Euroakadeemia - kartke väljaheitmist!

Ei uskunud, et pean sel teemal sõna võtma, aga mis teha, kui üks väike kiuslik ülemus tahab kangesti kuulsaks saada. Eks siis tule selgitada, kuidas minu äratulek Euroakadeemiast tegelikult välja nägi. Seda ka endale korraliku üllatusena. Paraku tagantjärgi. Oleks teadnud, oleks kohe kindlasti käitunud teisiti.

Täpsemalt - Euroülikoolis/akadeemias töötamine tähendas ka kuulumist MTÜ Eesti Euroinfo ühing, mille juhatuses olid pärast Peeter Varese jõuga kõrvaletõrjumist Jüri Martin, Bruno Saul, Arno Köörna ja Jevgeni Hristoforov. Kuna Vares oli pidevatele protsessidele vaatamata ühingus edasi, samuti tema naine ja poeg ning ühingu koosolekud toimusid regulaarselt, oli mulle korralik üllatus saada 27.06 telefonikõne Al-der Vareselt küsimusega - kas tulen koosolekule? Kuna see algas tunni aja pärast, jäi mul üle soovida, et ta küsiks - miks pole kõiki kutsutud. Küsiski ja vastuseks oli teatatud, et ma olin pettur ja valetaja ning sestap olen ühingust väljaarvatud. Kui pöördusin emailiga Martini, Karingi ja Tani poole, tuli Martinilt kinnitus, et mind olla ühingust vällja heidetud juhatuse otsusega veel 20. 12. 2011. Igal juhul toimus see tagaselja, sest olin 19-22.12 konverentsil Valgevenes. Miks ma aga antud otsusest alles juunis 2012 kuulsin ja lõpuks ka väidetava protokolli sain, on muidugi puhas seaduse rikkumine ja skandaal. Enamgi veel - minu kui dekaani ja õppejõu avalik mõnitamine. Asi on selles, et 22.12. tulin lennukilt otse üliõpilaskonverentsile - sellel esinemisi oli lõpetavatele üliõpilastele vaja praktika punktideks. 22.12 kaitses oma bakalaureusetöö üks üliõpilane ja 27. ja 28.12 veel kokku 23 üliõpilast. Kõikidel neil päevadel oli kohal Martin ja rääkisime, ent ta ei öelnud mulle sõnagi väljaheitmisest. Kuna selle formuleeringud on kõvad - "ülikooli majandusliku olukorra ja maine kahjustamine" ning "ebalojaalne tegevus", siis ilmselt ei tohtinuks ju mind üldse üliõpilaste ette ja veel kaitsmise nõukogu esimeheks lubada!? Euroakadeemia antud BA kraadide paberi allkirjastamisest rääkimata. Asi läheb päris koomiliseks, kui lisada, et 27.12 toimus ka ülikooli nõukogu, kuhu mind kutsuti spetsiaalselt selgitama olukorda teaduskonnas - läksin sinna otse kaitsmiselt ja ma ei kuulnud, et keegi - kohal olid ka Köörna, Saul, Hristoforov - oleks maininud minu väljaheitmist. Tagantjärgi mõjub see kui Mao Zedongi käitumine oma vastastega - mõistetakse surma, aga enne mahalaskmist lubatakse kaaslaste ette kõnelema. Loomulikult ma rääkisin oma seisukohast ülikooli tuleviku suhtes ja selle erinevusest Martini omast. Martin väitis vahele segades, et ma valetan. Tegelikult valetas ta ise, aga konflikti vältides (ja oma surmaotsust mitte teades) kinnitasin toona kolleegidele, et usun Riigikogu liikmeid. Kuigi olin 18. 12 toimunud jutuajamisel Martinile öelnud, et olen valmis jätkama kevadeni - üliõpilaste huvi arvestades, - oli meie vahekord koosolekul säärane - ta pakkus paberit avalduse kirjutamist,- et otsustasin n.ö. täielikult Euroakadeemiast lahkuda. Vastava paberi esitasin 29.12, olles eelnevalt esitanud avalduse tasusaamiseks Baltic Horizonsi numbri eest, mida ta lubas teha, ehkki mitte küsitud summa suuruses. Tagantjärgi osutus see valetamiseks. Sootuks tsirkuseks kujunes minu kui dekaani paberite üleandmine 3-liikmelisele komisjonile 3.-5. jaanuarini, mida Martin dirigeeris oma kabinetist telefonitsi, ihujurist koridoris istumas. Tunnistan ausalt, võtsin asja kergelt ja huumoriga. Küsimustik, mis tuli täita, oli enam kui kiuslik, ent me naersime komisjoni esimehe Peeter Karinguga piisavalt sündinud formuleeringute üle. Täna on mul muidugi selge, et taheti leida mingit komprat, sest rõve ja ikka veel saladuses hoitud käskkiri nõudis ju n.ö. tõestamist! Leitigi mitu raamatut puudu ja kohe rehkendati välja hind, ent siis ilmnes, et pooled raamatukogu raamatud on hoopis kolleegi käes!? Kuigi Martin ise oli pakkunud, et lahkun 6. kuupäeva seisuga, kutsus pr. Tani mind 5. jaanuari õhtul pool kaheksa veelkord Euroakadeemiasse, kus ilmnes, et kirjutan alla lahkumisdokumendile. Kui praegu loen Martini pabereid, kus tal on kõik isegi kellaajaliselt kirjas, siis nüüd küll kahetsen, et ei küsinud palka ka 6. kuupäeva eest, sest tööpäev oli ammu läbi! Aga küllap jõuan, sest tagantselja ja ilmselt siis vaid Martini jutu põhjal toimunud väljaviskamine on seaduse rikkumine ja ei tee au Arno Köörnale ega Bruno Saulile. Nagu ka nende vaikimine 27.12 koosolekul ja kogu see koosolek ise. Tagantjärgi tundub, et mõned kolleegid olid asjaga kursis. Jaanuaris ütles koristaja ka, et on naljakas, et sind tehakse ainusüüdlaseks?!Ei osanud toona midagi arvata, sest ... Need kõrgkooli pedagoogikast ja akadeemilistest suhetest kauged võtted on väärt, et neist teaksid kõrgharidusministeerium ja ma informeerin neid ja kõrghariduse kvaliteedinõukogu toimunust kindlasti. Nagu sellestki, et esmalt ta kinnitas, et ei tea, miks käskkirja 20.12 mulle ei edastatud ja mitu päeva hiljem kuulutas, et kui see nii oli, siis on asi kahetsusväärne ja  - ennäe - saatiski mulle paberi! Kas tõesti 20.12 koostatud või hiljem - segane ülesehitus lubab seda küsida.

Mis aga puutub minu ja Martini eri seisukohtadesse, siis oli tema see, kes nõustus septembris ministeeriumi  avantüüriga - las tudengid teevad ühe semestriga kaks ja maksavad ka kahe eest. Loomulikult tähendas see  õppejõududele topelttööd ja - milline tänu! Mina pakkusin veel septembris välja lahenduse teha muudatus ülikooli seadusesse, mis lubanuks neil üliõpilastel, kes õppisid akrediteeritud õppekavadel (minu oma kehtis aastani 2017!) ja olid läbinud kaks kolmandikku sellest, lõpetada sama õppekava alusel, mis oleks taganud BA kraadi saamise. Üliõpilased olid kohe valmis seda kava toetama, kuid üliõpilasesindusse sokutatud Martini tütar suutis alati venitada vastavate ametlike pöördumiste koostamist ja need surid, õigemini lihtsalt suretati välja. Riigikogu kultuurikomisjonis olid Allik, Rüütli asjaga päri, ent Toompeale kohalekutsutud Martin algatust ei toetanud, sest lootis - nagu ta ise mitmel korral rektoraadis rääkis - kutsun Köörna kaasa ja püüame kolm akadeemikut omavahel Euroakadeemia ülikooli staatuse säilitada. Loomulikult ei viinud see nõukogudeaegne mõtlemine teda mitte kuhugi. Samas polnud temast ei üliõpilaste ega ka teaduskondade kättevõidetud õiguste (akrediteringutel kinnitatud tase) eest seisvat rektorit. Nüüd siis on täiendavat selgust tema juhtimisstiilis - siit ka hoiatus: mõelge enne, kui seote end Euroakadeemia rektoriga.

04. 07. 2012