Alatalu tele-esinemistest ehk keda tegelikult tuleks siunata

Sattusid jälle ette vanad kaustad oma loengutest ja esinemistest ja kirjutan nüüd välja arvud:

1967 oli esimene Rahvusvaheline panoraam 30. juuni, kus ma ekraanile ei ilmunudki - ainult jutt ja joonistav käsi + pildimontaaz ja kaardid = Sõda Lähis-Ida. Järgnes kolmiku - Käär, Põder, Vilo tühi jutt ja lubadused kuradi poisike paika panna! Järgmised panoraamid olid 31.07 ja 31.08. 29.09.30.10 ja 2.12. ehk iga kuu üks suur saade. 16. 09 tegin esimese kommentaari AKs, siis samas kuus teise veel, oktoobris 2. novembris 3, detsembris 4. Kõik - samas esines Käär iga päev raadios vähemalt 2x sai teda kuulda, 1-2- korda kuus TVs, Põder samuti iga päev 2-3x raadios, 2-3 korda nädalas TVs nii et...

1968 - kuude kaupa 2-6-2-6-2-0-4-3-1-3-2-3 esinemist ehk üks panoraam kuus ja AK-d; 1969 - 2-3-2-1-1-3-0-0-0-2-1-4 korda;  1970 - 2-3-3-3-2-5-6-4-4-3-6-3 sealjuures juhtisin novembris ühte noorte saadet väliskülalistega. 1971 -4-4-6-6-2-4-3-1-4-5-4-5 korda; 1972 - 5-6-6-6-7-6-5-3-2-7-6-6 korda; 1973 -7-3-2-2-8-8-12-4-7-7-3-6 Hakksin siin tegema laste poliitika saateid, mis pandi kinni 1976 kevadel. Nende arvude tagag on ka Aeg Luubis ja Käokava poliitilised huumoripalad, mis ikka sama teatud seltskonna marru ajasid.  1974 - 8-9-9-10-8-6-8-8-8-8-6-7 korda; 1975 -8-7-12-8-6-7-1-8-7-8-7-7 korda; 1976 - 10-7-7-7-8-6-1-7-6-9-8-6 korda; 1977 - 6-9-8-9-8-7-4-4-0-2-6-7-5 korda; 1978 -6-5-6-3-5-5-6-6-2-2-2-1; Sellega ja siis tegelikult lõppeski Alatalu aeg televsioonis, õigemini lõpetati kamba kaabakate poolt, keda ajas närvi tulemus - Alatalut vaatab 53%, keskkomitee lektorit 21% ... Mis teha, ma lihtsalt lugesin rohkem, olid asja endale selgeks teinud ning omades süsteemset mõtlemist - uus info sobitus esmalt teooriaga ja paigutus siis kindlasse mudelisse - esinesin meeldejäävamalt ja sündmuste sisu avades, mitte neid kirjeldades. Tegin seda, mida tänane arvuti lubab teistelgi teha - näitasin seoseid, tõstsin peamise esile ja jätsin lahtisi otsi

Edasi 1979 = 0 korda esinemist TVs, 1980 = 0, 1981 = 0, 1982 pärast uut Moskvasse pöördumist alates maist, ent esialgu Rein Soometsa vahendusel 1-3-6-2-4-4-4-1. See viimane oli detsembris ja pealikuks kõigis õigustes Põder ning kohe järgnes karistus - kuu aega esinemiskeeldu ehk siis uuesti veebruaris 1983 = 2 AK ning kohe uus karistus - pool aastat. Vaadake, mida võis endale lubada üks maniakk ehk loetelu jätkub septembris 1-1-1-1-; 1984 -3-1-2-2-3-3-2-2-2-3-2-2 korda; 1985 - 2-2-2-2-2-4-2-2-1-2-2-3 korda; 1986 -2-4-5-2-3-2-2-3-2-2-2-4; Põderi korraldusel võeti juba kokkumonteeritud Uusaasta saatest maha minu esinemine Arafatina Priit Aimla kirjutatud sketschis.  Kogu selle tagakiusamise aja ehk detsembrist 74 detsembrini 86 oli TV-raadio pealikuks ehk Põdra patrooniks Enn Anupõld. Nii et ta ei eemaldanud mind ekraanilt mitte korra, vaid koguni kolm korda. Korralik tühisus ja kintsukaapia, kelle peamureks oli uus pääsemine tööle Soomesse (vist üritas ka Rootsi). Olen kirjutanud, kuidas ta suures püüdlikuses isegi Valdo Panti esinemiskeeluga karistas, rääkimata keelust lubada mul Pandiga koos kavandatud Hispaania saadet jätkata. Läksin mõistagi kohe tema asemele määratud Rein Elvaku jutule, ent toogi ei käinud hullunud Põdrast üle - tegin 7. jaanuaril 1987 viimase esinemise AKs, küll aga sain tänu loole Paul Keresest esineda Eesti Raadios 2. aprillil 1987, mida võin pidada oma esmeseks raadio esinemiseks (Adolf Slutsk pani keelu 1967 ja kõik eesti ajakirjanikud pidasid selle j korraldusest kinni!) Hiljem kutsus mind  Keskööprogrammi Nicaraguast ja muust rääkima Marje Lenk ning 1991-92 käisin aegajalt Marko Reikopi kutsel mingis raadios. kõik. Ahsoo - Urmas Ott tegi minuga ühe intervjuu ka kaks ema enda programmi saaadet 1990ndatel.

Kui nüüd liita kokku minu AK esinemised 1982-86 ehk 119x ehk 2x kuus ja enamuses Põdra dikteeritud teemadel (vaatan muigega esinemisteema märksõnu - Alijevi kõne? Ahromejevi artikkel, homne pleenum??) ning arvestades teiste olemist ekraanil ja eetris, siis ma kohe küll ei saa aru, miks mind siiani siunatakse kui Nõukogude aja propagandisti. Tõelised punased ekraanil istujad, eetri ja ajakirjanduse valdajad  oleksid nagu unustatud et mitte öelda - nende istumist samas ENSV päeviei taha täna keegi meelde tuletada. Toona oli nagu ainult Alatalu ja igal pool! Muidugi on mul vastus teada - ekraan ja mikrofonid, kirjutamismonopol jäid nende samade Alatalut üksi ja kambaga keelanud suuresinejate kätte ka Eesti Vabariiki üleminekul ning kõige lihtsam tee oli Alatalu - kes edestas neid kõiki 1992.a. valimistel - sõna otseses mõttes jätkuvalt täis teha ning sel lubati ajakirjanikest kolleegide lahkel kaasabil ja kaasaitamisel ka sündida. 18/19.juuli

19. 07. 2012