Vilja kibedad viljad

Vilja järjekordne tõehetk on vaid viimane kinnitus väites, et kõige ohtlikumad on ärapõlatud naised - Europarlamendi saadiku koht on küll kõva kompensatsioon ja Vilja esimest äraminekut tähistas ikkagi Savisaare nime jätmine esimesele kohale. Tuleb tunnistada, et Savisaare ümber olnud ja talle lõpuks ikkagi selja pööranud nutikamad naised oskasid kõik endale kompensatsiooni välja kaubelda. Euroopasse läinutel ei tulnud end selleks alandada, kodumaale jäänu pidi aga lubama end koosolekutel  korduvalt sõimata, et ihaldatud koht kätte saada - koht tasus kannatamist - ning siis ikkagi minna oma teed...

See selleks, tegelikult tuli Vilja mulle meelde endaga seotult ja ka ühenduses äsjase sõnumiga, millest allpool. Õppisin Viljat teda tundma alles fraktsiooni juhina ja kuigi olin olnud kolm aastat erakonna välissekretär (mainin tänaseni uhkusega kahte asja - Keskerakonna pääs Liberaalsesse internatsionaali, millele vastuseisjate tipp päädis Kreitzbergi ja Mikseriga ning tippsidemete vältimine Jedinaja Rossijaga, milleks käidi kogu aeg peale, ent kuulutasin primaarseks koha saamise Euroopa parteide ühenduses -minu õnneks viivitasid Ojuland ja Kallas Libinterni jah-sõna ütlemisega ning valimiskampaania ajal ei saanud seda teha - ja saatsin Moskvaga suhtlema vaid Narva ja Kohtla-Järve mehed --- tabas mind fraktsiooni esimesel koosolekul täisüllatus, kui väliskomisjoni asesimeheks läkitati käigult Enn Eesmaa. Protestisin selle, nõudes arutelu ja toimuski kahe kandidaadi hääletus, milles mõistagi jäin alla. Järgmisel koosolekul jagati ära kohad riigikogu välisdelegatsioonides ja see pani küll muigama - teatud tädid olid kohad omavahel ära jaganud ja mina pääsesin vaid kõige tagasihoidlikumasse  varumeheks. Küsisin esmalt kõva häälega, et kas kõik arvavad, et erakonna välissekretär peab käima lunimas oma tööks vajalikku infot viie juhtiva delegatsiooni liikmelt? Kuna keegi ei tahtnud vastata, teatasin välissekretäri ameti mahapanemisest ja soovitasin sellele kohale valida üks viiest minust välispoliitikas paremaks peetud tegelasest. Sellega ka minu karjäär Keskerakonnas lõppes ja tänu jumalale et nii, sest muidu oleks tulnud kokkupõrge, kui Moskva ikkagi sai oma tahtmise ja Mailis Reps pandi Jedinaja Rossija lepingut alla kirjutama. Kuulusin sellest välispoliitilisest apsust (neid apse oli rohkemgi ja nii mõnegi silusin just mina) alates äraminejate kilda, ent ühed tahtsid teisi ennetada ja nii tegin oma otsuse hiljem, kui oli kindel, et Rahvaliit paneb mind kohe Euroopa Nõukogu delegatsiooni. Seda üritasin riigikogus neljandat korda - kahel korral pani Koonderakond - selleks, et mitte Alatalu panna - sinna ühtegi võõrkeelt mitteoskava mehe ja koguni seitsmeks aastaks, kolmas oli see Keskerakonna tarkus ja nüüd ... Kogu saal võttis arusaamisega minu määramise vastu, ent vastuhääl tuli ja isegi kaks korda ning seda viimasel korral saali suisa tormanud Vilja Savisaarelt! Teiste käitumise foonil loll või hull missugune. Arvan siiski, et ta tegi seda Edgari korraldusel, keda ilmselt ajas marru minu allumatus - otsustasin ise ja ei teinud seda, mida tema oli kavandanud. Aga samahästi võis see olla Vilja enda hullus - kujutage ette, teine inimene saab ilma minu osaluseta oma õigele tööle! Ma ei luba ja kõik!

Täna tuli uudis Boroditsi väljavõtmisest Euroopa Liidu asjade komisjonist - mäletan, et mind karistati samamoodi silmapilkselt sellestkomisjonist väljavõtmisega.  Samas, kui mõne teise asendamisega teises komisjonis venitati. Järelikult on asi psühholoogiline - tugevamad lüüakse kohe kõrvale, nõrgematega ... eks näis.

12. 04. 2012