Blogi
 
Veel Made plagiaadist

Tegelikult oli eelmine lõik kirjutatud samuti 12.04, kuid parandasin vigu ja vaatan, et muutis kuupäeva. Paar asja veel - pean tunnistama, et unustasin Remsujevi tema nooruse tõttu vanade kalade keskel ära, ent tema mind mitte, sest 4-5 aastat hiljem äisas ta mulle "Eesti Aeg" veergudel pea terve lehekülje solki kaela. Ootamatult ehk ilma mingi ajendita. Oot-oot - kirjutasin ja tuli ette, et pean üles otsima, järsku oli see seotud kohtuasja lõpetamisega. Ju ta oli keskkomitee bande poolt nii üles kruvitud, et pidi end maha rahustama, ehkki haritud inimesena pidanuks tal piisama pilgust Made raamatusse, et mõista - kellel on õigus.

Samasugune ootamatu lärakas  kaela tuli märtsis 1992 "Rahva Hääles" Põdra ja Sookruusi, kes pärast Leningradi parteikooli lõpetamist sai 1984 tööle Keskkomiteesse ja sealt 1989-93 Raadio pealikuks - ühisloominguna. Jälle arusaamatu rünnak - ei oska arvata muud, kui et ilmselt oli tegu väikeste inimeste vajadusega end välja elada.

Eks samasse kanti kuulu ka tüüpilise parteitõusiku - annab partei ameti, annab ka ... Ladva ootamatu soolo 2006.a. seal, kust temasugused olid mind algusest peale välistanud - Eesti Raadio juubelikogumikus. Mind sinna ju ei lubatud üldse rääkima ning seeõttu kuulutada raamatus, mille olemasolu avastasin 3 aastat hiljem, -  et "ma ei sobinud väliskommmentaatorite seltskonda" ja tuua kinnituseks jälle samad haltuura- et mitte öelda plagiaadimeeste nimed, kelledel polnud siis haridust ega kes ei omandanud seda ka hiljem, on liig mis liig. Kuna ta oli n.ö. kohatäide, polnud mul mõtet teda kunagi puudutada, ent    ju ta tundis end ikkagi kindla kollektiivi liikmena, keda aastaid oli ühendanud pime viha nende rahategemist seganud mehe suhtes. Ja järsku avanes võimalus teha seda kohas, mida Alatalu vaevalt et loeb. Ladva soolo sai aga võimalikuks ei kusagil mujal kui Tartu ülikooli zurnalistikakateedri väljaandes ja sama kateeder oli ju aktsioonis ka 1988- 92. Meie lugupeetavaks väidetav ajakirjandus oli ja on tasemel mis tasemel - väikeste inimeste ja suurte kaabakate teenimise mõttes ning seda ausaid inimesi tallates. Seda - veelkord - eks ole  Eesti Vabariigis!

Siinkohal tuleb meelde ka Edgar Savisaare poolt nädal tagasi Õhtulehes tõdetu - tulin Tartust ära, sest seal hakati minust vaenlase kuju tegema. Jutt on 1987-88 aastast ehk samast perioodist, kui Alatalust käis samuti saatana sigidiku tegemine. Tegelikult kõvasti Savisaare abil, sest ei tema ega Siim Kallas ei öelnud ju Madest lahti. Titmaga oli lugu teine, sest mäletan parteikoosolekut TPedIs, kus arutati IME avaldust ja leiti kohe, et tervelt kaks autorit neljast on küsitava renomeega. Ega´s PEDA õppejõud ainsad polnud, aga ajakirjandus aiva jahvatas ja jahvatas ning "Edasi" pidas rehkendust - kes nelja mehe plaani ei toetanud, moodustasid kohe vastasleeri. N.ö. vahepealsus ja kriitilisus arvestati kohe vastasseisuks. Ja nii on kestnud tänaseni  - ainult õige arvamus või lööme sind maha, täpsemalt vaikime maha. Kollektiivselt ja kollektiivis on jõud. Madala tipptasemega õnnistatud kollektiivil on aga eriti suur jõud, sest ta on agressivne.

14. 04. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee