Eesti teleekraani kriminaalsest täitmisest

Reedel, 13 kuupäeval avaldas Pärnu Postimees minu lühiülevaate Eesti-Vene piirilepingu nurjumise võimalikest ja tõenäolistest põhjustest - suurriikide omad mängud, Eesti teadlik eemalehoidmine Lätist, mis välistas õigeaegse info saamise ja analüüsi, ilmselt Läti kogemuse nõjul sai Moskva EL-ilt kindlustunde ratifitseerimisega venitada jne. jmt. Peamine - pakkusin seda lugu Eesti Ekspressile - loeti 2 nädalat ja loobuti, pakkusin siis Maalehele - sama lugu ning keeldumise põhjuseid on kaks (mõne ilmunud loo mahatõmbamisi arvesse võttes) - tohutu hirm Venemaa kohta millegi uue ja harjumatu ütlemise ees ning kohkumine avastusest, et võib ja tuleb asju niimoodi näha. Pluss üldine harimatus maailmaasjus, sest enamus meie sel teemal sõnavõtjatest pole ju võimelised pilti 3-4- ja enam liikmelisest sündmusest kokku panema. Ja nii on käinud aastakümneid telöeekraanil, mis on olnud ja jääb kõige mõjukamaks maailmaasjust arusaamise kujundajaks. Mõistagi juhul, kui seda tehakse ja tahetakse teha.

Umbes kuu tagasi teatati suurejooneliselt Aarne Rannamäe tagasitõmbumisest ? teleekraanilt. Kuidas kellelegi - minu jaoks sümboliseeris ta Vambola Põdra ja Enn Anupõllu ühise ürituse jätkamist elik hoiame mitteasjatundjate kambaga asjatundjad teleekraanilt kahurilasu kaugusel. Sisuliselt oli see väikse grupi inimeste kuritegelik käitumine ja tuleb tunnistada, et nemad tõepoolest kujundasid ETV poliitika näo. Isikud, kellel tihti ei olnud asjakohaseid teadmisi ja kes seda suurema õhinaga hoolitsesid selle eest, et ekraanilt need teadmised ka ei kostuks. Loomulikult hingas EKP ideoloogiaaparaat ja nende käepikendused toimetustes, Glavlitis ja kus kurat veel kergendatult, kui pärast 1973 alanud keelde Alatalu 1978 lõplikult ekraanilt eemaldati. Sinna vahele mahtus Põdra enda eemaldamine keskkomitee hoonest, kuna oli Moskva arvates liiga valesti Alatalu peale kaevanud, ent ta jäi edasi keskkomitee mittekoosseisuliseks lektoriks, tuli ringiga tööle televisiooni ja läks lahti uus kaadripoliitika, millest olen juba kirjutanud, ent nüüd rohkem analüüsivamalt ja uute detailidega.

Televisiooni sünniaega silmas pidades oli mul seal võimalus esinea TV ajaloo nooruses ja andsin parima ehk selle, mida täna teeb arvuti - pildid, skeemid, montaaz, märksõnade liikumine, seosed, heli, muusika - tegin mina ihuüksi ja n.ö. palja käsi ära 1970ndatel. Mind asendati kambaga, kellest enamust võis pidada huvilisteks, ent mitte asjatundjateks. See oli ka neile endile arusaadav, sest ega´s muidu poleks -5-6-liikmeline noorte inimeste grupp, kes selle asemel, et vana kaardivägi Tallinna lehtedes välja vahetada, tuli Alatalu PhD ja Uustali DrSc kõrvaldama "Edasist", pidanud vajalikuks deklareerida, et "me pole asjatundjad ja me ei tahagi teooriat rääkida." (Mart Kadastiku loos 1.01.1986 "Edasi"). Ning selle jutuga mindi sujuvalt edasi Eesti Vabariiki, kus see - nagu nõuka ajalgi - kinnistus.

Poolharitud seltskonna ringkaitse tähendab omasugustega arvestamist ja asjatundjate kahurlask kaugusel hoidmist. Et jumala eest keegi ei märkaks,et on olemas mõni, kes asju jagab või siis teisiti arvab. Nõuka ajal oli selles mõttes teine kannataja Herbert Vainu, kes kirjutas oma doktoritöö Soome välispoliitikast - ma pole seda vaadanud, aga eaks olema ilmne, et tal oli Soome asjadest ikkagi parem ettekujutus kui neil, kes polnud kümnete materjalide põhjal mingit oma arvamust kirja pannud. Samas, kui olid nn. lektorite päevad, olime meie Vainuga viimased ehk teise päeva esinejad elik kõik teised, kel polnud asjaomast ettevalmistust, esinesid kui suurimad ja tähtsamate asjade tundjad, meie katta olid ääremaad (mulle tvaliselt usaldati viimasena Ladina-Ameerikast rääkimine). Nagu öeldud - kolis see kord paika pandud süsteem samade isikute osalusel edukalt edasi Eesti Vabariiki ja jääb vaid imestada, kes kõik meil ei esine. Asjatundjaid aga lihtsalt ei kutsutagi esinema. Kuulamisest rääkimata. Tegelikult on igal aastal Tallinnas lennart meri mälestuskonverents, kuhu mind kutsuti vaid siis, kui olin Riigikogus. Selle aasta maikuus arutati Tallinnas isegi olukorda Süürias ja ma olid suutnud Päevalehes üllitada mitu analüüsi sealsest olukorrast ja täna võin tõdeda, et minu hinnangud on jõus. Samas kutsuti konverentsile need Süüriast rääkijad/kirjutajad, kes on vaid ümber kirjutanud/rääkinud seda, mis pole siiani täide läinud. Siiani 15.07

15. 07. 2012