Blogi
Saatkondade suurus

Loen 3.-4. septembri Postimees ja tõden, et soovitasin eelmisel sajandil kõnelaustel pidada silmas teiste suurte saatkondade suurust Balti riikides.

 
Tegelikult nägi kommentaar välja nii:

Olen küll viivitanud oma arvamuste ja hinnangute siia kirjapanemisega, kuid minu viimane välispoliitika kommentaar - kirjutatud 9.02 - ilmus Õhtulehes 17.02 niisugusel kujul (vaid kolmandik pakutust), et peab huvilisele pakkuma täit teksti mõtte tabamiseks. Tasub märgata seda, mis tekstist välja jäeti - raske öelda, kas sisepoliitilistel kaalutlustel või lihtsalt hirmust. Head lugemist.

17. 02. 2009
 
Kus on väikeriigi paindlikkus?

Eesti kaitseministri osalemine Iraagi sõja („missiooni”) lõputseremoonial Bagdadis ja eelnenud-järgnenud sõnakõlksutamised Eesti kaitseväelaste osalemise kasulikkusest meiegi julgeolekule ei saanud mööda märkustest, et seda sõda saatis kriitika, kuid meie olla puhtad poisid. Kas tõesti? Mehed ja meedia võivad muidugi pooled asjad maha vaikida, ent asjatundjatele tuletas 7.veebruaril 2009 Bagdadi kogunenud väike seltskond sõja lõpetajaid meelde pea sama väikest sõja algatajate seltskonda aastaid tagasi, mil ühe – 5. veebruaril 2003 ilmavalgust näinud sõja vallandamist õhutava avalduse all oli ka Eesti ministri allkiri. Üllatusena enamusele, ka vabariigi presidendile, sest võimul oli ju välispoliitiliselt n.ö. tasakaalustatud Kallase-Savisaare valitsus. Mäletatavasti oli naaberriigi Kreml siis küll sõja alustamise vastu, ent aasta hiljem sai Putinist innukas Bushi tagasivalimise soovitaja ja paraku hakkab alles täna paljudele kohale jõudma, kuivõrd kasulik oli see sõda Kremlile – Ameerika välispoliitika on räsitud ja kohe mitmes paigas, aastaid üllalt kõlanud põhimõtted ja eesmärgid kutsuvad vaid muigeid esile ning, mis peamine -  initsiatiiv on kadunud. Võib vaid aimata, mis kaal võis Iraagi sõja alustamises olla Vilniuse-10st tollal ainsana kahesugust infot vallanud valitsusel, kuid eks seegi leia kunagi mainimist.

    Obama administratsioonil on, mida taastada ja ümber teha. President ise on selgelt hõivatud majanduskriisiga, välispoliitikas on uuteks signaalideks kiire strateegilise relvastuse vähendusleppe lubamine, eriesindaja määramine Lähis-Itta (Hamasi poolt verega väljavõideldud asi) ja riigisekretär Clintoni esimene välisturnee Jaapan-Indonesia-Lõuna-Korea-Hiina. On veel ka valimiskampaania ajal lubatud Iraagist Afganistani kolimine, mis on vast ainuke valdkond, kus Eesti üritas USA poliitikaga jalga käia. Olles jäänud üheks viimaseks Iraagi sõjas osalejaks, surus Eesti võimukoalitsioon riigikogus 17. detsembril läbi pretsedenditu „ameeriklastega Iraagis koos lõpuni” otsuse, mida teadu ellu viia ei tulnud. Eks tulevik näita, mis muljet see truuduseavaldus ja isiklik hüvastijätt Bagdadis USA uuele administratsioonile jätsid, ent häda on ju selles, et maailmapoliitika tegijaid on teisigi ja ühe eelistamine võib tekitada ebamugavusi teistega mujal.

    Lihtsaim näide on siin Eesti-Valgevene suhted, mida äsja kroonis 29. jaanuari otsus Eesti suursaatkonna avamiseks Menskis. Miks alles nüüd? Eks me kõik mäleta, kuidas käis Valgevene reziimi kritiseerimine ja – Bushi õhutusel ka boikoteerimine nii, et riigikogugi lõhenes – ühed olid kontaktide hoidmise poolt, teised nii nagu „rahvusvaheline üldsus” ehk siis „Euroopa Liit ja USA”. EL auks tuleb öelda, et nad lõid Bushi poliitikast lahku niipea kui sünnis (kui detsembrit 2008 selleks ajaks pidada), ent kollektiivsest fiaskost see Läänt siiski ei päästnud. Eelmine nädal tehti kogu maailmale puust ette, et Kreml mõtleb mitu käiku ette – Vene-Valgevene liitu on rajatud 1996.a. peale (NB kokkulepet rikkudes läks Kreml Läände aasta varem kui Lääs läks itta!) ja selle n.ö. päris vormistamisega viivitamise põhjusena räägiti ikka, et halba Lukashenkat on vaja selleks, et Putin hea välja näeks, et isegi Kremlil pole nagu sünnis pool-paariariigiga ühineda jmt. Nüüd siis kukkus välja nii, et kuigi Valgevenes midagi eriliselt ei muutunudki, alustas EL temaga normaalset suhtlemist ja selle ära oodata suutnud Kreml tegi 3.veebruaril Medvedevi ja Lukashenka allkirjadega lõpuks ära riigi, millel juba on ühine eelarve ja õhukaitse!

    Samasugune strateegilise möödalasu tunnistamine seisab Eestil  ilmselt ees Aasias, kus mulluseks tipuks jäi õiendamine inimõiguste pärast Tiibetis ajal, mil Hiina tegeles olümpiamängudega. Nagu teada, osutus see Bushi administratsiooni toetatud kampaania heaks kattevarjuks Venemaale ründamaks Gruusiat. Hillary Clintoni alustamine Aasiast ja Hiinast on eriti muljetavaldav, kui meenutada 2-nädala tagust EK juhi Barroso teadet Hiina peaministrile sellest, mida EL kavatseb temaga rääkida ja millele Weng Jibao vastas, et teemad otsustab ikkagi Hiina. Jääb loota, et Hillary on portugaallasest paremini taibanud nihkeid jõudude vahekorras maailmas. Pealegi olid USA demokraadid need, kes 1979.a. lõpetasid 30 aastat kestnud arutu ja tulutu Hiina RV boikoteerimise poliitika. Sama puhta lehe võimalus on Obama administratsioonil ka Lähis-Idas, kus Bill Clintoni päevil (1993-2000) aeti sootuks teist poliitikat. Siinkohal tuleb lisada, et Eesti välisminister Paeti Egiptuse visiit sel nädalal on ajaliselt täistabamus, ent – on´s Eestil sõnumit?

Toomas Alatalu

17. 02. 2009
 
Lossiplatsi 1a Tallinn 15165 | +372 6 722 622 | toomas.alatalu [ät] riigikogu.ee