Pussy Riots ja plagiaat Eestis

Huvitavaks läheb. Juku-Kalle Ilvese ja Toomas-Hendrik Raidi ühisämbrit Reinsalu, Mihkelsoni, Herkeli, Pakosta ja Riisalu toetusel ei taha keegi tunnistada ja käib totaalne väljavabandamine. Tegu olla isegi Vene võimude kriitikataluvuse kontrolliga jmt. Kõik saab paika, kui vähegi otsingumootorit kasutada - tänase päeva seisuga pole ühegi teise maailma parlamendi liikmed ega ka president teinud toetusavaldusi Pussy Riotsile. Kui venelasi endid oli oma tobukestega harjutatud vait olema - kuidas sa kritiseerid, kui see olla kunst ja sõnavabadus - siis välismaa juhimide sekkumine andis võimaluse internetis arhiividest välja otsida ja esiplaanile tõsta kõik ammu olnu ja nähtu - varastatud kanade jalgadevahes poest väljaviimise ja kollektiivse keppimise, sealhulgas rasedaga - Medvedevi auks jmt. Kui meie omad seda taotlesid, siis... Rääkimata venemaa opositsiooni täistegemisest - kui juba Eesti poliitladvik toetab avalikult niisugust seltskonda neist, siis ...

Palju huvitavam on aga see, et Pussydest paremale ja vasakule pasundades jõudis Eesti meedia vaid lühidalt mainida, et Ungari president, igati teenekas - kahekordne olumpiakuld vehklemises Pal Schmitt astus tagasi süüdistatuna plagiaadis oma 1992.a. kaitstud doktoritöös. Tema kõrval mainiti kiirelt Saksamaa kaitseminister zu Guttenbergi, ent vahe on suur - viimane ja vist veel 4-5- Saksa poliitikut on tagasi astunud plagiaadi tõttu nende BA ja MA töödes ehk siis tegu on tänaste noorte populistide põlvkonna esindajatega, kes küüniliselt ja vahendeid valimata võtavad ühe koha teise järel. Schmitt on aga nõuka ehk siis sotsialismiaja tõusik - oli soojadel kohtadel  enne 1989.a. ja hakkas siis tõusma, paljus ilmselt tänu ka doktori kraadi ilmumisele segastel aastatel. Nüüd siis on kindel, et tema 215 leheküljelisest oopusest on võõrast teksti 213-l leheküljel. Peaosa "Kaasaegsete olümpiamängude programmi analüüsist" on maha kirjutatud bulgaarlase Nikolai Georgjevi pea sama nimelisest tööst, millele viimastel nädalatel lisandusid avastatud sõna-sõnalt tõlgitud leheküljed Klaus Heinemanni ja Anita deFrantzi töödest.

Meie meedia napisõnalisus Schmitti plagiaadi asjus tuletab meelde plagiaadi vohamist Eesti trükisõnas 1970ndate lõpul-1980ndatel ja selle kaitsmiseks ja varjamiseks loodud ringkaitsest. Tegu ongi selle kurikuulsa Alatalu küsimuse tuumaga, sest mina julgesin olla vastu sellele, et lihtsalt "Time", Der Spiegelist ja mujalt vene keele vahendusel ümber tõlgitud (topelttõlge!) lood ilmusid meie lehtedes, ent kohalike autorite nime all. Ühed mehed tegid oma peaga tööd, teised - monopolistidena TVs ja raadios ja keskkomitee väljaannetes lihtsalt tõlkisid, esitasid selle siis omaloominguna ja said suuri honorare. Tolle aja mõttes muidugi. Ning siis vihkasid kollektiivselt meest, kes julges neid hurjutada ja toimuva õigsuses kahelda. Ajalehtedest, raadiost, TVst oli vaid kukesamm raamatute "kirjutamiseks". Siin toimuski suurim kokkupõrge, kui "Rahvusvahelistest organisatsioonidest" - 450 leheküljest üle poole oli sõna-sõnaline tõlge. Kuna taga pli keskkomitee punt - Põder ja Ko, siis selleks, et plagiaadi fakt saaks retsensioonis ära märgitud (!), tuli pärast pea aastast ponnistamist pöörduda NLKP Keskkomiteesse. Aga sellele eelnes totaalne tapmine ja keelamine - olen ülal kirjutanud 1986-87st - need on need plagiaadi pärast sündmused. Andsin asja lõpuks kohtusse, mis muudeti kaamera abil minu üle irvitamiseks - see oli veebruaris 1989 - sõitsin samal õhtul tagasi Nicaraguasse. Sealt lõplikult - nagu hiljem selgus - naasnuna nägin, kuidas samad kohtunikud kiirelt uue võimu poole üle kolisid ja ei astunud rohkem Stenbocki majja sisse - toona asusid kohtud seal. Sestap ma ei teagi, mismoodi minu hagi lõpetati. Keskkomitee viisakamad ja n.ö. südametunnistusega vennad tunnistasid hiljem, et nõukogude-aegse seaduse järgi oli aega plagiaadi eest vastutamisele võtmiseks 5 aastat. Sestap venitati asjaga igati ja jälgede segamiseks vallandati totaalne Alatalu-vastane kampaania, mille üheks etapiks sai esimene must nimekiri "Sirbis" neist, kes olla olnud Alatalu "ohvrid" - 20 aastat hiljem avaldas TRÜ ajakirjanduskateeder teise keskkomitee lektori teise musta nimekirja neist, kes Alataluga ei suhtlevat...  Aga nüüd on härrad nii, et võtame Pal Schmitti kolleegid Eestis ikkagi ette. Eks ole?! 

06. 04. 2012