Tunne Kelamist

Tänases Arteris tuletab Tunne Kelam meelde, et esines 1960ndate lõpus Eesti Televsioonis koos minuga ja meenutab oma minemalöömist. Tegelikult pääses ta teleekraanile tänu minule - Rahvusvahelise panoraami loomine tähendas mulle ka kohest konflikti väljapakutud trioga - Albert Käär, Vambola Põder, Ago Vilo, sest saate esimene pool - minu skeemid, fotod ja 6-päevasesõja ülevaade = 15 min ja nende samapikk heietamine oli niivõrd suur kontrast, et nad süüdistasid avalikult mind neilt aja äravõtmises ja lubasid "poisikese paika panna." Mul oli muidugi hea võimalus oma stiilile sobivamaid ja ka probleeme jagavaid esinejaid leida ja nii kutsusingi Tunne Kelami, keda tundsin ülikooli päevist ja kes oli mind värvanud ENE artileid kirjutama. Muide - Enn Vetemaa loos Gustav Naanist on juttu Beria artikli ümber käinud võitlusest ning selle väljajäämisest - selle autoriks olin mina, sest Naan oli minus näinud osavat ridade vahele kirjutajat ja nii on B tähest alates kõigi delikaatsete isikulugude - Breznev, Hitler, Hrustsov jt. - toorik minu toodetud, edasi läks see Kelamile jne.

Ent saate juurde tagasi - kolmandaks meheks sai majanduskandidaat Leo Kahk ja nii oli Eesti teleekraanil vahepeal vaheldumisi kaks triot - keskkomitee oma Põder, Hazak ja Joffe ning mitte-Keskkomitee ja ka mitte-ETV - me tohtisime endid teistes erinevalt nimetada vaid lihtsalt telekommentaatoriteks (mittte "Eesti TV komm...) - kahtlased Alatalu, Kelam ja Kahk. Tunne isik tekitas algusest peale vastuseisu UFOde pärast, ent nagu alati Piip toetas mind. Tegime 5-6 saadet, aga virisemine Tunne kallal läks kohe käiku ja seda muidgi teise trio etteütlemisel. Kuniks sain üle Uno Maasika teate, et ei tohi enam Kelamit kutsuda. Tegin siis veel Kahkiga paar saadet, tõmbusin haiglasse sattumise mõjul tagasi, ehkki ekraanil olin endiselt korra nädalas + üks panoraam kuus. Kuniks septembris 1973 võttis Põder juba minu eemaldamise ette. Kuna olin jäänud n.ö. üksi, siis see seakari ei osanud arvata, et julgen enda kaitseks pöörduda Moskvasse (olen kirjutanud, et NLKP Keskkomitee tähtsad tegelinskid puhkasid Eestis ja sealse lektorite grupi juht juhtus minu panoraami nägema ja vaimustus sellest, mis mulle ette kanti) ja nii lendas Põder ise suvel 1976 Keskkomiteest, ent säilitas selle lektori tiitli ja oskas kaks aastat hiljem maanduda ülemusena TVs, kus kättemaksmine mulle sai ta elunaudinguks ja tööks. 13ks aastaks. Tegelikult paljus tänu neile, kes tema märatsemisi ei julgenud vaidlustada. Kasvõi 1986 aasta minu uusaasta lugu, mis vaid Põderi nõudmisel viimasel hetkel välja võeti. Moskvas käis siis juba perestroika, Eesti televisioonis aga võeti kuulda kaabaka tahet. 

25. 02. 2012