Blogi
 
Eesti plagiaat 28

Eile siis tuli teade, et Prantsusmaa pearabi astus tagasi 38 aasta taguse plagiaadi tõttu. Ungari presidendil oli staazi 23 aastat ja ühel Saksa ministril ka vist 28.

Olen vahepeale ka oma plagiaadi protsessi jälgi ajanud ja kuna tuleb olla valmis vastaspoole üllatusteks, siis avagem kaarte.  Vanade toimikute ja paberitega tutvumine on parasjagu tülgastav, samas õpetlik ja ikka haakub tänase päevaga kenasti - kord end paika pannud kamp hoiab positsioonidest kinni lõpuni. Eriti, kui on sigatsetud koos. Lühidalt on siis lugu selles, et minu pealahing Keskkomitee bandega toimus 1985-89  Made nn. autoriraamatu "Rahvusvahelised organisasioonid" pärast, sest 420 lehekülge 485st oli puhas tõlge, raha aga saadi kui autor, autori nime panemisest rääkimata. Kõik muu minuga neil aastail tehtu, tulenes sellest. Kui keegi on mu eelmisi postitusi lugenud, siis 1986 - minu lõplik eemaldamine teleekraanilt ehk läbiviijatena Anupõld ja Põder ning samal aastal ka Edasist Mart Kadastiku saatesõnadega, et teadlasi asendavad rahvusvahelisi suhteid mitteõppinud, kes aga oskavat hästi rääkida. Veekord  - see tänane kurikuulus keskmine ja alla selle tase kommenteerimises kehtestati just siis.

Plagiaadi teema oli tollal juba kuum - osalt tänu minu torkimisele Välispanoraami vastu, peamiselt - aga see käis kellegi saadetuna Moskvasse - plagiaadist "Kodumaa"s, kuhu Põder oli delegeerinud Jüri Raudsepa. Olen juba maininud, et mahakirjutamine - aga juhuslik inimene ei saagi ju välispoliitikas muud moodi hakkama - oli tollal väga levinud, ja kui seda teevad 6-10 ettevalmistuseta inimest, siis eks ole - teeme ja vaikime kõik! Nüüd aga läks üks mees liiga ahneks ja sündis terve raamat. Arusaadavalt ei tohtinud seda kritiseerida ja arvamused "Aja Pulsis" ja "Eesti Kommunistis" 5/1987 ilmusid pärasst mitut pöördumist Moskvasse. Siis saaadeti sinna ka teade, et Madelt nõutakse raha tagasi. Mul aga soovitati 420 lk tõestusmaterjaliga pöörduda mitte kohtusse , vaid kirjastuskomiteesse, kus moodustati kiiresti ekspertkomisjon. Igal juhul töötas see kiirelt ja ilmselt vahepeal muutus Moskvas midagi - tuli uus ametnik vmt. - 22.09.1987 andis komisjon teada, et "tegemist ei ole originaalteosega, vaid kompilatsiooniga (koostamine + tõlkimine), mille puhul süüdistus plagiaadis langeb ära". Allkirjad L. Klaser, G. Aru, V. Tõnso, H. Lindpere, A. Paltser, T. Varrak. Põder ja Made oleksid nüüd nagu tiivad alla saanud, sest juba komisjoni töö ajal - 17. juunil, 18. septembril ja 2. oktoobril oli "Sirp ja Vasar" avaldanud kolm mind laimavat artiklit. Olen juba kirjutanud, kuidas Põder ründas mind ühingu "Teadus" kongressil, nüüd avastasin juba unustatu - mind visati ka sealt välja. Selle musta töö tegi Jaan Napa, Mikk Titma kauaaegne kamraad 11. detsembril 1987. Mainin seda kuupäeva, sest - eks ole - vahepeale mahub IME väljakuulutamine 28. septembril 1987, mille kolm osalist neljast teadsid kindlasti, mis mees on Made. Miks ja kes pani neid nõustuma säärase neljanda käega, jäägu nende selgitada, ent sealt peale läks lahti Alatalu totaalne hävitamine.

Olin esialgu vait, sest lootsin saada ära - Nicaraguasse, kuhu läksin märtsis 1988. Sealt puhkusele tulnult aga - kuna Sirp polnud minu vastust avaldanud - andsin ajalehe  kohtusse laimamise eest ja vastav istung toimus 8. veebruaril 1989. Minu üllatuseks oli toimetaja Ilmar Rattus, väike ja kartlik mees, nagu ta oli, oma esindajaks delegeerinud toimetuse töötaja Olev Remzujevi, kelle klassijuhataja olin tudengipraktikal ja keda pidasin ausaks poisiks. Tuli aga välja, et tõeline kompartei Keskkomitee bande käepikendus - selle asemel, et Made üllitatud aritkleid klaarida, esitas ta koos advokaat Sulev Raudsepaga uhkelt nõude, et kuulataks ära 23 isikut, kellede peale ma olevat kaevanud. Rahvakohtunik V. Ligi rahuldaski selle palve ja toon ära nimekirja: "A. Käär, E. Anupõld, V. Lindström, P. Sookruus, V. Ladva, A. Laanemäe, V. Põder, R. Mikenberg, J. Raudsepp, J. Hindov, E. Rahumaa, L. Vahesaar, R. Rammus, T. Made, V. Pilt, V. Mäe, S. Joffe, T. Kõrda, H. Kään. V. Merkin, H. Uusküla, E. Oinus, J. Hansen." Tegu oli T. Made poolt juba aprobeeritud võttega - niikuinii mingeid vastusi ei tule ja neid ei saagi olla, peamine on lüüa kambaga. Etteruttavalt - keegi neist ei vastanud kohtuniku palvele - vähemalt toimikus pole midagi. Küll aga olid elusatena kohal Joffe, kes vingerdas niisama ja Põder ja Kään, keda ma lihtsalt ei kuulanud. Olin tõesti protestinud Anupõllu, Laanemäe, Põderi. Merkini, Mäe ja Uusküla tegusid, ent need kõik olid ju Keskkomitee töötajad. Ka Oinus - miks teda mainiti, ei tea, aga pean teda ausaks meheks, kes dokumenteeris ka minu hinnanbu Keskkomittee lektorile - "lurjus", kui too 8 aastat hiljem teatas, et pidasin vägede Tsehhoslovakkiasse viimist okupeerimiseks. Pluss Made ise ja Kään, aga see teeb kokku üheksa Keskkomitee ülemust! Nagu öeldud, tuli avaldada muljet - eriti kohaletoodud ETV korrespondendile - endine Rahvusvahelise panoraami operaator võttis mind suures plaanis mustadest kingadet pealaeni, nagu hiljem AKs näha oli - ühesõnaga tehti kõik, et mind mustata. Tõendmaterjalide puudusel ? lükati istung 22.02-le ja kuna oli teada, et ma sõidan 24.02 Nicaraguasse tagasi, siis juhtumisi jäi Raudsepp haigeks ja kohtuistung lükati edasi järgmisse aastasse. Sealt  1990.a. lõppu ja nüüd avastasin otsingute tulemusena, et toimik oli lõpetatud 16. juunil 1992 seoses poolte mitteilmumisega. Kinnitan, et ei teadnud ja saanud vastavat kutset, küll aga olin näinud, kuidas ringkaitse Made ümber 1990-92 toimis samamoodi nagu 1985-90.

 

12. 04. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee