Blogi
 
Eesti TV - 35 aastat kuritegevust ekraanil

Täna, 35 aastat tagasi, iga kuu teisel esmaspäeval nagu see oli olnud pea kümme aastat ehk siis 11. detsembril 1978 tegin oma viimase "Rahvusvahelise panoraami." Arvatavalt ütlesin lõpus "Kohtumiseni", aga ega ma seda ise ka ei uskunud. 4-5 päeva varem oli Joffe mind teavitanud Enn Anupõllu otsusest "Eesti TV ei vaja Alatalu esinemisi" ja kuna see argpüks - ta eelistaski nii tegutseda, distantsilt, kullerite abil - oli oma lühikese TV juhi perioodil mult ära võtnud keskmise kooliea saate, ära öelnud Valdo Pandiga kahasse kavandatud Hispaania saate jätkamise (pärast Pandi surma), keelanud ja siis teisele saatebrigaadile andnud vanema kooliea "Maailm meie ümber" saate, oligi kõik. Pea traaditõmbajaks ja kasusaajaks oli mõistagi Vambola Põder ja Valeeria Mäe, kes vallandasid minu suure 4 aastat kestnud süüdistamiste ja kontrollimiste reidi, mille peapõhjuseks oli asjaolu, et minu saateid vaadati kolm korda rohkem kui Keskkomitee lektori omasid. Nende süüdistuste totrus ja minu lintshimise pikkus sai saatuslikuks neile endile, kuna julgesin pöörduda Moskvasse. 1976-77 viidi mõlemad üle teisele tööle, paraku jõudis Põder ringiga 1982.a. uuesti TVsse ja kui olin saanud vahepeal uuesti esineda AKs, tulid kohe uued mitmekuulised karistused ja esinemiste lõpp. Polkovniku tütar Mäe aga sai Sakala poliitharidusmaja asejuhiks, mis tähendas selle uste mulle suletust aastani 1990.

Kordan veelkord, et mind kõrvaldati ekraanilt hetkel, mil minu saadete vaadatavus oli kolm korda suurem keskkomitee bande omast. Ehk siis 1975.a. eelistas küsitletud 5400st isikust Alatalu saateid vaadaata 3000 ja Põderi omasid 1000, teisi väliskommentaatoreid, kellede hulka arvas end ka Anupõld, veelgi vähem. Sestap olidki nemad esimesed ja ainsad võidumehed. Sisuliselt oli see kuritegelik otsus eestlaste ja Eesti televaatajte suhtes ning kirjutan siingi rahumeeli, et sealt peale hakkas Eesti TV ekraani osaliselt täitma kuritegelikult kokku pandud väiksemate võimete ja mitte-erialaste teadmistega esinejate grupp Anupõllu-Põderi dirigeerimisel. Seda võib muidugi üritada selgitada Keskkomitee survega, tegelikult olid nad ise see Keskkomitee. Täpsemalt grupp väikseid inimesi, keda kannustas suur kadedus ja kes olid oma ego nimel valmis totrat ideoloogilist juttu suust välja ajama teades hästi, mis võib see süüdistatule tähendada.

Kuna konflikt ise algas veel minu pääsemisega teleekraanile 1967.a., minu hoidmisega seal, mis tähendas toonase telepealiku Leopold Piibu pidevat tõrjetööd keskkomitee suunal 1974.a. lõpuni, mil ta vabastati ametist, kuna kõik teadsid, milles on asi ja teadsid ka totraid nõudmisi (kasutagu esinemisel teksti nagu teised jmt.), siis on mul põhjust tänagi imestada, ent mitte keegi TV maja töötajatest ei söandanud pärast Pandi ja Karemäe lahkumist vaielda väikse inimese Anupõllu ja suisa väiklase Põderiga. Ehk teisisõnu - nad kõik olid ekraanil laiutavate kurjategijate kaasaaitajad.

Saadetel ja saadetel oli siiski vahe ning kui teha 10-15 aastat vaid ümmarguse jutu ja analüüsivabu saateid, siis eks harju vaatajagi nendega. Harjub kommentaatoritega, kes kõik on ühte nägu ja on kõik valmis rääkima kõigest. Sealjuures üksteist ekspertideks ja asjatundjateks tituleerides. Teadus ja akadeemilised kraadid pole Eesti välispoliitikas ja selle selgitamise juures algusest peale midagi tähendanud. Kui, siis vaid häda neile, kes seda omandasid. Veel "Edasis" uhkeldati jõuga Alatalu asemele asudes sellega, et polegi rahvusvahelisi suhteid õppinud!

Tunnistan ausalt, et ma pole pärast oma ekraanilt eemaldamist ETV välispoliitika saateid praktiliselt vaadanud, sest mulle piisab näo või nime nägemisest ja ma juba tean ette, mis tuleb ja mis tase see on ning eelistan teisi kanaleid. Paar aastat tagasi kinnitus, et olin käitunud õigesti - juhtusin nimelt sirvima nõuka ajal autoriteetset "Artiklite ja retsensioonide kroonikat", millest avastasin, et mind asendama toodud ja pandud isikute artikleid polegi seal üldse kirjas. Ehk siis nende kokkukirjutatus oli niivõrd ilmne. See viimane asjaolu sai ka kogu grupile saatuslikuks, sest kui kõik sõltus ühest türannist ja too rääkis näiteks ekraanil ümber Kennedyte elulugusid, siis lähikond teadis, et see on sõnasõnaline tekst USA ajakirjadest. Teine mees pani ümber Der Spiegelit ja ühel hetkel panid kraad väiksemad mehed (võin siia kirjutada 4-5 nime) rahumeeli ümber vene keelest kõik, mis mõeldav oli. Seda märkasid paljud, sest näiteks Izvestijat loeti suhteliselt palju. Aga plagiaati eitati, sest kõik tahtsid kiirelt raha teenida. Ka tuntust tänu pidevale võimalusele rääkida ja esineda. Pidu kestis kuniks Made ilmutas oma nime all tõlketeose "Rahvusvahelised organisatsioonid", mis tähendas juba ka kriminaali ilmumist teleekraanile. Katse teda plagiaadi eest vastutusele võtta sünnitas enneolematu ringkaitse, mille varjus võeti plagiaator millegipärast tuntuks saanud seltskonda ning nüüd järgnes kõige ootamatum. Plagiaadi ja plagiaatori varjamiseks vallandati tõeline laimurünnak minu isiku vastu ning läks lahti suur identiteetide vahetus - kuna olin teist korda kasutanud kohaliku keskkomitee kaabakate vastu Moskva meeste abi ja nüüd oli Moskva muutunud Eesti vaenlaseks, siis sai keskkomitee bandest kohe Moskva all kannatav ehk õige seltskond ja Alatalust tehti mitte ainult keskkomitee, vaid ka Moskva mees. (Tasub vaadata, kui palju on mind 2000-13 netikommentaarides tituleeritud EKP töötajaks, lektoriks, Karl Vaino abiks jne. mis kõik on absurd, ent ühe ja sama seltskonna järjekindla kirjutamise tulemus). Üritan Madet praegugi plagiaadi eest vastutusele võtta, ent esimese ja teise astme kohtunikud Andres Suik ja Margo Klaar "ei saa aru, miks mul ei õnnestunud seda teha 1986-89.a." Vaat nii. Meelt siiski ei heida, sest Saksamaa teadusminister astus tagasi 1980.a. avaldatud plagiaadi eest ja Made raamat ilmus 1985.a.

Teleekraanist on mind ka pärast 1990-92.a. eemal hoitud, sest Põderi protezeest pealikuks tõusnud Rannamäe järgib oma mentori soovi mitte lubada rahvast harivaid saateid.

Miks ma seda kirjutan? Aga mulle õpetamine teleekraanil sobis ja tänu sellele mind ka mäletatakse. Tegelikult rabav tulemus - 35 aastat hiljem ja kui ma sellele tähelepanu juhin, siis kõik imestavad. Ma ise ka. Ent ilmselt aitas muljet säilitada minu n.ö. väsimatu esinemine lektorina - ikka paberile joonistades, nagu mind teleekraanilt mäletatakse.

Kirjutamise teine põhjus on selles, et oleks vaja uut "rahvusvahelist panoraami" eesti rahvale. Aga see tähendab täiesti uue näo tulemist ja paistab,et Anupõllu-Põderi printsiip - ekraanile pääseb vaid meist veel kehvem, nii moodustunud punt leidis, et neist oma korda kehvem jne. jne on loonud täieliku ummiku. Ehk aitab ükskord Tallinna TV?

11. 12. 2013
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee