Ülo Nugisest

Ta oli tõesti õige mees õiges kohas. Karm ja õiglane. Ning mul jääb teda vaid tänada, sest ta ise tegi minust oma asetäitja Balti Assamblees novembris 1993 - koht, millele olin n.ö. Rüütli taga kuni märtsini 1999. Koht, kus ma sain end välispoliitikuna hakata realiseerima. Asi oli ju selles, et Isamaa lahkel loal läksid väliskomisjoni kõik EKP keskkomitee lektorid ja muu nomenklatuur ning mulle saadeti sõna - vahendajaks Riivo Sinijärv -, et mind sinna ei soovita. Kuna ma ise ka ei tahtnud neid lurjuseid iga päev näha - pealegi ei rääkinud ma Põdra ega Madega, siis läksin põhiseaduskomisjoni. Loomulikult olin ma aga esimene mees küsima välispoliitikat ja sõna võtma, mis ajas kohutavalt närvi väliskomisjoni esimeheks tehtud välispoliitikakauge Vello Saatpalu (kes järgmise riigikgu koosseisu ajal väljalangenult saatis mulle sõimukirju). Igal juhul ei pääsenud ma ühtegi riigikogu delegatsiooni - ikka väidetavalt väliskomisjoni vastuseisu tõttu - kuniks liitusin Balti Assambleega ja Nugis - pärast kõnelusi paljudega, nagu ise nägin - lihtsalt teatas kokkutulnud seltskonnale, et on ettepanek valida mind delegatsiooni esimehe asetäitjaks. Järgnes kiire hääletusprotseduur ja asi oligi tehtud. See juhtus siis, kui ma pommitasin koalitsiooni Iisraeli relvatehingu, Hallaste afaääride jmt. pärast. Varsti läksid mõistagi lahti vastusammud ja Isamaa üritas mind maha võtta, ühele Presiidiumi istungile - kuhu delegatsiooni esimees Nugis küllalt sageli ei läinud, sest teadis - ma tean vajaliku töö ära - pandi mulle kontroll Kalju Põldvere näol kaasa. Sõitsime Vilniusse, aga tegime Riias peatuse ja ma oskasin ta seal maha raputada ja käisin ise Läti kaitseministeeriumis uurimas nende relvade ostu ja sain teada, et Iisraeli ärikad olid sama vanarauda ka lätlastele pakkunud. Mõistagi ei jäänud see saladuseks Riigikogu kõnepuldis. Viiendale Balti Assambleele tuli kaasa kogunisti Saatpalu ise ja ta üritas mind selja tagant kamandada... Tänu Ülo loobumistele olin varsti oma mees Põhjamaade Nõukogus ja Beneluxi maades - asjad, mis tulid kasuks kui tegin sama tööd Rüütli varjus (kus nii mõnigi asi läks nihu sekretäri ja ka Made osalusel niipea, kui mind kaasa ei lubatud - minu suurblokeerija oli Matti Maasikas kui riigikogu välissuhete boss ajal, mil KMÜ oli võimul!? - nii et lõpptulemusena ikkagi omad blokeerisid).

Nugis oli suurepärane koosoleku juhataja ja riigikogu reglement küllalt läbimõeldud, ent ma tõestasin kõikide ja kõige kiuste, et õige kõnemees teeb ikka seda mida tema tahab - tänitab võimuleeri, esitab keelatud ja kardetud infot. annab teemaväliseid hinnanguid jne. Lühidalt - juba minu nime väljahõikamine tekitas saalis ootuse - nüüd midagi tuleb. Ühel korral tajusin, et Nugis on täielikult endast väljas ja üritab ka mul suu kinni panna. Esimene ja teine küsimus läksid õnneks - ta ei suutnud minu küsimise haarde ja tempoga sammu pidada, ent kolmandal korral oli ta valmis ... ja mul sähvatas hiilgav mõte/võte : laialt naeratades alustasin:"Lugupeetud maestro haamri alal..." Saal turtsatas naerma, Ülol endal läks ka suu kõrvuni. Panin kiirelt paar repliiki võimu pihta ja esitasin siis igati vormikohase küsimuse ning alles selle lõpus oli Nugisel tagasi ilme, millega ta ootas minu kolmandat küsimust. Hilja! Aga tore ja ka aus - teiste toonaste kaabakatega võrreldes - olid. Sinu sirgjoonelisus ja tegelikult ka ausus tulid sulle kahjuks! Seda kõikide kahjuks, sest sind tõmmati 1994-97.a. korduvalt - algul noorte aferistide ja siis ka vanade kalade poolt alt ja nii, et sa ei saanudki enam jalgu alla. Kahjuks! 

26. 11. 2011