioodil, kus nagu keegi ei vastuta, ära vaid endale kasulik. Meenutagem  kasvõi „Sakala” saatust 2007.a. – kuni valimisteni keegi nagu kaitses hoonet, päev hiljem oli sama seltskond vastutusest prii ja õigustab end tänagi rahumeeli. Kui küsida – kas ajalehed minu ettepanekust kirjutasid, on vastus eitav, sest poliitikas 1992.a. rakendatud väikeriigi jaoks arutu printsiip – õigus on vaid võitjal - läks 3-4 aastat hiljem käima ka ajakirjanduses autorite range jagamisega õigeteks ja valedeks kuni teatud autorite suu sulgemiseni. Samas on igal nn. soliidsel väljaandel 1-2 „lubatud ulatuses” teisiti arvajat, sest muu maailm peab nägema, et Eestis käib arvamuste vahetamine.

    Oma osa mõtteinimeste säärases selekteerimises ärimeestel, kellede nimel anti juba esimeste Riigikogu valimiste eel ajalehtedes teada, keda kandidaatidest tasub toetada (ja järelikult – keda mitte), järgnes ärimeeste (Taal-Mõis-Palts-Seli) tulek poliitikasse, mis jäi episoodiliseks, ent mille mõjul vallandusid peened äripoliitilised ja poliitärilised mängud. See, mis varem oli avalik, tehti nüüd kulisside taga ja tihti ajakirjanike kätega, sest asjadest saab nii rääkida kui „rääkida”. Äripoliitika magusa aja juurde tagasi pöördudes tegi tegelikult endise Riigikogu esimees Savi 4.märtsil 2003 ehk siis kaks päeva pärast (uue) Riigikogu valimisi üksinda otsused, mis andsid õiguse kasutada riigikogulaste kuluhüvitisi autode liisimiseks ja suurendati hüvitisi kahe protsendi võrra (praegu 30%). On teada esimesed viis autode liisijat – Kallas, Rask, Ligi, Aidma, Linde ehk teisisõnu tegu oli reformierakondlaste projektiga. Teadjamad inimesed rääkisid, et 2 % lisamine tagas toona n.ö. keskklassi auto liisimise. Riigikogulaste enamuse jaoks rakendus projekt salaja ja teave hakkas liikuma tänu ajakirjanduse paljastustele. Tagajärg oli aimatav – üha rohkem riigikogulasi hakkas autosid liisima, sest mis sa ikka kulutad raha kokkusaamistele valijatega. Veelgi olulisem oli see, et ühel hetkel pöördus ajakirjandus täielikult nende riigikogulaste vastu, kes julgesid autosid mitte liisida. Igal juhul polnud riigikogu raamatupidamisse ilmunud ajakirjanike „mustades nimekirjades” kunagi liisijaid! Teiste puhul aga ei huvitutud üldse näiteks pensionäridele ja õpilastele tehtud kulutustest (kohe kuidagi ei kaalu üles luksusauto isikliku tagumiku alla saamist). Ajakirjanduslikeks pärliteks kujunesid riigikogulaste söögiarvete serveerimine, milledest ka 1000-kroonine jääb kaugelt alla liisingu maksumusele – aga nii ju ei kirjutanud keegi!

    Tulemused on silmnähtavad – kui eelmises riigikogus veel kobiseti ärimeeste laiutamise vastu (mäletate küsimusi – suvilate ehitamisest mere äärde, pangateenustelt võetav portsent jmt.), siis nüüd valitseb selles osas vaikus – võimalikud küsijad on äri ja ajakirjanike ühisponnistustega areenilt kõrvaldatud ja teised peavad kasulikumaks vaikimist. Kuluhüvitiste ja liisimise teemast pole mööda saadud, ent mäletate - kes tõstis esimesena lärmi oma ”õigustatud ootustest”? N.ö. tärkava keskklassi esindajad Keskerakonnast. Arusaadavalt tahavad nemadki nautida hüvesid, mida neist rikkamad endale riigikassast sättisid. Meedia on aga pildi Toompeast lootusetult segi pööranud, sest kui ikka nädalast nädalasse räägib vaesemate erakonna nimel ärimees, kes nüüd kelgib kuulumisest Eesti ühte kaheksast oligarhide grupist, ja rikaste erakonna nimel räägib jänkiülikooli tiitliga edvistav jurist, siis – kuna loogika põhjal peaksid mehed hoopis erakonnad ära vahetama – kus on vahe meie erakondade vahel? Ent isegi ajakirjandus ei tee sellest välja ja võsapetsluse-ja-letosvetlusega ära harjutatud eestlased veel vähem. Toompea ja alllinna viimased poliitetendused ei saanudki erilist tähelepanu pälvida, sest nad olid samast mastist etendused.

      Kutsuks siiski üles väiksele jõupingutusele – vaatame oma konnatiigi kõrvale ja küsime: millises riigis veel tehakse otsus haldusreformist kahe nädalaga? Millises e-riigis korraldatakse nii ebateaduslik küsitlus ja nii võhiklik e-hääletus? Millises riigis vaikitakse maha, et rahval pole enam Eurovalimistel  valikut, sest need on juba tehtud ühesuguste ladvikute poolt. Ja vaatame, mida teeb naabrite ladvik – kui Läti ja Leedu parlamendisaadikud saavad oma tulusid kärpida, siis miks meie omad mitte? Sealjuures tehti Lätis kaks otsust – vähendati palka ja loobuti uute autode soetamisest! Tegelikult ongi koer autosse maetud! Mitte juhuslikult ei arutata praegu kõikjal autode tootmise üle  – ületootmine ja ülerikastumine selles põhjustasid paljus praeguse kriisi. Toompea projektivennad aga oskasid poolteist aastat hoida rahva tähelepanu oma palkadel, ehkki võinuks kohe karata kuluhüvitiste kallale. Eesti juristide ja nende erakonna mänge teades lõppes palkade kärpimine nagu lõppema pidi, nüüdne „kangelaslik” kuluhüvituste kärpimine seletub ilmselt lihtsalt – oodati ära liisinguhindade langus või saavutati soodne kokkulepe liisijatega. Sest äri peab käima. Ehk oleks ka aeg ausalt tunnistada autoliisingufirmade osa Eesti poliitmaastiku ja poliitika kujundamises.

Toomas alatalu 
 

03. 03. 2009