Blogi
 
Välispoliitika varjamisest ja selle saavutamise mudelist Eestis

Panen lihtsalt kirja, et oleks konkreetsed faktid käepärast. Täna hommikul oli huvitav jälgida kõrvu kahte kanalit - prantslaste France 24 tekstiriba kinnitas, et Egiptuse sõjaväelased entered peacefully mosheesse, kus Mursi pooldajad olid sõjaväelaste liikumisrühma poolt sunnitud varjuma. Al Jazeera andis sealt Live ja kõik nägid, et asi oli rahnulikkusest kaugel. Lühidalt - prantslastele ja inglisekeelsetele eurooplastele lihtsalt valetati. Eile jooksis Al Jazeeeras ka tekst, et Liibanoni president Sliman süüdistas pommiplahvatustes "Iisraeli kätt", mida Iisraeli valitsus - või oli see koguni Netanyahu ise - protestis. Mõni tund hiljem see sõnum tekstiribas kadus ehkki kõik teised jooksid edasi.

Sisust. Eile ERR siiski avaldas mu Egiptuse analüüsi, mida DELFI kartis - ehkki Soonvald lubas - avaldada. Teatud mõttes heagi, sest enamikul kommijatest ei jagu teadmisi. Täpsemalt öeldes on nad tegelikult sama targad kui enamus raadios-TVs sõna saavaid "asjatundjaid" ehk siis on midagi kuulnud ja oskavad mingi ühe tarkuse, mis kõik selgitab - välja käija. Ehk siis käituvad nii nagu eetris-ekraanil ees ja vihkavad kõike, mis nende selle arvamusega kokku ei lähe. Igasugune analüüs on neile ülejõu käiv, sestap võetakse ette vaid näiteks kommentaarile pandud pealkiri või selle algusest välja kistud suvaline lause ning - mõistagi ka autori isik. Tervikuna on see aastakümneid viljeletud seis, kus TV ekraanilt - aga see on vaatajale ikkagi peamine teda hariv institutsioon - on mulisetud ja mitte seletatud maailma asju. Sest Põderi soovil Anupõllu-Kadastiku poolt tõstetud asjaarmastajate ja muidu kiibitsejate kamp polnud ju analüüsiks võimeline. Seda neilt ei oodatudki, sest ülemusel oli kindel tunne siis, kui ta teadis, et kõik on kusagilt maha loetud! Sestap oli jõudmine suurtulemuseni plagiaadis vaid aja küsimus. Huvitav on täheldada sedagi, et kogu sellest 10st või isegi enamast "Alatalu asendajast" ei omandanud ükski teaduskraadi - ehkki pooled õppisid usinalt Leningradi kõrgemas parteikoolis, suurem osa neist hakkas uues vabariigis midagi muud tegema ja vaid Kaldre, Hiietamm jätkavad vana tööd. Vanas rasvas. Pluss Mälk ja Tiido välisministeeriumis, kus ka analüüsi, mitte võõraste mõtete ümberlugemist vaja.

Vanu ajelehti sirvides on nüüd selgemaks saanud ajalised raamid, millal pätikamp oma põhi-, õigemini endi ellujäämisetöö - identiteedi varguse või siis valesidistamise läbi viis. Sattusin sellele juhuslikult, sest 1993.a. suvel julgesin hakata kaasa rääkima Keskerakonna poolt tõstatud 1992.a. Riigikogu valimiskampaania rahastamise asjus. Kuna kandideerisin sõltumatuna ja pidasin end profiks, ei läinud ma seminaridele, mida Kindel Kodu pakkus. Tagantjärgi ilmnes, et ameeriklaste NDI polnud koolitanud sugugi kõiki erakondi nagu nad ise väitsid, vaid n.ö. valikuliselt. Piisas hääle tõstmisest, kui minu nimi hakkas ka figureerima mitems dokumendis ja nii kirjutasin loo "Ameerika rahaga pole asjad ausad" (Päevaleht, 9. juuli 1993)- Kuna jutt käis USA maksumaksjate rahast, siis hakkas Isamaa sügisel rahvusvahelisi pressikonverentse  pidama ja ühel neist - 12. oktoobril kuulutas Andres Villem, et Alatalut "ei kutsutud"! -panete tähele - neile seminaridele tema "mitteusaldusväärsuse" tõttu. Näete - milline rahvusvaheline kuulsus juba mul tollal oli. Keegi Eestis soovitas ameeriklastele mind mitte kutsuda! Ajalehti edasi lapates leidsin, et mind iseloomustati samamoodi kui Savisaart 1999.a. 

Avastasin sedagi, et Eesti poliitikute populaaruses tabelisse pandi mind alles märtsis 1992, kus sain - vaatamata jätkuvale puudumisele teleekraanil ja Põdra-Made-Sookruusi ja kelle kuradi veel rünnakute ajakirjanduses - kohe 42. koha. Pätt Made oli 38s ja langustrendis - jaanuaris 38s. See, et mind 1989.a. suvest märtsini 1992 kordagi ei testitud (TVst lahkusin 53% toetusega jättes teistele kokku 47%), tulenes ilmselt ikkagi sellest samast "mitteusaldusväärsusest", mille põhjustas katse tunnistada Made 1985.a. raamat "Rahvusvahelised organisatsioonid" plagiaadiks. Tuletan meelde, et 1986 kõrvaldati mind lõplikult teleekraanilt ja laimati ühingu "Teadus" kongressil, 1987 viskas ühingu ideoloogilise võitluse sektsioon ehk Made-Napa ja KGB mees Kuuseoks mind ühingust välja ja selle sama paberi tassis Made omaalgatuslikult ja loomulikult struktuuridega kooskõlastatult veebruaris 1989 alanud kohtuprotsessile, kus üritasin teha lõppu Made osavale - ikkagi koolitatud mees antud valdkonnas - laimukampaaniale ajalehe "Sirp ja Vasar" veergudel. Õigemini esitas taotluse vastava dokumendi saamiseks ajalehe esindaja Olev Remsu. Nagu mainitud, lõpetas kohus asja omapoolse otsusega juunis 1992 ja minu palvele protsessi jätkata vastati eitusega. Sestap läksin teist teed ja ootan vastust, et teha kolmas samm.

Eesti mudel välispoliitika madaldamiseks pandi kokku ajavahemikul 1987-95. Etapid:  Made poolametlik vahelejäämine (pärast kümneid kirju taotlusega avaldada retsensioon!!!) plagiaadiga septembris 1987, millele koheselt järgnes tema kollektiivne puhtakspesemine Eestis koos Alatalu samaaegse laimamisega - kampaania, mis jätkus minu tahaplaanile tõrjumisega riigikogus oktoobris 1992 ja lõppes ilmselt alles kusagil 1995.a.. Selle varjus toimus tänase päevani toimiv peamine - keskkomitee juhtimisel formeerunud kaabakate punt, kes oli mind n.ö. välja tõrjunud välispoliitika selgitajate ringist, kasutas mikrofonide ja ekraani endi kätte jäämist selleks, et teha just minust - Keskkomitee töötajate poolt 17 aastat ideoloogiliseks vastaseks kuulutatud ja ametlikult jälitatud mehest "tõeline kommunist", mida praktiliselt iga kolmas kommija tänagi meelde tuletab, ja kuna n.ö. "endine" oli olemas ja massile ette söödetud kui "mitteusaldusväärne", siis sai kogu kamp rahulikult Eesti vabariiki sisse elada. Ja suurim teene selles kõiges on Eesti ajakirjandusel, nii et veelkord suur, suur tänu seltsimehed Anupõld, Kadastik ja KO. Tänu ka kõigile seda jama pealt vaadanud vaikijatele - teil ju oli võimalus suu lahti teha. Tegelikutl pidanuks suu lahti võtma ainuüksi raamatu "Rahvusvahelised organisatsioonid" avamine! Aga ei võtnud, sest võimul olevate või võimuga seotud kaabakate kõrval tundus elu olevat turvalisem. Pealegi sai ju pea iga ekraanile jõudnud mees näidata, et oskab rääkida. Mida, polnud oluline - peaasi oli, et nägu meelde jääks.

17. 08. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee