|
Pääsesin üle hulga aja televisiooni ("Ringvaade") ja kirjutasin Putini teemal mitu lugu Delfisse ja jälle nii ning sellest, mida teised kommentaatorid ei märganud. Nimelt, et Putin saab kogu maailma juhiks, kuna 2012-14 on seal APEC, G20, G8, UNESCO jne. tippkohtumised. Aga eks sellest tulene ka tema Eesti poliitika. Paraku tähendab see sunnitud esmaavastaja, -ütleja jne. rollis olemine seda, et n.ö. allajäänud lähevad raevu ja elavad end kiirelt välja - sestap on huvitav silmata kommijat, kes väidab - tegemist on ajalehtedest maha kirjutatuga ja teine väidab, et tema on NYT-ist fikseerinud seda ja seda. Tahangi öelda, et suur osa minu kiirelt regeerivatest vaenlastest on paraku n.ö. kolleegid, kes oma mahamagamisi või vähest taipu elavad niimoodi välja. Osa on neist juba pensionil, mistõttu lisandub kadedust sellest, et teine mees on jätkuvalt vormis ja ... elus! See minu vastaliste seltskond hakkas välja kujunema 1973-88 toimunud suure klaperjahi käigus, kus Põderi ja keskkomitee lektoritegrupi juhi Valeeria Mäe tahtel pidid parteide rajoonikomiteede ideoloogiosakonnad organiseerima - algul 1973-76 ja siis uute lainetena 1978-79 ja ka 1981, 1984 Alatalu loengute salajasi lindistamisi ja teatama pealinna igast võimalikust eksimusest. 4-5 rajoonikomitee sekretärid teavitasid mind sellest kohe kohale jõudes, teised... Sestap arvangi, et sain sel perioodil omale sadakond korralikke ametiposte omanud vastalist, sest keskkomitee töötajate tahet tuli ju täita ning kuna kõik ju nägid, et 1978 kadusin ekraanilt, aga esinesin ikka edasi, siis - kuidas küll pole võimalik sellest mehest jagu saada!? Oli küllalt ahvatlev aidata kaasa... Lisagem sellele seltskonnale umbes 20 toimetajat ja osakonnajuhatajat, kes kehtestasid koos Põderi-Mäega Alatalule avaldamiskeelu ja ei võtnud seda maha isegi siis, kui Põder 1976 ja Mäe 1981 Keskkomitee ameteist maha võeti. Pangem juurde 10-15 tollal eetrisse ja osalt ka ekraanile lastud kommentaatorit, kes kõik teadsid, et saavad esineda, kuna Alatalu esinemised keelati ära ja olid mõistagi õnnelikud, et Alatalu oma selge ja rahvale asju selgitava stiiliga tagasi esinema ei pääseks. Meie ehk minu ja nende (nimekatest toetasmind vadi Herbert Vainu, kellega kohtusime tihti raamatukogus võõrkeelseid ajalehti lugemas - miks teised seal ei käinud, selgub allpool) peamine vahe aga oli selles, et mina esinesin reeglina omaenda analüüsiga, nemad lihtsalt lugesid ette või jutustasid ümber Pravdat, Izvestijat, Joffe ka TASSI atlast. Loomulikult oskas rahvas teha jutul ja jutul vahet. Paraku jäi neil võõraste ideede ettekandmisest eetris ja ekraanil väheks - 1970ndatel sai reegliks võõraste mõtete, tervete venekeelsete tekstide avaldamine trükisõnas oma nime all. See seletab osaliselt ka tõika, miks minu avaldamise võimalused olidpiiratud Edasi ja Noorte Häälega - teisi oli lihtne kontrollida, sest kõik oli juba kusagil ilmunud, Alatalu puhul tuli aga pead murda - kas on nii ja läheb nii, nagu väidab. Ainuke, kes julges valldanudnu haltuurale ja autoriõiguste vargusele tähelepanu juhtida olin muidugi mina, sest olles tõrjutud kõrvale ka kirjastusest, ei saanud ma enam nõus olla toimuvaga siis, kui mahakirjutamiseks kõlbasid ka minu ühingu "Teaduse" sildi all rotaprindil paljundatud sündmuste analüüsid. Pärast esimese plagiaadi kohtuprotsessi kaotamist läks vastasleer aga juba nii julgeks, et hakkas oma nime all välja andma raamatuid, kus praktiliselt pool teksti oli puhas tõlge. Põhimõtteliselt ma muidugi lootsin teist protsessi võita, ent ma ei teadnud, et Nõukogude Liidus kehtis kord - kui süüdimõistvat otsust ei tule viie aasta jooksul, siis loetakse asi aegunuks. Just see asjaolu selgitabki tohutut Alatalu-vastast kampaaniat (uued selgituste korjamised, rünnak ühing "Teadus" konverentsil, lõplik ekraanilt kõrvaldamine jne.), mis vallandus 1984-85.a. - NB! - Moskvas algas juba perestroika, kus eesmärgiks oli teha minust lihtsalt halb inimene, et võita aega ja loota, et viis aastat tiksub täis. Üheks omapärasemaks võtteks oli avalik nimekiri tegelastest, kes kõik olla minu vastu ja mille avaldas "Sirbis" tolle hädavaresest toimetaja Ilmar Rattus. Millegipärast kuulusid sinna kõik toimetajad, kes keskkomitee korraldust täites mind ei avaldanud. Millegipärast oli seal ka näiteks Ain Kaalep, kes ise ehmunult mulle vabanduse saatis. Seda n.ö. kambaga löömist - näete, kõik teised on Alatalu vastu ehk siis kollektiiv saab keelata kellegi avaldamise, propageeris hijem ka Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder, Põderi järglase ladva memuaare avaldades. Toona läks nii, et sain Moskvast huvitava pakkumise ja läksin 1988 Nicaraguasse tööle, ent seda n.ö. otse kohtuistungilt ja plagiaadiprotsess - muide, Stenbocki majas - jäi pooleli. 1990.a. öeldi mulle juba, et Nõukogude seaduse järgi on vastasleer puhas, uusi seadusi veel polnud, aga kui ma nägin, kuidas sama kohtunik, kes keskkomitee korraldusel kinnitas, et must on valge sai ametisse uues Vabariigis, jätsin asja poolelli, ehkki olin pöördunud ka viimase Ülemnõukogu eetikakomisjoni poole. Kohtunik kohtunikuks, aga kui pärast ka televisioonis jätkas sama EKP keskkomitee poolt ametisse pandud seltskond, kes ilmselt oli andnud vande, et Alatalut eales ei kasuta, siis polnud nagu enam kuhugi pöörduda. Ilmselt tasunuks, sest just see seltskond - ise purupunased - olid ilmselt esimesed, kui Alatalu jällegi kusagi esinema sai, kuulutasidigal nurgal ja kirjutasid peldikuseina ilmudes sinna kommentaariks - näe, punane propagandist! Kui valet kümme korda korrata, hakkab ta toimima! Muigan küll, kui keegi kindlalt teab, et olin Keskkomitee lektor ja pidevalt ekraanil, ent teha pole midagi. Ega´s mina üksi. Värskeim näide Eesti räpase, osalt siiani keskkomitee tegelaste juhitud ajakirjanduse tootest on Ansipi kuulutamine küll kompartei funktsionääriks, küll reformkommunistiks rõhuga viimasel sõnal. Tootemi sünnilugu pole raske selgitada - 2005-07 ei tõstnud ükski mees Ansipi puhul esile seda, et ta oli olnud komparteis. Pronkssõduri sündmuste ajal 2007 konstrueeris aga endine Keskkomitee töötaja Leivi Sher jutu, nagu oleks parteitöötaja elik kommunist Ansip Tartus 1988 koertega rahvast rünnanud. Algselt vene keelses lehes olnud väide läks Moskvasse, "Postimees" võttis sealt kommunisti teema üles, aga jutu kerimine käis küllalt talutavalt 2007.a. teisel poolel ja ka 2008. Ansip-kommunisti teema muutus teravamaks 2009.a. valimiste eel ja üliteravaks seoses Keskerakonna alanud vahelejäämistega. Sheri leiutisest tehti massitarbekaup. Eelmise aasta lõpust kinnitab kogu eesti ajakirjandus silma pilgutamata, et tegu on kuradi kommunistiga, sest eesmärgiks on seatud temast lahti saamine. Pardon - kommunistist lahtisaamine! Lisan märkusena seda, et lisaks Idale on täna Ansipi vastu osa Brüsseli seltskonnast - kardetakse tugevat Ida-Euroopat ja selle tugevaid liidreid. Siit üks osa rünnakutest Ungari peaministri vastu, aga eks sama tugev ole ka Ansip. |