|
Teeme siis n.ö. case study. Oma lugu oodates ei jäta ma mõistagi vaatamata teiste omi ja tänases Sirbis pilkab ka Kaarel Tarand meie välisministri TV stuudiosse toomist Venemaa üliõpilase küsimuse peale. Toojaks oli Peeter Kaldre sellest kuulsast keskkomitee plejaadist - me ei tunne rahvusvahelisi suhteid, aga oskame rääkida. Paraku on vaja analüüsida ja esmalt tulnuks üles lugeda Eesti plussid, siis vastaspoole tegematajätmised ja alles siis mõelda actionile - kukkus nii välja, et Paedilt nõuti millegipärast tegevusplaani asjus, mida temal kavas polnudki, sest midagi tulnuks avada hoopiski Lavrovil. Selleks on meil ajakirjanik Moskvas, kes võinuks helistada Venemaa välisminsiteeriumi. Kirjutasin sellest kummalisusest Õhtulehele 29.09 - see lugu avaldati alles 6.10 ja see koht oli välja kärbitud. Mida Alatalu ei tohtinud kirjutada, tohtis Tarand. Heakene küll. Ent - vahepeal on ju aeg edasi läinud - ilmunuks see märlkus 6.10, olnuks seis üks, avaldada see Eesti üliagarus aga pärast seda kui Eesti-Venemaa konsultatsioonid on juba toimunud, Eesti teatud töötlemine ka Margelovi sõidu käigus tehtud - tagantjärgi tarkuse avaldamine ei maksa midagi. Miks Eesti ajakirjanikud õigel ajal oma prahmatele tähelepanu ei pööra, seletub ilmselt kambavaimuga ja see soosib tesiteöe töötavaid nutikaid mõjureid. Mainin siin sedagi - on mul suurst loost välja jäetud -, et piirilepingu ratifitseerimise ajal oli Tallinnas Saksamaa president ja ükski Eesti ajakirjanik ei kasutanud võimalust, et küsida suurriigi liidrilt midagi teise suurriigi piirilepingu kohta. Aga just nii saab ajakirjandus välispoliitika aidata. |